Explore the blog
neljapäev, 21. november 2019

Apppiiii, kas ma võtsin liiga suure tüki?

Umbes paar aastat tagasi otsustasin enda elus mõned muudatused teha ja oma eriala vahetada. Väljavalituks sai logistika valdkond ja nii ma 2017 aasta sügisest logistikat õppima asusin. Kuna tollel hetkel leidis meie elus aset üks katastroof, siis jäi mul kool pooleli. Ma lihtsalt ei suutnud koolis käia, sest mitte miski ei motiveerinud mind selleks. Võtsin ühendust õppedirektoriga ja koos otsustasime, et jätan aasta vahele ja uuel õppeaastal alustan uuesti. 

2018 aasta sügisel tuli tõdeda, et ma pole võimeline jätkama, sest platsenta sõitis emakas ringi, hematoomid ähvardasid lõhkeda ning loote endaga kaasa võtta ja seetõttu olin peaaegu terve esimese trimestri (+pool 2. trimestrist) voodi reziimil. Tollel hetkel ma kaalusin isegi loobumist aga samas ma üldse ei raatsinud. Ma tahtsin oma alustatu lõpuni viia. Kirjutasin jälle õppedirektorile, et noh, nüüd on asjad nii ja ma ei teagi mis nüüd edasi teha. Leidsime, et jään veel aastaks koju ja suvel võtan uuesti ühendust kui olen ära otsustanud mida ma edasi teha tahan ja kas üldse tahan (olgu mainitud, et olin akadeemilisel puhkusel).

Kui Sipu sündis, mattusin ma tohutu motivatsiooni pahvaku alla. Kirjutasin uuesti õppedirektorile, et vot, nüüd see õppeaasta olen kohal ja võib mu julgelt uue klassi nimekirja üle kanda. Kätte jõudis september ja nii minust koolijüts saigi. Õnneks on tegemist sessioonõppega, seega tundus, et aega jääb veel ülegi. Tundus...

Juba esimeses tunnis tuli juttu praktikast ja praktikatundidest (mis on täiesti loogiline eks). Ütleme nii, et ega see praktika ei tundugi nii ulmelisena kui sa samal erialal töötad, sest vajadusel saad sa oma tunnid kuskilt üle kanda ja asi korras. Hoopis teine asi on siis kui su eelnev/praegune töökoht on teisest valdkonnast. Mina olen, noh...kasvataja. Sellega pole mul seetõttu mitte midagi teha ja see tähendas omakorda seda, et ma pidin endale praktika jaoks koha otsima ja hakkama kõike muud oma peas planeerima. Ma tegelikult teadsin alati kuhu ma praktikale minna tahan ja olgu öeldud, et sinna ma ka sain (kohast endast ma rohkem juttu ei tee, nii igaks juhuks, sest ega ma täpselt ei tea mis piirini see konfidentsiaalne on), seega iseenesest koha leidmisega probleeme polnud.

Praktikaga tegingi algust juba selle kuu alguses ja täiesti uskumatu aga mul on niiiiiiii meeeeletult hea olla. Ma ei mäletagi millal ma end nii hästi tundsin, ausalt. Vahel mulle tundub, et ma olen täielik rongaema aga mis sa ära teed? Enda heaolu loeb ju ka midagi! Tegelikult ma tundsin juba kodus olles, et mu ajud kuivavad kokku ja ma vajan oma ajude jaoks toitu. Ma lihtsalt ei kuulu nende emade hulka kes päevast-päeva oma nunnusid nunnutavad ja seda aastaid järjest. Ma lihtsalt ei suudaks seda, ma vajan vaheldust...väga palju vaheldust, siis on kõik õnnelikud. 

Kuidas meil see eluke nüüd veereb? Põhimõtteliselt on nii, et E-R ärkame 6.30. Poole tunniga söödan Sipul kõhu täis, panen ta riidesse ja seejärel sõidame Tapale ema juurde. Algul ärkas Sipu probleemideta aga nüüd on palju neid olukordi kus ma panengi teda riidesse nii, et ta samal ajal ise magab ja ei tee teist nägugi. Kell 8.00 hakkab mul tööpäev ja lõppeb kell 15.00 ehk kokku olen ära 7 tundi. Need 7 tundi veedab Sipu mu perega koos. Algul mu süda valutas, sest kuidas ma jätan ta niiviisi üksinda ja mis ema ma selline olen aga õnneks Sipu lepib antud olukorraga ja üllataval kombel on täitsa korralik laps (miks ta mulle mäkra mängib?). Toiduga on ka kõik paigas. Eelneval õhtul pumpan ma talle rinnapiima välja ja siis ema pakub talle seda aga ega Sipu seda väga ei taha, ta suht blokeerib. Õnneks sööb ta lisatoitu (hommikune puder, näputoit, püreed jms) hästi ja kui mina koju jõuan, siis panen ta kohe rinnale ja kõik on timm. Sipu emotsioonid on mind nähes seinast-seina. Vahel on nii õnnelik ja vehib oma kätega nii, et lendab või minema aga vahel on tal täiesti suva kui ma välja ilmun. Kui ta oma vanaemale on hästi tubli ja eeskujulik laps, siis mulle teeb ta õhtuti ja öösiti kõik viimseni tasa. Ühel ööl oli ta mul terve öö rinnal. Hommikul ärgates arvasin, et annan otsad, sest kondid olid nii kanged ja kael oleks tahtnud murduda. Praegu on tal järjekorde kasvuspurt teoksil ja hammaste tulek, seega on ta eriti viril. Paar päeva olen temaga kodus ka olnud, sest hammaste tõttu on tal palavik ja sel hetkel tahan ikkagi temaga kodus olla ja teda lihtsalt kaisutada. Õnneks ma arvestasin sellega ja arvestasin nii paar nädalat praktika aega sisse, et oleks vajadusel mängimiseks ruumi ja hiljem ei jääks tunde puudu.

Kõige selle kõrvalt on mul tekkinud väiksed murepilved pea kohale. Ma kardan, et ma ei saa selle kõigega hakkama. Koolitööd on lihtsalt õõvastavalt mahukad ja mul on tunne nagu ma ei jõuaks mitte midagi tehtud. Seda kõike tundub olevat liiga palju. Eriti mõttetu jurana tundub karjääriõpetus, andke andeks aga miks ma pean end pea igal eriala valikul analüüsima ja erinevaid teste mitu sada korda tegema? Eriti jama on see, et ma ei saa seda tundi üle ka kanda (ma läbisin selle tunni pagar-kondiitri ja koka erialal ehk 2 korda olen juba seda teinud...aga nagu nad ütlevad, 3 on kohtuseadus). Uskumatu. Mul pole probleeme praktikal käia, seejärel koju tulla ja Sipuga tegeleda aga õhtuks olen ma ikkagi nii läbi, et pea ei taha üldse minuga koostööd teha, seega jäävad koolitööd nii kaugele tahaplaanile, et endalgi on häbi tunnistada. Vahel ma mõtlen, et äkki ma võtsin liiga suure tüki ja ei saa hakkama? Ma ei tea, eks seda ole järgmine aasta näha :D

Naised kes te töötate, õpite ja last kasvatate, kuidas te hakkama saate? :D

Kui ma kunagi aega saan, siis tahan teiega ühe laheda shoodi pilte jagada...kui ma aega saan.
Foto. Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht


A, kui nüüd need igavad töö- ja koolijutud kõrvale jätta, siis selle kõige kõrvalt on mul suur rõõm meie pulmi planeerida. Jah, ma saan järgmisel aastal tanu alla. Muidugi juhul kui kõik läheb nii nagu minema peab. 

Would you like to comment?