8+0. Rasedused nagu öö ja päev

teisipäev, 9. juuni 2020

Kui nüüd mõtlema hakata, siis on natukene naljakas tõdeda, et ma esimesest rasedusest enam midagi väga ei mäleta. Häbi mul olgu! Õnneks on mul siin pesakeses kõik kirjas ja seega saan endale vajadusel kõik meelde tuletada. Aga...lähme nüüd asja juurde. Ma poleks iial arvanud, et ühe naise rasedused saavad nii erinevad olla. Kuigi esimene rasedus oli vaimselt väga raske, siis tegelikult ei olnud mul väga hulle sümptomeid, noh, mis puudutab neid rasedatega kaasas käivaid probleeme (iiveldamine, oksendamine, emotsioonid jne). Seekord mul nii hästi ei läinud.

13+ või 14+ nädalat midagi. Appi, ma tõesti ei mäleta. Seekord kiirustab rasedus korralikult mööda. Nägu on yäpselt selline nagu oleks sent surmale võlgu.

Umbes 4+0 nädala täitumisel tundsin, et kuidagi jube vastik õõnes tunne on sees. Selge, iiveldab. See tunne läks iga nädalaga aina hullemaks ja lõpuks kui nädalaid oli juba 5+0, liitus meiega ''tore'' oksendamine. Järgnevad nädalad olid minu jaoks väga rasked ja ma tõsimeeli mõtlesin, et ma suren lihtsalt maha, sest nii kohutav oli olla. Nagu oleks nakatunud kõhulahtisuseta kõhugrippi. Mitte miski sees ei seisnud. Kõik ampsud ja veelonksud tulid sama kiiresti mindud teed tagasi. Ma vedelesin päevast päeva voodis, sest ma ei suutnud kõndidagi. Pea käis ringi, käed värisesid, kaalukadu oli suur ja nõrkustunne meeletu. Mul tekkisid tohutud süümepiinad Sipu ees, sest ma ei suutnud temaga koos mitte midagi teha. Hea kui ma ta kõhu täis sain söödetud ja see oli ka meeletu rist ja viletsus. Õnneks on ta mul selline iseseisvam tegutseja. Umbes 95% ajast otsib ta ise endale tegevust ja üldjuhul ta koos minuga mängida ei tahagi. Vahel harva kui on memmeka hoog peal, siis on nagu väike koaala mul küljes aga üldjuhul siiski mitte. 

Mida päev edasi, seda hullemaks kõik minu jaoks läks. Lõpuks oksendasin ma juba maomahlu välja, sest ma ei suutnud ei süüa ega juua. Ma olin enne rasedust oma algkaalus ja see oli õrn alakaal ehk 50kg. Paar nädalat hiljem oli mul tekkinud korralik kaalukadu ja ma kaalusin ainult 45kg oma 165.6cm pikkuse juures. See hirmutas mind, sest ma olin juba enne alakaalus aga nüüd olin juba ohtlikus alakaalus. Olukord oli minu jaoks nii hull, et võtsin arstiga ühendust. Ega ma targemaks kahjuks ei saanud. Kuna oli eriolukord, siis mind haiglasse ei võetud, suva, et mitu päeva ei saanud ei süüa ega juua. Ainus soovitus mille sain, oli see, et võta wc-poti kõrvale pudel vett ja anna minna. Joo vett- oksenda-joo uuesti-oksenda jälle-pole hullu, sest võta uus klõmm vett peale-seejärel oksenda veel. See tundus nii kuramuse absurdne aga mis teha, sest muud abi ju polnud loota.  Kui ma oma pahameelt väljendasin, siis kuidagi hädavaevu kirjutati mulle välja Cerucali tabletid. Need peaks aitama iivelduse vastu. Võtsin ühe ja see tegi asja veel hullemaks. Rohkem ma neid ei puutunud. Nii ma istusin wc-s oma veepudeliga ja lihtsalt oksendasin. Ma reaalselt iiveldasingi 24/7, isegi kui öösel ärkasin oli mul nii meeletult paha olla.

Vaikselt üritasin süüa hästi pisikesi koguseid ja juua sooja vett lonksude kaupa aga kasu ei midagi. Oksendamine oli juba nii käest ära läinud, et mul oli tekkinud söögitoru ärritus. Iga uus oksendamine tõi pisarad silma, sest nii kuramuse valus oli. Ühel hetkel käis aga väike plõks ja asjad läksid natukene paremaks. Nüüd suutsin juba süüa paar krõpsulaastu ja mõned lonksud mineraalvett. Iiveldas küll rämedalt aga oksendama enam ei ajanud. Ise samal ajal mõtlesin, et mis valu mul oli seda iiveldust ja oksendamist esimese raseduse ajal taga nutta? Sain seda mida küsisin. Peale selliseid nädalaid ei taha ma enam kunagi rohkem rase olla. Iiveldus kadus umbes 8+ nädalast aga 12+ nädalal tuli suure hurraaga tagasi. Veel peale oscarit tühjendasin oma magu autos enda kosmeetikakotti. Õnneks ei olnud ma tollel päeval jõudnud mitte midagi süüa ega juua. #piinlik.

Ma panen siia kirja mõned soovitused ja minuni jõudnud info mis võiks iivelduse ja oksendamise korral aidata:

 Cerucal tabletid - Need peaks olema retseptiravimid ja teoreetiliselt peaks need iivelduse vastu aitama aga tuleb arvestada, et olukord võib hoopis ka hullemaks minna. Üldjuhul võtaksin mina need appi kõige viimasena kui tõesti enam miski muu ei aita. Samas mul on selline väike kiiks, et ma üritan raseduse ajal võimalikult vähe igasuguseid tablette sisse süüa. Sipuga sain ma korralikult tablette neelata, seekord tahaks teisiti.
 Soe vesi, mineraalvesi - Mul tekkis parem tunne peale mineraalvee joomist. Mineraalvett hoidsi enne tarbimist külmkapis. Soe vesi oli lihtsalt kuidagi läila ja midagi see minu jaoks ei muutnud.
 Coca-Cola - Kui suurem ja raskem iiveldus möödas oli, siis pisemaid hooge aitas taltsutada väga hästi.
 Värsked köögiviljad - Esimesed asjad mis sees püsisid olid tomat ja kurk.
 Krõpsud, soolakepikesed - Soolane oli kindlasti parem kui magus. Vahel oli hea mõni krõpsulaast suhu panna.
 Seaband käevõru - Ma ei tea kas neist reaalselt kasu on aga paljud beebigrupis kiitsid seda.

Teine selline tore sümptom mida mul Sipu ajal polnud on emotsionaalsus. Ma reaalselt nutan kõige peale. Ma olen muidu selline üsna kalk ja liigutamatu aga nüüd on iga pisema asja peale pisarad valla. Ükskord ma reaalselt nutsin sellepärast, et põrandat pühkides jäi üks riisitera vedelema. Rapuntzel - nutan, Kalatüdruk Dory - nutan, kellelgi läheb MKRis halvasti - nutan, Sipu naeratab - nutan, Mürakas toob mulle poest vale asja - nutan, Mürakas toob mulle poest õige asja - ikka nutan, vaatan niisama Mürakat - nutan. Nii ei saa lihtsalt enam elada, ma isegi ei julge enam kuhugi minna, sest iial ei tea mille peale ma nüüd nutma hakkan ja noh, kellel seda piinlikust tekitavat olukorda vaja on? 

Eelmise rasedusega polnud mul kordagi ka kõrvetisi, tegelikult pole mul üldse kunagi kõrvetisi olnud. Seekord on ja need ei ole üldse meeldivad. Päris jubedad on teised. Tihti tekib kurku veel selline rõve tunne nagu mingi tükk oleks kurgus ees ja see ei lähe kuidagi alla. Neela palju tahad. Googeldasin ja sain vastuseks, et see võib ärevushäire üks sümptomeid olla. No jommajooo. Õnneks hiljem lugesin beebigrupist, et see käib kõrvetistega kaasas, seega ei tasu end kohe ärevikuks tembeldama hakata.

Umbes 13+ nädalal olid mul reaalselt esimest korda sümfüüsivalud. See tundus kuidagi nii naljakas ja absurdne, sest mis mõttes nagu? Õnneks kadusid need paar päeva hiljem ära ja enam ei ole mul seda sandi tunnet küljes olnud. Kuidagi eriti vara üllatasid mind.

Mis aga selle raseduse juures kõige toredam on, on see, et ma saan ringi liikuda ja ma ei pea voodireziimil olema. Tunne on täiesti teine. Ma võin julgelt Siput tõsta, õues peenraid kaevata, pikki jalutuskäike teha ilma, et sellele kõigele verejooks järgneks ja see on nii hea tunne, kuidagi nii vabastav. Vaimselt on ka kindlasti palju kergem. Eriti peale oscarit. Seekord pole neid napakaid paanikahooge, pidevat hirmu beebi pärast ja seda meeletut stressi mis kõik sellega kaasas käis. Rasedus ise kulgeb ka kuidagi eriti kiiresti, mis on omamoodi naljakas, sest vahel ma isegi ei tea kui palju nädalaid mul juba on :D Oma raseduspäevikusse olen ka nii 3x ainult kirjutanud ja mul tekivad sellega seoses juba uue beebi ees süümekad, sest mis ema ma selline olen? Teisel polegi kunagi midagi lugedagi, sest ema unustas tihtipeale ära, et ta üldse rase on.

Emakal on ka seekord palju kergem, sest enam ei ole venimisvalud nii tapvalt valusad nagu Sipu ootamise ajal. Üldse ei ole need enam nii tihedalt kui esimesel korral. Praeguse raseduse algusnädalatel käisid valud umbes korra nädalas. Piirdusid sellise äärmiselt ebameeldiva pakitseva ja õrnalt valutava tundega. Nüüd käivad veel harvemini, nii korra paari nädala jooksul, ei midagi hullu, sest No Spad ma enam võtma ei pea.

Postituse lõppu tahaksin öelda lohutuseks neile kellel esimene rasedus oli hästi raske, et teine ei pruugi üldse enam vaimselt nii tappev olla. Kui ma saaks valida, siis ma valiks iga kell need rasedate klassikalised sümptomid verejooksudele. Tegelikult on nii tähtis ennast vaimselt raseduse ajal hästi tunda ja mul on nii hea meel, et ma saan kogeda midagi sellist ka kui ainult pidevat hirmu, mis mul esimese raseduse ajal oli :)

Comments

  1. Hehe! Coca ja soolakepikesed olid minu parimad sõbrad ka. Muidu söön neid ehk korra aastas, aga siis oli alati topsik nendega voodi kõrval.

    VastaKustuta