Üks külm nädalavahetus

teisipäev, 17. märts 2020

Ei teagi kust täpsemalt algust teha. Nimelt pidi Sipul olema eelmisel laupäeval sünnipäevapidu Dream Party mängutoas mis asub Tallinnas. Mul võttis jube kaua aega, et endale (jup, endale) sobivaim mängutuba leida. Lõpuks kui ma selle leidsin, siis olin küll üle võlli vaimustuses. Kuidagi stiilipuhas, avar, valge ja mõnusalt tagasihoidlik. Ei olnud kirju ega kärts, mulle ei meeldi üldse kirju ega kärts. Mõtlesin juba vaimusilmas kui palju ägedaid pilte ma saan Sipust seal teha. Kui natukene aega tagasi keerata, siis ega me algul ei plaaninudki sünnipäeva suurelt pidada. Lõpuks tõdesime, et mis vanemad me sellised oleme kui oma lapse esimest eluaastat ei tähista. Kuna kodus käib remont ja kogu kaader poleks siia niikuinii ära mahtunud, teadsime, et küllap me mängutuppa välja jõuame. Ja noh, nii me alustasimegi suurelt planeerimisega. Panin menüü paika, otsisin kohad välja kust toit tellida ning jäin õiget aega ootama. Kahjuks jäi Sipu umbes 1.5 nädalat enne oma sünnipäeva haigeks ja me olime lõpuks olukorras kus pidime otsustama kas jätame peo ära või mitte. Lõpuks otsustasime, et targem on pidu ära jätta, sest kui ka Sipu terveks saab, siis ta korjab peolt kindlasti midagi uut üles ja no nii ei lähe. Lisaks veel koroona paanika ja nii see kõik läks. Nädal enne pidu hakkasin kirju laiali saatma, et kahju küll aga pidu jääb ära. Natukene tundsin ennast halvasti ka aga samas polnud midagi hullu, sest Sipu sünnipäeval sõime kodus torti ja nädalavahetusel käisime vanaemadel külas kooki söömas. Tähtsam on siiski lapse tervis ja kui nüüd siiralt aus olla, siis ma enam lihtsalt ei jaksa. Ta on nendel kuudel nii palju haige olnud, et see on päris korralikult mu ära väsitanud. Broneeringu eest makstud tasu me tagasi ei saa aga saame selle broneeritud aja siiski muul ajal aasta jooksul ära kasutada. Ma praegu mõtlen kas teen mõned kuud hiljem ühe mängupäeva talle seal, et saab siis endasugustega niisama mängida ja möllata või kasutan selle pildistamiseks ära. Eks näis.

NoraBorast tellisin sellised ägedad...asjad...mul ei tule nende nimetus meelde. Kuu kaupa saab sinna pildid panna. Jube vahva asi. Kahjuks kasutust see ei leidnudki aga pole hullu. Tellin pildid ära, topin need paika ja seejärel rändab see Sipu mälestuste kasti.

Nii kui kevad kätte jõuab ja ilmad valgemaks lähevad, tunnen, et ma ei suuda enam kodus passida. Tahaks kohe ringi rännata ja ilma nautida (mis ei ole kahjuks praeguses olukorras muidugi üdse eriti võimalik). Sipul on juba jalad päris korralikult all, seega otsustasime laupäeva hommikul, et lähme temaga Viitna metsade vahele jalutama, sest rahvast seal väga palju ei liigu ja las laps paneb end maastikul ka proovile. Andsin kaamera Müraka kätte ja palusin tal meist pilte teha. Me pole ammu Sipuga kahekesi pilte teinud ja ega sellest seekord ka väga midagi välja ei tulnud, sest Sipul oli ilma vaja avastada. Kui ma ta sülle julgesin võtta, siis hakkas üks tohutu kisa, sest mis mõttes ma ei lase tal avastada ja olla. Seega jäid seekord meie pildid saamata, sest Sipu nuttis igal pildil, mul oli mingi haige irve näos ja kui neid tõlgendama hakata, siis noh...ma ei tea, piinlik. Ilm ei olnud tegelikult mitte midagi erilist ja seetõttu me ei hakanud sügavamale metsa sisse minema. Tuult küll otseselt ei puhkunud aga külm ja karge näpistas korralikult nägu.


Tegime koos kordamööda mõned pildid, Sipu jalutas natukene ringi ja seejärel korjasime oma kodinad kokku ja läksime ema juurde. Jätsime Sipu ema hoolde ja ise läksime kahekesi aega veetma. Seekord Sõõriksoo matkarajale (muide, tegemist on inva sõbraliku rajaga ja sinna saab hästi mugavalt vankri ja ratastooliga minna!). See on küll üsna lühike rada aga poole pealt pöörasime me otsa ringi ja tõttasime auto poole tagasi, sest nii meeletult külm oli ja ma ei salli üldse külma. Enne autosse jõudmist saime sahmaka lund ka kaela, et oleks ikka kordaläinud päev. 

Pühapäeva otsustasime kodus nelja seina vahel veeta. Mina tahtsin oma aega ja saatsin Müraka Sipuga jalutama. Vahel on päris tore metsa vahel elada kus peale metsloomade ja paari auto ei liigu kedagi, ei pea kartma, et me nüüd midagi halba siit üles korjaks. Algul ei suutnud ma kuidagi otsustada mida ma oma ajaga peale hakkan. Suur osa minust tahtis ennast lihtsalt teki sisse kerra tõmmata ja magada nii kaua kui võimalik aga teine osa koputas südametunnistusele ja viipas näpuga õue poole. Panin ennast riide ja nägin välja nagu kubujuss, sest vaatamata sellele, et päikest oli rohkem kui eelmisel päeval, oli ilm ikkagi lõikavalt külm. Läksin õue ja vaatasin oma aia üle. Tegemist on meeletult palju. Paljud puud ja põõsad tuleb maha võtta, riisumist jaguks tervele külale, põõsaid on vaja kärpida ja vaarikatega peaks ka veel midagi ette võtma (ma vihkan vaarikaid!). Ma ei tea kes selle töö kõik ära teeb, mina vist igatahes mitte. Mul jääb tänavu entusiasmist kõvasti puudu. Ma lihtsalt ei jaksa! Vaatamata halale suutsin ma mingi osa ära riisuda ja sellega asi piirdus, sest paksult riides olles hakkab liigutades mega palav ja ega riidekihte enam vähemaks ei saa võtta kui keha juba lõõmab, siis olen järgmisel päeval külili ka. Kõige positiivsem on see, et vähemalt mõned lilleõied on juba lahti. See aed tundub ilma värvideta üks paganama masendav koht :D

 Näsiniin

Oh sinililled...

Comments