Explore the blog
neljapäev, 6. veebruar 2020

Haiglaralli

Lõpuks leidsin selle toreda aja, et meie haiglasaaga kirja panna. Mainin ruttu ära, et see emasüda on üks kõikvõimas asi ja sisetundest ei hakka üldse rääkimagi. Uskumatu, et sellest kõigest on juba peaaegu kuu möödas.



Algas kõik jaanuarikuu alguse kolmapäeva hommikul kui ma hommikul ärkasin, et tööle minna. Olin just ise oma närvipõletikust paranenud aga Sipu tundus natukene kuum ja õrnalt nohune. Kraadisin, palavik oli 37C. Ei vii ju haiguse vines last kodunt ära ja seega otsustasin temaga koju jääda. Kuna tal väga palju hambaid pole, siis kohe kontrollisin mis seis seal suus on. Ülevalt oli ige paistes ja kaks hammast kumasid õrnalt vastu. Ajasingi palaviku ja nohu hammaste süüks. Sipu on siiani üsna terve ja tugev laps olnud. Ta on reaalselt ühe korra nohus ja palavikus olnud. Nohu oli vist väike külmetus ja palavik on siiani kaasas käinud ainult hammastega. Seega ma algul kohe muretsema ei hakanud.

Öösel vastu neljapäeva hakkas ta läbi une imelikult köhima ja siis ma sain juba ise mingil määral aru, et need vist küll hambad pole. Pigem mingisugune kokkusattumus mitme asja vahel. Ilmselgelt ma tööle minna ei saanud, sest meie Sipu oli haigeks jäänud. Kuna mul inhalaatorit polnud, siis otsustasin neljapäeva hommikul ruttu tellimuse teha, et saaks selle enne nädalavahetust kätte. Neljapäeva päeva jooksul süvenesid nii nohu, köha kui ka palavik. Õhtuks oli Palavik uued tuurid võtnud ja kraadiklaasilt vaatas vastu 38C. Öö oli juba raskem, sest nohu muutus veel hullemaks ja seal samas ka köha. Köhimine ajas ta juba pooleldi öökima. 

Reede hommikul sain sõnumi, et inhalaator on kohal ja Mürakas tõi mulle selle lõunapausi ajal ära, et saaksin võimalikult kiiresti auru tegemisega alustada. Nii ma tegin päeva jooksul 6x auru ja samal ajal palusin ei tea kelle poole, et see seisund hullemaks ei läheks. Hommikul püsis palavik 37C juures aga õhtuks oli juba üle 38C. Uus öö oli väga raske, sest köha oli tal meeletu ja seal samas ka nohu. Sekreet lihtsalt voolas ninast välja ja seda oli meeletutes kogustes. Ta ei saanud õieti magadagi ja meie koos temaga. Olime Mürakaga terve öö üleval ja põetasime Siput, et ta kuidagigi magada saaks.

Laupäev läks sama rada. Köha ja nohu süvenesid ja palaviku hoidsime kontrolli all alandajaga. Auru tegemisest iseenesest oli väga palju kasu, sest köha ja nohu olid lahtisemad kui muidu. Öö oli hullem kui eelnev aga seekord oli meil Mürakaga nii palju nutti, et tegime vahetustega. Esimene pool ööst oli minu ja tema oma teine. Vahepeal olin sunnitud kasutama rhinomeri, et sekreeti ninast välja tõmmata, sest tal oli seda nii palju ja ta ei saanud enam normaalselt hingata. Magas nii, et mina istusin ja hoidsin teda oma rinnal/kõhul, et ta oleks kõrgema kalde all, see aitas tal natukenegi magada. 

Pühapäeva hommik ei olnud kuidagi erilisem. Lõunal aga lisandus hingamisele vilin ja siis ma hakkasin tõsiselt muretsema. Seest kripeldas, sest see ei tundunud üldse normaalne. Tegin auru ja ise samal ajal lootsin, et see vilin kaob ära aga ei kadunud. Päeval helistasin perearsti nõuandeliinile ja sealt soovitati last emosse näitama viia. Panin Karli riide ja ise samal ajal lootsin, et asi ei oleks midagi hullu.

Sõitsime Tallinna lastehaigla emosse. Kõige pealt läksime registratuuri. Rääkisin oma mure ära ja selle, et nõuandeliinilt soovitati kohale tulla. Seejärel see registratuuri tädi nähvas, et ega sealt muud polegi oodata, nad soovitavad kõigega emosse pöörduda. Okei. Tunne jäi üsna sant sisse, sest see oli nii ebameeldivalt üleolev käitumine. Nagu me oleksime Sipuga nende kallist aega raiskama läinud. Enne istuma minekut veel ütles, et ma võin seal 4 tundi ka oodata, sest neil on tähtsamaidki patsiente ja neid on palju. Olin nõus ootama, sest ma ei vii ju last minema. Ilmselgelt tahan ma kindel olla, et mu lapsega on kõik korras ja see 4 tundi ootamist ei tapa mind ära.

Umbes 10 minutit peale registreerimist (?) kutsus meid enda juurde tiraažiõde. Enne kui maha jõudsime istuda ütles ka tema, et patsiente on palju ja aega võib natukene kauem minna, sest enne meid on nii 15 inimest. Õde küsis seal küsimusi, kraadis ja saatis mu Sipuga otse vereanalüüse andma, et põletik või muu selline asi välistada. Andis mulle edasised juhised kätte ja kõik.

Käisime Sipuga verd andmas ja ta pidas nii ilusti vastu. Verd võeti näpust ja saime sellega väga kiiresti ühele poole. Ise olin veel õnnes, et mul on nii tubli laps ja varsti saame koju. Kui vereanalüüsi antud saime, läksime valvearsti kabineti ukse taha istuma. Umbes 10 minutit peale vere andmist läks tõeline sagimine lahti. Minu juurde tuli sama tiraažiõde ja kutsus mu tagasi enda juurde. Küsis veel täiendavaid küsimusi, pani Sipule andurid külge ja tõdes, et ta hingab jube kehvasti, et kõhu järgi vaadates lausa lõõtsutab. Võttis ninasõõrmest viiruse määramiseks proovi ja seda enam Sipu välja ei kannatanud. Terve ruum oli kisa täis ja mul oli nii kohutav olla, sest ma pidin teda kinni hoidma. Peale proovi panin Sipu kaalule ja tuli välja, et ta on meeletult alla võtnud. viimase kaalumise järgi vähemalt pea 300g. See ehmatas mu ära ja sisse tuli juba hirm. Tiraažiõde ütles, et suure tõenäosusega me koju ei saa ja andku ma oma anded, et ta saaks dokumendid ära vormistada. See ehmatas mu nii ära, sest ma ei saanud enam essugi aru, järsku oli miski nii suurel määral muutunud, et me saime lausa kollase raskusastme.

Tiraaziõe juurest läksime me edasi valvearsti ruumi ukse taha ja sellel hetkel jooksis seal juba mitu inimest ringi kes nimepidi Siput otsisid. Kohe tuli ka üks arst kes rääkis telefonis teisega. Läksime valvearstiga ruumi ja sealt edasi flippis mul katus päris korralikult ära. 

Esmalt alustas arst sellest, et Sipu veri oli kohutav, et seda ei saa isegi vereks nimetada, sest see oli alla igasuguste normide. Mina istusin seal silmad pärani ise hüpitasin Siput süles ja küsisin, et mis see nüüd tähendab. Arst rääkis edasi. Nimelt oli esialgne veri juba näidanud suuri kõrvalekaldeid ja laborant otsustas ise analüüse laiendada ja tegi veel kõrvalanalüüsid mida polnud Sipule isegi ettenähtud, sest esimesed vastused panid teda niivõrd muretsema. Tuli välja, et Sipu hemoglobiin oli ainult 63. Tema vanuses võiks see näitaja olla vähemalt 100-110. Põhjust nad ei teadnud ja siin tuli koht kus minu mõistus kinni kiilus ja ma lihtsalt nutma hakkasin. Arst sõnas, et kuna kõik näitajad olid alla normi piiride, siis nad peavad võtma Sipult hommikul narkoosis olles luuüdi proovi, et saaks midagi kindlat paika panna. Ma puhkesin nutma, sest noh, kui juba luuüdi tuleb võtta, siis see on juba ilmselge, et midagi jubedat on toimumas. Ilmselgelt leukeemia kahtlus. Kuna neil ei olnud peale vereanalüüside midagi muud, siis ei saanud nad seda kinnitada ega ümber lükata. Ma olin endast täiesti väljas. Nutsin seal ja samal ajal hüpitasin Siput. Endal vasardas peas, et palun, mitte ainult seda.

Seejärel kui arst oli mulle kõik ära rääkinud, saadeti mind nakkushaiguste osakonda. mina nutsin palatis, samal ajal tulid õed kes Sipu mu käest ära võtsid ja minema viisid, see ajas mu endast veel rohkem välja, sest mida kurad*t? Niimoodi lihtsalt tehaksegi? Kuna ma olin päris korralikult kettas, ise samal ajal nutsin, siis hüppas sisse õde kes mulle rahustit andis, sest ilmselgelt ei olnud ma väga adekvaatne, samal ajal kallistas ja rahustas mind. Ma ei tea miks mind Sipust ära lahutati, võib-olla oli asi selles, et ma ise olin endast väljas? Ma ei tea, igatahes nüüd mõeldes oleks ma pidanud lihtsalt protseduuride juurde minema aga ega ma tollel hetkel väga ei mõelnud. Sipu nuttis nii kõvasti, et terve koridor kajas, mina samal ajal nutsin palatis ja ootasin millal ma oma lapse tagasi saan. Lõpuks kui Sipu minu juurde tagasi toodi, läksin voodisse ja võtsin ta endale kaissu ja rinnale. Ta rahunes kohe ja jäi rinnal magama.

Mõni minut hiljem tuli arst ja ütles, et analüüside tulemused on natukene muutunud. Nimelt on Sipul paks veri mis hüübib liiga kiiresti ja seetõttu mõjutas see eelmisi analüüse. Ehk näidud mille tõttu oleks pidanud võtma luuüdi, olid nüüd korras ja luuüdi vajadust enam ei olnud. Küll aga hemoglobiin oli madal ja see tähendas seda, et hommikul pidime veel ühed analüüsid andma. Ma rahunesin maha, sest vähemalt leukeemia hirm kadus nagu vits vette. Sipu oli täiesti ära torgitud, sest verd ei saadud kätte ja kanüüli oli jube raske paigaldada, sest noh, veri hüübis kiiresti. Prooviti veeni, käe selga ja lõpuks pandi kanüül jalale.

Esimene öö oli raske, sest Mürakas ei saanud meiega haiglasse jääda ja me olime seal üksi. Sipu magas mega halvasti ja mina ei maganud öö jooksul peaaegu üldse, võib-olla tund tuli kokku. Ma pidin jälgima, et ta tilgutit oma jalaga teise jala küljest ära ei lükkaks. Tilgana sai ta midagi mis ta verd vedeldas (ma enam ei mäleta mis see oli), lisaks oli tal kerge vedelikupuudus mille pärast ta ka tilka sai. 


Hommikul hakkas kõik uue ringiga pihta. Algul võeti näpu otsast vereanalüüs. Seejärel uus külv ninast. Vereanalüüsi peale hakkas ta korra nutma aga külvi võtmise ajal oli ta küll nagu väike metslane. Mõni minut hiljem tuli arst ja ütles, et midagi pole teha aga me peame vereülekande ära tegema, sest veri on nii halb. Sipu sai diagnoosiks sügava raua puudusest tingitud aneemia. Ööga oli hemoglobiin kukkunud 53 peale ja sellise näiduga nad ei saanud Siput välja lasta. 

Vereülekanne tundus minu jaoks üsna hirmuäratav. Eriti seetõttu, et sellest pole väga midagi kuskil kirjutatud. Mul polnud sellest mitte mingisugust aimu ja see ei meeldinud mulle. Ühesõnaga, ma kartsin meeletult ja arstid ka seda kergemaks ei teinud oma kommentaaridega, et ka nemad on ärevil, sest pisikestele on väga ärev vereülekannet teha. Suuremad inimesed saavad öelda kui nel halb hakkab, siis lõpetatakse kohe ära aga pisike inimene ei ütle ju sulle midagi. Karlile pandi külge andur, et jälgida südametööd ja pulssi. Enne anti veel palavikualandajat, sest kraad näitas 37C ja keegi ei tahtnud riskida sellega, et ülekande ajal palavik tõuseb ja asi tuleb pooleli jätta. 

Ülekanne kesti 3.5 tundi ja selle aja vältel jälgiti Siput kullipilguga. Alguses oli veel selline hetk kus riputati verekott üles ja enne kui ülekandega alustati avastas arst, et Sipu on ju paberite järgi AB negatiivne aga veri on AB positiivne. See oli jälle koht kus mu kuppel oleks tahtnud pealt ära lennata, sest misasja? See ei ole mingi naljakoht. Arst käskis oodata ja läks ruttu laborandiga konsulteerima kes kinnitas, et Sipu on AB positiivne. Seega, meil on Sipuga sama veri :D Alustasime vereülekandega ja ma olin mega pinges. Mürakas jõudis kohale kui tunnike oli möödas ja see andis mulle kohe julgust juurde, sest koos on alati kergem. 

Vereülekanne läks plaanipäraselt ja 3 kriitilist tundi peale ülekannet olid perfektsed. Arst tuli tagasi ja küsis oma küsimusi, et kuidas Sipu sööb? Kui palju ta liha igapäevaselt saab? Kas ta üldse sööb liha? Mul tekkis meeletult halb tunne sisse, sest äkki olin mina süüdi, et me olime praegu sellises olukorras? Äkki ma ei paku talle piisavalt liha? Mul oli nii halb ja süda valutas, sest mis ema ma selline olen? Tuli aga välja, et suure tõenäosusega ei saa Sipu organism toidust rauda kätte. Lisaks saime teada, et Sipu oli kuskilt RS viiruse saanud. Saime ülesandeks iga 2 tunni tagant auru teha. Kuna ma olin kodus nii ettevõtlikult auru teinud, siis ei jõudnud viirus keskkõrva ega kopsudesse ja see oli hea.

Õhtul sai Sipu jälle palavikualandajat, sest palavik oli nii 37.3C ja õde arvas, et on parem kui peale vereülekannet ei laseks palavikul kõrgemale tõusta. Üldjuhul olin ma sealse personaliga väga rahul, sest õed olid tõesti hästi toredad ja toetavad. Samas mind häiris, et õed ei tahtnud infot jagada. Kui ma füüsilise aktiivsusekohta küsisin, siis õde nähvas mulle, et arst on mingi 100 korda mu palatis käinud ja miks ma arsti käest ei küsinud. Olgem ausad, ega kõik küsimused ka peas valmis ei vasarda. Mõned küsimused tekivad alles siis kui tekib küsimuse põhjus ehk Sipu tahtis juba vereülekande õhtul ringi mürada ja kuna ma nägin arsti viimati peale vereülekannet, siis ma tõesti ei osanud selle kohta midagi küsida. 

Öö oli väga raske, sest mõni tund peale vereülekannet tuli Sipule elu nii sisse, et ta ei suutnud enam paigal püsida. Naersime Mürakaga, et ta sai mõne üleannetu verd. Kuna ma olin juba mitu ööd põhimõtteliselt magamata, siis oli küll mega raske olla. Tema tahtis ringi roomata ja ronida aga ta ei tohtinud ja noh, hoia sellist väikest purikat paigal. Magama jäi alles kell 3 öösel ja siis ka magas halvasti. Ehmatas pidevalt üles ja otsis Mürakat. Kui siiani polnud mitte miski suutnud mu piima tootmist häirida, siis ööst haiglas piisas, sest järgmisel päeval ei olnud mul enam piima tilkagi. Õnneks on Sipu suht suur tükilise toidu sõber ja sai haiglas olles sama toitu mida mina + puuvilja püreed ja vett, mida ma talle tunnis 25ml sisse joota üritasin.

Järgmisel päeval tuli Mürakas juba hommikul meie juurde ja see tegi tuju natukene paremaks. Üritasin samal ajal magada kui Mürakas seal oli aga sellest ei tulnud essugi välja. Kätte jõudis järjekordne hommikune kontroll. Sipu oli haigla seinte vahel juba nii hellaks tehtud, et piisas paljalt õe nägemisest kui ta kisa valla lasi. Õnneks rahunes ta kiiresti. Mõni tund hiljem tuli arst kes meiega konsulteeris ja uutest analüüsidest rääkis. Vereülekanne oli edukas ja hemoglobiin oli tõusnud 53-lt 98-le (kui ma nüüd õieti mäletan). Rääkis ka seda, et kindlasti mõjutas seda mingil määral RS viirus aga kindlasti mitte nii palju, et hemoglobiin nii madalale langeks. Kuna kõik oli hästi, siis tema ei näinud põhjust meid seal pisikese palaviku pärast hoida ja kuna meil endal oli kodus inhalaator olemas, siis arst oli eriti rahul asjade käiguga ja lasi meid koju. Palavik kestis veel nädala peale koju saamist ja köha-nohu kadusid alles 2 nädalat hiljem, seega Sipu põdes päris kaua seda viirust. Terve selle aja istusime me nelja seina vahel.

Praeguse plaani järgi anname me Sipule 2 pudelit retseptiravimit ehk siirupit, et näha kas ta rauavarud hakkavad tõusma. Eelmisel reedel andsime uue analüüsi ja selgus, et hemoglobiin on juba 130 aga rauavarud on täiesti 0. Me veel ei muretse, sest Sipu on saanud siirupit alles 2 nädalat aga rauavarude tekkimine pidi aega võtma kuid.

Sipu sündis keskmisest pisema kaaluga mis tähendab seda, et ta sai juba sündides väiksemad rauavarud kaasa kui ettenähtud. Paljud on küsinud mu käest, et kas nii tugevale rauapuudusele miski ei viidanud? Ei viidanud kuigi tegelikult nahk oli tal väga hele. Muu kõik oli täiesti normaalne. Kui tavaliselt rauavaeguses lapsed arenevad aeglaselt ja kehvemini, siis Sipu arenes täiesti normaalselt. Jah mõnda asja hakkas hiljem tegema kui teised aga ikkagi normi vahemikus. Mõnda asja hakkas jälle varem tegema kui teised, seega selle järgi ei oleks ma midagi osanud arvata kahtlustada.

Pidin suure hurraaga see nädal tööle tagasi minema aga Sipul tõusis jälle palavik, seekord on hambad süüdi :D

Would you like to comment?