Nii naljakas on taaskord sellises võtmes postitusi kirjutada aga läheb lahti! Juhhuuu!
Ma olen üks neist ''õnnelikest'' naistest kes sai esimese trimestri rase olla eriolukorras. Ütlen ausalt, et see ei olnud üldse meeldiv ja ihukarvad tõusid hirmust püsti. Päris hull oli mõelda, et esimene ämmaemanda visiit on alles heal juhul 10+ nädalal. Rääkimata sellest, et murede puhul saadeti naisi põhimõtteliselt valvekabinettide ukse pealt tagasi. Oscar mis on üks tähtsamaid uuringuid jäeti ära. Kõrge veresuhkru korral ei tehtud enam GTT teste jne. Minu arust jäeti rasedad naised üksi! Ja see ei olnud meeldiv tunne, see oli hirmus. Valasin isegi paar korda pisaraid, sest hirm oli suur. Ma ei teadnud kuidas seekord rasedus läheb. Ma hoidsin iga päev hinge kinni, et määrima või veritsema ei hakkaks, sest abi poleks kuskilt saanud. Vot nii hull oli tegelikult see olukord. Pidevalt sai lugeda lugusid kus naine pöördus verejooksuga valvekabinetti aga teda ei võetud vastu või nii mitmelgi korral oli tegemist raseduse katkemisega kus siis naine hiljem põletikuga haigla sattus, sest lootekestad jäid emakasse ja emakas ei puhastunud korralikult ära (jah, 3x sain selliseid sarnaseid lugusid lugeda). Kuna oscarid jäeti ära, siis oli minu hirm veel suurem, sest ma ei teadnud kas ma üldse sinna saan. Eestis tegi eriolukorra ajal oscar uuringut ainult 3 kliinikut ja tahtjaid oli murdu. Näiteks Šois ei pannud oscarisse enne aega kirja kui rasedus oli tuvastatud. Rasedusi sai tuvastada ämmakate juures alles 10+...12+ nädalal ja isegi siis oli olukordi kus naised ei saanud uh-d. Tuldi sama targalt tagasi kui mindi. Seega tuli ajaga võidu joosta. Minu jaoks oli oscar väga tähtis, sest seal hinnati lisaks kromosoomhaigustele ka preeklampsia ja üsasisese kasvu riski mis mul olid eelmisel rasedusel meeletult kõrge riskiga. Ma ei tahtnud mõeldagi, et ma jään nii tähtsast uh-st ilma, sest kui avastada varakult kõrged riskid, siis on neid võimalik südameaspiriiniga mõjutada ehk ravida. Hilisemal ravil ei ole enam lihtsalt kasu.
Ma teadsin kohe, et riiklikule süsteemile ma lootma ei jää ja panin 5+ nädalal endale 7+6 nädalaks Dr. Šoisi juurde aja, et saaks kohe peale visiiti panna end oscarisse kirja. Kuidas mul seekord emotsioonid olid? Vahel tekkis selline vastik kripeldav hirm, et rasedus võib jälle peetunud olla, sest varem on ju peetunud, miks seekord peaks teisiti minema. Ühesõnaga selline absurdne mõte ketras vahel peas. Õnneks ei olnud mul piisavalt palju aega, et sellele mõelda ja oma hirme toita, sest Sipu tegi oma tööd. Hoidis mind mõttesse langemast ja nõudis nii palju tegutsemist, et mul polnudki aega oma hirme sööta.
Visiit oli reedesel päeval kell 13.30. Mõtlesin, et praen terve päeva aga kasutasin võimalust ja magasin lõunani, sest Siput polnud kodus. Visiidile läksin mõttega, et tuleb mis tuleb, küllap läheb nii nagu minema peab.
Nagu mujal, siis ei erinenud ka Dr. Šoisi juures olevad reeglid väga riiklikutes haiglates olevatest reeglitest. Minnes tuli ära täita üks leht, käed desinfitseerida ja mask ette panna. See mask oli vist selle visiidi juures kõige hullem, sest hingata oli raske ja selle ülemine äär kippus pidevalt silmadesse minema ja hõõruma. Oma aega ei oodanud ma kaua. Kutsuti kabietti ja läksin istusin ämmaemanda(?) juurde kes mind küsitlema hakkas. Küsis millal mul viimane menstruatsioon oli ja kui vastust kuulis, siis jooksis kõigil seal juhe kokku. Nimelt oli mu esimene ja viimane menstruatsioon detsembri lõpus ja see ei jõudnudki lõplikult taastuda, sest Sipu sai rinda. Sipu lõpetas rinna alles siis ära kui mul oli rasedust alles 8+ nädalat. Kuna ma mõõtsin basaali, siis ma ütlesi neile arvatava ovulatsiooni aja basaali graafiku järgi.
Läksin pukki ja uh võis alata. Ma olin jube närvis. Jõhker hirm tekkis, sest ma ei teadnud mida oodata ja kas kõik on ikka hästi. Kui ei ole, siis mis edasi saab? Kas ma peaks jälle puhastusse minema? Mitte ühtegi tarka mõtet polnud peas. Uh algas ja Dr. Šois otsis emakast loodet, oligi teine seal täitsa olemas. Vastas päevake väiksemale ja kõik oli korras. Milline südamerahu, kuniks...avastati nabaväädist väike tsüst. Šois ütles küll, et ma ei pea selle pärast muretsema aga teate küll seda ema südant. Ikka muretsed. Kuulasime südant, sain infolehe ja võisin rahus koju minna. Enne panin veel oscarisse aja. Aja sain 12+4 nädalaks. Tunne oli imeline aga hirm tsüsti pärast vasardas peas ja ei lasknud seda õnnejoovastust täielikult tunda.
7+4 nädalat. See suur ülemine osa on pea, siis käed ja lõpuks jalad. Mõni animeeritud pilt manab parema kujutise :D
Autosse jõudes ulatasin Mürakale pildi ja mõlemal läks suu kõrvuni pähe. Nii õnnelikud olime. rääkisin tsüstist ja Mürakas käskis maha rahuneda ja arsti usaldada, sest kui Šois ütles, et see pole ohtlik, siis pole mõttet ka sellega oma pead vaevata. Seejärel tegin ma ühe suuure suuuuuure vea, ma läksin googeldama. Oi jumal! Sealt tuli selline info, et ma ei osanud ei A-d ega O-d öelda. Peale seda olin ma täitsa hirmul, sest üldjuhul ei lõppe tsüstidega lood just hästi. Lugesin välja info, et tsüst nabaväädis tähendab kas sündroome või raskeid organite defekte, eelkõige siis südamerikkeid ja defekte. Tsüst võib ka mõjutada kuklavolti ja seda mitte positiivses mõttes. Õnneks oli ka lohutav pool, suurel osal naistest, siiski kaob tsüst 12. rasedusnädalaks ära. Seega lootust nagu oli aga peale sellist infot ei saanud küll enam süda rahu. Ja mõelda, et ma pean ootama veel 4+ nädalat, et värsket infot saada, see ei teinud asja kuidagi kergemaks. Ikka pidi miski olema mis rikub südamerahu ära.
Peale seda algas lihtsalt ootamine. Ma ei teadnud kas ma saan oma tsüstile positiivse või negatiivse lõpu, olgu lõpp milline tahes, ma ei oleks saanud seda niikuinii muuta. Tuli lihtsalt oodata ja loota.
Mul on praegu Instagrami storys käimas küsimuste ja vastuste voor, seega tulistage julgelt :D
