teisipäev, 24. märts 2020

Reedeõhtune lastehaigla EMO külastus

Sipu on üks äärmiselt ettevõtlik laps. Mida päev edasi, seda tegusamaks ja energilisemaks ta muutub. Ei teagi kas olla selle üle õnnelik või krimpsutada kulmu. Ta võttis jalad üsna varakult alla. Nii 11. kuu vanuselt. Nüüd kus ta tunneb ennast kõndides eriti julgelt on ta hakanud igasuguseid hirmsaid julgustükke tegema ja see enam nii tore ei ole. Ma pole mitte kunagi nii palju muretsenud kui praegu. See laps viib mu varakult hauda.

Reedel olin ma temaga kodus. Mina tegelesin oma asjadega (loe: sorteerisin Sipu riideid) ja Sipu oma. Nii nagu alati! Ühel hetkel pöörasin pilgu kõrvale ja nägin kuidas Sipu hakkab vaikselt jalgu aina kiiremini liigutama. Laps üritas liikuda järgmisele etapile ja hakkas vaikselt jooksma. Muidugi on selleks veel kohutavalt vara, sest tal siiani vahel jalad tudisevad all. Jõudsin mina end püsti ajada kui järsku käis meeletult kõva pauk. Sipu kukkus sirgelt peaga otse vastu maad. Mina ehmatasin ära ja haarasin ta kiiresti enda sülle ja hakkasin teda lohutama ning tähelepanu kõrvale suunama. See oli üsna kõva pauk ja Sipu oli endast täitsa väljas. Ta nuttis pool tundi järjest, enne kui ma suutsin ta maha rahustada.

Peale lapse sündi olen ma täiesti muutunud. Kui enne oli kõigest ükskõik, siis nüüd on minust saanud lihtsalt üks paaniline üle muretsev kanaema. Päriselt! Ma muretsen kogu aeg ja mul on selline tunne, et mu hing jääb sellest muretsemisest varsti haigeks. Seekord oli muidugi korralik põhjus muretsemiseks olemas. Kui Sipu oli rahunenud, panin ma ta põrandale tagasi seisma, et näha mida ta teeb. Esiteks ei tahtnud ta mu käest enam lahti lasta ja keeldus sammugi astumast ja niipea kui ta oli mõned sekundid maas seisnud järgnes sellele kõigele hüsteeriline nutt. Ta ei tahtnud enam põrandal seista. Kui ta sülle võtsin, rahunes kohe maha. Proovisin uuesti ja siis panin tähele, et ta tudiseb kuidagi imelikult. Seejärel lõi punane tuli peas põlema ja helistasin lastehaigla EMO vastuvõttu, et nõu küsida. Sealt öeldi mulle kohe, et kukkumised ei ole naljaasi ja tuleb kiiremas korras last näitama minna.

Vahetasin Sipul riided ära ja asusime oma kambaga Tallinna poole teele. Me ei ole erilised Rakvere EMO sõbrad. Laste puhul on palju kindlam pöörduda siiski lastehaigla EMOsse. Endal ka palju turvalisem tunne.

Kohale jõudsime umbes 20.00. Ma päris täpselt enam ei mäleta. Leppisime Mürakaga kokku, et ma lähen sisse Sipuga kahekesi, sest praegu on ärevad ajad ja nii on kõigile parem. Astusime uksest sisse ja meie õnneks oli seal väga vähe rahvast, üks naine oma pojaga ja üks meesterahvas oma pojaga. Naisel ja tema pojal olid maskid ees ja see tegi mu natukene rahutuks ja ettevaatlikuks. Üritasin neist võimalikult kaugele hoida. Meesterahvas oli oma pojaga teisel pool ruumi ja naine enda omaga suht ukse lähedal. Kui me sisse astusime, tuli meile vastu vastuvõtu õde ja palus ära täita küsimustiku. Kuna kõik vastused olid meie puhul ei-d, siis meile maske ei antud.

Läksime istusime pingile kui üks õdedest tuli ja ütles, et läheb natukene aega. Võtsin endalt ja Sipult üleriided ära ja ootasime ukse taga. Samal ajal puhastasin desinfitseeritud puhastuslappidega Sipu ja enda käsi. Ühel hetkel käis klõps ja Sipu läks krutskeid täis ning minu hing muutus natukene rahulikumaks, sest kui ta on elu ja energiat täis, siis on ju hästi. Kiljus ja seletas seal oma keeles üle koridori, tahtis mind mitu korda näksata, tõmbas mult koti käest ära, loopis üleriided laiali jne. Ühel hetkel avastas vastuvõtu õde, et too maskis naine istub meile liiga lähedal ja tuli ajas selle naisterahva meist kaugemale. Peale seda läks paar minutit kui meid vastu võeti.

Esmalt küsiti küsimusi, et kas me oleme kodused olnud ja ega me reisil pole käinud jne. Peale seda küsis arst täpsustavaid küsimusi kukkumise kohta, katsus Sipu pead, kontrollis motoorikat ja kõnnakut. Tuli välja, et Sipul oli kerge peapõrutus aga õnneks ei midagi hullu. Pidin teda lihtsalt kullipilgul 24 tundi jälgima. Sipule meeldisid arst ja õed kes temaga tegelesid ja Sipu neile ka. Muidugi poleks see meie Sipu kui ta poleks jälle krutskeid tegema hakanud. Tahtis arstilt maski eest ära tõmmata ja kindast haaras kinni, ise naeris laginal. On tegelane! Arst ütles, et võiks mrt ka teha aga tema ei näe selle jaoks põhjuseid ja üldse ei soovitaks nii väiksele lapsele seda teha, sest see on väga tugev kiiritus. Otsustasime koos, et jälgin Siput ja kui midagi on, siis helistan valvearstile.

See oli nii hea ja kiire visiit. saime koju ja süda oli rahul. Haiglast välja jõudes lasin Sipul ise auto juurde kõndida. Küll ta tahtis kellegi teise autosse minna, seejärel hakkas keldri poole tatsama, siis juba teise võõrasse autosse ning lõpuks ei tahtnudki autosse enam minna. Tahtis õues ringi siblida aga ma ei lasknud kaua tal ringi tatsata ja see talle ei meeldinud. Hakkas autos oma pahameelt väljendama, õnneks lõpuks leppis ja kui auto juba kiirema sõidu sisse sai, jäi Sipu magama.

Peale seda ei julge ma enam üldse teda üksi kõndima lasta. Ma pean kogu aeg tema lähedal või selja taga seisma. Mingi hull hirm on tekkinud. Alles eile hakkas ta jälle jooksma ja selle tulemusel komistas ja enne kui ma jõudsin kinni haarata, kukkus ta näoga vastu põrandat. Ülemiste hammastega kukkus keelde ja alumistega alumisse huulde, Suu oli verd täis, Sipu nuttis ja mina loputasin külma vee all ta suud. Õnneks jäi veri kiiresti kinni ja midagi väga hullu ei olnud. Miks see aeg nii jube peab olema?

Üks suvaline pilt Mustikast :D

teisipäev, 17. märts 2020

Üks külm nädalavahetus

Ei teagi kust täpsemalt algust teha. Nimelt pidi Sipul olema eelmisel laupäeval sünnipäevapidu Dream Party mängutoas mis asub Tallinnas. Mul võttis jube kaua aega, et endale (jup, endale) sobivaim mängutuba leida. Lõpuks kui ma selle leidsin, siis olin küll üle võlli vaimustuses. Kuidagi stiilipuhas, avar, valge ja mõnusalt tagasihoidlik. Ei olnud kirju ega kärts, mulle ei meeldi üldse kirju ega kärts. Mõtlesin juba vaimusilmas kui palju ägedaid pilte ma saan Sipust seal teha. Kui natukene aega tagasi keerata, siis ega me algul ei plaaninudki sünnipäeva suurelt pidada. Lõpuks tõdesime, et mis vanemad me sellised oleme kui oma lapse esimest eluaastat ei tähista. Kuna kodus käib remont ja kogu kaader poleks siia niikuinii ära mahtunud, teadsime, et küllap me mängutuppa välja jõuame. Ja noh, nii me alustasimegi suurelt planeerimisega. Panin menüü paika, otsisin kohad välja kust toit tellida ning jäin õiget aega ootama. Kahjuks jäi Sipu umbes 1.5 nädalat enne oma sünnipäeva haigeks ja me olime lõpuks olukorras kus pidime otsustama kas jätame peo ära või mitte. Lõpuks otsustasime, et targem on pidu ära jätta, sest kui ka Sipu terveks saab, siis ta korjab peolt kindlasti midagi uut üles ja no nii ei lähe. Lisaks veel koroona paanika ja nii see kõik läks. Nädal enne pidu hakkasin kirju laiali saatma, et kahju küll aga pidu jääb ära. Natukene tundsin ennast halvasti ka aga samas polnud midagi hullu, sest Sipu sünnipäeval sõime kodus torti ja nädalavahetusel käisime vanaemadel külas kooki söömas. Tähtsam on siiski lapse tervis ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ma enam lihtsalt ei jaksa. Ta on nendel kuudel nii palju haige olnud, et see on päris korralikult mu ära väsitanud. Broneeringu eest makstud tasu me tagasi ei saa aga saame selle broneeritud aja siiski muul ajal aasta jooksul ära kasutada. Ma praegu mõtlen kas teen mõned kuud hiljem ühe mängupäeva talle seal, et saab siis endasugustega niisama mängida ja möllata või kasutan selle pildistamiseks ära. Eks näis.

NoraBorast tellisin sellised ägedad...asjad...mul ei tule nende nimetus meelde. Kuu kaupa saab sinna pildid panna. Jube vahva asi. Kahjuks kasutust see ei leidnudki aga pole hullu. Tellin pildid ära, topin need paika ja seejärel rändab see Sipu mälestuste kasti.

Nii kui kevad kätte jõuab ja ilmad valgemaks lähevad, tunnen, et ma ei suuda enam kodus passida. Tahaks kohe ringi rännata ja ilma nautida (mis ei ole kahjuks praeguses olukorras muidugi üdse eriti võimalik). Sipul on juba jalad päris korralikult all, seega otsustasime laupäeva hommikul, et lähme temaga Viitna metsade vahele jalutama, sest rahvast seal väga palju ei liigu ja las laps paneb end maastikul ka proovile. Andsin kaamera Müraka kätte ja palusin tal meist pilte teha. Me pole ammu Sipuga kahekesi pilte teinud ja ega sellest seekord ka väga midagi välja ei tulnud, sest Sipul oli ilma vaja avastada. Kui ma ta sülle julgesin võtta, siis hakkas üks tohutu kisa, sest mis mõttes ma ei lase tal avastada ja olla. Seega jäid seekord meie pildid saamata, sest Sipu nuttis igal pildil, mul oli mingi haige irve näos ja kui neid tõlgendama hakata, siis noh...ma ei tea, piinlik. Ilm ei olnud tegelikult mitte midagi erilist ja seetõttu me ei hakanud sügavamale metsa sisse minema. Tuult küll otseselt ei puhkunud aga külm ja karge näpistas korralikult nägu.


Tegime koos kordamööda mõned pildid, Sipu jalutas natukene ringi ja seejärel korjasime oma kodinad kokku ja läksime ema juurde. Jätsime Sipu ema hoolde ja ise läksime kahekesi aega veetma. Seekord Sõõriksoo matkarajale (muide, tegemist on inva sõbraliku rajaga ja sinna saab hästi mugavalt vankri ja ratastooliga minna!). See on küll üsna lühike rada aga poole pealt pöörasime me otsa ringi ja tõttasime auto poole tagasi, sest nii meeletult külm oli ja ma ei salli üldse külma. Enne autosse jõudmist saime sahmaka lund ka kaela, et oleks ikka kordaläinud päev. 

Pühapäeva otsustasime kodus nelja seina vahel veeta. Mina tahtsin oma aega ja saatsin Müraka Sipuga jalutama. Vahel on päris tore metsa vahel elada kus peale metsloomade ja paari auto ei liigu kedagi, ei pea kartma, et me nüüd midagi halba siit üles korjaks. Algul ei suutnud ma kuidagi otsustada mida ma oma ajaga peale hakkan. Suur osa minust tahtis ennast lihtsalt teki sisse kerra tõmmata ja magada nii kaua kui võimalik aga teine osa koputas südametunnistusele ja viipas näpuga õue poole. Panin ennast riide ja nägin välja nagu kubujuss, sest vaatamata sellele, et päikest oli rohkem kui eelmisel päeval, oli ilm ikkagi lõikavalt külm. Läksin õue ja vaatasin oma aia üle. Tegemist on meeletult palju. Paljud puud ja põõsad tuleb maha võtta, riisumist jaguks tervele külale, põõsaid on vaja kärpida ja vaarikatega peaks ka veel midagi ette võtma (ma vihkan vaarikaid!). Ma ei tea kes selle töö kõik ära teeb, mina vist igatahes mitte. Mul jääb tänavu entusiasmist kõvasti puudu. Ma lihtsalt ei jaksa! Vaatamata halale suutsin ma mingi osa ära riisuda ja sellega asi piirdus, sest paksult riides olles hakkab liigutades mega palav ja ega riidekihte enam vähemaks ei saa võtta kui keha juba lõõmab, siis olen järgmisel päeval külili ka. Kõige positiivsem on see, et vähemalt mõned lilleõied on juba lahti. See aed tundub ilma värvideta üks paganama masendav koht :D

 Näsiniin

Oh sinililled...

kolmapäev, 4. märts 2020

Esimene aasta emana

See on lihtsalt nii uskumatu. Mulle ei taha siiani kohale jõuda, et ma kasvatan päris oma enda pisikest inimest ja see on nii kuramuse vahva. Eile oli meil tõeline rõõm tähistada Sipu esimest sünnipäeva. Ja juba ta ongi aastane!

Tegin täitsa ise Sipule sünnipäevaks tordi. Aega võttis aga asja sai. Järgmine kord ostan martsipani, sest seda suhkrumassi andis voolida. Jup, Sipu jõudis oma väikeste näppudega külje peale juba augud lükata :D