kolmapäev, 1. juuli 2020

10+5. Ametlikult rase

Suvi on oma töö teinud ja siin puhub korralik tuul. Mul on varsti pool rasedust läbi aga ma pole veel esimese trimestri tähelepanekuidki kirja jõudnud panna. Teise raseduse rõõmud, kõik möödub nii tohutu kiirusega (anna andeks kõhubeebi!).


Kui ma Sipu ära sünnitasin ja peale sünnitust mitte nii toredaid uudiseid sain, siis ma teadsin kohe, et enam mina oma rasedustega ITKsse jalga ei tõsta. Muidugi on ammu teada, et ma olen see inimene kellele elu mängib kohe kõik vastupidiselt kätte ja nii ma tavaliselt oma ''mina küll enam...'' suppe lõpuks lürbin. Endal silmad häbi täis! Kui ma rasedusest teada sain, selle lõpuks kinnitatud sain, helistasin Pelgusse ja küsisin arvele võtmiseks aega. Aega pakuti alles 12+ nädalaks ja see tundus mulle kuidagi eriti kauge tulevikuna, et ennast lõpuks arvele saaks võtta. Seejärel suhtlesin natukene sõbrannaga, tema tegi omalt poolt mis sai ja nii ma sain juba nädalake hiljem ITKsse aja aga kuna ma teadsin, et ma pean niikuinii Nipt vere andma, siis mul ei ole mõttet sõita sinna edasi-tagasi ja nii ma lükkasin aja 10+ nädalasse, et saaks kõik analüüsid korraga anda ja ma ei peaks sinna enam oma nägu mõnda aega näitama.

Tunne oli muidugi kehv, sest tegelikult ma tahtsin end ikkagi nii hirmsasti Pelgusse arvele võtta aga läks nii, et ma jõudsin jälle ringiga ITKsse ja selle üle ei olnud mul üldse hea meel. Mind lohutas ainult see, et mitmed inimesed kiitsid antud ämmaemandat ja mul jäi üle ainult loota, et kõik lähebki hästi.

7.05 oli mul 10+5 nädalat rasedust ja esimene visiit ITKs. Kohale minnes oli naistenõuandla kõrval telk kus tuli ära täita see kurikuulus koroona paber, samal ajal mõõdeti palaviku, tuli käed desinfitseerida ja endale mask ette panna. Seejärel võisin edasi naistenõuandlasse minna. Väike närv oli sees aga ei midagi hullu.

Kui mu aeg lõpuks kätte jõudis ja ma ruumi sisse võisin astuda, siis ega mul mingeid erilisi emotsioone ei olnud. Mul oli kohe tunne, et see õhkkond ei ole ikkagi mulle. Ämmaemand oli pigem selline vaikne ja seega ma arvan, et ta pigem sobibki naistele kellel pole väga küsimusi. Ta ise ka eriti midagi ei uurinud ja seega läks kogu visiit üsna vaikselt mööda. Istusin seal piinlikus vaikuses, endal natukene ebamugav. See tähtis klikk jäi käimata ja ma ei tundnud erilist sidet oma ämmaemandaga, nagu öeldakse, siis klapp puudus ja see ei olnud mitte kuidagi hea. Suure osa infost leidis ta arvutist eelmise raseduse ajast. Nii ta täitis seal mu rasedakaarti ja vahepeal küsis mõne üksiku küsimuse. Minu jaoks jättis ÄE endast pigem neutraalse mulje, kuigi tegelikult oli asju mis mind natukene kripeldama jäid peale visiiti ja mille tõttu ma veel rohkem kahetsesin, et end sinna olin arvele võtnud. Toon näiteks kroonilised haigused. Kui ma ütlesin, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud mis esinevad tavaliselt 4-6 korda aastas, siis ta lihtsalt segas vahele ja ütles, et kui ma veel end hormoonidega ei süsti, siis ma kroonilist neeruhaigust ei põe, pigem on need lihtsalt tihedad põletikud. Ma ei teadnud, et üks ÄE on ka lisaks nefroloog. Ma olen siiani käinud mitmeid kordi neerudega uh-s, uuringutel ja ka perearst on kinnitanud, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud. Lisaks on see alati igale poole kirja läinud. Peale seda tundsin ma ennast eriti lollina. Ma nagu oleks endal margi täis teinud, sest ma ei tea ise ka täpselt mis haigused mul on või pole. Okei, see selleks. Teine asi mis mind juba rohkem häirima jäi oli see kui ÄE küsis palju laps sündides kaalus. Kui ma vastasin, et 2650g ja sündis 38+6, siis ÄE ütles, et see on täiesti normaalne keskmine. See oli see koht kus ma oleks tahtnud küsida, et mida kuradit ta nüüd ajab? Üks nabaväät oli põhimõtteliselt töö lõpetanud, platsenta oli alla andnud ja see oli normaalne keskmine sünnikaal? Ma reaalselt tahaks teada kui palju neid 2650g keskmiseid lapsi siis iga päev siin sünnib? Enneaegseid lapsi loetakse vist kaalu järgi kuni 2500g (ma pole muidugi päris kindel aga kuskilt jäi selline info kahe kõrva vahele) ja Sipu oli ainult 150g raskem. Peale seda ma juba vaagisin tõsiselt mõtet, et sinna ma ei jää. 

Kätte jõudis uh aeg. Algul võttis ÄE mult igasugused proovid aga nendega läks muidugi väga kaua enne kui ta need kätte sai. Ma olin nii pinges ja siis ta ei saanud neid raudu seal kuidagi paika ja ma mõtlesin tõsimeeli, et ma annan kohe varsti otsad. Ühel hetkel sai see kõik õnneks läbi. Seejärel tegi uh ja vaatas beebit. Need masinad ei kannata mitte mingisugust kriitikat, sest mina näiteks isegi ei saanud aru, et lapsel süda lööb. ÄE ise ütles, et see siin peaks süda olema ja südametöö on olemas ja korras. Küsisin veel, et äkki ta näeb nabaväädis olevat tsüsti ka aga pildi kvaliteet oli nii halb ja nabaväät oli nii halvas asendis, et ta ei näinud seda ega saanud öelda kas see on alles või mitte.

Peale uh-d tegi ÄE mulle saatekirja vereanalüüsidele. Kuigi algul pidin ma Nipti saama, siis täpselt 7.05 hakati jälle Oscareid tegema ja ma jäin Niptist ilma. Pakkus mulle Oscarisse aega aga seda mul vaja polnud, sest ma pidin niikuinii Šoisi juurde minema ja topelt ei viitsinud ma seda teha. Küsis veel kas LA teen riikliku või Šoisi juures ja sellele ma ei hakanud vastama, sest ma tegin juba peas oma plaane. Sain uriinianalüüside jaoks katsutid ja võisin minna. Oligi kõik. A, uue aja sain ka 7 nädalat hiljem ja see oli siis telefonivisiit.

See oli eriolukorra ajal hästi mugav, et labor oli naistenõuandlas ja ma ei pidanud üle õue teise majja jooksma vaid sain kõik vajaliku seal ära teha. Andsin oma vereanalüüsid ära ja läksin autosse. Umbes 5 minutit hiljem kui me olime juba parklast välja sõitnud ja suurele teele jõudnud, helistas ÄE ja ütles, et ta andis mulle vale katsuti, kas saan minna ja välja vahetada.  Mis mul üle jäi. Kordasin telgis protseduure, läksin vahetasin oma katsuti ära ja sain lõpuks minema.

Autosse istudes muljetasin Mürakaga ja ausalt öeldes olin ma veidi pettunud. Sõbrannadele ei hakanud üldse sellest kõigest rääkimagi, ütlesin ainult, et jumala okei oli ja ma olen rahul (mis ma ikka heietan). Teised oleks mind lihtsalt vaadanud nagu hellikut kellele miski ei kõlba. Ütlen ausalt, et tollel hetkel olin ma veel eelmisest rasedusest üsna hellake, see kõik mis Sipuga toimus oli ikkagi minu jaoks päris julm ja hirmutav ning kogedes uuesti midagi sellist liiga neutraalset, siis olgem ausad, see ei tekitanud minus just suurt ja vaimustavat turvatunnet. Ma ei ootagi, et ÄE mind kätel kannaks aga ma tahan, et asjasse suhtutaks natukene tõsisemalt. See oleks palju kaasa aidanud kui ÄE poleks kommenteerinud mu pidevaid neeruvaagnapõletike ja seda, et Sipu kaal oli täitsa korralik keskmine. Nagu ikka, siis inimesed on erinevad, nende vajadused on erinevad ja kõik ei saagi omavahel klappida. Kui seda klappi kohe ei teki, siis seda ei tekigi, nii lihtne see kõik ongi.

teisipäev, 9. juuni 2020

8+0. Rasedused nagu öö ja päev

Kui nüüd mõtlema hakata, siis on natukene naljakas tõdeda, et ma esimesest rasedusest enam midagi väga ei mäleta. Häbi mul olgu! Õnneks on mul siin pesakeses kõik kirjas ja seega saan endale vajadusel kõik meelde tuletada. Aga...lähme nüüd asja juurde. Ma poleks iial arvanud, et ühe naise rasedused saavad nii erinevad olla. Kuigi esimene rasedus oli vaimselt väga raske, siis tegelikult ei olnud mul väga hulle sümptomeid, noh, mis puudutab neid rasedatega kaasas käivaid probleeme (iiveldamine, oksendamine, emotsioonid jne). Seekord mul nii hästi ei läinud.

13+ või 14+ nädalat midagi. Appi, ma tõesti ei mäleta. Seekord kiirustab rasedus korralikult mööda. Nägu on yäpselt selline nagu oleks sent surmale võlgu.

Umbes 4+0 nädala täitumisel tundsin, et kuidagi jube vastik õõnes tunne on sees. Selge, iiveldab. See tunne läks iga nädalaga aina hullemaks ja lõpuks kui nädalaid oli juba 5+0, liitus meiega ''tore'' oksendamine. Järgnevad nädalad olid minu jaoks väga rasked ja ma tõsimeeli mõtlesin, et ma suren lihtsalt maha, sest nii kohutav oli olla. Nagu oleks nakatunud kõhulahtisuseta kõhugrippi. Mitte miski sees ei seisnud. Kõik ampsud ja veelonksud tulid sama kiiresti mindud teed tagasi. Ma vedelesin päevast päeva voodis, sest ma ei suutnud kõndidagi. Pea käis ringi, käed värisesid, kaalukadu oli suur ja nõrkustunne meeletu. Mul tekkisid tohutud süümepiinad Sipu ees, sest ma ei suutnud temaga koos mitte midagi teha. Hea kui ma ta kõhu täis sain söödetud ja see oli ka meeletu rist ja viletsus. Õnneks on ta mul selline iseseisvam tegutseja. Umbes 95% ajast otsib ta ise endale tegevust ja üldjuhul ta koos minuga mängida ei tahagi. Vahel harva kui on memmeka hoog peal, siis on nagu väike koaala mul küljes aga üldjuhul siiski mitte. 

Mida päev edasi, seda hullemaks kõik minu jaoks läks. Lõpuks oksendasin ma juba maomahlu välja, sest ma ei suutnud ei süüa ega juua. Ma olin enne rasedust oma algkaalus ja see oli õrn alakaal ehk 50kg. Paar nädalat hiljem oli mul tekkinud korralik kaalukadu ja ma kaalusin ainult 45kg oma 165.6cm pikkuse juures. See hirmutas mind, sest ma olin juba enne alakaalus aga nüüd olin juba ohtlikus alakaalus. Olukord oli minu jaoks nii hull, et võtsin arstiga ühendust. Ega ma targemaks kahjuks ei saanud. Kuna oli eriolukord, siis mind haiglasse ei võetud, suva, et mitu päeva ei saanud ei süüa ega juua. Ainus soovitus mille sain, oli see, et võta wc-poti kõrvale pudel vett ja anna minna. Joo vett- oksenda-joo uuesti-oksenda jälle-pole hullu, sest võta uus klõmm vett peale-seejärel oksenda veel. See tundus nii kuramuse absurdne aga mis teha, sest muud abi ju polnud loota.  Kui ma oma pahameelt väljendasin, siis kuidagi hädavaevu kirjutati mulle välja Cerucali tabletid. Need peaks aitama iivelduse vastu. Võtsin ühe ja see tegi asja veel hullemaks. Rohkem ma neid ei puutunud. Nii ma istusin wc-s oma veepudeliga ja lihtsalt oksendasin. Ma reaalselt iiveldasingi 24/7, isegi kui öösel ärkasin oli mul nii meeletult paha olla.

Vaikselt üritasin süüa hästi pisikesi koguseid ja juua sooja vett lonksude kaupa aga kasu ei midagi. Oksendamine oli juba nii käest ära läinud, et mul oli tekkinud söögitoru ärritus. Iga uus oksendamine tõi pisarad silma, sest nii kuramuse valus oli. Ühel hetkel käis aga väike plõks ja asjad läksid natukene paremaks. Nüüd suutsin juba süüa paar krõpsulaastu ja mõned lonksud mineraalvett. Iiveldas küll rämedalt aga oksendama enam ei ajanud. Ise samal ajal mõtlesin, et mis valu mul oli seda iiveldust ja oksendamist esimese raseduse ajal taga nutta? Sain seda mida küsisin. Peale selliseid nädalaid ei taha ma enam kunagi rohkem rase olla. Iiveldus kadus umbes 8+ nädalast aga 12+ nädalal tuli suure hurraaga tagasi. Veel peale oscarit tühjendasin oma magu autos enda kosmeetikakotti. Õnneks ei olnud ma tollel päeval jõudnud mitte midagi süüa ega juua. #piinlik.

Ma panen siia kirja mõned soovitused ja minuni jõudnud info mis võiks iivelduse ja oksendamise korral aidata:

 Cerucal tabletid - Need peaks olema retseptiravimid ja teoreetiliselt peaks need iivelduse vastu aitama aga tuleb arvestada, et olukord võib hoopis ka hullemaks minna. Üldjuhul võtaksin mina need appi kõige viimasena kui tõesti enam miski muu ei aita. Samas mul on selline väike kiiks, et ma üritan raseduse ajal võimalikult vähe igasuguseid tablette sisse süüa. Sipuga sain ma korralikult tablette neelata, seekord tahaks teisiti.
 Soe vesi, mineraalvesi - Mul tekkis parem tunne peale mineraalvee joomist. Mineraalvett hoidsi enne tarbimist külmkapis. Soe vesi oli lihtsalt kuidagi läila ja midagi see minu jaoks ei muutnud.
 Coca-Cola - Kui suurem ja raskem iiveldus möödas oli, siis pisemaid hooge aitas taltsutada väga hästi.
 Värsked köögiviljad - Esimesed asjad mis sees püsisid olid tomat ja kurk.
 Krõpsud, soolakepikesed - Soolane oli kindlasti parem kui magus. Vahel oli hea mõni krõpsulaast suhu panna.
 Seaband käevõru - Ma ei tea kas neist reaalselt kasu on aga paljud beebigrupis kiitsid seda.

Teine selline tore sümptom mida mul Sipu ajal polnud on emotsionaalsus. Ma reaalselt nutan kõige peale. Ma olen muidu selline üsna kalk ja liigutamatu aga nüüd on iga pisema asja peale pisarad valla. Ükskord ma reaalselt nutsin sellepärast, et põrandat pühkides jäi üks riisitera vedelema. Rapuntzel - nutan, Kalatüdruk Dory - nutan, kellelgi läheb MKRis halvasti - nutan, Sipu naeratab - nutan, Mürakas toob mulle poest vale asja - nutan, Mürakas toob mulle poest õige asja - ikka nutan, vaatan niisama Mürakat - nutan. Nii ei saa lihtsalt enam elada, ma isegi ei julge enam kuhugi minna, sest iial ei tea mille peale ma nüüd nutma hakkan ja noh, kellel seda piinlikust tekitavat olukorda vaja on? 

Eelmise rasedusega polnud mul kordagi ka kõrvetisi, tegelikult pole mul üldse kunagi kõrvetisi olnud. Seekord on ja need ei ole üldse meeldivad. Päris jubedad on teised. Tihti tekib kurku veel selline rõve tunne nagu mingi tükk oleks kurgus ees ja see ei lähe kuidagi alla. Neela palju tahad. Googeldasin ja sain vastuseks, et see võib ärevushäire üks sümptomeid olla. No jommajooo. Õnneks hiljem lugesin beebigrupist, et see käib kõrvetistega kaasas, seega ei tasu end kohe ärevikuks tembeldama hakata.

Umbes 13+ nädalal olid mul reaalselt esimest korda sümfüüsivalud. See tundus kuidagi nii naljakas ja absurdne, sest mis mõttes nagu? Õnneks kadusid need paar päeva hiljem ära ja enam ei ole mul seda sandi tunnet küljes olnud. Kuidagi eriti vara üllatasid mind.

Mis aga selle raseduse juures kõige toredam on, on see, et ma saan ringi liikuda ja ma ei pea voodireziimil olema. Tunne on täiesti teine. Ma võin julgelt Siput tõsta, õues peenraid kaevata, pikki jalutuskäike teha ilma, et sellele kõigele verejooks järgneks ja see on nii hea tunne, kuidagi nii vabastav. Vaimselt on ka kindlasti palju kergem. Eriti peale oscarit. Seekord pole neid napakaid paanikahooge, pidevat hirmu beebi pärast ja seda meeletut stressi mis kõik sellega kaasas käis. Rasedus ise kulgeb ka kuidagi eriti kiiresti, mis on omamoodi naljakas, sest vahel ma isegi ei tea kui palju nädalaid mul juba on :D Oma raseduspäevikusse olen ka nii 3x ainult kirjutanud ja mul tekivad sellega seoses juba uue beebi ees süümekad, sest mis ema ma selline olen? Teisel polegi kunagi midagi lugedagi, sest ema unustas tihtipeale ära, et ta üldse rase on.

Emakal on ka seekord palju kergem, sest enam ei ole venimisvalud nii tapvalt valusad nagu Sipu ootamise ajal. Üldse ei ole need enam nii tihedalt kui esimesel korral. Praeguse raseduse algusnädalatel käisid valud umbes korra nädalas. Piirdusid sellise äärmiselt ebameeldiva pakitseva ja õrnalt valutava tundega. Nüüd käivad veel harvemini, nii korra paari nädala jooksul, ei midagi hullu, sest No Spad ma enam võtma ei pea.

Postituse lõppu tahaksin öelda lohutuseks neile kellel esimene rasedus oli hästi raske, et teine ei pruugi üldse enam vaimselt nii tappev olla. Kui ma saaks valida, siis ma valiks iga kell need rasedate klassikalised sümptomid verejooksudele. Tegelikult on nii tähtis ennast vaimselt raseduse ajal hästi tunda ja mul on nii hea meel, et ma saan kogeda midagi sellist ka kui ainult pidevat hirmu, mis mul esimese raseduse ajal oli :)

kolmapäev, 27. mai 2020

7+6. Raseduse tuvastamine ja tsüst nabaväädis

Nii naljakas on taaskord sellises võtmes postitusi kirjutada aga läheb lahti! Juhhuuu!

Ma olen üks neist ''õnnelikest'' naistest kes sai esimese trimestri rase olla eriolukorras. Ütlen ausalt, et see ei olnud üldse meeldiv ja ihukarvad tõusid hirmust püsti. Päris hull oli mõelda, et esimene ämmaemanda visiit on alles heal juhul 10+ nädalal. Rääkimata sellest, et murede puhul saadeti naisi põhimõtteliselt valvekabinettide ukse pealt tagasi. Oscar mis on üks tähtsamaid uuringuid jäeti ära. Kõrge veresuhkru korral ei tehtud enam GTT teste jne. Minu arust jäeti rasedad naised üksi! Ja see ei olnud meeldiv tunne, see oli hirmus. Valasin isegi paar korda pisaraid, sest hirm oli suur. Ma ei teadnud kuidas seekord rasedus läheb. Ma hoidsin iga päev hinge kinni, et määrima või veritsema ei hakkaks, sest abi poleks kuskilt saanud. Vot nii hull oli tegelikult see olukord. Pidevalt sai lugeda lugusid kus naine pöördus verejooksuga valvekabinetti aga teda ei võetud vastu või nii mitmelgi korral oli tegemist raseduse katkemisega kus siis naine hiljem põletikuga haigla sattus, sest lootekestad jäid emakasse ja emakas ei puhastunud korralikult ära (jah, 3x sain selliseid sarnaseid lugusid lugeda). Kuna oscarid jäeti ära, siis oli minu hirm veel suurem, sest ma ei teadnud kas ma üldse sinna saan. Eestis tegi eriolukorra ajal oscar uuringut ainult 3 kliinikut ja tahtjaid oli murdu. Näiteks Šois ei pannud oscarisse enne aega kirja kui rasedus oli tuvastatud. Rasedusi sai tuvastada ämmakate juures alles 10+...12+ nädalal ja isegi siis oli olukordi kus naised ei saanud uh-d. Tuldi sama targalt tagasi kui mindi. Seega tuli ajaga võidu joosta. Minu jaoks oli oscar väga tähtis, sest seal hinnati lisaks kromosoomhaigustele ka preeklampsia ja üsasisese kasvu riski mis mul olid eelmisel rasedusel meeletult kõrge riskiga. Ma ei tahtnud mõeldagi, et ma jään nii tähtsast uh-st ilma, sest kui avastada varakult kõrged riskid, siis on neid võimalik südameaspiriiniga mõjutada ehk ravida. Hilisemal ravil ei ole enam lihtsalt kasu.

Ma teadsin kohe, et riiklikule süsteemile ma lootma ei jää ja panin 5+ nädalal endale 7+6 nädalaks Dr. Šoisi juurde aja, et saaks kohe peale visiiti panna end oscarisse kirja. Kuidas mul seekord emotsioonid olid? Vahel tekkis selline vastik kripeldav hirm, et rasedus võib jälle peetunud olla, sest varem on ju peetunud, miks seekord peaks teisiti minema. Ühesõnaga selline absurdne mõte ketras vahel peas. Õnneks ei olnud mul piisavalt palju aega, et sellele mõelda ja oma hirme toita, sest Sipu tegi oma tööd. Hoidis mind mõttesse langemast ja nõudis nii palju tegutsemist, et mul polnudki aega oma hirme sööta.

Visiit oli reedesel päeval kell 13.30. Mõtlesin, et praen terve päeva aga kasutasin võimalust ja magasin lõunani, sest Siput polnud kodus. Visiidile läksin mõttega, et tuleb mis tuleb, küllap läheb nii nagu minema peab.

Nagu mujal, siis ei erinenud ka Dr. Šoisi juures olevad reeglid väga riiklikutes haiglates olevatest reeglitest. Minnes tuli ära täita üks leht, käed desinfitseerida ja mask ette panna. See mask oli vist selle visiidi juures kõige hullem, sest hingata oli raske ja selle ülemine äär kippus pidevalt silmadesse minema ja hõõruma. Oma aega ei oodanud ma kaua. Kutsuti kabietti ja läksin istusin ämmaemanda(?) juurde kes mind küsitlema hakkas. Küsis millal mul viimane menstruatsioon oli ja kui vastust kuulis, siis jooksis kõigil seal juhe kokku. Nimelt oli mu esimene ja viimane menstruatsioon detsembri lõpus ja see ei jõudnudki lõplikult taastuda, sest Sipu sai rinda. Sipu lõpetas rinna alles siis ära kui mul oli rasedust alles 8+ nädalat. Kuna ma mõõtsin basaali, siis ma ütlesi neile arvatava ovulatsiooni aja basaali graafiku järgi.

Läksin pukki ja uh võis alata. Ma olin jube närvis. Jõhker hirm tekkis, sest ma ei teadnud mida oodata ja kas kõik on ikka hästi. Kui ei ole, siis mis edasi saab? Kas ma peaks jälle puhastusse minema? Mitte ühtegi tarka mõtet polnud peas. Uh algas ja Dr. Šois otsis emakast loodet, oligi teine seal täitsa olemas. Vastas päevake väiksemale ja kõik oli korras. Milline südamerahu, kuniks...avastati nabaväädist väike tsüst. Šois ütles küll, et ma ei pea selle pärast muretsema aga teate küll seda ema südant. Ikka muretsed. Kuulasime südant, sain infolehe ja võisin rahus koju minna. Enne panin veel oscarisse aja. Aja sain 12+4 nädalaks. Tunne oli imeline aga hirm tsüsti pärast vasardas peas ja ei lasknud seda õnnejoovastust täielikult tunda.

7+4 nädalat. See suur ülemine osa on pea, siis käed ja lõpuks jalad. Mõni animeeritud pilt manab parema kujutise :D

Autosse jõudes ulatasin Mürakale pildi ja mõlemal läks suu kõrvuni pähe. Nii õnnelikud olime. rääkisin tsüstist ja Mürakas käskis maha rahuneda ja arsti usaldada, sest kui Šois ütles, et see pole ohtlik, siis pole mõttet ka sellega oma pead vaevata. Seejärel tegin ma ühe suuure suuuuuure vea, ma läksin googeldama. Oi jumal! Sealt tuli selline info, et ma ei osanud ei A-d ega O-d öelda. Peale seda olin ma täitsa hirmul, sest üldjuhul ei lõppe tsüstidega lood just hästi. Lugesin välja info, et tsüst nabaväädis tähendab kas sündroome või raskeid organite defekte, eelkõige siis südamerikkeid ja defekte. Tsüst võib ka mõjutada kuklavolti ja seda mitte positiivses mõttes. Õnneks oli ka lohutav pool, suurel osal naistest, siiski kaob tsüst 12. rasedusnädalaks ära. Seega lootust nagu oli aga peale sellist infot ei saanud küll enam süda rahu. Ja mõelda, et ma pean ootama veel 4+ nädalat, et värsket infot saada, see ei teinud asja kuidagi kergemaks. Ikka pidi miski olema mis rikub südamerahu ära.

Peale seda algas lihtsalt ootamine. Ma ei teadnud kas ma saan oma tsüstile positiivse või negatiivse lõpu, olgu lõpp milline tahes, ma ei oleks saanud seda niikuinii muuta. Tuli lihtsalt oodata ja loota. 

Mul on praegu Instagrami storys käimas küsimuste ja vastuste voor, seega tulistage julgelt :D 

teisipäev, 26. mai 2020

Tere meie pisikene kõhubeebi! // Edasised mõtted blogimise osas

Ma ei suuda siiani uskuda, et ma olen praegu siin kus ma olen. See on isegi natukene naljakas, naljakas aga äärmiselt armas. Alles me otsustasime peale rasket kaalumist Mürakaga, et me lükkame teise lapse saamise edasi ja vaatame edasi alles siis kui Sipu on 2 aastaseks saanud. Elul olid aga sootuks teised plaanid.

Ma olen alati endale novembri või detsembri beebit tahtnud. Aga teate isegi, tahtmine on taevariik aga saamine iseasi. Me mõtlesime kaua kas saada väikese vanusevahega lapsed või mitte. Kaalusime üht ja teistpidi ja kuigi oleks tahtnud väikse vanusevahega, siis mina leidsin, et ma ei jaksaks nii pisikese inimese kõrvalt rase olla. Paljud vanad lugejad teavad, et ma mõõdan basaali. Enda arust jälgisin seda nii korralikult kui üldse sai aga tuleb välja, et vist siiski mitte nii väga. Umbes 3 päeva hiljem kui temperatuur oli kõrgustesse tõusnud, olin ma õnnelik, et ovultsioon on ära olnud ja enam ei ole vaja kaitsevahendeid kasutada. Järgmine päev aga temperatuur langes ja ega ma sellest midagi ei arvanud, sest umbes 3-5 päeva peale ovulatsiooni pääseb võimule östrogeen mis progesterooni korraks troonilt tõukab. Minu üllatus oli suur alles järgmisel päeval kui ma mõõtes avastasin, et temperatuur on madal juba teist päeva järjest. Mõtlesin natukene, ohkasin, mõtlesin veel ja tõdesin, et esiklapse tegemiseks kulus meil 1.5 aastat ja selle aja jooksul sai igasugu trikke ära proovitud, seega ma ei uskunud eriti, et ma võiksin seekord nii kergelt rasedaks jääda. Järgmisel päeval tõusis temperatuur lakke ja ma mõistsin, et võtku mind kurat aga õige ovulatsioon oli alles nüüd. Ma ei tea siiani ega oska arvata, mis võis basaali nii palju mõjutada, et ta 3 päeva sama kõrgel oli kui peale õiget ovulatsiooni. Äkki vähesem uni? Ei tea. Igatahes nagu ma ütlesin, siis selle pärast ma ei muretsenud. Üllatus oli aga suur kui 2 nädalat hiljem triibud sain. See tundus nii uskumatu. Meie kes me ootasime oma esimest last nii kaua, saime seekord kohe oma triibud ja isegi mitte planeeritult. Valasime õnnepisaraid ja hoidsime pöidlaid, et kõik hästi läheks. Seega pikk jutt lühidalt, me saame novembris endale veel ühe beebi!!! Ja see on lihtsalt nii imeline aga ka natukene hirmutav. Oeh, oivaline!

Punu!

Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.

pühapäev, 10. mai 2020

Meie kodu lugu

Meie majas on hetkel 2 aktuaalset teemat. Üheks neist on maja ehitamine/remont. Ma mõtlesin, et enne kui ma hakkan remondist postitusi vorpima, räägin teile natukene meie kodust ja erinevatest mõtetest. Oleks ju tore natukene maja eellugu ka teada, mitte alustada nn. mustast august.

Pilt: Pinterestist

Meie koduke nii armsake asub Lääne-Virumaa metsade ja põldude vahel. Võiks öelda, et elame külas aga samas nagu väga mitte, küla jääb meist mõned kilomeetrid eemale, seega meie elame siin vaikselt segamatut ja privaatset elu. Maja on üks korralik palkmaja (ma jumaldan palkmaju!) nagu kunagi ikka kombeks oli. Lisaks sobib palkmaja siia keskkonda iga kell paremini kui plokkidest laotud maja. See maja ehitati 1930 aastal ehk 90 aastat tagasi! Seega võiks väita, et vanust juba vaikselt koguneb asjale. Algul oli tegemist projekti järgi 2 korruselise majaga ja see ei ole väike maja, see on hiiglaslik õigemini oli hiiglaslik. Seda seni kuni keegi kellel oli viinaviga ja kellele ei meeldinud Müraka vanaisa, otsustas sellele kohale tule otsa panna. Välisuks oli omal ajal klaasiga, klaas löödi sisse ja majja visati suitsukoni, see süütas maja esiku ja esikust läks tuli edasi teisele korrusele. Teine korrus hävis täielikult ja maja ehitati ümber. Nüüd on maja projektis 1 korrusega ja see on ääretult kurb, sest vanade piltide pealt on näha kui ilusa ja suure majaga tegelikult tegemist oli. Põlemiskahjustused ja veekahjustused olid muidugi suured ja kui palju meil nendega tegemist tuleb, seda me siiani ei tea päris täpselt.

Meil on peast läbi käinud mitmeid mõtteid. Me oleme mõelnud selle maja taastamisele, uhiuue maja ehitamisele siia samale krundile ja korteri ostmisele. Kuna me oleme siin majas elanud juba üle 10 aasta, siis korteri ostmine ei tulnud kõne allagi ja Mürakas lükkas selle mõtte kiiresti peast välja. Me lihtsalt ei suudaks korteris elada, me oleme selle privaatsusega nii harjunud ja olgem ausad, jube hea on elada kui sa ei pea mitte kellegi teisega arvestama (ehk naabritega). Lauale jäid 2 varianti: 1. taastame vana maja või 2. ehitame uue maja nullist. Me olime väga kaua kahe vahel, meil võttis kuid, et otsustada mis samm järgmisena ette võtta. See oli nii raske, sest iseenesest kalkulatsioone tehes oleks uue maja ehitus kordades odavam olnud kui vana maja taastamine. Vana maja puhul mängis veel see suurt rolli, et me ei tea kõiki vigu veel täpselt. Me ei ole jõudnud veel sinnani, et me saaks täieliku ülevaate majast teha ja see tegi otsustamise veel raskemaks. See oli nagu pimeduses kompamine. Meil oli küll 2 varianti aga tegelikult oli meil mõlemal juba eos oma eelistus olemas. Müraka jaoks on sellel majal väga suur sentimentaalne väärtus. See oli tema vanaisa maja, mille ta endale sai. Vanaisa oli tema elus üks tähtsamaid inimesi ja suurimaid isa figuure. Seetõttu ei tahtnud Mürakas sellest majast lihtsalt loobuda. Kuna minu enda jaoks on samuti selle maja väärtus just sentimentaalselt kasvanud, siis tundus isegi mulle natukene kurb, et me peaks selle maha lammutama ja uue maja ehitama. Me mõlemad teadsime, et uue maja ehitamine tasub kordades rohkem ära ja see oleks iga kell tegelikult õigem valik aga samas see majake on meie mõlema jaoks nii tähtis ja armas, et me ei suutnud võtta vastu vastupidist otsust ja seega hingasime sügavalt sisse ja olime valmis riskima. Nüüd jääb ainult üle loota, et see risk ka ennast ära tasub.

Me ei kavatse seda maja ainult taastada ja remontida vaid me ehitame selle ka ümber. Seega me kavatseme uuesti teise korruse üles ehitada. See tähendab uut projekti, suurt ajakulu ehitamise mõttes ja palju verd ning pisaraid. Ma ütlen kohe ausalt ära, et see pole kindlasti aasta töö, see on juba natukene pikem vaev aga nagu ma juba mainisin, siis me loodame, et see kõik tasub end ühel päeval ära. Me tahame kõik ise teha ja seetõttu venib ehitus kindlasti mingil määral, sest kõik saavad oma aja klappima panna ainult nädalavahetustel. Ainus mille proffidele jätame on küttekolded. Neid on meil 3 ja me oleme pottseppa otsinud juba pool aastat. Kellelgi ei ole lihtsalt aega või on järjekorrad meeletult pikad. Siin me peame eos leppima sellega, et küttekehasid me korraga ehitatud ei saa, hea kui keegi jõuab algul ahjugi uue teha ja siis vaikselt saab edasi vaadata. 

Ma arvan, et selle postitusega sain ma kõik öeldud ja eks iga postitusega hakkab rohkem infot välja kooruma. saab huvitav ja lõbus olema. Ma ise olen küll elevil kuigi vahel tahaks lihtsalt nutta, sest kogu see ettevõtmine tundub nii ulmeline ja raske.

laupäev, 4. aprill 2020

Appi, mul on laisa silma sündroom

Ma pole seda teemat eriti mitte kellegagi arutanud ja ega ma pole sellest eriti midagi rääkinud ka. See oli midagi nõmedat millega ma sündisin ja mis muutis mu elu päris korralikult aga seda mitte positiivses võtmes, sest olgem ausad, see on ebameeldiv ja tekitab korralikult noorele naisele ebakindlust.

Foto: Maris Sits

Mis see laisa silma sündroom üldse on? Laisa silma sündroom ehk amblüoopia on see kui nägemine on halvenenud ja silm ning aju ei tee omavahel enam koostööd. Aju on see tore tegelane kes kontrollib, et silmalihased teeksid koostööd tagades nägemiskeskusele selge ja ruumilise nägemise. Silm mida aju ei kasuta vaatab kõõrdi (täpsemalt saab lugeda SIIT). 

Ma olin umbes 7 aastane kui me selle probleemiga silmaarsti (Ida-Tallinna keskhaiglasse) poole esimest korda pöördusime. Tollel hetkel oli mul kõõrdsilmsus väga tugev. Ma põhimõtteliselt vaatasingi kogu aeg kõõrdi. Mis selle taga peitus? Nimelt ei näinud ma oma vasaku silmaga selget pilti. See silm nägi kõike uduselt ja halvimal juhul topelt. Seega häiris see minusuguse väikse lapse elu üsna palju kui võtta veel arvesse, et ma just olin kooliteed alustanud. Õppimine oli minu jaoks probleemne, sest lugemine oli raskendatud ja seetõttu võttis mul kõige tegemine nii kaua aega, sest ma pidin korralikult pusima ja vaeva nägema, et midagi lõpuks kokku veerida. 

Tollel hetkel oli 2000 algus ja siis vist ei olnud meditsiin selles osas veel nii pädev kui nüüd. Igatahes tehti mulle seal igasuguseid uuringuid, vaadati siit ja sealt ning lõpuks pandigi diagnoosiks laisa silma sündroom. Meile pakuti võimalust selle parandamiseks. Nimelt oli raviks lõikus. Selle lõikusega oli aga üks suur aga, võimalus pimedaks jääda oli 50/50. Seega oli valida mega kehvasti nägev silm või 50/50 pimedaks jäämine. Ma olin küll tollel hetkel väike laps aga ema arvestas minu soovidega ja me ei valinud lõikust. Ütlesin veel emale, et kui ma kunagi suureks saan, siis ma otsustan ise mis ma oma haige silmaga teen. Tollel hetkel saadetigi meid lihtsalt koju 'kasvama'.

3 aastat hiljem pöördusime me tagasi silmaarsti (sama arsti) juurde. Oli tunda, et mida aeg edasi, seda suuremad võimalused ravi osas tekkisid. Kuna ma olin selleks ajaks juba piisavalt ''suur'', siis leidis silmaarst, et nüüd on õige aeg mulle prillid määrata. Tehti kõik samad uuringud mis 3 aastat tagasi ja seejärel sain omale lehe millega endale prillid osta. Vasak silm oli tollel hetkel -11 ja parem +0. Oi kui õnnelik ma olin, sest lõpuks ometi sain ma midagi mis aitas mind natukenegi.

Mida aeg edasi, seda raskemaks kõik minu jaoks muutus ja seda mitte nägemise koha pealt. Ikka vaimse poole pealt. Me teame kõik, et lapsed on meeletult õelad ja nii saingi oma vaimse koolivägivalla ristsed kätte. Mind hakati mõnitama sellepärast, et mul oli laisa silma sündroom. Alatihti tehti vastikuid märkuseid, et miks ma üldse sinna vaatan kui tegelikult peaks sinna vaatama. Mind hüüti kõõrdsilmaks ja nii see läks. See muutis mind palju. Ma tõmbusin endasse, ma ei tahtnud enam kellegagi suhelda, hoidsin eemale ja tundsin kuidas ebakindlus süveneb iga päevaga aina rohkem. Minu jaoks oli suur võit kui koolipäev lõppes nii, et keegi mulle midagi halvasti ei öelnud (neid päevi oli harva!). Ühel hetkel hakkasin ma koolist eemale hoidma. Minu jaoks olid kõige hullemad just need tunnid kus me olime koos B klassiga, no sellest hullemaks ei saanudki minna ja matemaatika oli lausa õudusunenägu minu jaoks, sest just sinna olid kokku lükatud need kõige õelamad kes ise olid nii perfektsed ja ilusad ning kellelt sain mina korralikult puid alla. Seal tekkis mul lausa faas kus ma hakkasin ennast nii meeletult vihkama, sest ma olen lihtsalt nii väärakas. Ma olin kindel, et ma jään täiesti üksi, sest kes minusugust värdjat ikka tahab, eks? Elagu puberteet. Ma mäletan päeva kui oli lõpupidu. Ma ei läinud isegi sinna kohale, ma olin nii õnnelik, et ma ei pea neid inimesi (kiusajaid!) enam mitte kunagi nägema. See hetk oli minu jaoks nii vabastav. 

Foto: Maris Sits
Ma olin päris kindel, et surengi üksi aga võta näpust, isegi minusugune leidis endale mehe ja mitte lihtsalt mehe, vaid ühe parimatest 

Pildistamine oli kooliajal muidugi omamoodi košmaar, ma vihkasin seda ja ma oleks tahtnud nendel päevadel lihtsalt koolist puududa. Mul oli väga raske otse objektiivi vaadata, sest mu vasak silm lihtsalt ei haipinud asja ja noh, teadagi kui pettumust valmistavad on sellised pildid kus sa lihtsalt vaatad sinna kuhu iganes sa vaatad, ma isegi ei oska seda kommenteerida. Kohutav.

Kui põhikool läbi sai (2010), teadsin kohe, et mina sinna enam ei jää ja annan taldadele valu. Samal suvel hakkasin uurima, et mis edasi? Kas on tulnud kaasaegsemaid ravivõtteid laisa silma sündroomi vastu. Tollel hetkel olin ma endaga juba mingil pisikesel määral rahu teinud. Ma leidsin juhuslikult enda kõrvale Müraka kes armastas mind täpselt sellisena nagu ma olin ja sellest piisas minu jaoks.

2010 aastal käisin optometristi juures kes viis läbi nägemiskontrolli ning tuli välja, et 7 aastaga on vasaku silma miinus natukene paremaks läinud ehk tulemus oli -7 vana -11 asemel, parem oli muutusteta ehk korralik ja tubli +0. 

Enne kooli minekut sukeldusin interneti avarustesse ja leidsin meditsiini artikli kus kirjutati laisa silma sündroomist. Nimelt kasvavad mingi osa sellest välja ja teine osa saab seda mingil määral treenides muuta. Peale selle lugemist olin ma entusiasmi täis, sest äkki oli mul tekkinud nii lihtne võimalus proovida muuta midagi mida muidu saaks muuta ainult lõikuse teel. Ma hakkasin oma silma treenima. Minu peamine treenimine tähendas seda, et ma katsin parema prilliklaasi teibi ja paberiga kinni ning lugesin ja tegin toimetusi pool päeva ainult vasaku silmaga. Algul oli see hästi raske, sest ma ei näinud vasaku silmaga mitte midagi selgelt. Ma ei suutnud sellega isegi lugeda. Ma tundsin esimestel päevadel vasakus silmas meeletuid pingeid ja peale seda tekkisid mul jõhkrad peavalud ja migreenid mis kestsid mitu päeva. Algul mõtlesin küll, et nüüd jääb kõik pooleli ja mul polegi ikkagi muud võimalust kui minna lõikusele. Samas ma jällegist ei tahtnud nii kergelt käega lüüa ja andsin endale vatti edasi. Vaatasin vasaku silmaga telekat, lugesin, tegin koduseid toimetusi ja seda ilma parema silma abita. Umbes pool aastat hiljem avastasin, et ma ei vaata enam nii tugevalt kõõrdi ja nägemise kvaliteet vasakus silmas oli muutunud paremaks. Ma olin nii õnnelik, et lasin aastaid sama rada edasi kodus olles.

Foto: Maris Sits


2016 aastal käisin ma uuesti optometristi juures ja seekordne nägemiskontroll oli uskumatu. Kuigi silm näitas kontrolli ajal väsimust ja tahtis kiskuma hakata oli tulemuseks -1.5. Te võite ainult ette kujutada kui õnnelik ma olin. Ma olin nii lähedal, et hävitada miski mille pärast olin ma hingeliselt nii palju haiget saanud.Peale seda kontrolli viisin ma asja uuele tasemele, ma hakkasin silma treenima ilma prillide abita. Paremat silma oli muidugi mitu korda raskem kinni siduda aga kuidagi sai hakkama. Niisiis tegin kõike sama mida enne aga ilma prillideta.

Võiks öelda, et nüüd ja täna on mu nägemine kõvasti paranenud ja ma ei vaja enam 99% ajast prille. Kuigi tuleb ka ette olukordi kus mu silm väsib kiiremini kui tavaliselt (väga pikad päevad arvuti taga) ja siis võib väikest kõõritust ette tulla aga see pole enam võrreldavgi  sellega mis oli enne. Enne ma olin põhimõtteliselt pool pime kes nägi ainult heledal taustal udukogusid. Kõik need aastad treenimist on läinud asja ette. Täna võin ma soravalt ainult vasaku silmaga raamatut lugeda ja mul pole mingit probleemi. Ma ei loe enam pool minutit ühte sõna kokku. Tahaks hirmsasti nüüd silmaarstile minna ja teha uued uuringud ja saada aimu praegusest olukorrast aga sellest võin vist unistada, ei kujuta ettegi millal sinna aja saan peale seda karantiini.

Tuleb ka muidugi tõdeda, et raseduse ajal muutus olukord natukene kehvemaks. Silmad väsisid kiiremini, tekkis silmakuivus ja nägin tihti kõike uduselt. Peale sünnitust läks kõik veel hullemaks ja ma olin täiesti kindel, et kogu mu vaev on nüüd nullitud. Nimelt muudab raseduseaegne hormoonide muutus ka silmanägemist aga see loksub vaikselt peale sünnitust paika. Nii ka minul, umbes pool aastat peale sünnitust mu nägemine taastus. Muidugi ei olnud ainult vasak silm kehv, siis oli parem silm ka alla arvestuse ja see oli küll natukene hirmutav.

Samas oma jälje on see kõik mulle ikkagi sisse jätnud. Näiteks ei suuda ma siiani inimestega silmsidet luua, see tekitab minus kohutavat ebakindlust ja ebamugavust kuigi ma tean, et ma suudan nüüd väga hästi oma silma kontrollida mitte nagu varem. Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata, sest see kõik käib nii automaatselt, kui keegi jääb pikemalt silma vaatama, siis alateadvus juba mõjutab mind ja ma pööran kiiresti pilgu mujale. Olen sellepärast ka mõned korrad pragada saanud, sest ma olevat ebaviisakas ja ei näita oma vestluskaaslaste vastu austust aga siis ma olen kuidagi üle huule selgeks teinud, et see on minu puhul nii automaatne ja ei ole mitte kuidagi vestluskaaslasega seotud. 

Foto: Maris Sits
Ma ei suuda suve ära oodata, et jälle Marisega ühenndust võtta ja pildistama minna (loodetavasti on selleks ajaks karantiin läbi :'D). Ta on lihtsalt nii armas inimene. Meil oli veel selline lahe kokkusattumus, et meie lapsed sündisid samal päeval ja samas haiglas :D

Mul on hetkel üks väike küsitlus käimas, kui viitsimist on, siis võite paar vastust kirja visata. Küsitluse leiate SIIT. Aitäh! Kallid-paid!

teisipäev, 24. märts 2020

Reedeõhtune lastehaigla EMO külastus

Sipu on üks äärmiselt ettevõtlik laps. Mida päev edasi, seda tegusamaks ja energilisemaks ta muutub. Ei teagi kas olla selle üle õnnelik või krimpsutada kulmu. Ta võttis jalad üsna varakult alla. Nii 11. kuu vanuselt. Nüüd kus ta tunneb ennast kõndides eriti julgelt on ta hakanud igasuguseid hirmsaid julgustükke tegema ja see enam nii tore ei ole. Ma pole mitte kunagi nii palju muretsenud kui praegu. See laps viib mu varakult hauda.

Reedel olin ma temaga kodus. Mina tegelesin oma asjadega (loe: sorteerisin Sipu riideid) ja Sipu oma. Nii nagu alati! Ühel hetkel pöörasin pilgu kõrvale ja nägin kuidas Sipu hakkab vaikselt jalgu aina kiiremini liigutama. Laps üritas liikuda järgmisele etapile ja hakkas vaikselt jooksma. Muidugi on selleks veel kohutavalt vara, sest tal siiani vahel jalad tudisevad all. Jõudsin mina end püsti ajada kui järsku käis meeletult kõva pauk. Sipu kukkus sirgelt peaga otse vastu maad. Mina ehmatasin ära ja haarasin ta kiiresti enda sülle ja hakkasin teda lohutama ning tähelepanu kõrvale suunama. See oli üsna kõva pauk ja Sipu oli endast täitsa väljas. Ta nuttis pool tundi järjest, enne kui ma suutsin ta maha rahustada.

Peale lapse sündi olen ma täiesti muutunud. Kui enne oli kõigest ükskõik, siis nüüd on minust saanud lihtsalt üks paaniline üle muretsev kanaema. Päriselt! Ma muretsen kogu aeg ja mul on selline tunne, et mu hing jääb sellest muretsemisest varsti haigeks. Seekord oli muidugi korralik põhjus muretsemiseks olemas. Kui Sipu oli rahunenud, panin ma ta põrandale tagasi seisma, et näha mida ta teeb. Esiteks ei tahtnud ta mu käest enam lahti lasta ja keeldus sammugi astumast ja niipea kui ta oli mõned sekundid maas seisnud järgnes sellele kõigele hüsteeriline nutt. Ta ei tahtnud enam põrandal seista. Kui ta sülle võtsin, rahunes kohe maha. Proovisin uuesti ja siis panin tähele, et ta tudiseb kuidagi imelikult. Seejärel lõi punane tuli peas põlema ja helistasin lastehaigla EMO vastuvõttu, et nõu küsida. Sealt öeldi mulle kohe, et kukkumised ei ole naljaasi ja tuleb kiiremas korras last näitama minna.

Vahetasin Sipul riided ära ja asusime oma kambaga Tallinna poole teele. Me ei ole erilised Rakvere EMO sõbrad. Laste puhul on palju kindlam pöörduda siiski lastehaigla EMOsse. Endal ka palju turvalisem tunne.

Kohale jõudsime umbes 20.00. Ma päris täpselt enam ei mäleta. Leppisime Mürakaga kokku, et ma lähen sisse Sipuga kahekesi, sest praegu on ärevad ajad ja nii on kõigile parem. Astusime uksest sisse ja meie õnneks oli seal väga vähe rahvast, üks naine oma pojaga ja üks meesterahvas oma pojaga. Naisel ja tema pojal olid maskid ees ja see tegi mu natukene rahutuks ja ettevaatlikuks. Üritasin neist võimalikult kaugele hoida. Meesterahvas oli oma pojaga teisel pool ruumi ja naine enda omaga suht ukse lähedal. Kui me sisse astusime, tuli meile vastu vastuvõtu õde ja palus ära täita küsimustiku. Kuna kõik vastused olid meie puhul ei-d, siis meile maske ei antud.

Läksime istusime pingile kui üks õdedest tuli ja ütles, et läheb natukene aega. Võtsin endalt ja Sipult üleriided ära ja ootasime ukse taga. Samal ajal puhastasin desinfitseeritud puhastuslappidega Sipu ja enda käsi. Ühel hetkel käis klõps ja Sipu läks krutskeid täis ning minu hing muutus natukene rahulikumaks, sest kui ta on elu ja energiat täis, siis on ju hästi. Kiljus ja seletas seal oma keeles üle koridori, tahtis mind mitu korda näksata, tõmbas mult koti käest ära, loopis üleriided laiali jne. Ühel hetkel avastas vastuvõtu õde, et too maskis naine istub meile liiga lähedal ja tuli ajas selle naisterahva meist kaugemale. Peale seda läks paar minutit kui meid vastu võeti.

Esmalt küsiti küsimusi, et kas me oleme kodused olnud ja ega me reisil pole käinud jne. Peale seda küsis arst täpsustavaid küsimusi kukkumise kohta, katsus Sipu pead, kontrollis motoorikat ja kõnnakut. Tuli välja, et Sipul oli kerge peapõrutus aga õnneks ei midagi hullu. Pidin teda lihtsalt kullipilgul 24 tundi jälgima. Sipule meeldisid arst ja õed kes temaga tegelesid ja Sipu neile ka. Muidugi poleks see meie Sipu kui ta poleks jälle krutskeid tegema hakanud. Tahtis arstilt maski eest ära tõmmata ja kindast haaras kinni, ise naeris laginal. On tegelane! Arst ütles, et võiks mrt ka teha aga tema ei näe selle jaoks põhjuseid ja üldse ei soovitaks nii väiksele lapsele seda teha, sest see on väga tugev kiiritus. Otsustasime koos, et jälgin Siput ja kui midagi on, siis helistan valvearstile.

See oli nii hea ja kiire visiit. saime koju ja süda oli rahul. Haiglast välja jõudes lasin Sipul ise auto juurde kõndida. Küll ta tahtis kellegi teise autosse minna, seejärel hakkas keldri poole tatsama, siis juba teise võõrasse autosse ning lõpuks ei tahtnudki autosse enam minna. Tahtis õues ringi siblida aga ma ei lasknud kaua tal ringi tatsata ja see talle ei meeldinud. Hakkas autos oma pahameelt väljendama, õnneks lõpuks leppis ja kui auto juba kiirema sõidu sisse sai, jäi Sipu magama.

Peale seda ei julge ma enam üldse teda üksi kõndima lasta. Ma pean kogu aeg tema lähedal või selja taga seisma. Mingi hull hirm on tekkinud. Alles eile hakkas ta jälle jooksma ja selle tulemusel komistas ja enne kui ma jõudsin kinni haarata, kukkus ta näoga vastu põrandat. Ülemiste hammastega kukkus keelde ja alumistega alumisse huulde, Suu oli verd täis, Sipu nuttis ja mina loputasin külma vee all ta suud. Õnneks jäi veri kiiresti kinni ja midagi väga hullu ei olnud. Miks see aeg nii jube peab olema?

Üks suvaline pilt Mustikast :D

teisipäev, 17. märts 2020

Üks külm nädalavahetus

Ei teagi kust täpsemalt algust teha. Nimelt pidi Sipul olema eelmisel laupäeval sünnipäevapidu Dream Party mängutoas mis asub Tallinnas. Mul võttis jube kaua aega, et endale (jup, endale) sobivaim mängutuba leida. Lõpuks kui ma selle leidsin, siis olin küll üle võlli vaimustuses. Kuidagi stiilipuhas, avar, valge ja mõnusalt tagasihoidlik. Ei olnud kirju ega kärts, mulle ei meeldi üldse kirju ega kärts. Mõtlesin juba vaimusilmas kui palju ägedaid pilte ma saan Sipust seal teha. Kui natukene aega tagasi keerata, siis ega me algul ei plaaninudki sünnipäeva suurelt pidada. Lõpuks tõdesime, et mis vanemad me sellised oleme kui oma lapse esimest eluaastat ei tähista. Kuna kodus käib remont ja kogu kaader poleks siia niikuinii ära mahtunud, teadsime, et küllap me mängutuppa välja jõuame. Ja noh, nii me alustasimegi suurelt planeerimisega. Panin menüü paika, otsisin kohad välja kust toit tellida ning jäin õiget aega ootama. Kahjuks jäi Sipu umbes 1.5 nädalat enne oma sünnipäeva haigeks ja me olime lõpuks olukorras kus pidime otsustama kas jätame peo ära või mitte. Lõpuks otsustasime, et targem on pidu ära jätta, sest kui ka Sipu terveks saab, siis ta korjab peolt kindlasti midagi uut üles ja no nii ei lähe. Lisaks veel koroona paanika ja nii see kõik läks. Nädal enne pidu hakkasin kirju laiali saatma, et kahju küll aga pidu jääb ära. Natukene tundsin ennast halvasti ka aga samas polnud midagi hullu, sest Sipu sünnipäeval sõime kodus torti ja nädalavahetusel käisime vanaemadel külas kooki söömas. Tähtsam on siiski lapse tervis ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ma enam lihtsalt ei jaksa. Ta on nendel kuudel nii palju haige olnud, et see on päris korralikult mu ära väsitanud. Broneeringu eest makstud tasu me tagasi ei saa aga saame selle broneeritud aja siiski muul ajal aasta jooksul ära kasutada. Ma praegu mõtlen kas teen mõned kuud hiljem ühe mängupäeva talle seal, et saab siis endasugustega niisama mängida ja möllata või kasutan selle pildistamiseks ära. Eks näis.

NoraBorast tellisin sellised ägedad...asjad...mul ei tule nende nimetus meelde. Kuu kaupa saab sinna pildid panna. Jube vahva asi. Kahjuks kasutust see ei leidnudki aga pole hullu. Tellin pildid ära, topin need paika ja seejärel rändab see Sipu mälestuste kasti.

Nii kui kevad kätte jõuab ja ilmad valgemaks lähevad, tunnen, et ma ei suuda enam kodus passida. Tahaks kohe ringi rännata ja ilma nautida (mis ei ole kahjuks praeguses olukorras muidugi üdse eriti võimalik). Sipul on juba jalad päris korralikult all, seega otsustasime laupäeva hommikul, et lähme temaga Viitna metsade vahele jalutama, sest rahvast seal väga palju ei liigu ja las laps paneb end maastikul ka proovile. Andsin kaamera Müraka kätte ja palusin tal meist pilte teha. Me pole ammu Sipuga kahekesi pilte teinud ja ega sellest seekord ka väga midagi välja ei tulnud, sest Sipul oli ilma vaja avastada. Kui ma ta sülle julgesin võtta, siis hakkas üks tohutu kisa, sest mis mõttes ma ei lase tal avastada ja olla. Seega jäid seekord meie pildid saamata, sest Sipu nuttis igal pildil, mul oli mingi haige irve näos ja kui neid tõlgendama hakata, siis noh...ma ei tea, piinlik. Ilm ei olnud tegelikult mitte midagi erilist ja seetõttu me ei hakanud sügavamale metsa sisse minema. Tuult küll otseselt ei puhkunud aga külm ja karge näpistas korralikult nägu.


Tegime koos kordamööda mõned pildid, Sipu jalutas natukene ringi ja seejärel korjasime oma kodinad kokku ja läksime ema juurde. Jätsime Sipu ema hoolde ja ise läksime kahekesi aega veetma. Seekord Sõõriksoo matkarajale (muide, tegemist on inva sõbraliku rajaga ja sinna saab hästi mugavalt vankri ja ratastooliga minna!). See on küll üsna lühike rada aga poole pealt pöörasime me otsa ringi ja tõttasime auto poole tagasi, sest nii meeletult külm oli ja ma ei salli üldse külma. Enne autosse jõudmist saime sahmaka lund ka kaela, et oleks ikka kordaläinud päev. 

Pühapäeva otsustasime kodus nelja seina vahel veeta. Mina tahtsin oma aega ja saatsin Müraka Sipuga jalutama. Vahel on päris tore metsa vahel elada kus peale metsloomade ja paari auto ei liigu kedagi, ei pea kartma, et me nüüd midagi halba siit üles korjaks. Algul ei suutnud ma kuidagi otsustada mida ma oma ajaga peale hakkan. Suur osa minust tahtis ennast lihtsalt teki sisse kerra tõmmata ja magada nii kaua kui võimalik aga teine osa koputas südametunnistusele ja viipas näpuga õue poole. Panin ennast riide ja nägin välja nagu kubujuss, sest vaatamata sellele, et päikest oli rohkem kui eelmisel päeval, oli ilm ikkagi lõikavalt külm. Läksin õue ja vaatasin oma aia üle. Tegemist on meeletult palju. Paljud puud ja põõsad tuleb maha võtta, riisumist jaguks tervele külale, põõsaid on vaja kärpida ja vaarikatega peaks ka veel midagi ette võtma (ma vihkan vaarikaid!). Ma ei tea kes selle töö kõik ära teeb, mina vist igatahes mitte. Mul jääb tänavu entusiasmist kõvasti puudu. Ma lihtsalt ei jaksa! Vaatamata halale suutsin ma mingi osa ära riisuda ja sellega asi piirdus, sest paksult riides olles hakkab liigutades mega palav ja ega riidekihte enam vähemaks ei saa võtta kui keha juba lõõmab, siis olen järgmisel päeval külili ka. Kõige positiivsem on see, et vähemalt mõned lilleõied on juba lahti. See aed tundub ilma värvideta üks paganama masendav koht :D

 Näsiniin

Oh sinililled...

kolmapäev, 4. märts 2020

Esimene aasta emana

See on lihtsalt nii uskumatu. Mulle ei taha siiani kohale jõuda, et ma kasvatan päris oma enda pisikest inimest ja see on nii kuramuse vahva. Eile oli meil tõeline rõõm tähistada Sipu esimest sünnipäeva. Ja juba ta ongi aastane!

Tegin täitsa ise Sipule sünnipäevaks tordi. Aega võttis aga asja sai. Järgmine kord ostan martsipani, sest seda suhkrumassi andis voolida. Jup, Sipu jõudis oma väikeste näppudega külje peale juba augud lükata :D

neljapäev, 6. veebruar 2020

Haiglaralli

Lõpuks leidsin selle toreda aja, et meie haiglasaaga kirja panna. Mainin ruttu ära, et see emasüda on üks kõikvõimas asi ja sisetundest ei hakka üldse rääkimagi. Uskumatu, et sellest kõigest on juba peaaegu kuu möödas.

neljapäev, 23. jaanuar 2020

Üks eriti kehv aasta algus

Kui ma nüüd eelnevatele aastatele tagasi mõtlen, siis päris ausalt ei leia ma sealt mitte ühtegi teist aastat mille algus oleks juba nii pekkis olnud kui tänavuse oma. Ma ei oska isegi midagi tarka kosta. Ahastusse ajab see räpane roti aasta.

I'm Dying GIF - ImDying Sick InBed GIFs

neljapäev, 2. jaanuar 2020

Pulmad//Läbikukkunud kleidiproov #pulmahala

Ma tahtsin juba ammu sellest proovist ühe postituse kirjutada aga no ei viitsi. Mul on viimasel ajal jõhker läbipõlemise tunne peal ja ma tahaks kõigele lihtsalt käega lüüa. Õnneks on pühad läbi ja saab oma argiellu tagasi pöörduda. Mitte, et see argielu nüüd kuidagi vähem stressirohke oleks (oligi, kuni sinnani mil ma pidin pulmi planeerima hakkama). Ma pole viimasel ajal saanud oma unetundidega hiilata, sest neid lihtsalt pole. Mul ei ole öösiti enam und ja ma olen juba vaikselt paanikasse minemas, sest see ei saa ju eriti normaalne olla kui ma ööpäeva peale 3 tundi magan aga see selleks.