kolmapäev, 27. mai 2020

7+6. Raseduse tuvastamine ja tsüst nabaväädis

Nii naljakas on taaskord sellises võtmes postitusi kirjutada aga läheb lahti! Juhhuuu!

Ma olen üks neist ''õnnelikest'' naistest kes sai esimese trimestri rase olla eriolukorras. Ütlen ausalt, et see ei olnud üldse meeldiv ja ihukarvad tõusid hirmust püsti. Päris hull oli mõelda, et esimene ämmaemanda visiit on alles heal juhul 10+ nädalal. Rääkimata sellest, et murede puhul saadeti naisi põhimõtteliselt valvekabinettide ukse pealt tagasi. Oscar mis on üks tähtsamaid uuringuid jäeti ära. Kõrge veresuhkru korral ei tehtud enam GTT teste jne. Minu arust jäeti rasedad naised üksi! Ja see ei olnud meeldiv tunne, see oli hirmus. Valasin isegi paar korda pisaraid, sest hirm oli suur. Ma ei teadnud kuidas seekord rasedus läheb. Ma hoidsin iga päev hinge kinni, et määrima või veritsema ei hakkaks, sest abi poleks kuskilt saanud. Vot nii hull oli tegelikult see olukord. Pidevalt sai lugeda lugusid kus naine pöördus verejooksuga valvekabinetti aga teda ei võetud vastu või nii mitmelgi korral oli tegemist raseduse katkemisega kus siis naine hiljem põletikuga haigla sattus, sest lootekestad jäid emakasse ja emakas ei puhastunud korralikult ära (jah, 3x sain selliseid sarnaseid lugusid lugeda). Kuna oscarid jäeti ära, siis oli minu hirm veel suurem, sest ma ei teadnud kas ma üldse sinna saan. Eestis tegi eriolukorra ajal oscar uuringut ainult 3 kliinikut ja tahtjaid oli murdu. Näiteks Šois ei pannud oscarisse enne aega kirja kui rasedus oli tuvastatud. Rasedusi sai tuvastada ämmakate juures alles 10+...12+ nädalal ja isegi siis oli olukordi kus naised ei saanud uh-d. Tuldi sama targalt tagasi kui mindi. Seega tuli ajaga võidu joosta. Minu jaoks oli oscar väga tähtis, sest seal hinnati lisaks kromosoomhaigustele ka preeklampsia ja üsasisese kasvu riski mis mul olid eelmisel rasedusel meeletult kõrge riskiga. Ma ei tahtnud mõeldagi, et ma jään nii tähtsast uh-st ilma, sest kui avastada varakult kõrged riskid, siis on neid võimalik südameaspiriiniga mõjutada ehk ravida. Hilisemal ravil ei ole enam lihtsalt kasu.

Ma teadsin kohe, et riiklikule süsteemile ma lootma ei jää ja panin 5+ nädalal endale 7+6 nädalaks Dr. Šoisi juurde aja, et saaks kohe peale visiiti panna end oscarisse kirja. Kuidas mul seekord emotsioonid olid? Vahel tekkis selline vastik kripeldav hirm, et rasedus võib jälle peetunud olla, sest varem on ju peetunud, miks seekord peaks teisiti minema. Ühesõnaga selline absurdne mõte ketras vahel peas. Õnneks ei olnud mul piisavalt palju aega, et sellele mõelda ja oma hirme toita, sest Sipu tegi oma tööd. Hoidis mind mõttesse langemast ja nõudis nii palju tegutsemist, et mul polnudki aega oma hirme sööta.

Visiit oli reedesel päeval kell 13.30. Mõtlesin, et praen terve päeva aga kasutasin võimalust ja magasin lõunani, sest Siput polnud kodus. Visiidile läksin mõttega, et tuleb mis tuleb, küllap läheb nii nagu minema peab.

Nagu mujal, siis ei erinenud ka Dr. Šoisi juures olevad reeglid väga riiklikutes haiglates olevatest reeglitest. Minnes tuli ära täita üks leht, käed desinfitseerida ja mask ette panna. See mask oli vist selle visiidi juures kõige hullem, sest hingata oli raske ja selle ülemine äär kippus pidevalt silmadesse minema ja hõõruma. Oma aega ei oodanud ma kaua. Kutsuti kabietti ja läksin istusin ämmaemanda(?) juurde kes mind küsitlema hakkas. Küsis millal mul viimane menstruatsioon oli ja kui vastust kuulis, siis jooksis kõigil seal juhe kokku. Nimelt oli mu esimene ja viimane menstruatsioon detsembri lõpus ja see ei jõudnudki lõplikult taastuda, sest Sipu sai rinda. Sipu lõpetas rinna alles siis ära kui mul oli rasedust alles 8+ nädalat. Kuna ma mõõtsin basaali, siis ma ütlesi neile arvatava ovulatsiooni aja basaali graafiku järgi.

Läksin pukki ja uh võis alata. Ma olin jube närvis. Jõhker hirm tekkis, sest ma ei teadnud mida oodata ja kas kõik on ikka hästi. Kui ei ole, siis mis edasi saab? Kas ma peaks jälle puhastusse minema? Mitte ühtegi tarka mõtet polnud peas. Uh algas ja Dr. Šois otsis emakast loodet, oligi teine seal täitsa olemas. Vastas päevake väiksemale ja kõik oli korras. Milline südamerahu, kuniks...avastati nabaväädist väike tsüst. Šois ütles küll, et ma ei pea selle pärast muretsema aga teate küll seda ema südant. Ikka muretsed. Kuulasime südant, sain infolehe ja võisin rahus koju minna. Enne panin veel oscarisse aja. Aja sain 12+4 nädalaks. Tunne oli imeline aga hirm tsüsti pärast vasardas peas ja ei lasknud seda õnnejoovastust täielikult tunda.

7+4 nädalat. See suur ülemine osa on pea, siis käed ja lõpuks jalad. Mõni animeeritud pilt manab parema kujutise :D

Autosse jõudes ulatasin Mürakale pildi ja mõlemal läks suu kõrvuni pähe. Nii õnnelikud olime. rääkisin tsüstist ja Mürakas käskis maha rahuneda ja arsti usaldada, sest kui Šois ütles, et see pole ohtlik, siis pole mõttet ka sellega oma pead vaevata. Seejärel tegin ma ühe suuure suuuuuure vea, ma läksin googeldama. Oi jumal! Sealt tuli selline info, et ma ei osanud ei A-d ega O-d öelda. Peale seda olin ma täitsa hirmul, sest üldjuhul ei lõppe tsüstidega lood just hästi. Lugesin välja info, et tsüst nabaväädis tähendab kas sündroome või raskeid organite defekte, eelkõige siis südamerikkeid ja defekte. Tsüst võib ka mõjutada kuklavolti ja seda mitte positiivses mõttes. Õnneks oli ka lohutav pool, suurel osal naistest, siiski kaob tsüst 12. rasedusnädalaks ära. Seega lootust nagu oli aga peale sellist infot ei saanud küll enam süda rahu. Ja mõelda, et ma pean ootama veel 4+ nädalat, et värsket infot saada, see ei teinud asja kuidagi kergemaks. Ikka pidi miski olema mis rikub südamerahu ära.

Peale seda algas lihtsalt ootamine. Ma ei teadnud kas ma saan oma tsüstile positiivse või negatiivse lõpu, olgu lõpp milline tahes, ma ei oleks saanud seda niikuinii muuta. Tuli lihtsalt oodata ja loota. 

Mul on praegu Instagrami storys käimas küsimuste ja vastuste voor, seega tulistage julgelt :D 

teisipäev, 26. mai 2020

Tere meie pisikene kõhubeebi! // Edasised mõtted blogimise osas

Ma ei suuda siiani uskuda, et ma olen praegu siin kus ma olen. See on isegi natukene naljakas, naljakas aga äärmiselt armas. Alles me otsustasime peale rasket kaalumist Mürakaga, et me lükkame teise lapse saamise edasi ja vaatame edasi alles siis kui Sipu on 2 aastaseks saanud. Elul olid aga sootuks teised plaanid.

Ma olen alati endale novembri või detsembri beebit tahtnud. Aga teate isegi, tahtmine on taevariik aga saamine iseasi. Me mõtlesime kaua kas saada väikese vanusevahega lapsed või mitte. Kaalusime üht ja teistpidi ja kuigi oleks tahtnud väikse vanusevahega, siis mina leidsin, et ma ei jaksaks nii pisikese inimese kõrvalt rase olla. Paljud vanad lugejad teavad, et ma mõõdan basaali. Enda arust jälgisin seda nii korralikult kui üldse sai aga tuleb välja, et vist siiski mitte nii väga. Umbes 3 päeva hiljem kui temperatuur oli kõrgustesse tõusnud, olin ma õnnelik, et ovultsioon on ära olnud ja enam ei ole vaja kaitsevahendeid kasutada. Järgmine päev aga temperatuur langes ja ega ma sellest midagi ei arvanud, sest umbes 3-5 päeva peale ovulatsiooni pääseb võimule östrogeen mis progesterooni korraks troonilt tõukab. Minu üllatus oli suur alles järgmisel päeval kui ma mõõtes avastasin, et temperatuur on madal juba teist päeva järjest. Mõtlesin natukene, ohkasin, mõtlesin veel ja tõdesin, et esiklapse tegemiseks kulus meil 1.5 aastat ja selle aja jooksul sai igasugu trikke ära proovitud, seega ma ei uskunud eriti, et ma võiksin seekord nii kergelt rasedaks jääda. Järgmisel päeval tõusis temperatuur lakke ja ma mõistsin, et võtku mind kurat aga õige ovulatsioon oli alles nüüd. Ma ei tea siiani ega oska arvata, mis võis basaali nii palju mõjutada, et ta 3 päeva sama kõrgel oli kui peale õiget ovulatsiooni. Äkki vähesem uni? Ei tea. Igatahes nagu ma ütlesin, siis selle pärast ma ei muretsenud. Üllatus oli aga suur kui 2 nädalat hiljem triibud sain. See tundus nii uskumatu. Meie kes me ootasime oma esimest last nii kaua, saime seekord kohe oma triibud ja isegi mitte planeeritult. Valasime õnnepisaraid ja hoidsime pöidlaid, et kõik hästi läheks. Seega pikk jutt lühidalt, me saame novembris endale veel ühe beebi!!! Ja see on lihtsalt nii imeline aga ka natukene hirmutav. Oeh, oivaline!

Punu!

Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.

pühapäev, 10. mai 2020

Meie kodu lugu

Meie majas on hetkel 2 aktuaalset teemat. Üheks neist on maja ehitamine/remont. Ma mõtlesin, et enne kui ma hakkan remondist postitusi vorpima, räägin teile natukene meie kodust ja erinevatest mõtetest. Oleks ju tore natukene maja eellugu ka teada, mitte alustada nn. mustast august.

Pilt: Pinterestist

Meie koduke nii armsake asub Lääne-Virumaa metsade ja põldude vahel. Võiks öelda, et elame külas aga samas nagu väga mitte, küla jääb meist mõned kilomeetrid eemale, seega meie elame siin vaikselt segamatut ja privaatset elu. Maja on üks korralik palkmaja (ma jumaldan palkmaju!) nagu kunagi ikka kombeks oli. Lisaks sobib palkmaja siia keskkonda iga kell paremini kui plokkidest laotud maja. See maja ehitati 1930 aastal ehk 90 aastat tagasi! Seega võiks väita, et vanust juba vaikselt koguneb asjale. Algul oli tegemist projekti järgi 2 korruselise majaga ja see ei ole väike maja, see on hiiglaslik õigemini oli hiiglaslik. Seda seni kuni keegi kellel oli viinaviga ja kellele ei meeldinud Müraka vanaisa, otsustas sellele kohale tule otsa panna. Välisuks oli omal ajal klaasiga, klaas löödi sisse ja majja visati suitsukoni, see süütas maja esiku ja esikust läks tuli edasi teisele korrusele. Teine korrus hävis täielikult ja maja ehitati ümber. Nüüd on maja projektis 1 korrusega ja see on ääretult kurb, sest vanade piltide pealt on näha kui ilusa ja suure majaga tegelikult tegemist oli. Põlemiskahjustused ja veekahjustused olid muidugi suured ja kui palju meil nendega tegemist tuleb, seda me siiani ei tea päris täpselt.

Meil on peast läbi käinud mitmeid mõtteid. Me oleme mõelnud selle maja taastamisele, uhiuue maja ehitamisele siia samale krundile ja korteri ostmisele. Kuna me oleme siin majas elanud juba üle 10 aasta, siis korteri ostmine ei tulnud kõne allagi ja Mürakas lükkas selle mõtte kiiresti peast välja. Me lihtsalt ei suudaks korteris elada, me oleme selle privaatsusega nii harjunud ja olgem ausad, jube hea on elada kui sa ei pea mitte kellegi teisega arvestama (ehk naabritega). Lauale jäid 2 varianti: 1. taastame vana maja või 2. ehitame uue maja nullist. Me olime väga kaua kahe vahel, meil võttis kuid, et otsustada mis samm järgmisena ette võtta. See oli nii raske, sest iseenesest kalkulatsioone tehes oleks uue maja ehitus kordades odavam olnud kui vana maja taastamine. Vana maja puhul mängis veel see suurt rolli, et me ei tea kõiki vigu veel täpselt. Me ei ole jõudnud veel sinnani, et me saaks täieliku ülevaate majast teha ja see tegi otsustamise veel raskemaks. See oli nagu pimeduses kompamine. Meil oli küll 2 varianti aga tegelikult oli meil mõlemal juba eos oma eelistus olemas. Müraka jaoks on sellel majal väga suur sentimentaalne väärtus. See oli tema vanaisa maja, mille ta endale sai. Vanaisa oli tema elus üks tähtsamaid inimesi ja suurimaid isa figuure. Seetõttu ei tahtnud Mürakas sellest majast lihtsalt loobuda. Kuna minu enda jaoks on samuti selle maja väärtus just sentimentaalselt kasvanud, siis tundus isegi mulle natukene kurb, et me peaks selle maha lammutama ja uue maja ehitama. Me mõlemad teadsime, et uue maja ehitamine tasub kordades rohkem ära ja see oleks iga kell tegelikult õigem valik aga samas see majake on meie mõlema jaoks nii tähtis ja armas, et me ei suutnud võtta vastu vastupidist otsust ja seega hingasime sügavalt sisse ja olime valmis riskima. Nüüd jääb ainult üle loota, et see risk ka ennast ära tasub.

Me ei kavatse seda maja ainult taastada ja remontida vaid me ehitame selle ka ümber. Seega me kavatseme uuesti teise korruse üles ehitada. See tähendab uut projekti, suurt ajakulu ehitamise mõttes ja palju verd ning pisaraid. Ma ütlen kohe ausalt ära, et see pole kindlasti aasta töö, see on juba natukene pikem vaev aga nagu ma juba mainisin, siis me loodame, et see kõik tasub end ühel päeval ära. Me tahame kõik ise teha ja seetõttu venib ehitus kindlasti mingil määral, sest kõik saavad oma aja klappima panna ainult nädalavahetustel. Ainus mille proffidele jätame on küttekolded. Neid on meil 3 ja me oleme pottseppa otsinud juba pool aastat. Kellelgi ei ole lihtsalt aega või on järjekorrad meeletult pikad. Siin me peame eos leppima sellega, et küttekehasid me korraga ehitatud ei saa, hea kui keegi jõuab algul ahjugi uue teha ja siis vaikselt saab edasi vaadata. 

Ma arvan, et selle postitusega sain ma kõik öeldud ja eks iga postitusega hakkab rohkem infot välja kooruma. saab huvitav ja lõbus olema. Ma ise olen küll elevil kuigi vahel tahaks lihtsalt nutta, sest kogu see ettevõtmine tundub nii ulmeline ja raske.