laupäev, 21. november 2020

Hambad? Oh ei, kopsupõletik!

See aasta ei ole kohe üldse meie vastu leebe olnud. Kõige hullem ongi see aasta olnud just tervisliku poole pealt. Ma ei teagi mis on kõige pikem vahe olnud kui kellelgi siin majas midagi viga pole? Aasta alguses olin ma angiinis, kolmiknärvi põletikus, Sipu oli RS viiruses ja pistis rinda rauavaegusest tingitud raske aneemiaga, Mürakal avastati nõrk uneapnoe, mina ropsisin mitu nädalat, mul oli hepatogestoos mis süvenes, ei allunud ravile ja mis lõppes omakorda sünnituse esilekutsumisega. Imeline, eks?


Ma ei hakka täpseid kuupäevi paika panema, sest ma olen aus ja ütlen kohe, et ega ma täpselt enam ei mäleta millal ja mis toimus ning ega see midagi ei anna ka. Igatahes mõni nädal tagasi, kolmapäeva öösel vastu neljapäeva üritasin wc-sse kooserdada aga kuna Sipu oli oma voodis üsna rahutu ja vähkres palju, siis otsustasin teda igaks juhuks kontrollida. Tundus teine kohe kuidagi liiga kuum ja peale seda kui ma ta palavikku kraadisin, sai selgeks, et tulemas on unetu öö. Esimese asjana süüdistasime hambaid, sest neid tuleb tal nagu seeni peale vihma ja nende lõikumine võtab ju meeletult kaua aega. 1 hammas võib juba mitu nädalat lõikuda vahelduva eduga ja tal on tulemas just need kõige hullemad ehk tagumised hambad (ja need lõikuvad siiani!). Andsin Panadoli ja jäin lootma, et kõik möödub peagi nagu tavaliselt. 


Neljapäeva päeval läks seis natukene hullemaks. Palavik tõusis kiiremini ja kõrgemale. Määrisin Siput vee-viina lahusega (1:1 viina ja vett), et venitada alandajate vahepealset aega pikemaks aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Oli hea kui suutsin alandajate enda vahe hoida 4 tunnisena (skeem: Panadol- 4 tundi- Nurofen- 4tundi- Panadol jne). Nii ma mässasin ja üritasin kuidagi õhtuni välja vedada. Eriti jätkusuutlik see ei tundunud, sest Sipul on jälle AD välja löönud ja viinalahus ju kuivatab natukene nahka ning seetõttu pidin midagi muud välja mõtlema. Neljapäeva öösel vastu reedet tekkis juba lootuskiir, sest alandajate vahepealne aeg venis lausa 6 tundi pikemaks ja mina juba jõudsin juubeldada, et ongi selleks korraks kõik. Noh, hambad!


Reede hommikul tuli tõdeda, et ma olin liiga palju lootnud. Palavik oli tagasi ja veel kõrgem kui eelnevalt. See hakkas minus juba vaikselt hirmu tekitama, sest alandaja järsku enam ei aidanud. Palavik liikus juba üle 39C ja langes heal juhul natukene alla 38C. Enne kui 4 tundi täis sai, oli palavik juba jälle 40C lähedal. Ma sain aru, et see ei ole kohe kindlasti enam normaalne, sest see palavik oli oma olemuselt väga agressiivne. Mind valdas juba vaikselt väike paanika. Ma ei saanud teha viinakompressigi, sest jäsemed ise olid külmad ja siis ei tohi seda teha. Mudisin jäsemeid ja ise samal ajal mõtlesin, et kuhu ma pöördun? Kas kohe emosse või helistan ja küsin nõu perearstilt/perearsti nõuandeliinilt. Valisin viimase, sest meie perearsti on lihtsalt võimatu kätte saada! Sealt ma targemaks ei saanud. Arvati, et on tuulerõuged või roseool ehk kolmepäevapalavik. Emo mõte tehti kohe maha, sest palavik ei olnud piisavalt kaua kestnud, kõigest 2 päeva alles. Soovitati jätkata sama skeemiga ja anda palju vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Tiksusin paar tundi ja nägin, et Sipu hakkab ära vajuma. Silmad muutusid häguseks, terane pilk oli kadumas ja ta vajus lihtsalt lössi. Helistasin perearstikeskusesse, sealt anti mulle perearsti õe number ja lõpuks õe kaudu sain perearsti kätte. Võttis küll tunnikese aega aga asja sai. Samal ajal kui perearstiga suhtlesin, tekkisid Sipul värinad ja ilmselgelt ei olnud enam muud mõttes kui Rakvere EMO. Lastehaigla jäi liiga kaugele ja Sipule oleks see sõit liiga raske olnud. 


See ei ole mingi uudis, et ega ma Rakvere haiglast eriti vaimustuses ei ole aga seekord, seekord oli kõik väga super! Töötajad olid toetavad ja toredad ning mul pole mitte midagi halba öelda. EMOs saime kohe löögile. Kuulati mure ära ja suunati edasi. Kõrge palaviku juures oli äärmiselt imelik see, et muud sümptomid puudusid. Sipul ei olnud nohu, köha, kõrvad olid seest korras, kopsudes ei olnud raginat ja seega arstid mõtlesid, et kuidas kõige mõistlikum teha on, et last võimalikult vähe traumeerida. Algul otsustati, et võetakse verd ainult näpu otsast, kui see näitab kõrvalekaldeid, siis võetakse veenist. Proov võeti ära ja seejärel pandi Sipule tilguti. Vastused tulid kiiresti ja selgus, et põletiku näit oli 115! Ma ehmatasin seda kuuldes ära ja mõtlesin endamisi, et mis see nüüd siis on? Seejärel võeti uus analüüs ja natukene hiljem tuli välja, et põletiku näitaja on veres 188! See tundus nii meeletult suur näitaja, et süda tõmbas seest krampi ja mul tekkis meeletu hirm. Arst saatis meid otsejoones röntgenisse ja enne minekut lasi võtta viiruste ja covidi proovi. Sipu käis röntgenis ära ja pool tundi hiljem saime vastused, tegemist oli bakteriaalse kopsupõletikuga. Õnneks oli põletik ainult paremas kopsus aga ega see mind eriti ei lohutanud. Ma mõtlesin terve aja, et kust ta nüüd selle sai? Bakteriaalne kopsupõletik pidi levima inimeselt inimesele aga meie olime ju kogu aeg kodused olnud. Arst tuli ja seletas kõik lahti ning soovitas Tallinna lastehaiglasse pöörduda, sest Rakveres ei ole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Ma isegi ei mõelnud ja olin sellega kohe nõus, sest kopsupõletik on raske haigus. Seega tundus rumal minna koju last ravima või jääda Rakvere haiglasse kus pole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Meie Rakvere raviarst leppis Tallinna lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja nii võisime teele asuda.


Lasin Mürakal poest vajalikud asjad ära osta ja seejärel hakkasime Tallinna poole sõitma. Meile pakuti võimalust kiirabiga minna aga ma tahtsin ise minna, seega otsustasime nii. Lastehaiglasse jõudes aitas Mürakas mul Sipu ja kotid sisse viia. Enne kui uksest sisse astusime, saime juba nähvava kommentaari, et lubatud on ainult 1 vanem. Võtsin Sipu, oma kimpsud-kompsud kaenla ja astusin edasi. Sealne õde hakkas kohe Covid testi peale suruma aga ma keeldusin sellest, sest Sipule tehti see Rakveres ära ja minu arust ei olnud mõttet last jälle torkima hakata. Teatasin tollele õele, et vastused peaks olema digiloos üleval või kui pole, siis võtku nad Rakvere haiglaga ühendust, sellised juhised jagas mulle Rakveres olnud arst. Seejärel hakkas see õde seal hädaldama, et mis mõttes tuleb patsient teisest haiglast ja ei tee koha peal testi? Et küll see meditsiin alles mädaneb. Pool õhtut veel hädaldas seal ja väljendas oma pahameelt kõva ja üleoleva häälega. Ma isegi ei saa aru mis põhjusel ta seal niimoodi halas. Laps oli ju covid negatiivne, kui oleks ka positiivne olnud, siis nende jaoks ei oleks see midagi muutnud, sest kokku puutusid nad ju meiega niikuinii, vahet pole kas see test oleks tehtud Rakveres või lastehaiglas. Rakvere valvearst leppis lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja saame kohe vajaliku abi. Lõpuks istusin ikka Sipuga üksi tühjas koridoris ja ootasin, et keegi meid kuskil vastu võtaks. 


Aega läks aga asja sai. Valvearst võttis meid vastu, mina rääkisin umbes sajandat korda mis meile muret teeb, ulatasin neile veel lapse anamneesi mis Rakverest kaasa sain ja seejärel suunati meid lõpuks palatisse. Noorem õde kellega kokku puutusin oli väga tore. Tõi mulle veekeetja, rääkis reeglitest jne. Ühel hetkel aga tahtis ta Sipu protseduuride tuppa viia ja siis ma uurisin kas võin kaasa minna ning mida nad üldse temaga seal teevad. Kanüül oli ju käe peal olemas seega jäi mulle mõistmatuks miks teda protseduuride tuppa viidi. Noorem õde lubas mul kaasa minna aga niipea kui ma sinna sisse astusin lendas mulle verbaalselt kaela vanem õde kes põhimõtteliselt mu näo täis sõimas. Ma ei tohtinud sinna minna, sest ma olen neile ohuks, tekitan oma lapsele trauma ja üldse ma olen ju rase! Nagu...Mis see siia puutub, et ma rase olen? Ma ehmatasin päris ära, sest ma ei osanud sellist käitumist oodata. Läksin palatisse ja ootasin seal oma Siput, endal nutt kurgus, sest ma tundsin, et mind rünnati. Seda kõike oleks võinud ju öelda viisakalt ja rahulikult. Ma oleks asjast aru saanud. Öö oli õnneks rahulik, sest Sipu magas terve selle aja. Mina istusin nagu valvekoer. Jälgisin, et ta tilgutit kuidagi küljest ära ei rebiks ja kraadisin, et temperatuuri pidevalt jälgida. Selleks ajaks olin ma juba peaaegu 3 ööpäeva üleval olnud.


Käes oli laupäev ja tilguti saaga jätkus. Sipu ise oli juba elavam. Vaatasime youtubest koos multikaid ja Sipu mängis voodis legodega nii palju kui tilguti seda võimaldas. Jube lühike oli see tilguti voolik. Ma ei saanud teda isegi võrevoodisse panna, sest siis ta ulatus masinani aga voodit ei saanud kaugemale ka tõmmata, sest siis ta oleks selle vooliku lahti rebinud. Seega sain wc-sse ainult siis kui Sipu magas. Lisaks tilgale sai ta 3x päevas antibiootikumi. Laupäeva lõunal tõdesin, et ta isu on paranenud ja ta joob juba ise rohkem vedelikku, seega ütlesin lastearstile ka, et äkki aitab tilgast ja ta võiks vaikselt ise kosuma hakata. Arst nii ei arvanud ja lasi õhtul uuesti tilguti panna. Siin tekkis nüüd see suur aga. Sipu istus ainult voodis tilguti all, ta liikumine oli piiratud (muidu on ta väga elav ja liigub hästi palju) ja seetõttu oli tal korralik energia üleküllus. See tähendas halvemat und ja minule järjekordset magamata ööd. Öösel tekkis tal aga nutuhoog. Ta lihtsalt nuttis ja otsis oma issit taga. Võimatu oli teda rahustada, sest ta lihtsalt ei rahunenud. Kuna ma tunnen oma last läbi ja lõhki, siis ma tean isegi, et vahel ta lihtsalt tahabki ennast välja elada ja nutta. Ma saan aru, et ega me haiglas üksi ei olnud aga kui laps tahab end tühjaks nutta, siis sinna ei saa midagi teha. Mida ma tegema oleks pidanud? Suu kinni kleepima või padja näkku suruma? Ühel hetkel hüppas õde palatisse ja kukkus kurja häälega tõrelema, et mis see nüüd on, mis ta karjub keset ööd? Rahustage ta maha. Ma siis ütlesin viisakalt, et laps igatseb oma isa taga. Kuna see õde oli mega kurja häälega, siis Sipu ehmatas ära ja jäi momentaalselt tasa. Mõni tund hiljem kõik kordus. Sipu hakkas jälle paaniliselt nutma. Üritasin teda seal rahustada, kussutasin, paitasin aga mitte miski ei aidanud. Ühel hetkel tuli jälle see sama õde ja hakkas jälle pragama, et mida ta jälle karjub, seejärel ütles Sipule ''kui sa kaua karjud, siis tuleb kuri tädi ja teeb sulle ata-ata''. Ma olin ausalt öeldes šokis, sest mida kura*it? Taaskord ehmatas Sipu ära ja jäi tasa. Peale õe lahkumist istusin ma ise voodi äärel, nutt kurgus. Kopp oli lihtsalt nii ees. Ma ei saanud aru, et kuidas need töötajad osakonniti nii erinevad on? See kõik oli lihtsalt nii absurdne. Kui Sipul öösel viimane tilk ära lõppes, siis see sama õde tuli pani masina kinni aga tilguti vooliku jättis ikka kanüüliga ühendusse, kuigi ta oleks võinud selle ära võtta, see poleks ju mingit aega võtnud. Mulle tundus see natukene kiusamisena, sest selle vooliku võttis kanüüli küljest ära lõpuks uue vahetuse õde. See-selleks. Öösel langes vahepeal Sipu temperatuur 35.1C ja mul tekkis tõsine hirm, et äkki laps hakkab vaikselt alajahtuma. Kutsusin õe, kes nähvas taaskord, et võtku ma laps kaissu ja mudigu ta jäsemeid, siis peaks temperatuur tõusma hakkama. Nojah, seal oli nii külm, et isegi kaks õhukest tekki ei suutnud sooja pakkuda ja mul oli endalgi nii külm ja keha üsna jahe, et see kõik oleks võrdunud selle samaga kui panna laps külma radika äärde soojenema.


Kätte oli jõudnud pühapäev ja mul oli juba igasugune koll ees, sest ma tundsin ennast seal nii halvasti. Me olime kahe päeva jooksul saanud juba mitu korda sõimata ja see tõmbas igasuguse tuju nulli. Sipul võeti lõpuks tilguti küljest ja ta sai palatis vabamalt ringi liikuda. Kohe oli näha, et lapse tuju muutus märgatavalt paremaks. Lõunasöögi ajal aga juhtus uus intsident. Sipu sõi oma lõunasööki ja järsku tekkis tal tugev köhahoog. See oli nii tugev, et kutsus esile oksendamise. Ma kutsusin häirenupuga (palatist ei tohtinud välja minna) õe appi, tuligi üks vanem õde, mina samal ajal üritasin oksendavat Siput söögitoolist kätte saada ja teise käega pühkisin okset kokku, ise küsides, et kas see on normaalne ja äkki saaks aidata (seda kõike oli üsna raske suure kõhuga teha). Vanem õde vaatas, ütles, et see ei ole kindlasti kohe normaalne ja lahkus palatist. Ma ei osanud rohkem midagi öelda ega arvata. Mõtlesin ainult endamisi, et okei siis. Peale lõunat oli aeg AB käes, seda sai Sipu 3x päevas süstlaga läbi kanüüli. Tuli jälle see vanem õde, võttis Sipu käe ja hakkas AB süstima. Surus seal ja mina vaatasin kõrvalt hirmuga, et mida ta jälle teeb. Mina kes ma nendest asjadest essugi ei jaga, sain aru, et midagi on väga mäda, see AB ei liikunud süstlast mitte kuhugi. Ma juba hakkasin kartma ja ütlesin, et äkki on hüüve ette tekkinud või midagi sellist aga õde ei teinud sellest väljagi. Tema surus seal seda AB-d edasi oma toore jõuga. Lõpuks kui süstal tühi, siis küsisin, et kas varsti on lootust koju ka saada, sest ma pean kolmapäeval ÄE visiidile minema ja selleks ajaks tahaks koju saada (seal visiidil avastatigi mul hepatogestoos). Õde vastas, et kindlasti ei saa ma niipea koju. Ma ei mäletagi enam kas ta ütles, et ma pean seal veel nädala olema või kaks. Seega jään siin vastuse võlgu. Õde lahkus palatist ja läks teiste tööliste juurde lihtsalt klatšima. Kõik oli palatisse kuulda ja mina mõtlesin seal, et kas enam saab hullemaks minna? Rääkis seal teistele, et see tahab koju minna aga issand, inimesel on ju kopsupõletik, mida ta seal kodus teeb... Käes oli õhtu ja ma lootsin, et ma ei pea rohkem seda õde nägema. Õnneks ei näinudki, tuli üks noorem õde. Hästi rahulik ja tore. Hakkas Sipule AB süstima ja sai kohe aru, et midagi on valesti, sest AB ei liikunud edasi. Vastupidiselt vanemale õele, kontrollis ta kohe kanüüli üle ja seal see kala oligi. Sipul oli kanüül paigast ära liikunud, see oli marli sees kõveras ja eks see vanem õde süstis selle AB rahus sinna marli sisse, seega päevane doos jäi Sipul saamata. Noorem õde võttis Sipu, et viia ta protseduuride tuppa ja paigaldada uus kanüül. Küsis, et kas ma tahan ka kaasa minna aga ma ei hakanud minema. Juba paari minuti pärast olid nad tagasi ja õde kiitis Siput, et nii tubli, ei teinud piiksugi, ütles ainult ''oi oi oi''. Öö oli juba rahulikum ja mina mõtlesin, et kuidas ma skeemitama hakkan, et saaks ÄE visiidil käidud, isaga ju vahetada ei saanud ja seetõttu tekkis hinge vaikselt mure. 


Esmaspäeva hommikul oli kõik juba nagu tavaliselt. Isegi see köha mis eelneval päeval oli olnud, oli kadunud. Sipu möllas ringi ja mina tundsin kergendust, et ta ilusti paranema hakkas. Valvearst tuli meie juurde, vaatas Sipu üle ja tõdes, et me võime koju minna, sest palaviku enam pole, laps sööb/joob ise ja seega ei hakka nad meid seal kinni hoidma (osakond oli lapsi täis). Ma olin nii õnnelik, et ma sealt minema sain ja ma isegi ei pidanud küsima, et millal me koju saame, arst ise pakkus võimalust koju minna. Korjasin kimpsud-kompsud kokku ja kutsusin Müraka meile järgi.


Ravi jätkus kodus siirupiga ja pidime seda andma kuni tuli 10 päeva täis haigla esimesest päevast. Peale seda lasime teha kordus röntgeni ja alles siis saime kindlad olla, et nüüd on laps terve. Kopsupilt oli ilus ja puhas ning asi meie jaoks lõpetatud.


Mul teemale sobilike pilte pole, seega ma panen lihtsalt ühe ilusa pildi, et postitus täitsa tühi poleks :D
Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht

laupäev, 14. november 2020

Tere! Meie pisikene Iti!

Ma ei suuda siiani uskuda, et see kõik on juba läbi. Alles ma oigasin siin, et nii raske on olla ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Hepatogestoos tegi oma töö ja sünnitus kutsuti esile. Mis ma siin ikka jahvatan, alustame algusest. Mainin ära, et ma ei hakka ravi peal pikalt peatuma, sellest kirjutan üldisema postituse. Muidu läheb see postitus siin käest ära.


Käes oli pühapäeva hommik ehk 8.11. Ilm oli ilus, päike paistis ja mul ei olnud mitte mingisugust tunnet. Hommikul käis arst oma igapäevasel visiidil ja see mis tema poolt tuli, oli minu jaoks natukene ootamatu. Vaatamata ravile oli hepatogestoos süvenenud ja eks ma tundsin ise ka, et sellest haiglas istumisest pole erilist kasu, sest enesetunne muutus aina kehvemaks. Jalad ja sõrmed läksid turse, väsimus oli meeletu, ma sügelesin üle terve keha, energiat jäi aina vähemaks ja ma tundsin, et ma hakkan vaikselt hääbuma. Arst nägi seda kõike kõrvalt ja tõdes, et analüüsid ei ole ka teab mis head, liiguvad aina kehvema poole ja seega oleks aeg mõelda esilekutsumisele. Eriti hea oleks esilekutsumisega hakata tegelema kohe, sest vahel võib see mitu päeva aega võtta ja kuna hepatogestoos on ettearvamatu ning igal hetkel võib lapse heaolu ohtu sattuda, siis polnud enam mõistlik kauem oodata. See kõik ehmatas mind natukene ära, sest ma olin elanud teadmisega, et äkki, võib-olla, alustatakse esilekutsumisega alles heal juhul esmaspäeval, mitte nüüd ja kohe! Ise veel mõtlesin samal ajal, et Mürakas tahtiski ju isadepäevaks oma ''pakki'' saada. Mõtlesin seal samas oma peas, et mis siis ikka, rasedust on ju kantud 37+1 nädalat ja mis me enam venitame, arvestades seda, et see võib mitu päeva aega võtta. Ütlesin arstile, et ma olen nõus ja teeme ära. Arst ütles, et tuleb varsti minu juurde tagasi ja siis kontrollib emakakaela, et valida esilekutsumiseks parim viis. 


Arst läks ära ja mina jäin voodisse istuma. Kuidagi ootamatu oli ikkagi see kõik ja mul tekkisid meeletud süümepiinad Iti ees. Ma tahtsin, et ta sünniks loomulikult, siis kui tema ise selleks valmis on aga ega alati ei saagi oma tahtmist, sest siin oli mängus juba tema heaolu ja kõige tähtsam oligi saada Iti tervena kätte.


Kell oli juba 3 kui arst minu juurde tagasi jõudis. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et ta unustas mu ära ja ei tulegi enam minu juurde aga tal oli keiser vahele tulnud ja seetõttu kõik viibis. Läksime läbivaatusele. Sain pukki ronida ja algas emakakaela kontroll. Vot see on üks ''ülim'' asi. Nii kohutavalt valus oli kui ta seal oma näppudega surkis. Ma tundsin kuidas Iti hakkas möllama ja mul läks valust silm märjaks. Arst venitas seda emakakaela seal ja rääkis, et avatust on nii 2-3cm venitades, emakakael on peaaegu täiesti lame ja pehme, seega oleks asi nagu iseenesest juba valmis, lihtsalt emakas ei tee tööd veel (nädala alguses tegi 3 päeva tööd ja siis järsku lõpetas). Ma ei teagi kas see info lohutas mind või mitte aga arst arvas, et kõige parem viis oleks esilekutsumine teha misoprostooliga. Misoprostooli puru lahustatakse veerand klaasi vee sees ja juuakse ära. Arst ütles veel enne, et kui nüüd alustame, siis jõuame täna äkki 2 doosi teha, sest nende vahed peavad olema 4 tundi. Lootusi ta väga kõrgele ei ajanud ja ma ise olin ka kindel, et eks ma seal päev-kaks tiksun. 


Läksin palatisse, äe tegi uue ktg ja ktg lõpus tõi mulle misoprostooli. Lahustasin selle vees ära ning kell 15.36 jõin esimese doosi ära. Tiksusin natukene omasoodu ja rääkisin Mürakaga kui kell 15.48 läks terve kõht kõvaks ja pingesse. Hakkasin seal muretsema ja ootasin mõned minutid, et äkki kõht läheb pehmeks tagasi aga ei läinud. Pöördusin äe poole ja tema soovitas sooja vee alla minna, ütles, et kui veerand tunniga kõht pehmeks ei tõmba, siis annab sellest kohe arstile teada. Läksin palatisse ja vahetasin ööriided ära. Mul endal olid püksid ja särk aga tegin vahetuse haigla ürbi vastu, sest kes teab, pärast löövad järsku veed valla ja kõik. Läksin dušši alla ja vedelesin seal 15 minutit. Tundsin, et mingisugused hästi õrnad valud käivad ja kuidagi liiga tihedalt. Kuna dušši all valude vahesid naljalt ei mõõda, siis mul pole aimugi kui mitu minutit nende valude vahed olid. Valud olid pehmed ja nõrgad, ei võtnud isegi teisiti hingama. Läksin dušširuumist välja ja tagasi palatisse, kõht ei olnud enam pinges ega kõva. Äe tuli mõõtis doppleriga Iti südametööd ja kõik oli hästi. Istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas peaks ringi kõndima või niisama vedelema. Võitis niisama vedelemine, ma lihtsalt ei viitsinud liikuda. Istusin oma voodis ja mõõtsin nende õrnade valude vahesid.


Kell oli 16.28 ja ma ikka ei tundnud tugevaid valusid, olid sellised õrnakesed mida ei pidanud kuidagi üle hingama aga mida oli siiski tunda. Vahed olid üsna regulaarsed, 1.30 minutit, mõni üksik 2 minutit eksis ka vahepeal sisse ära. Valude kestus oli regulaarne 1 minut. Mürakal oli kodus närv juba hell aga kuna mul ei olnud reaalselt mingit tunnet, siis otsustasime veel oodata, enne kui ta Tallinna poole sõitma hakkab. 16.49 mõtlesime, et okei, las ta igaks juhuks hakkab sõitma, sest Tallinnasse sõit võtab juba tunnikese ja äkki tunnikese pärast saan juba sünnitustuppa ka ja kui ei saa, siis lihtsalt ootab nii kaua autos kuni saan. 


Kell 17.00 pandi mind järjekordselt ktg alla. Lebasin seal külili ja tundsin, et need õrnad valud mis käisid, kadusid nüüd üldse ära. Endamisi juba mõtlesin, et nojah, normaalne ja mind valdas suuuuur pettumus, sest mulle tundus, et see asi venib ja venib ja venib ning ma jäängi sinna sünnitama. Oleks tahtnud sellel hetkel masinale lihtsalt jalaga panna. Ühel hetkel aga tundsin suurt surve tunnet ja plõks, midagi sooja voolas. Äe tuli kohale ja ma ütlesin talle, et ma pole päris kindel aga ma arvan, et ma lasin end täis. Peale seda kui ma oma lause ära lõpetasin, tuli esimene tõsine valu ja algas too tuntud öökulli faas kus valu tuleb välja uutada. Äe kontrollis ja ütles, et need on veed ja õnneks selged, seega hepatogestoos ei olnud mõjutanud lootevett. Kell 17.10 kirjutasin Mürakale, et veed tulid ära ja äkki saan sünnitustuppa. Samal hetkel hüppas sisse resident kes kohe mu avatust kontrollis, venitades sai 6cm. Mina samal ajal uutasin ja tundsin, et valud lähevad väga intensiivseks. vahed muutusid kuidagi väga lühikeseks ja kui uupi pakkuda, siis ma panustaks poolele minutile. Kell 17.15 haarasin oma telefoni, istusin ratastooli ja äe ning resident viisid mu alla sünnitustuppa. Liftis veel küsisin, et kas ma vanni saan v? Alla jõudes hüüdis resident äe-le, et avatust venitades 6cm ja kuhu sünnitustuppa nad mu viivad? Ma enam ei mäleta mitmendasse tuppa ma läksin aga kell 17.19 olin ma sünnitustoas ja seisin voodi kõrval pool kõveras, sest nii oli hea olla. Mind võttis üle äe Merja Niitav. Hakkas voodisse neid ktg rihmasid sättima, et mulle andurid peale panna aga ma ütlesin, et ma ei taha pikali minna. Ta vastas selle peale, et ma ei pea pikali minema ja ta võib need mulle seistes ka peale panna. Seejärel küsis mitmes sünnitus mul on? Vastasin, teine. Küsis, et kuidas esimese sünnitasin? Vastasin, järil. Ta tõi mulle kohe järi, et ma istuda saaksin. Mina aga mõtlesin samal ajal sellest kuidas ma nüüd jälle tunde valude käes piinlen ja kuidas ma tahaks otsad anda. Ühel hetkel aga tekkis väga tugev surve tunne. Nagu emakas ise oleks tahtnud Iti välja lükata. See oli nii ürgne ja tugev tunne. Ma olin kindel, et need on pressid, sest Sipuga ma midagi sellist ei tundnud sünnituse ajal kordagi. Ütlesin seda äe-le ka ja ta ütles, et jah, need on pressid ja ma võin pressima hakata. Sellel hetkel jooksis mu juhe nii kokku, sest üleval oli alles avatus 6cm, kuidas ma pressin kui mul pole täisavatust? Ütlesin seal veel äe-le, et ma lähen ju lõhki aga tema julgustas mind pressima, sest mul oli juba täielik täisavatus! Ma olin ausalt öeldes šokeeritud. Mul oli tugevam sünnitöö alles heal juhul 15 minutit käinud ja enne kui see jõudis alata, hakkas see juba lõppema. Küsisin veel äe-lt üle, et kas ta on ikka kindel, et ma pressida võin. äkki pärast rebestan emakakaela või midagi muud ära aga tema muudkui korrutas, et jah, ma võin julgelt ja tugevalt pressima hakata. Kuna pressi tagasi hoides tekkis meeletu valu aga pressides oli selline mõnus tugev survetunne, siis ütleks, et see osa oli kõige lihtsam. Muidugi tekkis mul hull hirm kui äe kääridega tuli, sest ma olin jumala kindel, et nüüd ta tuleb mu lahkliha kallale aga mis mul seal enam muud üle jäi, leppisin, et mu lahkliha lõigatakse lahti aga võtsin end ikkagi kokku ja hakkasin pressima. Esimese pressi lõpuks oli pea pooleldi väljas ja teise pressiga kell 17.26 sündis Iti (samal ajal ma imestasin, et kus on alles juuksepahmakas teisele kaasa antud). Selleks hetkeks oli aktiivne ja valus sünnitöö käinud kõigest 16 minutit (sünnituse enda kestvuseks märgiti 1tund ja 55minutit. Seda vist misoprostooli võtmisest alates)! Äe jõudis mu asjadega alla tagasi ja oli üsna šokeeritud, et mul laps juba selle ajaga käes oli.


Sain Iti enda kätte ja olin sellest kõigest jahmunud. Ma ei saanud üldse aru mis just toimunud oli. Iti käte vahel, läksin voodisse ja helistasin Mürakale, et beebi on käes. Jep, Mürakas ei jõudnudki kohale. Vedelesin seal koos Itiga ja ühel hetkel enne platsenta sündi sain nabanööri läbi lõigata. Kui nabanöör oli läbi lõigatud, hakkas platsenta sündima. Võiks öelda, et seda oli raskem välja pressida kui Itit :D Äe näitas mulle ka seda ja tuleb tõdeda, et see oli täiesti teist masti kui see mis Sipul oli. Tervel ja haigel platsental on ikka meeletu vahe. Kätte jõudis kontrolli aeg. Äe vaatas rebendid üle ja kui ma algul sain aru, et parem häbememokk oli rebenenud, siis tegelikult rebenes ikkagi vasak häbememokk ehk vana arm rebenes uuesti lahti. Sellega kõik piirdus ja rohkem ma rebendeid ei saanud. Jeii, lahkliha jäi ka terveks. Õmblemine oli muidugi kõige hullem, nagu alati. Sain küll tuimestavaid süste mitu tükki aga on üks koht kuhu see ei mõju. Ma täpselt ei mäleta aga vist oli nii, et mida rohkem tupe poole, seda vähem tuimestus mõjub. Igatahes oli see õmblemine täielik piin aga äe seal juures üritas mu mõtteid mujale viia ja mingil määral see tal ka õnnestus. Merja Niitav on ka tasuliste ämmaemandate nimekirjas, seega kui keegi plaanib endale eraämmaemandat võtta, siis kindlasti soovitan talle panustada. Ta on äärmiselt tore ja toetav! Nii arstid, õed kui ämmaemandad kes minuga tegelesid, olid jahmunud ja epikriisi sain diagnoosiks äkksünnitus.


Vedelesin Itiga voodis ja ootasin Mürakat. Ise olin vaimustuses, et seekord käis kõik nii kiiresti ja kergelt. Ma kartsin ju seda sünnitust tegelikult meeletult. Ma olin päris hirmul terve raseduse aja aga võta näpust, nii kergelt läks. Mürakas jõudis meie juurde ja seejärel juhatati meid peretuppa. Sinna kõndisin ka omal jalal. Üldse kogu taastumine ja olemine oli seekord palju lihtsam ja kiirem. 



Meie Iti sündis 8.11.2020, kell 17.26 Pelgulinna sünnitusmaja. Kaaluks oli 2955g ja pikkust 47cm. Rasedust oli 37+1.

teisipäev, 6. oktoober 2020

Epiduraali? Ei, aitäh!

Kui miski üldse beebigruppides terava arutelu tekitab, siis nendeks on vaktsiinid, epiduraal ja haiglakott. Jup, nii naljakas kui see ka poleks. Lõpuks on ikka nii, et igaühel on oma arvamus ja kes suudab seda kõvemini väljendada, see saab ka ''võidu''. Tavaliselt kipub aga nii olema, et räägitakse kui ilus ja tore kõik oli, kõrvaltoimete kohalt või muu kaasa tuleva suhtes vaikitakse. 


Ma olen alati arvanud, et ma olen äärmiselt tugeva ja kõrge valuläviga. Ma olen oma elu jooksul ikka igasugusest jurast läbi tulnud (kõige parem näide on vast soolestiku operatsioon mis oli mulle nii vaimselt kui füüsiliselt suur eneseületamine) ja seetõttu olen natukene kõvem eit enda arust. Just, enda arust! Mul oli juba esimese raseduse ajal võetud kindel seisukoht, et maksku mis maksab aga mina epiduraali endale teha ei lase. Ei, see pole seotud sellega, et ilma valuvaigistita sünnitamine minust parema või kõvema naise teeks. Ma lihtsalt pelgan seda. Esimene sünnitus oli jube! Avanemine okei aga pressimine oli jube. See oli juba see faas kus ma niikuinii poleks midagi saanud, isegi kui ma endalt vabatahtlikult käe oleks otsast närinud. Kuna tuhude ajal vajadust polnud, siis pärast oli juba hilja. Oli kuramuse valus aga sain hakkama. Hetkel olen täpselt samal seisukohal. Ma ei lase endale epiduraali teha! Nüüd on mu otsuse taga  natukene rohkem kogemusi (ma tean kui sigavalus võib sünnitamine olla) ja ma olen veel kindlam oma otsuses. Ma sünnitasin oma esimest last pea 100 tundi (sünnitegevus sai alguse 26.02 õhtul ja Sipu tõsteti rinnale 3.03 õhtul) ja sain hakkama, saan ka seekord, kuigi hirm on suur!


Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht


Mis see epiduraal üldse on? Epiduraalanalgeesia on valuvaigistav toiming millega leevendatakse sünnitusvalusid. Mõnel see toimib aga mõnel mitte. Seda viib läbi ainult anestesioloog ehk narkoosiarst.


Mis mind selle juures kõige rohkem hirmutab ehk mis on need põhjused mille tõttu ma endale niisama epiduraali teha ei lase?


Teostamine. Olete te näinud kuidas seda teostatakse? See on vist kogu asja juures kõige hullem. Mul on jõhker nõelte foobia ja see nõel mis selgroogu lükatakse on lihtsalt nii haigelt suur, et ainuüksi selle nägemine ajab mind paanikasse. Jup, mu enda isiklik kiiks. Nõel küll eemaldatakse ja alles jääb plastikust sond aga see ei lohuta mind üldse. Ma tean, et ma ei näe ise protseduuri pealt aga see teadmine on minu jaoks juba piisav.


Madaldab vererõhku. Tihti kipub epiduraal vererõhku alandama, mitte küll nui neljaks aga see oht on olemas. Mul on niigi vererõhk madal ja ma ei kujutaks enam madalamat vererõhku ette. Praeguse raseduse ajal on mu keskmine vererõhk nii 80/70. Mida madalam on aga vererõhk, seda halvemini jõuab hapnik looteni. Muidugi saab seda sünnituse ajal tilgaga parandada mis vererõhku natuke tõstab või stabiilsena hoiab aga ei. Miks ma peaks seal lõpuks igasuguste juhtmetega kaetud olema?


Võimalikud pea- ja seljavalud. Piisab mõnest mm mööda panekust ja sa võid endale parimal juhul skoorida terve elu kestvad selja- ja peavalud. Parimal juhul! Ma tean, et möödapanekuid esineb harvem aga minu jaoks pole see väga pädev argument. Ma ei taha riskida sellega, et ma ülejäänud elu oma pead või selga valutan. Mu ühel sõbrannal vedas kohe nii hästi, et sai kuklakangestuse. Mitu kuud elas nii, et kukal oli kange, selg valutas ja eluisu oli kadunud. Selles suhtes olen ma maru möku ja eelistan selliseid riske mitte võtta. Ma lihtsalt ei kannataks midagi sellist välja, minu jaoks on täisväärtuslik elu liiga palju väärt.


Kateeter põide. Ma ei tea kuidas sellega täpselt on aga mõni mu sõbranna pole kateetrit saanud, see-eest mõni jälle on. Üldjuhul kui su alumine ots on tundetu nagu mina tavalisel talvepäeval, siis suure tõenäosusega on su põis ka tuim ja sa ei kontrolli oma häda, mistõttu sisestatakse põide kateeter. protseduur ise on jälle muidugi äärmiselt ebameeldiv aga õnneks tänu epiduraalile ei tunne sa essugi. See on aga taaskord üks nendest asjadest mida ma üritaks vältida ja ei tahaks, et mind niisama torgitaks. 


Tundetu alumine osa ehk ei kõndimisele!? Ma ei tea millest see oleneb aga siin läheb leer kaheks. On need kes tunnevad epiduraali ajal oma jalgu ja on need kellel on kogu alumine osa täiesti tuim ehk nad ei tunne mitte midagi mis jääb alla naba. Seega ei tunne nad ka presse ja ämmaemand peab kogu aja juures olema ja ütlema millal naine pressima peab (okei, ämmaemand on pressimise ajal niikuinii kogu aeg juures). Minus aga tekitab korraliku ahistustunnet teadmine, et ma ei saa epiduraali ajal ringi liikuda. Juba ktg on paras põrgu! Ma ei kujutaks ette, et ma peangi terve selle aja lihtsalt voodis lebama, jah, küll valudeta aga ma ei ole sellise asjaga nõus. Mulle meeldib sünnituse ajal liikuda ja see on minu jaoks äärmiselt tähtis. Lisaks tahan ma peale sünnitust normaalselt kõndida! Mitte oodata millal tuimus mööda läheb. Eriti kui ma pean üksi sünnitama, sest tugiisik on keelatud. See ei ole lihtsalt minu teema. 


Ei vannile. Ma olen terve oma elu tahtnud vees sünnitada. Sipuga oleks saanud aga ma ise ei tahtnud sellel hetkel enam vanni näha, seega seekord üritan teisiti ja rihin vanni. Epiduraaliga aga vanni ei lähe, seega jälle suur EI!


Sellest ei pruugi üldse kasu olla. Sellega on kõik öeldud. Päris paljud naised on öelnud, et neil polnud sellest üldse kasu, sest valud olid sama hullud kui enne epiduraali.


Need on põhjused miks ma endale epiduraali teha ei lase. See on täielikult minu enda kiiks. Mulle ei meeldi, et mind üleliia ühest ja teisest kohast torgitakse, seega võimalusel ma siiski epiduraali endale teha ei lase. Kui aga olukord nõuab, siis ma muidugi saadan oma põhimõtted kus kura* ja lasen asja ära teha. Loodetavasti olukord seda ei nõua. Seega ma pigem lõugan nagu elajas ja pärast tunnen kohutavat häbi. Kas teie lasite epiduraali teha? Kui ei, siis miks?

esmaspäev, 21. september 2020

Adios teine ja tere tulemast viimane!

Vaatasin täna Sipu ootusajal kirjutatud postitusi ja pidin tõdema, et seekord on see asi kuidagi väga jama ja läila. Kuiv ja igav. Ei teagi milles asi on. Kas ma ise olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud või ma olen emaduse kõrvalt kõvasti igavamaks muutunud. Kes seda teab? Natukene piinlik on küll Iti ees, et ta kunagi sellist kuiva teooriat lugema peab. Isegi pilte ei raatsi rohkem peale 1 panna. Üldse on see blogindus siin rämedalt ära vajunud. Samas lugejaid käib rohkem kui varem. Äkki peakski blogimise üldse ära lõpetama? :'D Muidugi mul on tegelikult natukene rohkem öelda ja kirjutada kui siia üles jõuab aga ma lihtsalt ei viitsi. Aega on kuidagi vähe ja kui ka aega tekib, siis selleks ajaks olen ma omadega juba nii läbi, et ma ei jaksagi midagi vürtsikamat kirjutada ja tulebki leppida kuiva ja igavaga. Ma siin võtan mitu nädalat hoogu, et maja ehitusest kirjutada aga no ei, ei tule ega tule siit midagi. #piinlik


Foto: Siiri Kumari

MUAH: Maret Ubaleht


Mis puutub rasedusse, siis ma ise kipun arvama, et teise raseduse juures ei ole enam eriti nii palju märkimisväärset toimumas (muidugi jumal tänatud, sest kes suudaks sama raskeid rasedusi 2x järjest kanda ja ise seejuures adekvaatseks jääda?) ja siis ei olegi midagi erilist kirja panna. Ma olen Iti rasedusraamatusse kirjutanud umbes 10x ja need kirjutised on ka täpselt sellised, et kuul pähe. Hädavaevu sain midagi kuskilt välja imetud (appi, mis lause!). Lihtsalt ei toimu mitte midagi! Ma isegi pole Itile veel ühtegi asja ostnud peale mõne hilbu, siin ma süüdistan ka seda, et teine rasedus ja suht väikese vahega, seega...


Tänasega on mul rasedust juba 30+2 nädalat ja paar nädalat tagasi sain oma teise trimestri minema saata ja kolmandat tervitada. Kolmandat! See viimane! Lõpuni on veel hirmutavalt vähe minna aga pole hullu, saab huvitav ja lõbus olema. Ma mõtlen ainult sellele, et kui Iti sünnib, siis võiks õues ilusat laia valget lund sadada aga nagu nad ütlevad, siis lootus on lollide lohutus. Eesti talved on alla igasugust arvestust!


Rasedused on olnud väga erinevad. Mõni üksik sümptom klapib aga üldjuhul on seekord kõik suht uus ja mitte nii märkimisväärne olnud. Milliste sümptomitega ma seekord teises trimestris rinda pistsin?


Toonused. Toonused on seekord minu vastu natukene leebemad olnud. Nüüd viimasel ajal ma tunnen, et need hakkavad tihedamalt ja valusamalt käima ehk kõik hakkab esimesele rasedusele sarnanema. Võtan 800mg magneesiumit ja No Spad 2tbl 3x päevas aga nendest ei ole ka enam erilist kasu. Ainus mis nende vastu aitab on kuum vesi ja isegi see ei aita iga kord. Pole ka sellel erilist vahet mis reziim mul on. Kui peavad tihedad ja valusad olema, siis seda nad ka on. Toonuste tõttu olen ma oma esimesed 2cm avatust ka juba kätte saanud. Õnneks ei ole see midagi hullu, sest rasedus on 7 nädala pärast juba rohelisse tsooni kantud ja suur osa naistest kõnnivad niikuinii enne sünnitust 1-3cm avatusega ringi. No panic!


Närvivalud. Seekord on mul jõhkrad närvivalud. Ma ei teadnud Siput oodates mis asi on alaseljavalu, istmikunärvi valu ja üldse olid mulle igasugused närvivalud võõrad. Tupes vahepeal torkis ja see oli ka kõik. Nüüd olen ma täiesti puntras oma närvivaludega. Ühel ööl ma ei saanud magada, sest istmikunärvi valu oli nii jõhker ja kui ma end parema külje peale keerasin, siis hakkas keegi kuskil suruma vastu midagi mis kiirgas närvivalu roiete vahele. Nii ma magasin pooleldi istudes, sest selili ma magada ei saa, Itil muutub kohe südametöö aeglasemaks ja nii lihtsalt ei sobi.


Väike magu. Magu on täiesti kokkusurutud. Ma ei mäleta, et Siput kandes nii hull oleks olnud. Üle kahe võileiva ma näiteks süüa ei suuda, tegelikult ei suuda ma üldse midagi eriti süüa. Õhtul väike tass teed ja isegi see on mul pool ööd söögitorus. Ühel ööl magasin õndsat und kui Iti lõi järsku mulle korraliku obaduse makku ja kogu suu oli hetkega maomahlu täis. See oli täitsa šokeeriv kogemus :D


Suur voolus. Elagu voolus! Kui see oleks praegu mu esimene rasedus, siis ma oleks paanikas, sest see on reaalselt nagu lootevesi. Õnneks on mul seekord juba kogemused olemas ja ma suudan asja üsna külma kõhuga võtta. Ma suudan üldse kõike seekord külma kõhuga võtta, mis on iseenesest päris tore aga natukene nagu ohtlik ka.


Iiveldus ja oksendamine. See ei ole siiani täielikult möödunud ja see on nii absurdne! Alles 19+ nädalal alustasin ma oksendamisega ja lasin terve nädala jutti, milline tore meenutus raseduse algusest. Autosõite ei kannata ma siiani, sest need ajavad mu südame nii pahaks, eriti kiirendamine. Tuleb vist leppida, et enne sünnitust ma iiveldamisest ja oksendamisest lahti ei saagi. Mis siis ikka. 


Pearinglus. See on üks põhjustest miks ma poodlemas ei viitsi ega taha käia. Mul hakkab poes lihtsalt nii halb ja pilt lööb mustaks. Siin saab vist veresuhkrut süüdistada. See on ka üks nendest sümptomitest mis on mind juba algusest jälitanud. 


Väsimus. Ebanormaalne milline väsimus mind tabanud on. Ma ei jaksa mitte midagi teha ja mul on kogu aeg selline nägu peas, et ma suren kohe-kohe ära. See on muidugi hästi kurb, sest mul on ülimalt suured süümekad Sipu ees, sest ma ei jaksa temaga enam nii entusiastlikult mängida kui varem. Mul võtab kõige tegemine nii kaua aega ja see ajab mind ennast juba närvi. Ma lähen magama väsinuna ja ärgates olen veel rohkem väsinud. Mõtted uitavad ringi ja vahel ma ei saa pooltest asjadest aru, sest kõik on peas nagu udu. Asjale ei aita kaasa ka see, et Sipu on hakanud öösiti mitu korda ärkama. Raud on mul korras, seega siin saan vast ainult rasedust süüdistada. Palun andke mulle mu energia tagasi!


Unetus. Ma olen nii väsinud aga samas täiesti unetu. Õhtul võtab magama jäämine nii kaua aega ja kui ma öösel ärkan, siis võtab jälle uinumine tunnikese aega. Vahel ma lihtsalt lesingi, endal silmad nagu pelmeenid peas aga midagi ei ole sinna nagu parata ka.


Akne. Vahel parem vahel hullem. Pigem ikkagi hullem. Õnneks on akne seekord ainult põski rünnanud ja ülejäänud keha puutumata jätnud. Seega mingisugune win olukord on ikka.


Tuleb tõdeda, et seekord oli teine trimester natukene toredam. Näiteks ei olnud mul neid meeletuid tuuma peavalusid, sümfüüsivalu ja pardikõnnak pole ka mind veel kätte saanud. Kuigi ma siin juba vahepeal kooserdasin ringi, sest nii valus oli. Iti surus vaagnasse ja kogu alumine korrus oleks tahtnud laiali vajuda. Nüüdseks on ta jälle uhkelt üleval ja põiki, seega ei mingit vaagent (vaagnat?).

teisipäev, 8. september 2020

28+2. 3D/4D uh Šoisi juures ja visiit teise ämmaemanda juurde

Teise raseduse puhul olen ma tähele pannud, et ma olen ekstreemselt uimane. Unustan kergelt, mõtted uitavad kogu aeg ringi ja üldse pean kõik tähtsa endale kirja panema ja silme alla sättima, sest vastasel juhul läheb niikuinii meelest ära. Esimene näide kohe varnast võtta ja selleks oli pildistamine. Saatsin Müraka kodunt minema sellel päeval kui meil oleks pidanud pildistamine olema. Õnneks saime järgmisel päeval asja ära tehtud. Seekord unustasin ma 3D/4D uh ära. Õnneks mõni päev varem mainis sõbranna enda arsti visiiti ja kuna tal oli samal kuupäeval arst nagu mul, siis lõi peas väike säde tööle ja mul tuli meelde, et mul on ju samal päeval ja kellaajal uh. 


Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht

Aeg oli kohe hommikul kell 8.00. Me jõudsime 7.22 Tammsaare ärikeskuse parklasse ja siis me passisime seal nii 20 minutit, enne kui sisse läksime. Mina halasin terve selle aja kui paha mul on ja Mürakas kuulas truult kõrval. Täitsa hull tegelikult, et mul on peaaegu terve raseduse iiveldanud ja autosõite ei kannata ma siiani. Eriti närvi ajab mind see kui Mürakas jõhkra kiirusega kiirendab, siis on täpselt selline tunne, et kohe-kohe laotan terve oma mao autopõrandale laiali.

 

Šoisi juures tuli jälle maski kanda aga see ei olnud midagi hullu, sest uh ei kesta nii kaua, et ma maski taha ära peaks koolema. Õnneks ei pidanud antud kurikuulsat ankeeti täitma, sest olgem ausad, ma olen siiani arvamusel, et see on jõhker paberi raiskamine ja täielik mõttetus. Visiidile saime kohe. Millegi üle mul kaevata polnud, sest seekord on tõesti rasedus üsna lust ja lillepidu, seda just selles mõttes, et ei ole jõhkraid riske ega verejookse mille lõpus alati mõtled, et kas beebi pidas vastu või seekord enam mitte. 


Kabinetti astudes ulatasin sealsele ämmaemandale oma rasedapassi ja samal ajal viskas Šois kildu, et küll Virge juba teab kus on hea. Tean jah! Viskasin end pikali, Mürakas istus minu kõrvale ja alustasime uh-ga. Uh-le kulus umbes 20 minutit. Kindlasti oleks varem valmis saanud kui Iti poleks seal pirtsutanud ja oleks ilusti oma aju struktuurid ja keskused (ajuosad?) ette näidanud aga ei, tema arvas, et seekord võiks natukene kiuslikum olla kui eelnevatel kordadel. Lõpuks ma lebasin seal külili, Šois surus ühelt poolt käega ja teiselt poolt anduriga, et aju ilusti nähtavale tuleks. Kõik oli parimas korras ja mina juubeldasin seal oma mõtetes. Iti, nagu Sipugi, on vist hiline keeraja, sest ta on siiani põiki ja tal pole vähimatki plaani end veel peaseisu keerata. Õnneks aega veel on. Vaatasime üle südametöö, reieluud, kolju suuruse, nabaväätide töö, lootevee hulga ja hindasime üldist heaolu. Iti tunneb end hästi ja minul langes kivi südamelt. Ma tunnen end seekord kindlasti vabamana aga siiski tunnen hästi pisikest hirmu kasvupeetuse ees ja seetõttu ma tahan ikkagi lõpuni kindel olla, et nabaväädid toimivad ja kõik on hästi. Lugesime sõrmed ja varbad ka üle, mille peale Šois teatas, et isa võib rahul olla, ema pole läti poistega paha peal käinud. Eile tundus ta veel eriti killukas olevat, ikka igal rindel rebis kildu. Ühe ilupildi saime ka, aega küll läks aga asja sai. Itil jooksis nabaväät täpselt nina alt läbi ja see kattis ta suu ära, sealt hakkasid kohe Mehhiko naljad tulema aga neid ma enam ei mäleta, sest mu ajud ei suuda enam midagi väga kinni hoida. Sipu oli pisem nagu alati aga seekord viimasest uh-st isegi päevakese suurem. Eilse uh järgi liikus TA 3.12 peale aga seda hetkel arvesse ei võeta, sest tervislik seisund on lapsel korras ja ametliku ning uh TA vahe peaks vähemalt nädal olema. Iti kaalus 1089g. Igatahes väga tore visiit oli. Järgmise aja panen 3. trimestri heaolu uuringusse aga sinna on veel head 8 nädalat aega.


Lahkusime rõõmsatena ja järgmiseks peatuseks oli Pelgu. Visiidini oli aega vist umbes 30 minutit aga Mürakas suutis jälle vales kohas ära keerata ja nii ma jõudsin napilt 10 minutit enne visiiti majja. Oma aja võttis muidugi see, et ma viisin järjekordse uriiniproovi aga ma unustasin katsutile oma nimesildi peale kleepida (ajuuu!). Ma ei mäletanud enam sedagi kuhu ma katsuti torkasin ja nii ma seal järjekorras (seal kehtib reegel 2x2m!) teiste katsutite seast enda oma otsisin, endal nägu häbi täis. Sisse astudes kraaditi, desinfitseerisin oma käed, panin maski ette ja täitsin toda toredat ankeeti mida mitte keegi peale minu enam ei vaadanud. Ma räägin, hästi mõttekas!


Seekord oli mul kohtumine ämmaemand Rita Uulmaniga, sest minu äe võtab vastu ainult kolmapäeviti ja ma poleks viitsinud homme jälle Tallinnasse sõita. Algul ma natukene põdesin, sest Pelgus pidi päris mitu ebameeldivat ja ülbet äe-d olema. Õnneks oli see põdemine asjata, sest tegemist oli ääretult toreda ämmaemandaga. Nii siiras, rõõmsameelne ja abivalmis. Vastas kõigile mu küsimustele, suunas edasise puhul, kuulas beebi südametööd, mõõtis EPK-d ja suhtus väga positiivselt sellesse, et lasin lapse nabavääte uh-s vaadata. Näiteks Siput oodates oli mu äe väga negatiivne selle suhtes, et ma tasulistes uh-des käisin. Pidevalt viskas oma ülbet sarkasmi kui kuulis, et ma jälle tasulises olin käinud. Eilne visiit oli kiire ja korralik. EPK oli päris suur. Raseduse suurus on 28+2 (uh järgi 27+4) aga EPK oli 31cm. Viitaks nagu suuremale lapsele aga hetkel ei saa seda puhta kullana võtta, sest Iti hoiab end üsna kõrgel ja ta ei ole peaseisus. Seega võib asend EPK-d mõjutada. Vererõhk oli madal, nagu alati aga pulss see-eest tagus korralikult. Siin süüdistasime maski, sest mida aeg edasi, seda raskem on maski taluda, sest niigi mahub kopsudesse nii vähe õhku aga maskiga saab seda veel vähem. Ma ei kujuta ette kuidas inimesed esimestel tundidel sellise asjaga sünnitada saavad. Seekord olin juurde võtnud ainult 1kg ja see oli minu jaoks üsna üllatav, sest mu toitumine on üsna jama. Ühesõnaga ma tarbin liiga palju puuvilju aga samas on need ainsad mida ma süüa suudan, sest mind on jõhker isutus rünnanud ja ma tahan ainult värsket. Sooja toitu ei taha ma nähagi!


Järgmine äe visiit on mul 14.10 ja siis juba enda äe juures. Vahe jääb küll 5 nädalat, sest varasemaks polnud lihtsalt aega anda. Samas mul on praegu kõik hästi ja loodan, et see 5 nädalat ei ole midagi hullu. Alati saab probleemide ilmnemisel ju ühendust võtta. 

neljapäev, 3. september 2020

Kui sünnitusest saab hirm

Teate mis on esimese raseduse juures tore? Sa ei oska sünnitust karta, sest sa ei tea mida oodata. Muidugi on naised erinevad ja mõni kardab esimest sünnitust ka nagu tuld aga eks see ole individuaalne. Mina ei kartnud esimest sünnitust. Üldse ei kartnud. Ma olin algusest peale sellise  sellise suhtumisega, et ma ei saa karta midagi mida ma reaalselt pole mitte kunagi kogenud ja üldse alahindasin ma kogu protsessi kõvasti. Lisaks ei huvitanud mind teiste sünnilood, sest naised on erineva kehaehitusega ja füüsilise võimekusega, kõik see mõjutab sünnitust. Mind ei hirmutanud kellegi õudne 24 tunnine sünnitus ega muu säärane, sest sünnitus on selline asi mille kulgemist sa ei oska kunagi ette ennustada. Piisab lapse valest asendist (üldjuhul on asendi hindamine kerge aga ma mõtlen just seda kui laps on kuklaga või otsmikuga vale nurga all. Ma täpselt enam ei mäleta kumma puhul laps ei pruugi sünniteedes edasi liikuda) ja sa oled juba erakorralisel keisril jne. Seega sa ei tea mitte kunagi ette kuidas sünnitus läheb.

Foto: Siiri Kumari

neljapäev, 13. august 2020

24+4. Issand, ma pidin ühistransporti kasutama

Vahel ma mõtlen kui rumal saab üks inimeseloom olla, et ta endale äe 100km kaugusele valib? Ma ei tea kui rumal või mitte rumal ma olen aga alatihti ma mõtlen suure tüdimusega, et kas oli vaja või? Samas, õnneks (muidugi mitte kahjurõõmuga!!!) kuulen jälle kellegi kulmu kergitama panevat lugu järjekordse äe külastuse kohta Rakveres ja peale seda on mul jälle hea olla, sest ilmselgelt tegin ma enda jaoks parima valiku (Tartu oleks ju 100x hullem olnud #naer). Tuleb tõdeda, et Tallinnas ei ole kerge käia, sinna on päris pikk maa ja see skeemitamine väsitab lõpuks ära. Eriti nõme on asja juures veel see, et Mürakas võtab tavaliselt töö juurest mõne tunni vabaks, et ta saaks mind äe visiidile viia (mis kestab üldjuhul alla 30 minuti) ja olgem ausad, mulle ei meeldi see mitte üks põrm, kuigi tuleb tõdeda, tal on vedanud, et talle seda üldse võimaldatakse aga ikkagi...ei.

kolmapäev, 12. august 2020

20+5. Looteanatoomia Dr. Šoisi juures

Järgmisel päeval peale Pelgu looteanatoomiat oli meil aeg kinni Dr. Šoisi juures. Ma olen kõik oma rasedusaegsed uuringud Loote ultrahelikeskuses teinud ja teen ka edaspidi. Mulle meeldib, et seal on 1 kindel arst kellel on kogu minu rasedustega seonduv info olemas ja ainult tema teebki mulle kõik uuringud. Nagu ma aru olen saanud, siis riiklikus on nii, et üks teeb oscari, teine LA ja kolmas siis vajadusel kontroll uh-d (kui on vaja näiteks kaalu hinnata, nabavääte kontrollida jne.). Mina aga tahan, et minuga tegeleks lõpuni uh uuringute suhtes 1 ja kindel arst, et info ei hajuks laiali. Lisaks oli see mulle eelmise rasedusega kasuks, et ma püsiklient olin, sest kui mingi mure oli millele äe ei vastanud, siis sain ma alati Šoisi poole pöörduda kes sai mulle individuaalset nõu anda. 

neljapäev, 6. august 2020

20+4. Looteanatoomia Pelgus

Me olime üsna vaimustuses, et eriolukord lõpuks läbi sai ja Mürakas ka esimest korda ultrahelis Tirtsu näeb. Ma pole siiani mitte ühtegi rasedusaegset uuringut riiklikus haiglas teinud, seega mõtlesin, et kunagi on ikka esimene kord ja proovime ära. Kaotada polnud midagi, sest järgmisel päeval oli meil niikuinii aeg Šoisi juures kirjas.

16+6. Kohtumine uue ämmaemandaga

Ämmaemanda valimine on selline hästi tore ja aeganõudev töö. Iga naine tahab, et tema rasedust jälgiks võimalikult pädev inimene kes oskab ohud ära tunda ja neid hinnata, vajadusel tegutseda. Suur osa naisi paneb aga endale tavaliselt aja esimese ämmaemanda juurde kes saadaval on. Iseasi kui pädev selline käitumine on, sest tihti satutakse inimeste otsa kes on kehva hinnanguga ja mitte just kõige paremad. Jällegist ma ise ei ole ühtegi äe-d huupi valinud aga samas ei ole mul ikkagi midagi kiiduväärt öelda, seega võib ka nii minna. Taaskord kutsun ma teid üles jätma interneti tagasisidet (nt. SIIN), sest tegelikult on see väga tähtis. Ma võin ju endale head äe-d otsida ja netis võib tema kohta 3 positiivset arvustust olla aga see ei tähenda veel, et ta hea on. Äkki on negatiivset hoopis rohkem aga kuna keegi sellest ei kirjuta, siis järgnevad naised seda ei tea.

neljapäev, 30. juuli 2020

ITK vs. Pelgulinna raseduskeskus

NB! Kõik siin kirjutatu põhineb minu enda kogemustel. See siin ei sisalda mitte midagi sellist ''naised saunas rääkisid''. Lisaks üritame aru saada, et igal naisel on omad kogemused ja kindlasti on igas haiglas neid pädevaid ja mitte nii pädevaid arste/ämmaemandaid! Üks haigla ei ole teisest kuidagi parem! Loeb individuaalne kogemus!

esmaspäev, 20. juuli 2020

Hüvasti 1. trimester!

Mõtlesin siin mis ma mõtlesin aga lõpuks leidsin, et kõige lahedam viis esimene trimester kirja panna, on seda võrrelda Sipu ootega. Mul lihtsalt on seekord kirjasoolikas üsna kehv ja mälu pole ka enam suurem asi.


teisipäev, 14. juuli 2020

12+5. Oscar uuring Dr. Šoisi juures

Naljakas. Mul on kohe varsti LA aga ma pole jõudnud veel Oscaris käikugi kirja panna. Naljakas. Üritan ruttu oma vead parandada aga tundub, et jäängi neid parandama.

Ei mäleta palju rasedust on :D Vist 14+ midagi?

kolmapäev, 1. juuli 2020

10+5. Ametlikult rase

Suvi on oma töö teinud ja siin puhub korralik tuul. Mul on varsti pool rasedust läbi aga ma pole veel esimese trimestri tähelepanekuidki kirja jõudnud panna. Teise raseduse rõõmud, kõik möödub nii tohutu kiirusega (anna andeks kõhubeebi!).

teisipäev, 9. juuni 2020

8+0. Rasedused nagu öö ja päev

Kui nüüd mõtlema hakata, siis on natukene naljakas tõdeda, et ma esimesest rasedusest enam midagi väga ei mäleta. Häbi mul olgu! Õnneks on mul siin pesakeses kõik kirjas ja seega saan endale vajadusel kõik meelde tuletada. Aga...lähme nüüd asja juurde. Ma poleks iial arvanud, et ühe naise rasedused saavad nii erinevad olla. Kuigi esimene rasedus oli vaimselt väga raske, siis tegelikult ei olnud mul väga hulle sümptomeid, noh, mis puudutab neid rasedatega kaasas käivaid probleeme (iiveldamine, oksendamine, emotsioonid jne). Seekord mul nii hästi ei läinud.

13+ või 14+ nädalat midagi. Appi, ma tõesti ei mäleta. Seekord kiirustab rasedus korralikult mööda. Nägu on yäpselt selline nagu oleks sent surmale võlgu.

kolmapäev, 27. mai 2020

7+6. Raseduse tuvastamine ja tsüst nabaväädis

Nii naljakas on taaskord sellises võtmes postitusi kirjutada aga läheb lahti! Juhhuuu!

Ma olen üks neist ''õnnelikest'' naistest kes sai esimese trimestri rase olla eriolukorras. Ütlen ausalt, et see ei olnud üldse meeldiv ja ihukarvad tõusid hirmust püsti. Päris hull oli mõelda, et esimene ämmaemanda visiit on alles heal juhul 10+ nädalal. Rääkimata sellest, et murede puhul saadeti naisi põhimõtteliselt valvekabinettide ukse pealt tagasi. Oscar mis on üks tähtsamaid uuringuid jäeti ära. Kõrge veresuhkru korral ei tehtud enam GTT teste jne. Minu arust jäeti rasedad naised üksi! Ja see ei olnud meeldiv tunne, see oli hirmus. Valasin isegi paar korda pisaraid, sest hirm oli suur. Ma ei teadnud kuidas seekord rasedus läheb. Ma hoidsin iga päev hinge kinni, et määrima või veritsema ei hakkaks, sest abi poleks kuskilt saanud. Vot nii hull oli tegelikult see olukord. Pidevalt sai lugeda lugusid kus naine pöördus verejooksuga valvekabinetti aga teda ei võetud vastu või nii mitmelgi korral oli tegemist raseduse katkemisega kus siis naine hiljem põletikuga haigla sattus, sest lootekestad jäid emakasse ja emakas ei puhastunud korralikult ära (jah, 3x sain selliseid sarnaseid lugusid lugeda). Kuna oscarid jäeti ära, siis oli minu hirm veel suurem, sest ma ei teadnud kas ma üldse sinna saan. Eestis tegi eriolukorra ajal oscar uuringut ainult 3 kliinikut ja tahtjaid oli murdu. Näiteks Šois ei pannud oscarisse enne aega kirja kui rasedus oli tuvastatud. Rasedusi sai tuvastada ämmakate juures alles 10+...12+ nädalal ja isegi siis oli olukordi kus naised ei saanud uh-d. Tuldi sama targalt tagasi kui mindi. Seega tuli ajaga võidu joosta. Minu jaoks oli oscar väga tähtis, sest seal hinnati lisaks kromosoomhaigustele ka preeklampsia ja üsasisese kasvu riski mis mul olid eelmisel rasedusel meeletult kõrge riskiga. Ma ei tahtnud mõeldagi, et ma jään nii tähtsast uh-st ilma, sest kui avastada varakult kõrged riskid, siis on neid võimalik südameaspiriiniga mõjutada ehk ravida. Hilisemal ravil ei ole enam lihtsalt kasu.

Ma teadsin kohe, et riiklikule süsteemile ma lootma ei jää ja panin 5+ nädalal endale 7+6 nädalaks Dr. Šoisi juurde aja, et saaks kohe peale visiiti panna end oscarisse kirja. Kuidas mul seekord emotsioonid olid? Vahel tekkis selline vastik kripeldav hirm, et rasedus võib jälle peetunud olla, sest varem on ju peetunud, miks seekord peaks teisiti minema. Ühesõnaga selline absurdne mõte ketras vahel peas. Õnneks ei olnud mul piisavalt palju aega, et sellele mõelda ja oma hirme toita, sest Sipu tegi oma tööd. Hoidis mind mõttesse langemast ja nõudis nii palju tegutsemist, et mul polnudki aega oma hirme sööta.

Visiit oli reedesel päeval kell 13.30. Mõtlesin, et praen terve päeva aga kasutasin võimalust ja magasin lõunani, sest Siput polnud kodus. Visiidile läksin mõttega, et tuleb mis tuleb, küllap läheb nii nagu minema peab.

Nagu mujal, siis ei erinenud ka Dr. Šoisi juures olevad reeglid väga riiklikutes haiglates olevatest reeglitest. Minnes tuli ära täita üks leht, käed desinfitseerida ja mask ette panna. See mask oli vist selle visiidi juures kõige hullem, sest hingata oli raske ja selle ülemine äär kippus pidevalt silmadesse minema ja hõõruma. Oma aega ei oodanud ma kaua. Kutsuti kabietti ja läksin istusin ämmaemanda(?) juurde kes mind küsitlema hakkas. Küsis millal mul viimane menstruatsioon oli ja kui vastust kuulis, siis jooksis kõigil seal juhe kokku. Nimelt oli mu esimene ja viimane menstruatsioon detsembri lõpus ja see ei jõudnudki lõplikult taastuda, sest Sipu sai rinda. Sipu lõpetas rinna alles siis ära kui mul oli rasedust alles 8+ nädalat. Kuna ma mõõtsin basaali, siis ma ütlesi neile arvatava ovulatsiooni aja basaali graafiku järgi.

Läksin pukki ja uh võis alata. Ma olin jube närvis. Jõhker hirm tekkis, sest ma ei teadnud mida oodata ja kas kõik on ikka hästi. Kui ei ole, siis mis edasi saab? Kas ma peaks jälle puhastusse minema? Mitte ühtegi tarka mõtet polnud peas. Uh algas ja Dr. Šois otsis emakast loodet, oligi teine seal täitsa olemas. Vastas päevake väiksemale ja kõik oli korras. Milline südamerahu, kuniks...avastati nabaväädist väike tsüst. Šois ütles küll, et ma ei pea selle pärast muretsema aga teate küll seda ema südant. Ikka muretsed. Kuulasime südant, sain infolehe ja võisin rahus koju minna. Enne panin veel oscarisse aja. Aja sain 12+4 nädalaks. Tunne oli imeline aga hirm tsüsti pärast vasardas peas ja ei lasknud seda õnnejoovastust täielikult tunda.

7+4 nädalat. See suur ülemine osa on pea, siis käed ja lõpuks jalad. Mõni animeeritud pilt manab parema kujutise :D

Autosse jõudes ulatasin Mürakale pildi ja mõlemal läks suu kõrvuni pähe. Nii õnnelikud olime. rääkisin tsüstist ja Mürakas käskis maha rahuneda ja arsti usaldada, sest kui Šois ütles, et see pole ohtlik, siis pole mõttet ka sellega oma pead vaevata. Seejärel tegin ma ühe suuure suuuuuure vea, ma läksin googeldama. Oi jumal! Sealt tuli selline info, et ma ei osanud ei A-d ega O-d öelda. Peale seda olin ma täitsa hirmul, sest üldjuhul ei lõppe tsüstidega lood just hästi. Lugesin välja info, et tsüst nabaväädis tähendab kas sündroome või raskeid organite defekte, eelkõige siis südamerikkeid ja defekte. Tsüst võib ka mõjutada kuklavolti ja seda mitte positiivses mõttes. Õnneks oli ka lohutav pool, suurel osal naistest, siiski kaob tsüst 12. rasedusnädalaks ära. Seega lootust nagu oli aga peale sellist infot ei saanud küll enam süda rahu. Ja mõelda, et ma pean ootama veel 4+ nädalat, et värsket infot saada, see ei teinud asja kuidagi kergemaks. Ikka pidi miski olema mis rikub südamerahu ära.

Peale seda algas lihtsalt ootamine. Ma ei teadnud kas ma saan oma tsüstile positiivse või negatiivse lõpu, olgu lõpp milline tahes, ma ei oleks saanud seda niikuinii muuta. Tuli lihtsalt oodata ja loota. 

Mul on praegu Instagrami storys käimas küsimuste ja vastuste voor, seega tulistage julgelt :D 

teisipäev, 26. mai 2020

Tere meie pisikene kõhubeebi! // Edasised mõtted blogimise osas

Ma ei suuda siiani uskuda, et ma olen praegu siin kus ma olen. See on isegi natukene naljakas, naljakas aga äärmiselt armas. Alles me otsustasime peale rasket kaalumist Mürakaga, et me lükkame teise lapse saamise edasi ja vaatame edasi alles siis kui Sipu on 2 aastaseks saanud. Elul olid aga sootuks teised plaanid.

Ma olen alati endale novembri või detsembri beebit tahtnud. Aga teate isegi, tahtmine on taevariik aga saamine iseasi. Me mõtlesime kaua kas saada väikese vanusevahega lapsed või mitte. Kaalusime üht ja teistpidi ja kuigi oleks tahtnud väikse vanusevahega, siis mina leidsin, et ma ei jaksaks nii pisikese inimese kõrvalt rase olla. Paljud vanad lugejad teavad, et ma mõõdan basaali. Enda arust jälgisin seda nii korralikult kui üldse sai aga tuleb välja, et vist siiski mitte nii väga. Umbes 3 päeva hiljem kui temperatuur oli kõrgustesse tõusnud, olin ma õnnelik, et ovultsioon on ära olnud ja enam ei ole vaja kaitsevahendeid kasutada. Järgmine päev aga temperatuur langes ja ega ma sellest midagi ei arvanud, sest umbes 3-5 päeva peale ovulatsiooni pääseb võimule östrogeen mis progesterooni korraks troonilt tõukab. Minu üllatus oli suur alles järgmisel päeval kui ma mõõtes avastasin, et temperatuur on madal juba teist päeva järjest. Mõtlesin natukene, ohkasin, mõtlesin veel ja tõdesin, et esiklapse tegemiseks kulus meil 1.5 aastat ja selle aja jooksul sai igasugu trikke ära proovitud, seega ma ei uskunud eriti, et ma võiksin seekord nii kergelt rasedaks jääda. Järgmisel päeval tõusis temperatuur lakke ja ma mõistsin, et võtku mind kurat aga õige ovulatsioon oli alles nüüd. Ma ei tea siiani ega oska arvata, mis võis basaali nii palju mõjutada, et ta 3 päeva sama kõrgel oli kui peale õiget ovulatsiooni. Äkki vähesem uni? Ei tea. Igatahes nagu ma ütlesin, siis selle pärast ma ei muretsenud. Üllatus oli aga suur kui 2 nädalat hiljem triibud sain. See tundus nii uskumatu. Meie kes me ootasime oma esimest last nii kaua, saime seekord kohe oma triibud ja isegi mitte planeeritult. Valasime õnnepisaraid ja hoidsime pöidlaid, et kõik hästi läheks. Seega pikk jutt lühidalt, me saame novembris endale veel ühe beebi!!! Ja see on lihtsalt nii imeline aga ka natukene hirmutav. Oeh, oivaline!

Punu!

Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.

pühapäev, 10. mai 2020

Meie kodu lugu

Meie majas on hetkel 2 aktuaalset teemat. Üheks neist on maja ehitamine/remont. Ma mõtlesin, et enne kui ma hakkan remondist postitusi vorpima, räägin teile natukene meie kodust ja erinevatest mõtetest. Oleks ju tore natukene maja eellugu ka teada, mitte alustada nn. mustast august.

Pilt: Pinterestist

Meie koduke nii armsake asub Lääne-Virumaa metsade ja põldude vahel. Võiks öelda, et elame külas aga samas nagu väga mitte, küla jääb meist mõned kilomeetrid eemale, seega meie elame siin vaikselt segamatut ja privaatset elu. Maja on üks korralik palkmaja (ma jumaldan palkmaju!) nagu kunagi ikka kombeks oli. Lisaks sobib palkmaja siia keskkonda iga kell paremini kui plokkidest laotud maja. See maja ehitati 1930 aastal ehk 90 aastat tagasi! Seega võiks väita, et vanust juba vaikselt koguneb asjale. Algul oli tegemist projekti järgi 2 korruselise majaga ja see ei ole väike maja, see on hiiglaslik õigemini oli hiiglaslik. Seda seni kuni keegi kellel oli viinaviga ja kellele ei meeldinud Müraka vanaisa, otsustas sellele kohale tule otsa panna. Välisuks oli omal ajal klaasiga, klaas löödi sisse ja majja visati suitsukoni, see süütas maja esiku ja esikust läks tuli edasi teisele korrusele. Teine korrus hävis täielikult ja maja ehitati ümber. Nüüd on maja projektis 1 korrusega ja see on ääretult kurb, sest vanade piltide pealt on näha kui ilusa ja suure majaga tegelikult tegemist oli. Põlemiskahjustused ja veekahjustused olid muidugi suured ja kui palju meil nendega tegemist tuleb, seda me siiani ei tea päris täpselt.

Meil on peast läbi käinud mitmeid mõtteid. Me oleme mõelnud selle maja taastamisele, uhiuue maja ehitamisele siia samale krundile ja korteri ostmisele. Kuna me oleme siin majas elanud juba üle 10 aasta, siis korteri ostmine ei tulnud kõne allagi ja Mürakas lükkas selle mõtte kiiresti peast välja. Me lihtsalt ei suudaks korteris elada, me oleme selle privaatsusega nii harjunud ja olgem ausad, jube hea on elada kui sa ei pea mitte kellegi teisega arvestama (ehk naabritega). Lauale jäid 2 varianti: 1. taastame vana maja või 2. ehitame uue maja nullist. Me olime väga kaua kahe vahel, meil võttis kuid, et otsustada mis samm järgmisena ette võtta. See oli nii raske, sest iseenesest kalkulatsioone tehes oleks uue maja ehitus kordades odavam olnud kui vana maja taastamine. Vana maja puhul mängis veel see suurt rolli, et me ei tea kõiki vigu veel täpselt. Me ei ole jõudnud veel sinnani, et me saaks täieliku ülevaate majast teha ja see tegi otsustamise veel raskemaks. See oli nagu pimeduses kompamine. Meil oli küll 2 varianti aga tegelikult oli meil mõlemal juba eos oma eelistus olemas. Müraka jaoks on sellel majal väga suur sentimentaalne väärtus. See oli tema vanaisa maja, mille ta endale sai. Vanaisa oli tema elus üks tähtsamaid inimesi ja suurimaid isa figuure. Seetõttu ei tahtnud Mürakas sellest majast lihtsalt loobuda. Kuna minu enda jaoks on samuti selle maja väärtus just sentimentaalselt kasvanud, siis tundus isegi mulle natukene kurb, et me peaks selle maha lammutama ja uue maja ehitama. Me mõlemad teadsime, et uue maja ehitamine tasub kordades rohkem ära ja see oleks iga kell tegelikult õigem valik aga samas see majake on meie mõlema jaoks nii tähtis ja armas, et me ei suutnud võtta vastu vastupidist otsust ja seega hingasime sügavalt sisse ja olime valmis riskima. Nüüd jääb ainult üle loota, et see risk ka ennast ära tasub.

Me ei kavatse seda maja ainult taastada ja remontida vaid me ehitame selle ka ümber. Seega me kavatseme uuesti teise korruse üles ehitada. See tähendab uut projekti, suurt ajakulu ehitamise mõttes ja palju verd ning pisaraid. Ma ütlen kohe ausalt ära, et see pole kindlasti aasta töö, see on juba natukene pikem vaev aga nagu ma juba mainisin, siis me loodame, et see kõik tasub end ühel päeval ära. Me tahame kõik ise teha ja seetõttu venib ehitus kindlasti mingil määral, sest kõik saavad oma aja klappima panna ainult nädalavahetustel. Ainus mille proffidele jätame on küttekolded. Neid on meil 3 ja me oleme pottseppa otsinud juba pool aastat. Kellelgi ei ole lihtsalt aega või on järjekorrad meeletult pikad. Siin me peame eos leppima sellega, et küttekehasid me korraga ehitatud ei saa, hea kui keegi jõuab algul ahjugi uue teha ja siis vaikselt saab edasi vaadata. 

Ma arvan, et selle postitusega sain ma kõik öeldud ja eks iga postitusega hakkab rohkem infot välja kooruma. saab huvitav ja lõbus olema. Ma ise olen küll elevil kuigi vahel tahaks lihtsalt nutta, sest kogu see ettevõtmine tundub nii ulmeline ja raske.

laupäev, 4. aprill 2020

Appi, mul on laisa silma sündroom

Ma pole seda teemat eriti mitte kellegagi arutanud ja ega ma pole sellest eriti midagi rääkinud ka. See oli midagi nõmedat millega ma sündisin ja mis muutis mu elu päris korralikult aga seda mitte positiivses võtmes, sest olgem ausad, see on ebameeldiv ja tekitab korralikult noorele naisele ebakindlust.

Foto: Maris Sits

Mis see laisa silma sündroom üldse on? Laisa silma sündroom ehk amblüoopia on see kui nägemine on halvenenud ja silm ning aju ei tee omavahel enam koostööd. Aju on see tore tegelane kes kontrollib, et silmalihased teeksid koostööd tagades nägemiskeskusele selge ja ruumilise nägemise. Silm mida aju ei kasuta vaatab kõõrdi (täpsemalt saab lugeda SIIT). 

Ma olin umbes 7 aastane kui me selle probleemiga silmaarsti (Ida-Tallinna keskhaiglasse) poole esimest korda pöördusime. Tollel hetkel oli mul kõõrdsilmsus väga tugev. Ma põhimõtteliselt vaatasingi kogu aeg kõõrdi. Mis selle taga peitus? Nimelt ei näinud ma oma vasaku silmaga selget pilti. See silm nägi kõike uduselt ja halvimal juhul topelt. Seega häiris see minusuguse väikse lapse elu üsna palju kui võtta veel arvesse, et ma just olin kooliteed alustanud. Õppimine oli minu jaoks probleemne, sest lugemine oli raskendatud ja seetõttu võttis mul kõige tegemine nii kaua aega, sest ma pidin korralikult pusima ja vaeva nägema, et midagi lõpuks kokku veerida. 

Tollel hetkel oli 2000 algus ja siis vist ei olnud meditsiin selles osas veel nii pädev kui nüüd. Igatahes tehti mulle seal igasuguseid uuringuid, vaadati siit ja sealt ning lõpuks pandigi diagnoosiks laisa silma sündroom. Meile pakuti võimalust selle parandamiseks. Nimelt oli raviks lõikus. Selle lõikusega oli aga üks suur aga, võimalus pimedaks jääda oli 50/50. Seega oli valida mega kehvasti nägev silm või 50/50 pimedaks jäämine. Ma olin küll tollel hetkel väike laps aga ema arvestas minu soovidega ja me ei valinud lõikust. Ütlesin veel emale, et kui ma kunagi suureks saan, siis ma otsustan ise mis ma oma haige silmaga teen. Tollel hetkel saadetigi meid lihtsalt koju 'kasvama'.

3 aastat hiljem pöördusime me tagasi silmaarsti (sama arsti) juurde. Oli tunda, et mida aeg edasi, seda suuremad võimalused ravi osas tekkisid. Kuna ma olin selleks ajaks juba piisavalt ''suur'', siis leidis silmaarst, et nüüd on õige aeg mulle prillid määrata. Tehti kõik samad uuringud mis 3 aastat tagasi ja seejärel sain omale lehe millega endale prillid osta. Vasak silm oli tollel hetkel -11 ja parem +0. Oi kui õnnelik ma olin, sest lõpuks ometi sain ma midagi mis aitas mind natukenegi.

Mida aeg edasi, seda raskemaks kõik minu jaoks muutus ja seda mitte nägemise koha pealt. Ikka vaimse poole pealt. Me teame kõik, et lapsed on meeletult õelad ja nii saingi oma vaimse koolivägivalla ristsed kätte. Mind hakati mõnitama sellepärast, et mul oli laisa silma sündroom. Alatihti tehti vastikuid märkuseid, et miks ma üldse sinna vaatan kui tegelikult peaks sinna vaatama. Mind hüüti kõõrdsilmaks ja nii see läks. See muutis mind palju. Ma tõmbusin endasse, ma ei tahtnud enam kellegagi suhelda, hoidsin eemale ja tundsin kuidas ebakindlus süveneb iga päevaga aina rohkem. Minu jaoks oli suur võit kui koolipäev lõppes nii, et keegi mulle midagi halvasti ei öelnud (neid päevi oli harva!). Ühel hetkel hakkasin ma koolist eemale hoidma. Minu jaoks olid kõige hullemad just need tunnid kus me olime koos B klassiga, no sellest hullemaks ei saanudki minna ja matemaatika oli lausa õudusunenägu minu jaoks, sest just sinna olid kokku lükatud need kõige õelamad kes ise olid nii perfektsed ja ilusad ning kellelt sain mina korralikult puid alla. Seal tekkis mul lausa faas kus ma hakkasin ennast nii meeletult vihkama, sest ma olen lihtsalt nii väärakas. Ma olin kindel, et ma jään täiesti üksi, sest kes minusugust värdjat ikka tahab, eks? Elagu puberteet. Ma mäletan päeva kui oli lõpupidu. Ma ei läinud isegi sinna kohale, ma olin nii õnnelik, et ma ei pea neid inimesi (kiusajaid!) enam mitte kunagi nägema. See hetk oli minu jaoks nii vabastav. 

Foto: Maris Sits
Ma olin päris kindel, et surengi üksi aga võta näpust, isegi minusugune leidis endale mehe ja mitte lihtsalt mehe, vaid ühe parimatest 

Pildistamine oli kooliajal muidugi omamoodi košmaar, ma vihkasin seda ja ma oleks tahtnud nendel päevadel lihtsalt koolist puududa. Mul oli väga raske otse objektiivi vaadata, sest mu vasak silm lihtsalt ei haipinud asja ja noh, teadagi kui pettumust valmistavad on sellised pildid kus sa lihtsalt vaatad sinna kuhu iganes sa vaatad, ma isegi ei oska seda kommenteerida. Kohutav.

Kui põhikool läbi sai (2010), teadsin kohe, et mina sinna enam ei jää ja annan taldadele valu. Samal suvel hakkasin uurima, et mis edasi? Kas on tulnud kaasaegsemaid ravivõtteid laisa silma sündroomi vastu. Tollel hetkel olin ma endaga juba mingil pisikesel määral rahu teinud. Ma leidsin juhuslikult enda kõrvale Müraka kes armastas mind täpselt sellisena nagu ma olin ja sellest piisas minu jaoks.

2010 aastal käisin optometristi juures kes viis läbi nägemiskontrolli ning tuli välja, et 7 aastaga on vasaku silma miinus natukene paremaks läinud ehk tulemus oli -7 vana -11 asemel, parem oli muutusteta ehk korralik ja tubli +0. 

Enne kooli minekut sukeldusin interneti avarustesse ja leidsin meditsiini artikli kus kirjutati laisa silma sündroomist. Nimelt kasvavad mingi osa sellest välja ja teine osa saab seda mingil määral treenides muuta. Peale selle lugemist olin ma entusiasmi täis, sest äkki oli mul tekkinud nii lihtne võimalus proovida muuta midagi mida muidu saaks muuta ainult lõikuse teel. Ma hakkasin oma silma treenima. Minu peamine treenimine tähendas seda, et ma katsin parema prilliklaasi teibi ja paberiga kinni ning lugesin ja tegin toimetusi pool päeva ainult vasaku silmaga. Algul oli see hästi raske, sest ma ei näinud vasaku silmaga mitte midagi selgelt. Ma ei suutnud sellega isegi lugeda. Ma tundsin esimestel päevadel vasakus silmas meeletuid pingeid ja peale seda tekkisid mul jõhkrad peavalud ja migreenid mis kestsid mitu päeva. Algul mõtlesin küll, et nüüd jääb kõik pooleli ja mul polegi ikkagi muud võimalust kui minna lõikusele. Samas ma jällegist ei tahtnud nii kergelt käega lüüa ja andsin endale vatti edasi. Vaatasin vasaku silmaga telekat, lugesin, tegin koduseid toimetusi ja seda ilma parema silma abita. Umbes pool aastat hiljem avastasin, et ma ei vaata enam nii tugevalt kõõrdi ja nägemise kvaliteet vasakus silmas oli muutunud paremaks. Ma olin nii õnnelik, et lasin aastaid sama rada edasi kodus olles.

Foto: Maris Sits


2016 aastal käisin ma uuesti optometristi juures ja seekordne nägemiskontroll oli uskumatu. Kuigi silm näitas kontrolli ajal väsimust ja tahtis kiskuma hakata oli tulemuseks -1.5. Te võite ainult ette kujutada kui õnnelik ma olin. Ma olin nii lähedal, et hävitada miski mille pärast olin ma hingeliselt nii palju haiget saanud.Peale seda kontrolli viisin ma asja uuele tasemele, ma hakkasin silma treenima ilma prillide abita. Paremat silma oli muidugi mitu korda raskem kinni siduda aga kuidagi sai hakkama. Niisiis tegin kõike sama mida enne aga ilma prillideta.

Võiks öelda, et nüüd ja täna on mu nägemine kõvasti paranenud ja ma ei vaja enam 99% ajast prille. Kuigi tuleb ka ette olukordi kus mu silm väsib kiiremini kui tavaliselt (väga pikad päevad arvuti taga) ja siis võib väikest kõõritust ette tulla aga see pole enam võrreldavgi  sellega mis oli enne. Enne ma olin põhimõtteliselt pool pime kes nägi ainult heledal taustal udukogusid. Kõik need aastad treenimist on läinud asja ette. Täna võin ma soravalt ainult vasaku silmaga raamatut lugeda ja mul pole mingit probleemi. Ma ei loe enam pool minutit ühte sõna kokku. Tahaks hirmsasti nüüd silmaarstile minna ja teha uued uuringud ja saada aimu praegusest olukorrast aga sellest võin vist unistada, ei kujuta ettegi millal sinna aja saan peale seda karantiini.

Tuleb ka muidugi tõdeda, et raseduse ajal muutus olukord natukene kehvemaks. Silmad väsisid kiiremini, tekkis silmakuivus ja nägin tihti kõike uduselt. Peale sünnitust läks kõik veel hullemaks ja ma olin täiesti kindel, et kogu mu vaev on nüüd nullitud. Nimelt muudab raseduseaegne hormoonide muutus ka silmanägemist aga see loksub vaikselt peale sünnitust paika. Nii ka minul, umbes pool aastat peale sünnitust mu nägemine taastus. Muidugi ei olnud ainult vasak silm kehv, siis oli parem silm ka alla arvestuse ja see oli küll natukene hirmutav.

Samas oma jälje on see kõik mulle ikkagi sisse jätnud. Näiteks ei suuda ma siiani inimestega silmsidet luua, see tekitab minus kohutavat ebakindlust ja ebamugavust kuigi ma tean, et ma suudan nüüd väga hästi oma silma kontrollida mitte nagu varem. Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata, sest see kõik käib nii automaatselt, kui keegi jääb pikemalt silma vaatama, siis alateadvus juba mõjutab mind ja ma pööran kiiresti pilgu mujale. Olen sellepärast ka mõned korrad pragada saanud, sest ma olevat ebaviisakas ja ei näita oma vestluskaaslaste vastu austust aga siis ma olen kuidagi üle huule selgeks teinud, et see on minu puhul nii automaatne ja ei ole mitte kuidagi vestluskaaslasega seotud. 

Foto: Maris Sits
Ma ei suuda suve ära oodata, et jälle Marisega ühenndust võtta ja pildistama minna (loodetavasti on selleks ajaks karantiin läbi :'D). Ta on lihtsalt nii armas inimene. Meil oli veel selline lahe kokkusattumus, et meie lapsed sündisid samal päeval ja samas haiglas :D

Mul on hetkel üks väike küsitlus käimas, kui viitsimist on, siis võite paar vastust kirja visata. Küsitluse leiate SIIT. Aitäh! Kallid-paid!

teisipäev, 24. märts 2020

Reedeõhtune lastehaigla EMO külastus

Sipu on üks äärmiselt ettevõtlik laps. Mida päev edasi, seda tegusamaks ja energilisemaks ta muutub. Ei teagi kas olla selle üle õnnelik või krimpsutada kulmu. Ta võttis jalad üsna varakult alla. Nii 11. kuu vanuselt. Nüüd kus ta tunneb ennast kõndides eriti julgelt on ta hakanud igasuguseid hirmsaid julgustükke tegema ja see enam nii tore ei ole. Ma pole mitte kunagi nii palju muretsenud kui praegu. See laps viib mu varakult hauda.

Reedel olin ma temaga kodus. Mina tegelesin oma asjadega (loe: sorteerisin Sipu riideid) ja Sipu oma. Nii nagu alati! Ühel hetkel pöörasin pilgu kõrvale ja nägin kuidas Sipu hakkab vaikselt jalgu aina kiiremini liigutama. Laps üritas liikuda järgmisele etapile ja hakkas vaikselt jooksma. Muidugi on selleks veel kohutavalt vara, sest tal siiani vahel jalad tudisevad all. Jõudsin mina end püsti ajada kui järsku käis meeletult kõva pauk. Sipu kukkus sirgelt peaga otse vastu maad. Mina ehmatasin ära ja haarasin ta kiiresti enda sülle ja hakkasin teda lohutama ning tähelepanu kõrvale suunama. See oli üsna kõva pauk ja Sipu oli endast täitsa väljas. Ta nuttis pool tundi järjest, enne kui ma suutsin ta maha rahustada.

Peale lapse sündi olen ma täiesti muutunud. Kui enne oli kõigest ükskõik, siis nüüd on minust saanud lihtsalt üks paaniline üle muretsev kanaema. Päriselt! Ma muretsen kogu aeg ja mul on selline tunne, et mu hing jääb sellest muretsemisest varsti haigeks. Seekord oli muidugi korralik põhjus muretsemiseks olemas. Kui Sipu oli rahunenud, panin ma ta põrandale tagasi seisma, et näha mida ta teeb. Esiteks ei tahtnud ta mu käest enam lahti lasta ja keeldus sammugi astumast ja niipea kui ta oli mõned sekundid maas seisnud järgnes sellele kõigele hüsteeriline nutt. Ta ei tahtnud enam põrandal seista. Kui ta sülle võtsin, rahunes kohe maha. Proovisin uuesti ja siis panin tähele, et ta tudiseb kuidagi imelikult. Seejärel lõi punane tuli peas põlema ja helistasin lastehaigla EMO vastuvõttu, et nõu küsida. Sealt öeldi mulle kohe, et kukkumised ei ole naljaasi ja tuleb kiiremas korras last näitama minna.

Vahetasin Sipul riided ära ja asusime oma kambaga Tallinna poole teele. Me ei ole erilised Rakvere EMO sõbrad. Laste puhul on palju kindlam pöörduda siiski lastehaigla EMOsse. Endal ka palju turvalisem tunne.

Kohale jõudsime umbes 20.00. Ma päris täpselt enam ei mäleta. Leppisime Mürakaga kokku, et ma lähen sisse Sipuga kahekesi, sest praegu on ärevad ajad ja nii on kõigile parem. Astusime uksest sisse ja meie õnneks oli seal väga vähe rahvast, üks naine oma pojaga ja üks meesterahvas oma pojaga. Naisel ja tema pojal olid maskid ees ja see tegi mu natukene rahutuks ja ettevaatlikuks. Üritasin neist võimalikult kaugele hoida. Meesterahvas oli oma pojaga teisel pool ruumi ja naine enda omaga suht ukse lähedal. Kui me sisse astusime, tuli meile vastu vastuvõtu õde ja palus ära täita küsimustiku. Kuna kõik vastused olid meie puhul ei-d, siis meile maske ei antud.

Läksime istusime pingile kui üks õdedest tuli ja ütles, et läheb natukene aega. Võtsin endalt ja Sipult üleriided ära ja ootasime ukse taga. Samal ajal puhastasin desinfitseeritud puhastuslappidega Sipu ja enda käsi. Ühel hetkel käis klõps ja Sipu läks krutskeid täis ning minu hing muutus natukene rahulikumaks, sest kui ta on elu ja energiat täis, siis on ju hästi. Kiljus ja seletas seal oma keeles üle koridori, tahtis mind mitu korda näksata, tõmbas mult koti käest ära, loopis üleriided laiali jne. Ühel hetkel avastas vastuvõtu õde, et too maskis naine istub meile liiga lähedal ja tuli ajas selle naisterahva meist kaugemale. Peale seda läks paar minutit kui meid vastu võeti.

Esmalt küsiti küsimusi, et kas me oleme kodused olnud ja ega me reisil pole käinud jne. Peale seda küsis arst täpsustavaid küsimusi kukkumise kohta, katsus Sipu pead, kontrollis motoorikat ja kõnnakut. Tuli välja, et Sipul oli kerge peapõrutus aga õnneks ei midagi hullu. Pidin teda lihtsalt kullipilgul 24 tundi jälgima. Sipule meeldisid arst ja õed kes temaga tegelesid ja Sipu neile ka. Muidugi poleks see meie Sipu kui ta poleks jälle krutskeid tegema hakanud. Tahtis arstilt maski eest ära tõmmata ja kindast haaras kinni, ise naeris laginal. On tegelane! Arst ütles, et võiks mrt ka teha aga tema ei näe selle jaoks põhjuseid ja üldse ei soovitaks nii väiksele lapsele seda teha, sest see on väga tugev kiiritus. Otsustasime koos, et jälgin Siput ja kui midagi on, siis helistan valvearstile.

See oli nii hea ja kiire visiit. saime koju ja süda oli rahul. Haiglast välja jõudes lasin Sipul ise auto juurde kõndida. Küll ta tahtis kellegi teise autosse minna, seejärel hakkas keldri poole tatsama, siis juba teise võõrasse autosse ning lõpuks ei tahtnudki autosse enam minna. Tahtis õues ringi siblida aga ma ei lasknud kaua tal ringi tatsata ja see talle ei meeldinud. Hakkas autos oma pahameelt väljendama, õnneks lõpuks leppis ja kui auto juba kiirema sõidu sisse sai, jäi Sipu magama.

Peale seda ei julge ma enam üldse teda üksi kõndima lasta. Ma pean kogu aeg tema lähedal või selja taga seisma. Mingi hull hirm on tekkinud. Alles eile hakkas ta jälle jooksma ja selle tulemusel komistas ja enne kui ma jõudsin kinni haarata, kukkus ta näoga vastu põrandat. Ülemiste hammastega kukkus keelde ja alumistega alumisse huulde, Suu oli verd täis, Sipu nuttis ja mina loputasin külma vee all ta suud. Õnneks jäi veri kiiresti kinni ja midagi väga hullu ei olnud. Miks see aeg nii jube peab olema?

Üks suvaline pilt Mustikast :D