Kas sa andestad neile?

mai 10, 2020

Minu viimane postitus kus ma kirjutasin koduvägivallast sai nii meeletult palju positiivset tagasisidet, et ma siiani ei suuda seda uskuda. Tuleb tõdeda, et südamest kirjutamine panebki inimesed rohkem kaasa rääkima. Ma sain kirju facebookis, instagramis, meilile, mitmeid kommentaare, lisaks palju toetavaid sõnu. Tuleb tõdeda, et ma olen hetkel keskmisest emotsionaalsem ja need kirjad võtsid pisarad lahti, sest nii uskumatult tore on see, et minu ümber on nii palju armsaid inimesi ja see on imeline! Aitäh, et te olemas olete ja teie pereliikmed on kindlasti uhked ja õnnelikud, et saavad teid oma pereliikmeteks pidada! ♥


Kahjuks pean taaskord tõdema, et tegelikult on meie kõrval väga palju koduvägivalda ja see on kurb. Mitmed naised rääkisid oma loo ja sellest kuidas nad oleksid nagu oma lapsepõlvest lugenud. Kõige rohkem aga küsiti mu käest, et kas ma olen oma isale andestanud või mitte? Kas mul on plaanis üldse kunagi andestada selle eest, et ma pidin sellises keskkonnas kasvama? Teate ma vastan ausalt. Ma olen ammu andestanud ja ma olen sellest kõigest kuidagi üle saanud. Ma arvan, et üks põhjustest miks ma üldse olen selle teemaga rahu teinud, on Mürakas. Ta on minu kindlus, ta on alati mind toetanud ja tänu talle ma nägin, et pereelu ilma vägivallata on täiesti võimalik. Ta armastab ja hoiab mind nii meeletult, et ma tihti tunnen, et saan need vägivallas kasvanud aastad juba ainuüksi tema hoole ja armastusega topelt täidetud. Ma tunnen, et tänu sellele, et ma olen enda hinges neile andestanud, saan ma elada praegu seda elu mida ma elan. Teate küll, ei tohi pikka viha pidada ja mõelda negatiivsele tagasi, sest lõpuks hakkab see su sisemust sööma ja su elu mõjutama. Mina ei tahtnud, et see juhtuks ja koos Müraka abiga pöörasin ma oma elus juba 10 aastat tagasi uue lehekülje.

Ei, ma pole enam vihane, et mu õde hoiti ja armastati rohkem kui mind (muidugi saab alati väita vastupidist aga loeb see kuidas laps ennast kasvades tunneb, mina tundsin end kõrvale jäetuna), sest tihti ei saanud ma seda mida kõike tema sai. Ma ei pea enam viha, et ma pidin peale kodunt lahkumist majanduslikult ise hakkama saama. Ma lahkusin kodunt kui olin 15 ja peale seda oli mu vanemate poolne toetus 0. Kõik raha mis mul oli piirdus stipendiumi ja eritoetusega, külmkappi täitis sellel ajal Müraka perekond. Muide õde ütles mulle, et selles olin ma ise süüdi, sest ma ise kolisin kodunt ära. See on kõige ajuvabam põhjus üldse mida ma kuulnud olen. Ma ei jätaks Siput majandusliku toetuseta kui ta kodunt ära koliks ja teisi linna kooli läheks, seega...ajagu seda jama kellelegi teisele. Ma ei ole enam vihane, et ma iga pisema asja pärast peksa sain ja tihti sain ma peksa millegi eest milles ma polnud üldse süüdigi. Ma võiksin seda nimekirja lõputult jätkata aga sellel pole lihtsalt mõttet. Milleks?

Tunnistan ausalt, et vahepeal ma jõudsin siin juba arvata, et äkki ma olengi kõiges süüdi mida õde mulle ütles, et äkki ma olengi selline vastik inimene kes enda pere mõnitab ja neile halvasti ütleb. Ma juurdlesin selle üle mitu päeva, sest on ju ikkagi põhjus miks nad minu peale pahased on. Õnneks tuli üks minu inimene ja ütles, et ma ennast kokku võtaksin, sest mina ei ole süüdi ja tegelikult ei olegi. Mulle tundus lihtsalt nii absurdne, et mulle tuleb pistlit lugema inimene kes ise pole oma elus millegi nimel mitte mingit vaeva näinud. Mulle tuleb õpetusi jagama inimene kelle eest on kõik kinni maksnud tema emme ja issi. Inimene kes elab siiani oma vanemate juures, sest seal on mugav, käi ainult tööl ja raiska oma raha nii nagu hing ihaldab. Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem ma sain aru, et tema on küll viimane kes võib mulle midagi ette heitma tulla. Ma saan aru, et sa oled eelistatud laps ja sind kummardatakse aga see ei tähenda, et mina su ees põlvitama peaksin hakkama. Mulle tuleb rääkima perekonna austamisest keegi kes saatis oma tädile mõnitava ja labase loo, endal oli naljakas aga ma arvan, et tädile tegi see väga haiget, seega mis õigus on temal perekonna väärtustest rääkima tulla? Kas see pole mitte ülim kahepalgelisus? Sain siin sõbrannalt screene kus mu õde mind twitteris maha teeb ja see ajas mind isegi põlema. Kuidas saab ühel inimesel nii suur ego ja ülim 'enesekindlus' olla? Isegi suhtlemise ajal ei suutnud ta kuidagi viisakaks jääda, soovis halba mu lapsele, mõnitas Mürakat (inimest kes on teda aastaid igale poole oma raha eest sõidutanud) ja ilmselgelt ei pääsenud ka mina. Mis siin ikka heietada, küll omad vitsad peksavad.

Mina olen isale ja emale andestanud aga neilt ei oota ma vastu midagi, sest kui nad tahavad mind häbiposti panna, siis pangu pealegist. Ma ei saa nende mõttemaailma muuta ja ei taha ka. Ma lihtsalt ei jaksa ja ei peagi sellega tegelema. Soovisin täna emale ilusat emadepäeva mille peale ei tulnud isegi viisakat tänu. See-selleks. Ma loodan, et neil läheb kõik edaspidi hästi, sest nad on ikkagi mu pere. Ma tunnen, et tänu sellele elule mida ma elasin, olen ma inimesena palju tugevam. Ma võitlen enda eest rohkem kui kunagi varem ja see on ennast igatepidi ära tasunud, sest mul on imeline mees ja veel imelisem poeg. Kui on mõni halvem päev, siis piisab ainult Siput tegutsemas jälgida ja päev on kohe korda läinud. Seoses Sipuga, tunnen, et tema on just kõige suurem kaotaja, sest tema vastu enam huvi ei tunta aga Sipule väga meeldis Mimi juures käia. Ta hoidis Mimit väga. Õnneks on ta veel väike ja unustab, küll tulevikus ise teab kas tahab kellegagi minu poolsetest ühendust võtta või mitte. Selle postitusega tahan ma selle teema enda jaoks lukku panna, aitab küll! Suunan oma armsa virtuaalse pesa positiivsemale lainele ja üritan end kokku võtta, sest majast oleks vaja juba mitu postitust valmis kribada aga ei jõua ju :D

Sipu mutiauku lahti kaevamas. Lõpuks suutis oma käe küünarnukini sinna auku suruda. Julge vennike, muud ma öelda ei oska :D

You Might Also Like

1 kommentaari

  1. See on kena, et sa neile andestanud oled, aga su lapsele on ilmselt ainult hea, kui ta nii mürgiste inimestega suhtlema ei pea.

    VastaKustuta