Esimene aasta emana

kolmapäev, 4. märts 2020

See on lihtsalt nii uskumatu. Mulle ei taha siiani kohale jõuda, et ma kasvatan päris oma enda pisikest inimest ja see on nii kuramuse vahva. Eile oli meil tõeline rõõm tähistada Sipu esimest sünnipäeva. Ja juba ta ongi aastane!

Tegin täitsa ise Sipule sünnipäevaks tordi. Aega võttis aga asja sai. Järgmine kord ostan martsipani, sest seda suhkrumassi andis voolida. Jup, Sipu jõudis oma väikeste näppudega külje peale juba augud lükata :D

Kui oled hädas sellega, et aeg liigub kuidagi väga aeglaselt, siis tee laps ja probleem saab kohe lahendatud. Eile vaatasin esimesi pilte Sipust, poetasin paar heldimuspisarat ja tõdesin, et aeg lähebki kiiresti. Alles ta ju sündis! Mul on veel kõik nii värskelt meeles, terve 03.03.2019 on mul meeles. See kuidas ma valutasin ja aknast välja vaatasin, ise samal ajal kõhtu paitades ja tõdedes, et täna oleks üks imeline päev sündimiseks. Õues ei olnud külm, lumi oli maas ja päike paitas läbi akna põski, see oli nii mõnus, energiat andev. Tollel hetkel olid mu lootused eriti kõrged ja ma tundsin, et lõpuks saan sünnitama, aitab piinlemisest (ma valutasin pea nädala, enne kui reaalselt sünnimama sain). See hetk kui ma autos esimest tugevamat tuhu tundsin ja endale selgeks tegin, et sõit Tallinna on segane idee, sest istudes on ju palju valusam. Pakkusin Mürakale välja, et äkki lähme ikka Rakvere aga ta ei olnud sellega üldse nõus. Tegime veel peatuse Jõelähtme Olerexis, sest mul oli kõht nii tühi. Mürakas oli aga nii äksi täis, et ta ostis mulle ainult 3 pudelit Saaremaa vett ja 2 pakki pilvekese komme. Esimene õppetund! Paki alati haiglakotti midagi mis säilib kaua ja annaks energiat. See imeline õnnetunne kui öeldi, et avatus on 4cm, pea on fikseerunud, emakakael on lame ja ma saan sünnitustuppa. Oleks tahtnud seal ühe õnnetantsu teha kui järjekordne tuhu poleks peale tulnud. Olin seal rind kummis kui ämmaemand mind kiitis, sest ma oskavat nii hästi tuhusid üle hingata. Khm, mõni tund hiljem ma nutsin valudes ja tegin selliseid valumöirgeid, et siiani ei usuks kui ise poleks kuulnud. Sellest kõigest on juba aasta möödas!

 3.03 viimane sinine täpp kuulub Sipule. 1 sinine täpp peaks samalt kuupäevalt kuuluma meie pisikese beebigrupi beebile. Üleüldse oli vist veerand grupist samal ajal seal haiglas :D

Kuidas meid see aasta on õpetanud ja kasvatanud? No mina isiklikult olen päris korralikult õppetunde saanud. Kõik asjad mida ''mina küll nii ei teeks'' on leidnud meie majas kõvasti praktikat. Esimeseks näiteks lutt. Ma olin kindel, et ma kasvatan oma last ilma lutita, sest see on nii kole kui veel 2 aastased oma luttidega ringi jooksevad ja neid imevad. Reaalsus oli aga see, et ma oleks võinud saatanake endale 3 tilka verd anda, et Sipu lutti võtma hakkaks.  Sipu oli täielik luti vastane. 4 kuud ei tahtnud ta lutti nähagi, peale seda alles hakkas vaikselt lutti omaks võtma. Nimelt on väga raske elada ja olla kui laps tahab 24/7 rinnal olla. Suurema osa ajast ta reaalselt ei tahagi rinda vaid tahab lihtsalt midagi imeda, seega kujutage ette, et kõndima saate ainult siis minna kui vaja wc-sse minna ja isegi siis on draama automaatselt lahti. Lubasin kunagi endale, et laps ei hakka meie kõrval magama. Lapsel olgu oma voodi ja vanematel olgu oma. Reaalsus on aga see, et ta siiani magab pool ööst meie kõrval. Alguse sai see muidugi sellest, et Sipul on hästi palju hingamises pause ja see hirmutas mu päris korralikult ära. Kui ta magab meie kõrval, siis ma kuulen kohe kui ta hingamine peatub ja seejärel saan ma hingamisega kursis olla. Tal on tegelikult siiani tihti hingamises pause aga arst ütles, et praegu olevat see veel normaalne (närvisõsteem areneb), et lihtsalt jälgime. Kasvatan oma last ekraani vabalt. Yeah right! See ei ole lihtsalt võimalik. Okei, siis oleks kui sul pole kodus telekat ega ühtegi nutikat. Ma ei saa Mürakale helistadagi kui juba näen kuidas Sipu minu poole tuleb ja oma suurte silmadega midagigi välja zoomida üritab. Nüüd ma pole enam isegi pingutanud selle nimel. Vastupidi. Meie majas mängib kogu aeg telekas ja nüüd on ta sellega nii harjunud, et teda isegi ei huvita enam telekas. See käibki nagu rohkem taustaks. Tema ajab oma asja ja mina oma. Korras. Seega olen korraliku õppetunni saanud seoses laste kasvatamisega, et enne ära sõna võta kui sul endal on vähemalt üks laps.

Peaaegu 2 kuud uus

Me saime Sipuga päris korralikud ristsed kätte. Tal oli meeletult palju vastsündinute probleeme. Atoopiline dermatiit, silm jooksis mitu nädalat rähma, gaasid, beebikõõm, beebiakne, nabasong, soor ja korra jõudsime haiglas ka käia.

Ma sain selle aastaga korralikult teadmisi ja kogemusi juurde. Ma olen õppinud asju rohkem vabalt võtma. Ma mäletan, et esimestel kuudel olin ma hästi pinges, muretsesin kogu aeg. Ma suutsin igast asjast probleemi välja imeda ja seejärel paanitseda ja end segaseks mõelda. Kui üldiselt on pisikesed beebigrupid sellised mõnusad ja armsad, siis tegelikult tekitavad need natukene hingelist muret ka. Alati on kuskil kellelgi laps kes hakkab varakult seda ja teist tegema. Sipu oli üks viimaseid kes hakkas oma pead hoidma ja keerama. Pead hakkas hoidma nii kuu vanuselt ja keerama alles 4-5 kuuselt. Ja terve selle aja ma lihtsalt paanitsesin, sest äkki on mu lapsel midagi viga. Miks ta hakkab kõike nii hilja tegema? Oli mu põhiline küsimus mis peas kogu aeg ketras ja ketras ja ketras. Minu jaoks oli algul grupis olemine üsna rõhuv. Asja ei teinud paremaks tuttavad kes kogu aeg kiitlesid, et vot minu laps juba kõndis sellel ajal...keeras...tõusis seisma...ütles oma esimese sõna jne. Kord käis mul külas tuttav kes hüüdis Siput nimepidi. Sipu oli siis 3 kuud vana. Hüüdis seal voodi najal ja järsku ütles mulle, et see pole normaalne, et Sipu oma nimele ei reageeri ja silmsidet ei loo, kas ma olen kindel, et laps autist pole? See lause oli valus löök ja ilmselgelt hakkasin ma hullult muretsema. Mis sest, et tegelikult ei pea nii väike laps oma nimele veel reageerima ja silmsidet looma. Põdemist oli tollel hetkel (just esimestel kuudel) palju.

Tahaks öelda, et laske oma lastel areneda omas tempos, ega te ju ei võistle omavahel. Lapsed on erinevad, kui üks asi võtab kauem, siis teine võtab vähem. Sipu küll hakkas hiljem keerama aga see-eest istus juba 5 kuuselt ja oma esimesed iseseisvad sammud tegi 11 kuuselt, seega laske neil lihtsalt olla. Täna julgen öelda, et mul on sügavalt ükskõik mida ja kui kiiresti Sipu teeb, sest ega asjad ju tegemata ei jää. Endal on kergem ja Sipul on kergem kui keegi teda tagant ei torgi. Las areneb nii nagu tema tahab.

 7 kuud. Vist?

Mis puudutab Siput, siis tegelikult on ta uskumatult tubli laps. Ma arvan, et täitsa keskmine. Tantsib muusika saatel, lappab raamatuid, suhtleb omas keeles, nõuab kõike mida vähegi on võimalik nõuda, armastab lähedust. Mida ma tema puhul kiita tahan on peenmotoorika, see on uskumatu kui täpselt ta suudab asju oma kahe sõrmega teha, ilma, et need natukenegi väriseks. Uskumatu. Küll aga on ta äärmiselt kehv hammaste kasvataja, sest hetkel on tal ainul 5 hammast, 3 üleval ja 2 all.

Eilne möödus meil rahulikult, sest sünnipäevalaps on meil jälle tõbine. Õnneks ainult nohu ja köha ilma palavikuta. Tahtsime nädalavahetusel spaasse minna aga jätame selle igaks juhuks ära, sest mine tea, pärast korjab endale midagi hullemat külge. Ma ei tea kas ma kujutan ette aga varem kui ta rohkem rinda sai, siis ta polnud üdse nii tihti haige, kui ka juhtus nohu tulema, siis see oli mingi 3 päeva ja kadus. Nüüd kus ta võtab rinda ainult 1x ööpäevas, siis enam nii kergelt need nohud ei möödu. Järgmine nädalavahetus on suurem pidu, siis saab korralikult oma esimest aastat tähistada. Sipu oma sünnipäeva ja meie oma päris esimest vanemaks olemise aastat.

Comments