Appi, mul on laisa silma sündroom

Ma pole seda teemat eriti mitte kellegagi arutanud ja ega ma pole sellest eriti midagi rääkinud ka. See oli midagi nõmedat millega ma sündisin ja mis muutis mu elu päris korralikult aga seda mitte positiivses võtmes, sest olgem ausad, see on ebameeldiv ja tekitab korralikult noorele naisele ebakindlust.

Foto: Maris Sits

Mis see laisa silma sündroom üldse on? Laisa silma sündroom ehk amblüoopia on see kui nägemine on halvenenud ja silm ning aju ei tee omavahel enam koostööd. Aju on see tore tegelane kes kontrollib, et silmalihased teeksid koostööd tagades nägemiskeskusele selge ja ruumilise nägemise. Silm mida aju ei kasuta vaatab kõõrdi (täpsemalt saab lugeda SIIT). 

Ma olin umbes 7 aastane kui me selle probleemiga silmaarsti (Ida-Tallinna keskhaiglasse) poole esimest korda pöördusime. Tollel hetkel oli mul kõõrdsilmsus väga tugev. Ma põhimõtteliselt vaatasingi kogu aeg kõõrdi. Mis selle taga peitus? Nimelt ei näinud ma oma vasaku silmaga selget pilti. See silm nägi kõike uduselt ja halvimal juhul topelt. Seega häiris see minusuguse väikse lapse elu üsna palju kui võtta veel arvesse, et ma just olin kooliteed alustanud. Õppimine oli minu jaoks probleemne, sest lugemine oli raskendatud ja seetõttu võttis mul kõige tegemine nii kaua aega, sest ma pidin korralikult pusima ja vaeva nägema, et midagi lõpuks kokku veerida. 

Tollel hetkel oli 2000 algus ja siis vist ei olnud meditsiin selles osas veel nii pädev kui nüüd. Igatahes tehti mulle seal igasuguseid uuringuid, vaadati siit ja sealt ning lõpuks pandigi diagnoosiks laisa silma sündroom. Meile pakuti võimalust selle parandamiseks. Nimelt oli raviks lõikus. Selle lõikusega oli aga üks suur aga, võimalus pimedaks jääda oli 50/50. Seega oli valida mega kehvasti nägev silm või 50/50 pimedaks jäämine. Ma olin küll tollel hetkel väike laps aga ema arvestas minu soovidega ja me ei valinud lõikust. Ütlesin veel emale, et kui ma kunagi suureks saan, siis ma otsustan ise mis ma oma haige silmaga teen. Tollel hetkel saadetigi meid lihtsalt koju 'kasvama'.

3 aastat hiljem pöördusime me tagasi silmaarsti (sama arsti) juurde. Oli tunda, et mida aeg edasi, seda suuremad võimalused ravi osas tekkisid. Kuna ma olin selleks ajaks juba piisavalt ''suur'', siis leidis silmaarst, et nüüd on õige aeg mulle prillid määrata. Tehti kõik samad uuringud mis 3 aastat tagasi ja seejärel sain omale lehe millega endale prillid osta. Vasak silm oli tollel hetkel -11 ja parem +0. Oi kui õnnelik ma olin, sest lõpuks ometi sain ma midagi mis aitas mind natukenegi.

Mida aeg edasi, seda raskemaks kõik minu jaoks muutus ja seda mitte nägemise koha pealt. Ikka vaimse poole pealt. Me teame kõik, et lapsed on meeletult õelad ja nii saingi oma vaimse koolivägivalla ristsed kätte. Mind hakati mõnitama sellepärast, et mul oli laisa silma sündroom. Alatihti tehti vastikuid märkuseid, et miks ma üldse sinna vaatan kui tegelikult peaks sinna vaatama. Mind hüüti kõõrdsilmaks ja nii see läks. See muutis mind palju. Ma tõmbusin endasse, ma ei tahtnud enam kellegagi suhelda, hoidsin eemale ja tundsin kuidas ebakindlus süveneb iga päevaga aina rohkem. Minu jaoks oli suur võit kui koolipäev lõppes nii, et keegi mulle midagi halvasti ei öelnud (neid päevi oli harva!). Ühel hetkel hakkasin ma koolist eemale hoidma. Minu jaoks olid kõige hullemad just need tunnid kus me olime koos B klassiga, no sellest hullemaks ei saanudki minna ja matemaatika oli lausa õudusunenägu minu jaoks, sest just sinna olid kokku lükatud need kõige õelamad kes ise olid nii perfektsed ja ilusad ning kellelt sain mina korralikult puid alla. Seal tekkis mul lausa faas kus ma hakkasin ennast nii meeletult vihkama, sest ma olen lihtsalt nii väärakas. Ma olin kindel, et ma jään täiesti üksi, sest kes minusugust värdjat ikka tahab, eks? Elagu puberteet. Ma mäletan päeva kui oli lõpupidu. Ma ei läinud isegi sinna kohale, ma olin nii õnnelik, et ma ei pea neid inimesi (kiusajaid!) enam mitte kunagi nägema. See hetk oli minu jaoks nii vabastav. 

Foto: Maris Sits

Ma olin päris kindel, et surengi üksi aga võta näpust, isegi minusugune leidis endale mehe ja mitte lihtsalt mehe, vaid ühe parimatest 

Pildistamine oli kooliajal muidugi omamoodi košmaar, ma vihkasin seda ja ma oleks tahtnud nendel päevadel lihtsalt koolist puududa. Mul oli väga raske otse objektiivi vaadata, sest mu vasak silm lihtsalt ei haipinud asja ja noh, teadagi kui pettumust valmistavad on sellised pildid kus sa lihtsalt vaatad sinna kuhu iganes sa vaatad, ma isegi ei oska seda kommenteerida. Kohutav.

Kui põhikool läbi sai (2010), teadsin kohe, et mina sinna enam ei jää ja annan taldadele valu. Samal suvel hakkasin uurima, et mis edasi? Kas on tulnud kaasaegsemaid ravivõtteid laisa silma sündroomi vastu. Tollel hetkel olin ma endaga juba mingil pisikesel määral rahu teinud. Ma leidsin juhuslikult enda kõrvale Müraka kes armastas mind täpselt sellisena nagu ma olin ja sellest piisas minu jaoks.

2010 aastal käisin optometristi juures kes viis läbi nägemiskontrolli ning tuli välja, et 7 aastaga on vasaku silma miinus natukene paremaks läinud ehk tulemus oli -7 vana -11 asemel, parem oli muutusteta ehk korralik ja tubli +0. 

Enne kooli minekut sukeldusin interneti avarustesse ja leidsin meditsiini artikli kus kirjutati laisa silma sündroomist. Nimelt kasvavad mingi osa sellest välja ja teine osa saab seda mingil määral treenides muuta. Peale selle lugemist olin ma entusiasmi täis, sest äkki oli mul tekkinud nii lihtne võimalus proovida muuta midagi mida muidu saaks muuta ainult lõikuse teel. Ma hakkasin oma silma treenima. Minu peamine treenimine tähendas seda, et ma katsin parema prilliklaasi teibi ja paberiga kinni ning lugesin ja tegin toimetusi pool päeva ainult vasaku silmaga. Algul oli see hästi raske, sest ma ei näinud vasaku silmaga mitte midagi selgelt. Ma ei suutnud sellega isegi lugeda. Ma tundsin esimestel päevadel vasakus silmas meeletuid pingeid ja peale seda tekkisid mul jõhkrad peavalud ja migreenid mis kestsid mitu päeva. Algul mõtlesin küll, et nüüd jääb kõik pooleli ja mul polegi ikkagi muud võimalust kui minna lõikusele. Samas ma jällegist ei tahtnud nii kergelt käega lüüa ja andsin endale vatti edasi. Vaatasin vasaku silmaga telekat, lugesin, tegin koduseid toimetusi ja seda ilma parema silma abita. Umbes pool aastat hiljem avastasin, et ma ei vaata enam nii tugevalt kõõrdi ja nägemise kvaliteet vasakus silmas oli muutunud paremaks. Ma olin nii õnnelik, et lasin aastaid sama rada edasi kodus olles.

Foto: Maris Sits

2016 aastal käisin ma uuesti optometristi juures ja seekordne nägemiskontroll oli uskumatu. Kuigi silm näitas kontrolli ajal väsimust ja tahtis kiskuma hakata oli tulemuseks -1.5. Te võite ainult ette kujutada kui õnnelik ma olin. Ma olin nii lähedal, et hävitada miski mille pärast olin ma hingeliselt nii palju haiget saanud.Peale seda kontrolli viisin ma asja uuele tasemele, ma hakkasin silma treenima ilma prillide abita. Paremat silma oli muidugi mitu korda raskem kinni siduda aga kuidagi sai hakkama. Niisiis tegin kõike sama mida enne aga ilma prillideta.

Võiks öelda, et nüüd ja täna on mu nägemine kõvasti paranenud ja ma ei vaja enam 99% ajast prille. Kuigi tuleb ka ette olukordi kus mu silm väsib kiiremini kui tavaliselt (väga pikad päevad arvuti taga) ja siis võib väikest kõõritust ette tulla aga see pole enam võrreldavgi  sellega mis oli enne. Enne ma olin põhimõtteliselt pool pime kes nägi ainult heledal taustal udukogusid. Kõik need aastad treenimist on läinud asja ette. Täna võin ma soravalt ainult vasaku silmaga raamatut lugeda ja mul pole mingit probleemi. Ma ei loe enam pool minutit ühte sõna kokku. Tahaks hirmsasti nüüd silmaarstile minna ja teha uued uuringud ja saada aimu praegusest olukorrast aga sellest võin vist unistada, ei kujuta ettegi millal sinna aja saan peale seda karantiini.

Tuleb ka muidugi tõdeda, et raseduse ajal muutus olukord natukene kehvemaks. Silmad väsisid kiiremini, tekkis silmakuivus ja nägin tihti kõike uduselt. Peale sünnitust läks kõik veel hullemaks ja ma olin täiesti kindel, et kogu mu vaev on nüüd nullitud. Nimelt muudab raseduseaegne hormoonide muutus ka silmanägemist aga see loksub vaikselt peale sünnitust paika. Nii ka minul, umbes pool aastat peale sünnitust mu nägemine taastus. Muidugi ei olnud ainult vasak silm kehv, siis oli parem silm ka alla arvestuse ja see oli küll natukene hirmutav.

Samas oma jälje on see kõik mulle ikkagi sisse jätnud. Näiteks ei suuda ma siiani inimestega silmsidet luua, see tekitab minus kohutavat ebakindlust ja ebamugavust kuigi ma tean, et ma suudan nüüd väga hästi oma silma kontrollida mitte nagu varem. Samas ei saa ma sinna mitte midagi parata, sest see kõik käib nii automaatselt, kui keegi jääb pikemalt silma vaatama, siis alateadvus juba mõjutab mind ja ma pööran kiiresti pilgu mujale. Olen sellepärast ka mõned korrad pragada saanud, sest ma olevat ebaviisakas ja ei näita oma vestluskaaslaste vastu austust aga siis ma olen kuidagi üle huule selgeks teinud, et see on minu puhul nii automaatne ja ei ole mitte kuidagi vestluskaaslasega seotud. 

Foto: Maris Sits

Ma ei suuda suve ära oodata, et jälle Marisega ühenndust võtta ja pildistama minna (loodetavasti on selleks ajaks karantiin läbi :'D). Ta on lihtsalt nii armas inimene. Meil oli veel selline lahe kokkusattumus, et meie lapsed sündisid samal päeval ja samas haiglas :D

Mul on hetkel üks väike küsitlus käimas, kui viitsimist on, siis võite paar vastust kirja visata. Küsitluse leiate SIIT. Aitäh! Kallid-paid!