Kui nüüd mõtlema hakata, siis on natukene naljakas tõdeda, et ma esimesest rasedusest enam midagi väga ei mäleta. Häbi mul olgu! Õnneks on mul siin pesakeses kõik kirjas ja seega saan endale vajadusel kõik meelde tuletada. Aga...lähme nüüd asja juurde. Ma poleks iial arvanud, et ühe naise rasedused saavad nii erinevad olla. Kuigi esimene rasedus oli vaimselt väga raske, siis tegelikult ei olnud mul väga hulle sümptomeid, noh, mis puudutab neid rasedatega kaasas käivaid probleeme (iiveldamine, oksendamine, emotsioonid jne). Seekord mul nii hästi ei läinud.
13+ või 14+ nädalat midagi. Appi, ma tõesti ei mäleta. Seekord kiirustab rasedus korralikult mööda. Nägu on yäpselt selline nagu oleks sent surmale võlgu.