Tere meie pisikene kõhubeebi! // Edasised mõtted blogimise osas

teisipäev, 26. mai 2020

Ma ei suuda siiani uskuda, et ma olen praegu siin kus ma olen. See on isegi natukene naljakas, naljakas aga äärmiselt armas. Alles me otsustasime peale rasket kaalumist Mürakaga, et me lükkame teise lapse saamise edasi ja vaatame edasi alles siis kui Sipu on 2 aastaseks saanud. Elul olid aga sootuks teised plaanid.

Ma olen alati endale novembri või detsembri beebit tahtnud. Aga teate isegi, tahtmine on taevariik aga saamine iseasi. Me mõtlesime kaua kas saada väikese vanusevahega lapsed või mitte. Kaalusime üht ja teistpidi ja kuigi oleks tahtnud väikse vanusevahega, siis mina leidsin, et ma ei jaksaks nii pisikese inimese kõrvalt rase olla. Paljud vanad lugejad teavad, et ma mõõdan basaali. Enda arust jälgisin seda nii korralikult kui üldse sai aga tuleb välja, et vist siiski mitte nii väga. Umbes 3 päeva hiljem kui temperatuur oli kõrgustesse tõusnud, olin ma õnnelik, et ovultsioon on ära olnud ja enam ei ole vaja kaitsevahendeid kasutada. Järgmine päev aga temperatuur langes ja ega ma sellest midagi ei arvanud, sest umbes 3-5 päeva peale ovulatsiooni pääseb võimule östrogeen mis progesterooni korraks troonilt tõukab. Minu üllatus oli suur alles järgmisel päeval kui ma mõõtes avastasin, et temperatuur on madal juba teist päeva järjest. Mõtlesin natukene, ohkasin, mõtlesin veel ja tõdesin, et esiklapse tegemiseks kulus meil 1.5 aastat ja selle aja jooksul sai igasugu trikke ära proovitud, seega ma ei uskunud eriti, et ma võiksin seekord nii kergelt rasedaks jääda. Järgmisel päeval tõusis temperatuur lakke ja ma mõistsin, et võtku mind kurat aga õige ovulatsioon oli alles nüüd. Ma ei tea siiani ega oska arvata, mis võis basaali nii palju mõjutada, et ta 3 päeva sama kõrgel oli kui peale õiget ovulatsiooni. Äkki vähesem uni? Ei tea. Igatahes nagu ma ütlesin, siis selle pärast ma ei muretsenud. Üllatus oli aga suur kui 2 nädalat hiljem triibud sain. See tundus nii uskumatu. Meie kes me ootasime oma esimest last nii kaua, saime seekord kohe oma triibud ja isegi mitte planeeritult. Valasime õnnepisaraid ja hoidsime pöidlaid, et kõik hästi läheks. Seega pikk jutt lühidalt, me saame novembris endale veel ühe beebi!!! Ja see on lihtsalt nii imeline aga ka natukene hirmutav. Oeh, oivaline!

Punu!

Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.

Comments

  1. Nii tore uudis - õnnesoovid heatahtliku lugeja poolt!!
    Võimalusel soovin kindlasti blogi lugejaks jääda ning teie pere seiklustele kaasa elada ��

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur aitäh sulle! :)

      Kindlasti annan suuremale ringile teada kui olen suutnud midagi välja mõelda!

      Kustuta
  2. Tere. :)
    Ma olen oma lastest bloginud 15 aastat ja väga õnnelik selle üle, et ei ole pooleli jätnud. Nii palju on asju, mida on aastate pärast mõnus meenutada. Nii et kirjuta kindlasti edasi.

    Iseasi, kui detailselt ja kui avalikult. Minu "test" laste blogi jaoks on lihtne. Ma annan neile endale lugeda. Kui nende jaoks on kuidagi... ebameeldiv, siis olen üle piiri läinud.

    Nii et pane end oma laste asemele 10 aastat praegusest ja mõtle, kas kirjutatud jutt on neile (ja nende sõpradele) okei lugeda või ei. Kui ei ole, siis blogi parooli all / isiklikult / kusagil mujal.

    Mingis mõttes on see valik "kas ma pean päevikut iseendast ja endale, või oma lastest ja neile". Mina pean kahte, aga sellega on oma ebamugavused. Kas lastega kanuumatkal käimine on "mina" või "nemad"? Aga nende küsimusteni läheb veel tsipakene aega. Kuid kindlasti pea päevikut edasi, mistahes vormis ja kustahes kohas. :)

    Kõike kaunist!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh sulle! Nii palju kui ma olen sellele mõelnud, siis tahaks ikka edasi blogida, sest see info on enda jaoks nii väärtuslik ja seda on nii tore hiljem lugeda ja meenutada. Ma ise olen näiteks pooled asjad juba ammu ära unustanud aga kui postitusi loen, siis tuleb kõik taas meelde ja see on nii vahva tunne :)

      Kustuta
  3. Esiteks palju palju õnne! Nii tore ja armas uudis :)
    Avastasin Sinu blogi googeldades (täpselt ei mäleta mida) ja hetk hiljem lugesin juba peaaegu kõik postitused läbi. Isegi kui mul endal polnud raskusi rasedaks jäämisega, siis oli väga palju uut infot Sinu kirjutistes mida pole enne kuulnudki ja mille peale ise ei oskakski tulla. Kindlasti blogi edasi :) Siin on nii palju vajalikku informatsiooni rasedatele kellel on raskusi rasedaks jäämisega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur aitäh sulle!❤
      Jaa infot olen suutnud siia juba korralikult talletada ja nii kahju oleks kui see kõik kaduma läheks. Tuleb pea püsti ajada ja edasi sammuda 😊

      Kustuta