Lasen oma deemonid vabaks

aprill 26, 2020

Ei teagi kuidas seda postitust alustada. Nimelt olen ma enda sees kandnud aastaid midagi millest väga vähesed on teadlikud. Samas on see midagi millega puutub väga palju lapsi kokku. Nimelt tahan ma rääkida koduvägivallast. Miks? Eile leidis aset üks ütlemata "tore" vahejuhtum. Nimelt sain ma teada, et ma olen egoistist mõrd ja haige eit, sest teen oma enda emale haiget ja alandan teda teiste ees. Ainus mida ma tegin, oli see, et ma avaldasin arvamust. Ma avaldasin arvamust öeldes, et mu emal oleks aeg end kokku võtta ja oma elu elama hakata. Kaua ta sellist elu elab ja milleks üldse midagi sellist elada? Igatahes sai minu arvamuse avaldamisest suur draama. Mõned tunnid hiljem sain ma oma õe käest sellist sõimu ja alandust, et ma poleks iial arvanud, et meie pere selline krahh purema hakkab. Aga mis siin ikka heietada, te teate minust nii palju ja kui ma veel oma koduvägivalla kogemusest räägin, siis see on kõigest piisk karikas. Siiani pole ma seda teemat puudutanud, sest ma kartsin inimeste arvamuse pärast. Ma kartsin, et tekivad eelarvamused või muutub arvamus minust, sest ma olen sellisest perest pärit. Hakkame siis pihta.

Jälle üks seosetu pilt aga ma lihtsalt olen juba sellise kiiksuga, et pean oma postitustesse vähemalt ühe pildi toppima :D

Ma pole kunagi meie pere eelistatud laps olnud. Lemmik oli alati mu väiksem õde. Ma kasvasin üles vaeses peres. Oleks vaesus ainult ainus probleem olnud, ei. Lisaks sellele sain ma oma nahal tunda aastaid koduvägivalda. Ma kasvasin üles teadmisega, et mind ei sallita. Lisaks vägivallale oli peres alkoholi probleem. Nimelt mu "isa" on alkohoolik. Jah, siiani on.

See on nii kuramuse lai ja valus teema, et kuskilt kindlast kohast ei oskagi alustada, seega tuleb vist tõdeda, et sellest postitusest võib saada mitte midagi ütlev ja laiali valguv üllitis. Eks näis. 

Oma esimese koduvägivalla mälestuse sain ma siis kui olin nii 6-7 aastane. Me jooksime õega õues ringi ja ta libises poriloiku. Kukkus külili ja jope sai mudaseks. Seejärel hakkas kisa ja ta läks tuppa. Mõni sekund hiljem lendas toast välja isa kes mulle sõna otseses mõttes rusikaga näkku lõi, sest ta arvas, et ma lükkasin oma õe poriloku külili. Järgmisel hetkel ma seisin seal, nutsin, endal suu verd täis ja huul lõhki. Jõudsin tuppa ja lõpetasin kraanikausi ääres külma veega oma suud loputades. See ei jäänud minu viimaseks korraks. Neid hetki oli veel ja päris mitu. Nii naljakas on mõelda kuidas ma tollel hetkel hiljem naersin, et mul on nüüd nii paks huul. Lapsed! Kuigi tegelikult ei olnud siin naljakat mitte midagi. 

Mul ei olnud kunagi kahtlust, et mind ei sallita. See oli minu jaoks nii ilmselge, sest 99% ajast olin just mina see kes kodus peksa sai. Ja ei, siin ma ei räägi vitsast või püksirihmast. Ma räägin rusika hoopidest näkku, löökidest peaga vastu seina, juuste rebimisest, käte väänamistest. See oli minu igapäev ja sellega ma lõpuks harjusin. Ma teadsin, et saan jälle peksa mitte millegi eest kui isal algas uus joomatsükkel. Ema oli õhtuti tööl ja mul ei olnud kedagi kes oleks mind kaitsnud. Ma tundsin end selles olukorras nii üksi ja see oli nagu minu normaalsus, sest ma teadsin, et ma ei saa sinna mitte midagi teha. Mul ei olnud jõudu, et ennast kaitsta ja leppisin olukordadega. Mida muud ma teha oleksin saanud? Tihti leidsin ma end kodunt välja hiilimas ja õues pimedas istumas kus ma siis ema koju ootasin, et oleks julgem olla. Õues sain ma vähemalt eest ära joosta, toas ei olnud mul kuhugi põgeneda.

Mu õde oli astmaatik mis tähendas seda, et ta oli väga tihti koos emaga haiglas. Tal reaalselt lõi iga asja peale hing kinni. Nii oligi palju neid hetki kus isa viis mu eest ära maale vanaema juurde (mis oli muidugi tore, sest ma ei pidanud temaga kahekesi olema). Bussipeatusest on vanaema juurde nii 2km. Ma olin tollel hetkel veel päris noor, sest koolis ma ei käinud (õega on meil 4 aastat). Ma tean, et oli talvekuu, sest lumi oli maas paks ja meeletult tuiskas. Mõnisada meetrit peale bussijaama oli isal üks sõber, kelle juurde ta otsustas järjekordselt jooma minna. Mind kaasa ei võetud vaid jäeti sissesõidutee otsa ootama. Nii ma ootasin seal tuisus pikalt oma isa kes mu vanaema juurde viima pidi. Lõpuks kui ta otsustas välja ilmuda, oli ta täis nagu tinavile, minul jalad ja käed läbi külmunud ja kõndimine oli väga vaevaline. Sain veel sõimata, et ma kooserdan nii aeglaselt. Vanaema juurde jõudes ei tundnud ma enam üldse oma käsi ega jalgu. Ma mäletan nii hästi seda hetke kui vanaisa mu kiiresti pliidi ette sooja istuma pani ja mu käsi mudima hakkas, et veri korralikult liikuma saada. Tollel hetkel ma lihtsalt röökisin täiest kõrist, sest see oli nii kohutavalt valus. Ma polnud kunagi sellist valu tundnud. Isal oli muidugi täiesti ükskõik, vanaisa viskas ta välja ja tema läks juba järgmisesse kohta oma kõri kastma. Kui teistel on igasugused toredad mälestused, siis minu mälestused on sellised...mitte just kõige toredamad. Vahel tekitavad endalegi siiani õõvastust.

Kodus läks vahel kõik nii üle piiride, et mind saadeti lausa isa poolse tädi juurde, noh, et ma rohkem peksa ei saaks ja vägivalda pealt ei peaks nägema. Seega olin ma väga tihti oma tädi juures. Võiks lausa öelda, et ma elasin seal poole kohaga. Inimene kes oleks pidanud mind looduse poolt enim armastama, ei sallinud mind silma otsaski. 

Lisaks füüsilisele vägivallale ei jäänud mulle võõraks ka vaimne vägivald ja seda sain ma tunda päris korralikult. Alatihti sõimas ta mind värdjaks, kõõrdsilmaks, ütles kuidas ma peaks endale lõpu peale tegema ja viitas sellele milline ma välja näen. Nagu mina oleksin süüdi olnud selles, et mul on laisa silma sündroom. Põhikooli lõpus ütles ta mulle, et ma rongi ette hüppaksin, sest ega ma niikuinii midagi ei oska. Ei pea vist mainimagi kui halvasti ma end tundsin. Mul ei olnud kasvades turvatunnet, ma ei tundnud, et mind armastataks. Ma olin nagu üksik hunt keda mitte keegi ei sallinud. Kui kodu vägivallale lisandus koolis kogetud vaimne vägivald, siis ma tundsin kuidas mu hing hakkab täis saama ja ma ei taha ega jaksa enam olla. 14 aastase Virge peas mõlkusid mõtted kuhu saaks end üles puua ja kui end üles puua, siis kui kaua läheb aega enne kui ma suren? Kas see on valus? Ja selliseid mõtteid mõlgutasin ma nädalas korra kindlasti. Ma olin lihtsalt nii väsinud. Mulle tundus, et ma ei pääse sellest mitte kunagi. 

Minust kasvas mässaja. Ma ei käinud koolis, mu hinded olid halvad (kuigi tegelikult ma ei olnud rumal), ma vihkasin kõike ja kõiki aga vaatamata sellele oli mul alati üks lootuskiir mille nimel ma iga nädal elasin. Need olid nädalavahetused kui ma sain minna oma tädi tütre juurde kus ma tundsin end turvaliselt ja hästi. Kus ei olnud vägivalda ja kus ma ei pidanud tundma hirmu, ma olen talle selle võimaluse eest ääretult tänulik. Ühel hetkel ma tahtsin kooli vahetada ja ära minna. Ma ei tahtnud enam kodus elada aga ema ei olnud sellega nõus ning see tekitas meie vahel väga suuri lahkhelisid. Mulle tundus, et ta ei saanud ikka üldse aru kui jube see elu minu jaoks kodus on. Tema ajas oma jonni ja ütles, et pole mul kuhugi vaja minna. Nii jäin ma ilma oma ainsast võimalusest sealt pääseda ja see tekitas minus veel rohkem trotsi kõige vastu. Mulle tundus nagu ma oleks ise veel kõiges toimuvas süüdi, mitte keegi ei saanud aru kuidas ma ennast tunnen. Nagu see kõik olekski täiesti normaalne olnud aga ei, ei olnud. 

Ma olin lõpuks väga probleemne õpilane ja mind saadeti õpiraskuste tõttu kellegi juurde. Ma ei mäleta kes see oli (psühholoog vms) aga iga kord kui ma tema juures käisin, mõtlesin endamisi, et miks ta mitte midagi mu koduse elu kohta ei uuri. Miks ta ei ürita leida probleemi mis mu õppimise alla igasuguse arvestuse viis. Miks ma tema arust olingi lihtsalt niisama probleemne õpilane. Oli nii mitmeid kordi kui ma oleksin tahtnud kodusest elust rääkida aga ma kartsin. Ma kartsin, et sellise avalduse peale võetakse meid üldse ema juurest ära ja saadetakse lastekodusse. Seega ma vaikisin.

Siis sain ma 15 ja kohtasin Mürakat. Ma mäletan nii hästi seda turvatunnet mis kogu mu keha üle võttis. Mul oli temaga nii hea koos olla ja ma lubasin endale, et ma ei lase teda kunagi enda kõrvalt ära. Minu jaoks oli imekspandav see, et ma kasvasin vägivalla keskel aga vaatamata sellele ei tekkinud mul kordagi üldist viha meeste vastu (äkki oli adi selles, et ma nägin ka teisi mehi kes sellist käitumist ei tolereerinud?), ma ei kartnud kunagi, et Mürakas mulle haiget teeb. Ma usaldan teda lihtsalt nii jäägitult. Ma mõtlen alati naeratus näol, et tema päästis mu. Ainult tänu talle olen ma praegu siin ja elan nii vastupidist elu sellele mida ma enne elasin. Ma pole mitte kunagi sellist turvatunnet ja armastust kogenud. Ma pole kunagi usaldanud kedagi nii jäägitult ja see on nii hea tunne kui sul on keegi kes sind hoiab ja armastab. Mul on nii hea meel, et Sipu kasvab nii terves peres ja ta ei pea kunagi tundma seda, mida tundsin mina.

Ja nüüd tekib mul küsimus, et kas tõesti oli minu arvamus kellelegi nii solvav? Ei tea aga seda ma tean, et vahel on targem käed alla lasta ja lihtsalt eemale astuda. Kui mina olen nüüd see must lammas ja kõige halvem inimene siin maamunal, siis minugi poolest. Mis ma ikka võitlen? Kuulda kuidas kõik arvavad, et ma olen nii vastik, sest ma avaldan arvamust sellise elu kohta, siis ma ei oskagi enam midagi arvata ega öelda. Sellistel hetkedel saad sa päriselt teada, kes on inimesed tegelikult sinu kõrval (mulle vist lõi pool suguvõsa eilse jutu järgi noa selga!). Mu õde näiteks ütles, et ärgu ma ülbitsegu, sest VANEMATE PATUD NUHELDAKSE LASTE PEAL! Mulle tundus see ilmselge ähvardusena Sipu suunas ja kui sa minu lapse kõril hambaid teritad, siis seda ma enam ei andesta! Seoses sellega on mul selline küsimus naistele kellel on koduabilised/lapsehoidjad. Millised on olnud teie tingimused abilisele/hoidjale? Ma ise tahan, et kindlasti oleks abiline/hoidja nõus lapse esmaabi kursuse läbima (mille me muidugi ise kinni maksame) aga kindlasti oleks veel midagi mis mulle praegu pähe ei löö, seega jagage mõtteid :D

Tahaks veel midagi tarka öelda, näiteks seda, et kui näete koduvägivalda, siis astuge vahele, see võib ühe väikse inimese elu nii palju muuta, et te ei kujuta ettegi. Kui vahele astuda ei saa, siis pakkuge tuge, sellest on väga palju abi kui te olete lihtsalt olemas. Lihtsalt ärge jätke kunagi sellele tähelepanu pööramata. Nagu ütlesin, siis see võib muuta nii palju. 

You Might Also Like

8 kommentaari

  1. Ääretult kurb lugu,�� poleks arvanud, et sellist asja praegu loen, meel läks kurvaks kohe. Aga üli tore, et sa oled leidnud enda kõrvale hooliva ja armastava mehe. Ja kiidan, et sa selle teema üles võtad, keegi ei peaks maailmas kannatama sellise terrori all.
    Kahju, et inimesed ajavad arvamuse avaldamist/tõe välja ütlemist segi viha purskega. Ainuke selgitus võib olla see et tõde teeb haiget. �� Mitte et sinu kogemus oleks positiivne olnud(vastupidi), siis ma julgen öelda, et see kogemus tegi Sind kindlasti palju tugevamaks, püüdlikumaks js targemaks oma otsuste tegemisel elus. Ja arvan, et teised inimesed võiksid silmaklapid eest ära võtta ja alustada oma elu ja suhtumise muutmisega juba täna- kindlasti ootab neid ees helgem tulevik.
    Soovin edu Sulle Virge, oled uskumatult julge! ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ise olen ka siiani üsna segaduses, sest ma ei saa siiani aru mille pärast mind nüüd nii väga vihkama hakati. Loo moraal, tuleb oma suu kinni hoida ja kõigele takka kiita, muidu oled rahvavaenlane valmis.

      Aitäh! :)

      Kustuta
  2. Su lugu on nii kurb lugeda. Aitäh, et sa julgesid ja otsustasid seda siiski jagada!

    Sa ei pea muidugi vastama, aga mind huvitaks, kas su ema vaatas lihtsalt pealt või oli ise ka vägivaldne? Miks su sugulased ei sekkunud? Nad pidid ju teadma, mis toimub. Palju sa praegu nende kõigiga suhtled ja palju neid oma lapsele ligi lased? Ma ei tule vägivaldsest perest, aga mu isa pole ka just kõige usaldusväärsem tüüp ning ma ei tea, kas ma jätaksin kunagi Triibut temaga omapead näiteks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu ema sekkus siis kui ta sattus õigel ajal õiges kohas olema. Kuna ta suure osa ajast oli siiski tööl, siis väga seda kaitsmist ei olnud. Mina jõudsin tavaliselt koju kui tema tööle läks. Tihti käis ta isegi kahe koha peal tööl, sest isa on suurema osa ajast töötu olnud (alkoholi tõttu ei pea ta kaua kuskil vastu). Mu sugulased teadsid väga hästi mis toimub. Tädi tuttavad pakkusid isegi abi, et ema saaks isa juurest ära minna aga ema ei soovinud seda. Tädi tütar oli see kes oli nõus mu enda juurde elama võtma, et ma saaks kooli vahetada ja rahus nn. olla aga ema oli sellele väga vastu, sest tema arvates oleksin ma seal elades hukka läinud. Kuni tülini suhtlesin palju, aitasin nii palju kui sain aga nüüd pole pea 2 nädalat varsti suhelnud. Isa hoiab end nüüd rohkem vaos ja isegi tegeles Sipuga. Ma arvan, et siin mängib rolli Mürakas, miks isa nüüd järsku nii abivalmis meie vastu on jne.

      Kustuta
  3. Hästi tavaline on see (eriti juhul, kui ühel vanematest on nartsissistlike jooni), et vägivaldses peres valitakse välja nö üks must lammas, kes kogu solgi enda kaela saab. Ingliskeelses kirjanduses nö golden child ja scapegoat. Ja tavaline on ka see, et see golden child normaliseerib enda jaoks olukorda ja harjubki end paremaks pidama - kuigi tegelikult on vägivallatseja muidugi alati vägivaldne, nii et kui see "must lammas" näiteks lahkub, peab keegi teine tihtipeale selle rolli üle võtma. Mis muuhulgas tähendab ka seda, et on täiesti võimalik, et su ema ei tahtnud, et sa teismelisena lahkuksid, mitte selle pärast, et ta sind armastaks, vaid selle pärast, et kartis, et hakkab ise selle tulemusel rohkem tappa saama. Kas see on normaalne ema, kes oma lapse tanki paneb? Nii rõve on see kõik lihtsalt, mul on hea meel, et vähemalt sina sellest olukorrast eemal oled. Aga siin ei aita muu, kui end teadlikult ka emotsionaalselt distantseerida. Sul ei ole tegelikult vaja nendega (nii tihedalt) suhelda. Kui ei taha, pole vaja üldse suhelda. Sugulased või mitte, kui nad ainult stressi tekitavad, pole vaja.

    Aga sellised naised üldiselt ei lahku. Tuttava ema on sõna otseses mõttes invaliid nüüd, sest isa "läks paar korda liiale", nii et on mõni kahjustus, mis enam kunagi ära ei parane. Ta elab ikka temaga koos, õnneks on mees nüüdseks liiga kehva tervisega, et kellelegi kallale minna. Aga täiesti usun, et nad ongi elu lõpuni koos, sest kaassõltlased on juba kord sihukesed.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mu emal käib isast jõud üle, seega ema ega õde peksa ei saa. Praegu piirdub neil kodune vägivald vaimse vägivallaga. Õde on mul alati see lemmik olnud. Isegi nüüd on näha, et tema võib mind solvata nii nagu ise tahab ja keegi midagi ei ütle, kui mina talle midagi halvasti ütleks, oleks kohe kõigi pahakspanu minu suunas kindel ehk nii suure egoga naist ei ole ma veel oma elu jooksul kohanud. Kui ma 15 aastaselt kodunt ära kolisin, siis ei toetanud mu pere mind põhimõtteliselt majanduslikult üldse. Pidin hakkama saama oma stipendiumiga ja eritoetusega, Müraka pere oli see kes söögi kappi ostis. Isegi selle pugul sain teada, et mina ise olin süüdi, et ma sentigi ei saanud, sest ma ise ju kolisin kodunt ära. See oli nii ajuvaba põhjus, nagu oleks õigustatud lapse mitte toetamine, sest ta läheb teise linna kooli ja kolib kodunt ära. Praegu pole ma nendega pea 2 nädalat suhelnud aga ikkagi nii torgib see nende suhtumine, nagu mina oleksingi see kõige halvem ja teen kõike valesti ning olen selle kõik ära teeninud. Lihtsalt vastik tunne jääb sisse.

      Ma ise olen ammu aru saanud, et ega ema ära ei lähe, sest ta ongi kaassõltlane. Ta on nii palju abi ära tõrjunud, et tõesti ma ei näe enam võimalustki ega loogikat, et ta peaks kunagi oma elu elama hakkama.

      Kustuta
  4. Kõige kurvem selle asja juures on see, et tavaliselt sellised hingelt katki noored ei satu toreda nö Müraka kätevahele vaid oma pääsemisvalus kellegi veel jubedama otsa, kui oli see isa :( Sina oled aga väga tubli ning jõudu ja jaksu edaspidiseks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kahjuks on jah nii, et suur osa koduvägivalla all kannatanud lastest kipuvad seda sama mustrit kordama :( Vähesed suudavad end sellest vabaks murda.

      Kustuta