Tere meie pisikene kõhubeebi! // Edasised mõtted blogimise osas

Ma ei suuda siiani uskuda, et ma olen praegu siin kus ma olen. See on isegi natukene naljakas, naljakas aga äärmiselt armas. Alles me otsustasime peale rasket kaalumist Mürakaga, et me lükkame teise lapse saamise edasi ja vaatame edasi alles siis kui Sipu on 2 aastaseks saanud. Elul olid aga sootuks teised plaanid.

Ma olen alati endale novembri või detsembri beebit tahtnud. Aga teate isegi, tahtmine on taevariik aga saamine iseasi. Me mõtlesime kaua kas saada väikese vanusevahega lapsed või mitte. Kaalusime üht ja teistpidi ja kuigi oleks tahtnud väikse vanusevahega, siis mina leidsin, et ma ei jaksaks nii pisikese inimese kõrvalt rase olla. Paljud vanad lugejad teavad, et ma mõõdan basaali. Enda arust jälgisin seda nii korralikult kui üldse sai aga tuleb välja, et vist siiski mitte nii väga. Umbes 3 päeva hiljem kui temperatuur oli kõrgustesse tõusnud, olin ma õnnelik, et ovultsioon on ära olnud ja enam ei ole vaja kaitsevahendeid kasutada. Järgmine päev aga temperatuur langes ja ega ma sellest midagi ei arvanud, sest umbes 3-5 päeva peale ovulatsiooni pääseb võimule östrogeen mis progesterooni korraks troonilt tõukab. Minu üllatus oli suur alles järgmisel päeval kui ma mõõtes avastasin, et temperatuur on madal juba teist päeva järjest. Mõtlesin natukene, ohkasin, mõtlesin veel ja tõdesin, et esiklapse tegemiseks kulus meil 1.5 aastat ja selle aja jooksul sai igasugu trikke ära proovitud, seega ma ei uskunud eriti, et ma võiksin seekord nii kergelt rasedaks jääda. Järgmisel päeval tõusis temperatuur lakke ja ma mõistsin, et võtku mind kurat aga õige ovulatsioon oli alles nüüd. Ma ei tea siiani ega oska arvata, mis võis basaali nii palju mõjutada, et ta 3 päeva sama kõrgel oli kui peale õiget ovulatsiooni. Äkki vähesem uni? Ei tea. Igatahes nagu ma ütlesin, siis selle pärast ma ei muretsenud. Üllatus oli aga suur kui 2 nädalat hiljem triibud sain. See tundus nii uskumatu. Meie kes me ootasime oma esimest last nii kaua, saime seekord kohe oma triibud ja isegi mitte planeeritult. Valasime õnnepisaraid ja hoidsime pöidlaid, et kõik hästi läheks. Seega pikk jutt lühidalt, me saame novembris endale veel ühe beebi!!! Ja see on lihtsalt nii imeline aga ka natukene hirmutav. Oeh, oivaline!

Punu!

Nüüd tahan ma natukene teisel teemal kirjutada. Nimelt tunnen ma viimasel ajal aina rohkem, et ma ei taha enam siia midagi eriti kirjutada kuigi kirjutada oleks palju...kohe väga palju! Põhiliselt on selles süüdi tunne, et blogides muudan ma ennast üsna kaitsetuks ja see ei meeldi mulle. Kellele see ikka meeldiks? Eriti nüüd kus ma olen rase, tunnen, et ma peaksin end tagasi tõmbama. See aga tundub minu jaoks üsna raske ülesandena, sest tegemist on siiski minu armsa virtuaalse koduga kus ma olen saanud end välja elada varsti juba 2 aastat! Ma olen siia kirjutanud põhimõtteliselt kõigest. Puudutanud teemasid mida keegi väga puudutada avalikult ei tahaks. Ma olen mõelnud, et üheks võimaluseks oleks panna blogi privaatseks aga see ei päde. Kui ma seda teeks, siis ei jõuaks postitusteni naised kes viljatusega võitlevad ning kes nendest postitustest võib-olla abi saaksid või nendest natukenegi lootust leiaksid. Seega oleks kogu minu vaev asjata. Olen mõelnud ka kolimise peale. Noh, et viiks blogi üle Wordpressi, sest seal saab postitusi parooli alla panna. Siin on jällegist see aga, et ma ei suuda Wordpressiga kuidagi ära harjuda. Ühe korra olen proovinud aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Vana hea Blogger oli ikka armsam ja lihtsam (kuigi viimase aja muudatused on ikka väga segased). Teisalt sain ma jällegist hea õpetuse kuidas saab Bloggeris postitusi parooli alla panna, seega võib-olla saan varsti paroole jagama hakata kui mu raseda ajud sellele õpetusele peale hakkavad. Ma tunnen, et ma olen siia pannud kogu oma hinge ehk peetumisega seotud valu, sekundaarse infertiilsuse, viljatusravi, raske ja vaevalise raseduse ja kui ma nüüd tagasi vaatan, siis mu käsi ei taha üldse tõusta seda blogi ära kaotama. Ma vist ei pea mainimagi kui tore on vahel aasta taguseid postitusi lugeda ja esimest rasedust meelde tuletada. Kindlasti ei saa ma mainimata jätta, et ma olen siit nii palju toredaid blogisõpru leidnud kellega vahel suhtlen ja muljetan. Te olete nii armsad ja ma kohe ei raatsi teid kuidagi maha jätta! Samas see pole ka päris õige blogimine kui ma ei saa täielikult avameelne ja aus olla. Ma küll blogin naeruvärselt vähe aga asi seegi.