Kui ma nüüd eelnevatele aastatele tagasi mõtlen, siis päris ausalt ei leia ma sealt mitte ühtegi teist aastat mille algus oleks juba nii pekkis olnud kui tänavuse oma. Ma ei oska isegi midagi tarka kosta. Ahastusse ajab see räpane roti aasta.

Ma tahtsin juba ammu sellest proovist ühe postituse kirjutada aga no ei viitsi. Mul on viimasel ajal jõhker läbipõlemise tunne peal ja ma tahaks kõigele lihtsalt käega lüüa. Õnneks on pühad läbi ja saab oma argiellu tagasi pöörduda. Mitte, et see argielu nüüd kuidagi vähem stressirohke oleks (oligi, kuni sinnani mil ma pidin pulmi planeerima hakkama). Ma pole viimasel ajal saanud oma unetundidega hiilata, sest neid lihtsalt pole. Mul ei ole öösiti enam und ja ma olen juba vaikselt paanikasse minemas, sest see ei saa ju eriti normaalne olla kui ma ööpäeva peale 3 tundi magan aga see selleks.