Sipu on üks äärmiselt ettevõtlik laps. Mida päev edasi, seda tegusamaks ja energilisemaks ta muutub. Ei teagi kas olla selle üle õnnelik või krimpsutada kulmu. Ta võttis jalad üsna varakult alla. Nii 11. kuu vanuselt. Nüüd kus ta tunneb ennast kõndides eriti julgelt on ta hakanud igasuguseid hirmsaid julgustükke tegema ja see enam nii tore ei ole. Ma pole mitte kunagi nii palju muretsenud kui praegu. See laps viib mu varakult hauda.
Reedel olin ma temaga kodus. Mina tegelesin oma asjadega (loe: sorteerisin Sipu riideid) ja Sipu oma. Nii nagu alati! Ühel hetkel pöörasin pilgu kõrvale ja nägin kuidas Sipu hakkab vaikselt jalgu aina kiiremini liigutama. Laps üritas liikuda järgmisele etapile ja hakkas vaikselt jooksma. Muidugi on selleks veel kohutavalt vara, sest tal siiani vahel jalad tudisevad all. Jõudsin mina end püsti ajada kui järsku käis meeletult kõva pauk. Sipu kukkus sirgelt peaga otse vastu maad. Mina ehmatasin ära ja haarasin ta kiiresti enda sülle ja hakkasin teda lohutama ning tähelepanu kõrvale suunama. See oli üsna kõva pauk ja Sipu oli endast täitsa väljas. Ta nuttis pool tundi järjest, enne kui ma suutsin ta maha rahustada.
Peale lapse sündi olen ma täiesti muutunud. Kui enne oli kõigest ükskõik, siis nüüd on minust saanud lihtsalt üks paaniline üle muretsev kanaema. Päriselt! Ma muretsen kogu aeg ja mul on selline tunne, et mu hing jääb sellest muretsemisest varsti haigeks. Seekord oli muidugi korralik põhjus muretsemiseks olemas. Kui Sipu oli rahunenud, panin ma ta põrandale tagasi seisma, et näha mida ta teeb. Esiteks ei tahtnud ta mu käest enam lahti lasta ja keeldus sammugi astumast ja niipea kui ta oli mõned sekundid maas seisnud järgnes sellele kõigele hüsteeriline nutt. Ta ei tahtnud enam põrandal seista. Kui ta sülle võtsin, rahunes kohe maha. Proovisin uuesti ja siis panin tähele, et ta tudiseb kuidagi imelikult. Seejärel lõi punane tuli peas põlema ja helistasin lastehaigla EMO vastuvõttu, et nõu küsida. Sealt öeldi mulle kohe, et kukkumised ei ole naljaasi ja tuleb kiiremas korras last näitama minna.
Vahetasin Sipul riided ära ja asusime oma kambaga Tallinna poole teele. Me ei ole erilised Rakvere EMO sõbrad. Laste puhul on palju kindlam pöörduda siiski lastehaigla EMOsse. Endal ka palju turvalisem tunne.
Kohale jõudsime umbes 20.00. Ma päris täpselt enam ei mäleta. Leppisime Mürakaga kokku, et ma lähen sisse Sipuga kahekesi, sest praegu on ärevad ajad ja nii on kõigile parem. Astusime uksest sisse ja meie õnneks oli seal väga vähe rahvast, üks naine oma pojaga ja üks meesterahvas oma pojaga. Naisel ja tema pojal olid maskid ees ja see tegi mu natukene rahutuks ja ettevaatlikuks. Üritasin neist võimalikult kaugele hoida. Meesterahvas oli oma pojaga teisel pool ruumi ja naine enda omaga suht ukse lähedal. Kui me sisse astusime, tuli meile vastu vastuvõtu õde ja palus ära täita küsimustiku. Kuna kõik vastused olid meie puhul ei-d, siis meile maske ei antud.
Läksime istusime pingile kui üks õdedest tuli ja ütles, et läheb natukene aega. Võtsin endalt ja Sipult üleriided ära ja ootasime ukse taga. Samal ajal puhastasin desinfitseeritud puhastuslappidega Sipu ja enda käsi. Ühel hetkel käis klõps ja Sipu läks krutskeid täis ning minu hing muutus natukene rahulikumaks, sest kui ta on elu ja energiat täis, siis on ju hästi. Kiljus ja seletas seal oma keeles üle koridori, tahtis mind mitu korda näksata, tõmbas mult koti käest ära, loopis üleriided laiali jne. Ühel hetkel avastas vastuvõtu õde, et too maskis naine istub meile liiga lähedal ja tuli ajas selle naisterahva meist kaugemale. Peale seda läks paar minutit kui meid vastu võeti.
Esmalt küsiti küsimusi, et kas me oleme kodused olnud ja ega me reisil pole käinud jne. Peale seda küsis arst täpsustavaid küsimusi kukkumise kohta, katsus Sipu pead, kontrollis motoorikat ja kõnnakut. Tuli välja, et Sipul oli kerge peapõrutus aga õnneks ei midagi hullu. Pidin teda lihtsalt kullipilgul 24 tundi jälgima. Sipule meeldisid arst ja õed kes temaga tegelesid ja Sipu neile ka. Muidugi poleks see meie Sipu kui ta poleks jälle krutskeid tegema hakanud. Tahtis arstilt maski eest ära tõmmata ja kindast haaras kinni, ise naeris laginal. On tegelane! Arst ütles, et võiks mrt ka teha aga tema ei näe selle jaoks põhjuseid ja üldse ei soovitaks nii väiksele lapsele seda teha, sest see on väga tugev kiiritus. Otsustasime koos, et jälgin Siput ja kui midagi on, siis helistan valvearstile.
See oli nii hea ja kiire visiit. saime koju ja süda oli rahul. Haiglast välja jõudes lasin Sipul ise auto juurde kõndida. Küll ta tahtis kellegi teise autosse minna, seejärel hakkas keldri poole tatsama, siis juba teise võõrasse autosse ning lõpuks ei tahtnudki autosse enam minna. Tahtis õues ringi siblida aga ma ei lasknud kaua tal ringi tatsata ja see talle ei meeldinud. Hakkas autos oma pahameelt väljendama, õnneks lõpuks leppis ja kui auto juba kiirema sõidu sisse sai, jäi Sipu magama.
Peale seda ei julge ma enam üldse teda üksi kõndima lasta. Ma pean kogu aeg tema lähedal või selja taga seisma. Mingi hull hirm on tekkinud. Alles eile hakkas ta jälle jooksma ja selle tulemusel komistas ja enne kui ma jõudsin kinni haarata, kukkus ta näoga vastu põrandat. Ülemiste hammastega kukkus keelde ja alumistega alumisse huulde, Suu oli verd täis, Sipu nuttis ja mina loputasin külma vee all ta suud. Õnneks jäi veri kiiresti kinni ja midagi väga hullu ei olnud. Miks see aeg nii jube peab olema?
Üks suvaline pilt Mustikast :D
