neljapäev, 30. juuli 2020

ITK vs. Pelgulinna raseduskeskus

NB! Kõik siin kirjutatu põhineb minu enda kogemustel. See siin ei sisalda mitte midagi sellist ''naised saunas rääkisid''. Lisaks üritame aru saada, et igal naisel on omad kogemused ja kindlasti on igas haiglas neid pädevaid ja mitte nii pädevaid arste/ämmaemandaid! Üks haigla ei ole teisest kuidagi parem! Loeb individuaalne kogemus!

Oma esimese raseduse ajal jõudsin ma lõpuks peale pikka seiklemist ITKsse. Miks? Ma olin riskirase ja ma tundsin ennast turvaliselt kuskil kus on rasedatega rohkem kogemusi, rohkem tunnustatud arste ja parem tehnika kui minu maakonna haiglas. Paljud kiitsid valikut ja nii ma läksin motiveeritult ITKsse üle. Kõik oli hästi täpselt nii kaua kui mul otseseid probleeme ei olnud. Ühel hetkel aga hakkasid probleemid välja kooruma ja nii ma lõpuks valvetoa vahet jooksingi. Ma käisin ITK valvetoas nii 3-4x (1 negatiivsetest kordadest). Ma isegi ei mäleta enam täpselt aga ma tean seda, et ainult 1x sain ma sealt positiivse kogemuse. Ainult 1x võttis arst mind tõsiselt ja ei hakanud oma häma ajama või minu tundeid ja hirme maha tegema. See oli juba piisav, et minus negatiivseid emotsioone ja seisukohti tekitada. Kas tõesti peaks enne valvetuppa minemist helistama ja küsima kes valves on? Eriti naljakas oli see, et negatiivsetel kordadel olid valves noored arstid. Ei tohiks veel oma tööst ju koppa ees olla? Viimane kord mis oli ainus positiivne kord, tegeles minuga Szirko, kes siis kinnitas, et ma ei kujuta ette ja peaksin tõepoolest ämmaemandalt saama uue aja uh-sse (ilmselgelt ei saanud).

ITKs olin ma jälgimisel ämmaemanda all ja ütlen ausalt, et see oli tegelikult kohutav. Ma ei hakka siin kõike ümber jutustama aga vanad lugejad teavad, et põhimõtteliselt jäeti mind ilma abita (lisa uh-d kus oleks pidanud jälgima lapse nabaväädi verevarustust, sest Sipul oli kõrge risk üsasiseseks kasvupeetuseks 1:13). Kui arstid (Szirko, Šois) soovitasid lõpus uh teha, sest näitajad nabaväädis olid langenud ja laps oli kasvust juba 2 nädalat maas (seda juba 34+ nädalal!), siis ämmaemand arvas teisiti ja see ajas mind väga marru! Tegemist oli ikkagi ju minu lapse eluga! Nüüd ma alles mõtlen, et kuidas ma sain nii leplik olla? Eks see esimese raseduse asi oli kus sa loodad ja usaldad arste/ämmaemandaid rohkem, sest kogemusi endal veel pole ja ei julge enda eest nii tõsiselt seista.

Kuna ma sain pidevalt ITK valvetoast kehva kogemuse, siis otsustasin, et mulle aitab sellest jamast ja proovin Pelgulinna valvetuba. Juba esimesel korral suhtuti seal minusse nii hästi ja ma reaalselt tundsin, et inimesed hoolivad, seega ma hakkasingi just seal valvetoas käima aga ühel hetkel sain ämmakalt pahandada, et valvetoas võiks ikka oma haiglas käia. Käisin ja sain jälle vastu näppe. Igatahes sain ma kogu sellest kremplist nii vastiku maigu ja ma lubasin endale, et ma ei lähe enam sinna mitte kunagi tagasi. Minu süda kuulus hoolivate valvetoa töötajate tõttu Pelgule. Seetõttu otsustasin ka seal sünnitada.

Igatahes seekord pidin ma taaskord oma sõnu sööma ja ma leidsin end taaskord ITKst. Emotsioonid olid natukene negatiivsed ja ma ei tahtnud seal olla aga muud ei jäänud üle. Sinna sain ma kiiresti aja aga Pelgusse alles siis kui Oscar oleks juba ära olnud. Enda õnneks ei olnud mu esimene ämmaka visiit midagi erilist ja seekord ma enam silma kinni ei pigistanud ja suundusin kohe Pelgusse üle. 

NB2! Naisel on õigus igal ajal ilma põhjendamata oma ämmaemandat vahetada! Seda võib teha nii haigla siseselt kui ka teise haiglasse üle minnes!

Muidugi tegin ma väga korraliku taustauuringu ämmaemandatele, sest ka Pelgus on neid ämmaemandaid omajagu kes ei võta rasedaid vahel just tõsiselt ja kellega on paljudel negatiivseid kogemusi. Seega ongi kõige tähtsam leida endale see õige ja lihtsalt googeldada! Mina sain igatahes Jackpoti! Mu ämmaemand on lihtsalt nii imeline inimene. Nii siiras ja abivalmis. Alati saan oma küsimustele vastused (Sipu ämmakas näiteks ei vastanud pooltele mu küsimustele. Tavaliselt kirjutasin Šoisile ja vähemalt tema vastas mu küsimustele. Järgmisel visiidil ämmakas küsis kas leidsin oma küsimustele vastused. No mida?). Siin kutsun veel üles oma kogemusi internetis jagama, et tulevikus oleks teistel naistel kergem enda jaoks parim valik langetada

Aga...miks ma eelistan Pelgulinna raseduskeskust?

Parkimine. Parkla on palju suurem ja kohti on rohkem. Seega ei pea parkimise pärast nii palju muretsema kui ITKs. Boonusena on parkimine tasuta!

Analüüside kabinett. See on nii mugav, et kõik on ühes majas ehk ma saan minna anda oma analüüsid ära ja seejärel kohe korrus kõrgemal on ämmaemand. Ei ole mingisugust ebameeldivat üle hoovi jooksmist. Ma algul arvasin, et see kabinett on ainult raseduskeskuse patsientidele aga vist ei ole nii? Viimane kord oli seal veel üks mees kes samuti verd andis, seega see on natukene nõme, et kõik koos sellises kohas on (rasedad võiks ikka eraldi eksisteerida, sest gripihooaegadel ei tahaks haigetega kokku puutuda).

Tänapäevasem. Mulle meeldib kaasaegne sisustus. Kuigi haiglad/raviasutused ei saagi eriti ilusad kohad olla, siis vaatamata sellele on võimalik neid ikkagi hubasemaks muuta. Pelgulinna raseduskeskus on kõvasti tänapäevasem ja hubasem kui seda on ITK. ITK on siiani nii ajast ja arust. Minu jaoks on alati tähtis olnud hubasus, see tekitab mugavustunnet ja kodusust, need omakorda head ja positiivset tunnet. Pelgus on armsad toonid, seinu kaunistavad pildid ja mööbel on pigem selline soojem ja kaasaegsem.

Perekeskus. Olete Pelgu perekeskuses käinud? See on nii armas koht. Me Sipuga käime seal väga tihti. Alguses käisime vanni ujutamises, seejärel basseinis ja nüüd võimlemas. Boonuseks on bronn.ee kus saab aegu trennidesse ja loengutesse kiirelt ja lihtsalt broneerida (iseasi kas neid jagub, sest need lähevad tõesti nagu soojad saiad). Ujutamise kogemusest kirjutan SIIN 

Negatiivsete kogemuste puudumine. See on see kõige tähtsam. Mul ei ole siiani seal mitte ühtegi halba kogemust olnud ja see on nii tähtis. Kui juba korra negatiivsust tunda saad, siis on asi sinu jaoks rikutud. Ma hoian siiani hinge kinni, et kõik läheks edaspidigi hästi, sest ma ei elaks seda üle kui mu roosa mull lõhkeks, siis ei oleks mul enam kuhugi minna (naer).


ITK plussid minu silmis

Ipatsient. Sinna läheb alati kõik kiiresti üles ja see on nii mugav. Lihtsalt on hea jälgida enda analüüside vastuseid ja ei pea teadmatuses elama. Pelgul selline võimalus minu teada puudub. Ma küll ei tea kas nad digilukku panevad vastused või mitte? Ma tean, et varem kindlasti ei pandud, sest valvetoas käies polnud ka kunagi infot üleval. Ainult sünnituse info oli üleval. Praegu pole ma vaadanud, sest ma lihtsalt ei viitsi ja ei tunne vajadust analüüsidel silma peal hoida.

Asukoht. Logistiliselt on see palju paremas kohas kui Pelgu. Pelgusse võtab meil sõitmine pea 20 minutit kauem aega ja tihti on suur oht ummikusse sattuda.

UH masinad kabinetis. Ma ei tea kas kõikidel ITK ämmaemandatel on kabinetis uh masinad? Sipu ämmaemandal küll oli ja samuti ka sellel ämmaemandal kes mul seekord alguses oli. Seega on päris mugav kui on vaja kiiresti midagi üle kontrollida (nt. lapse asendit) ja seda saab kohe seal samas teha.

Mind isiklikult aga huvitab see, et kas ITKs on kohapeal olemas eriarstid? No näiteks kui sünnitajal peaks sünnituse ajal süda seiskuma, siis kas seal on kohe olemas kardioloog? Ma tean, et Pelgulinnas ei pidavat olema. Samas eks ma pean seda asja veel uurima, seega kui keegi teab, siis võib julgelt kribada!

esmaspäev, 20. juuli 2020

Hüvasti 1. trimester!

Mõtlesin siin mis ma mõtlesin aga lõpuks leidsin, et kõige lahedam viis esimene trimester kirja panna, on seda võrrelda Sipu ootega. Mul lihtsalt on seekord kirjasoolikas üsna kehv ja mälu pole ka enam suurem asi.


Esimene trimester möödus seekord üsna murevabalt. Muidugi oli kordi kus ma hakkasin nabaväädis asetseva tsüsti pärast kartma aga õnneks suutsin ma sellelt mõtteid eemale juhtida. Õigemini siin tuli appi tavaliselt Sipu oma nõudmistega, siis ei olnudki aega millelegi enam mõelda. Kõige suurem pingelangus oligi peale Oscar uuringut, sest siis saime teada, et tsüsti enam pole ja beebiga on kõik kõige parimas korras. Seega edaspidi võisin rahulikult oma rasedust edasi nautida. 

Algkaal: 50kg
Kaal 13+0 nädalal: 45kg
Kaaluiive: -5kg

Karvakasv. Karvakasv on kõvasti aeglustunud ja seda igal pool! Ei kasva juuksed, jalakarvad ega muu tore ja säärane. Jalgadega on veel eriti mugav, sest ma reaalselt ei pea neid nädal aega raseerima. Mul lihtsalt pole mitte midagi raseerida. Umbes 2 nädalat peale viimast raseerimist on jalakarvad saavutanud mingisuguse ebamäärase pikkuse mida saaks juba kuidagi nüsida. Teiseks suureks plussiks on see, et nahk ei ole enam peale raseerimist nii ärritunud. Mul on selles suhtes kehv nahk, ärritub väga kergelt ja hullult. Tavaliselt on jalad peale raseerimist punased aga nüüd näevad täitsa ilusad välja. Ka sissekasvanud karvad on vähenenud! Pole ime, et ma end seekord kuidagi eriti säravana tunnen.

Muutused nahas. Ma ei tea kas see on seotud just rasedusega aga ma olen hakanud päevituma! Ma pole kunagi päikest peale võtnud ja seda teavad kõik. Üldjuhul näen ma suvel välja nagu kapikoi. Lõdvalt võiksin suveööl välja minna ja nahkhiiri püüda, sest nood ei saaks aru, et tegemist pole valge linaga mis õues vedeleb vaid hoopis minuga, kes ma nii kohutavalt valge olen (valge lina tõmbab putukaid, mis omakorda tõmbavad nahkhiiri!). Tänavu olen ma aga nii jumekas, et endalegi tundub see uskumatuna. Sain isegi esimest korda elus tunda mis on päikese poolt ära põletatud nahk ja valu. 

Kõhukinnisus. Mul pole vist mitte kunagi seedimine nii korras olnud kui nüüd. See rasedus on kuidagi väga tervendav. Siiani on mul ainult 1x kõhukinnisus olnud ja seegi lühiajaline. Isegi Elevit ei ole suutnud kõhukinnisust tekitada (eelmine kord lõi Elevit mul kõhu väga kinni).

Gaasid. Eeeeee....Mis need gaasid on? või gaasivalud?

Venimisvalud. Hmmm, kui ma rasedaks jäin siis ma kartsin meeletult venimisvalusid, sest Sipuga kestsid need väga kaua ja need tegid põrguvalu. Vahel ma lihtsalt olingi külili maas ja sõin No Spad ja Paracetamoli, sest ilma ei olnud lihtsalt võimalik olla. Nii jubedad olid. Seekord on juba emakas vist nii välja venitatud, et venimisvalud on hästi tagasihoidlikud. Siiani on mul olnud kõigest paar korda sellist tugevamat valu aga üldjuhul on tegemist olnud pigem õrna pakitsusega. Isegi need käivad nädalate tagant.

Hormoonid. Ma olen peast täiesti sooooooda! Mul on juba endal ka häbi, sest ma poleks iial arvanud, et ma nii ära pööran. Ma reaalselt nutan iga asja peale. Mind ajab kõik nutma, vahet pole kas see on naeratav Sipu või mingisugune tülgastav roheline tõuk kes mu roose näksib. Ma nutan vihast, õnnest, neutraalsusest. Tülid on kerged tulema ja ma olen päris teatraalseks muutunud. Draama. Draama. Draama :D

Orgasmid. Neist ei tea ma samuti mitte midagi. Mõtlen küll, et seal all peaks korralik verevarustus olema aga seis on 0. Jumal tänatud mõnes mõttes, et neid seekord läbi une ei esine, sest eelmisel korral kutsusid need korralikult toonuseid esile. 

Toonused. Ei ole pääsu neist ka seekord. Hakkasid need mind juba esimese trimestri lõpus kiusama ja kiusavad siiani. Seekord olen ma ise targem ja kogenenum ning oskan nendega paremini hakkama saada. Hetkel võtan 600mg magneesiumi ja see vist isegi natukene aitab. Nad küll käivad aga mitte nii tihti. Olemuselt on need täpselt samasugused nagu esimesel korral ehk üsna valusad. Toonuse ajal tuleb korralikult hingata ja paigal olla, muidu muutub valu väga hulluks.

Isud ja Isutus. Esimese trimestri ajal ei olnud mul ei isu ega isusid, sest ma lihtsalt oksendasin kogu aeg. Samas selle kõige kõrval eelistasin süüa pigem värsket kraami, soolapulki ja coca colat. Need tegid lihtsalt olemise mingil määral paremaks.

Rinnad. Öhh-öhh. Need olid naeruväärsed! Nägid välja nagu tühjad sokid. Ma pole kunagi midagi nii koledat enda küljes näinud. Ei teagi kas nutta või naerda, pigem vist mõlemat korraga. Eks asi oi kindlasti selles, et Sipu oli mul kuni 8+ nädalani rinnalaps. Peale seda ta loobus ise rinnast ja nii need rinnad mul jäid. Loppis nagu ma ei tea mis asjad. Mõnel mehel on ka ilusamad :D

Iiveldus. Ma siiani ei mõista miks ma seda iiveldamist esimese raseduse ajal taga nutsin? Eks see mingi sotsiaalne surve oli, sest normaalne ja terve rasedus tähendab ju iiveldamist. Igatahes olen ma õnnelik, et esimene rasedus iivelduse suhtes nii hästi läks. Seekord enam nii hästi ei läinud ja ma põhimõtteliselt oksendasin/iiveldasin peaaegu terve esimese trimestri. See oli väga omapärane ja kohutav kogemus. Suur osa ajast möödus mul voodis vedeledes, sest ma ei suutnud kõndidagi. Mitte miski ei seisnud sees ja lõpuks sain ma sellest korraliku kaalukao, söögitoru ärrituse ja väikse maksa talitlushäire. Autosõite ei kannata ma siiani, sest mul hakkab nende ajal lihtsalt nii halb.

Veresuhkur. Seekord oli veresuhkur väga problemaatiline. Langes kiiresti ja seetõttu panin pidevalt pildi tasku. Kõige hullem oli see siis kui me näiteks poes olime. Seal ju pole kuhugi istuda. Ühel hetkel tunned, et põsed hakkavad õhetama, kogu keha tabab kuumahoog, seejärel külm higi, pea hakkab ringi käima ja ongi kõik, pilt taskus. Jube! Jumal tänatud, et ma ühistranspordiga sõitma ei pidanud.

Akne. Seekord käib akne lainetena. Vahepeal olen nagu kärnkonn, siis on nahk jälle ilus. Oleneb täiesti päevast. Ainult see vahe on, et akne ei ole laiaulatuslik. Kui tuleb, siis ainult põskedele. Muu kehast on puhas (Siput oodates oli kõik aknega kaetud. Nägu, kael, selg).

Nüüd on vist see koht kus võin südamerahus öelda naistele kellel on eelnev rasedus väga raske olnud, et kindlasti ei pea eos järgmise raseduse pärast muretsema, sest tõesti, see kui eelmine raske oli, ei tähenda, et järgmine samuti on (jeesus kui palju komasid).

teisipäev, 14. juuli 2020

12+5. Oscar uuring Dr. Šoisi juures

Naljakas. Mul on kohe varsti LA aga ma pole jõudnud veel Oscaris käikugi kirja panna. Naljakas. Üritan ruttu oma vead parandada aga tundub, et jäängi neid parandama.

Ei mäleta palju rasedust on :D Vist 14+ midagi?

Seekord üritan ma võimalikult targasti oma käike planeerida. Mida rohkem asju ühele päevale saan, seda parem, sest sõidud on pikad ja ma ei kannata enam silmaotsaski autosõite. Mul hakkab lihtsalt nii halb ja kogu sisikond tahaks välja tulla. Oscar uuring oli mul 21.05 kell 11.30, seega enne seda viisin veel Pelgusse oma uriiniproovi ära, et nende vastused oleks järgmiseks korraks olemas. Samal päeval oli ettenähtud ka telefonivisiit uue ämmaemandaga aga mis kell, see oli mulle teadmata, sest ega kellaaegu ei täpsustatud ei ITKs ega Pelgus. Helistati nii nagu jumal juhatas.

Viisin oma analüüsid ära ja hakkasime Tammsaare ärimaja poole sõitma. Vaatasin kella ja tervelt tund aega oli veel uh-ni. Mõtlesin endamisi kuidas ma seda aega veedan. Kuna oli eriolukord, siis varem ei tahtnud kohale minna ja seega istusin Mürakaga koos autos. Mürakas ilmselgelt kaasa ei saanud tulla ja nii me üritasime kuidagi autos aega tasa teha. Ühel hetkel helistas uus äe ja me saime pea 30-40 minutit temaga jutustada. Selline klassikaline ülekuulamine ja uue aja kirja panek. Leppisime kokku, et uus kontaktvisiit on 17.06 ja siis samal hommikul annan pool tundi enne visiiti vereanalüüsid. Kuna mul oli veresuhkur natukene nihkes, siis tuli kordusproov anda (söö veel eelneval õhtul glasuuri kooki). Peale kõne lõpetamist oli kell juba sealmaal, et võisin vaikselt liikuma hakata.

Närv oli meeletu! Ma ei teadnud mida oodata. Ma teadsin, et tsüstiga on täpselt 50:50 võimalus, et see on kas kadunud või ei ole, kui ei ole, siis mis edasi? Mida see mõjutab? Üritasin sellele mitte mõelda aga ega ma sellega eriti hästi hakkama ei saanud. Ikka muretsed ja see on täiesti normaalne. Šoisi juures oli kõik sama nagu riiklikus ehk käte desinfitseerimine, mask, palaviku mõõtmine ja ankeet. Ei midagi erilist ega uut. 

Istusin diivanile ja ootasin oma aega, umbes 10 minutit oli veel minu ajani kui järsku tundsin, et põis oli kuidagi jube täis. Jälle. Alles ma käisin enne liftiga üles sõitmist wc-s ja sellest oli heal juhul 5 minutit möödas. Läksin wc-sse ja samal ajal kui ma wc-s olin, tuldi mind juba kutsuma. Seega sain wc-st otse uh-sse minna. Ise samal ajal palusin jumalat või keda iganes teist, et kõik hästi oleks ja põnn head koostööd teeks, sest ma päriselt ei taha enam Oscar uuringut vaginaalselt teha. See on lihtsalt liiga piinnarikas. Ei ole kerge tund aega jalad laiali kuskil pukis istuda :D

Alustasime uh-ga kui järsku Šois märkas mu alakõhul suurt armi. Küsis kohe kas on keiser olnud aga ei, see arm on mul sellest, et mul on osa soolestikust ära lõigatud. Ma täpselt enam ei mäleta mis see oli (nimetatakse mingisuguseks sündroomiks) aga Šois ütles kohe, et ta kontrollib beebi soolestiku kullipilguga üle nii palju kui võimalik selles arengujärgus on ning kindlasti vaatab ta selle veel LAs ka üle. Kui andur kõhule maandus, tuli ekraanile ilus pilt. Kõhubeebi oli kõigega rahul ja olemuselt väga rahulik. Liigutada väga ei viitsinud. Viipas seal korra käega, oli natuke paigal ja seejärel pööras meile selja. Tänu sellele, et ta nii tagasihoidlik oli sai Šois kõik näitajad nii ilusti ja kiiresti kätte, et uh toimus ainult umbes 20 minutit. Uskumatult koostöö aldis laps! Täielik Sipu vastand! Soolestikuga oli kõik korras ja muud näitajad olid samuti perfektsed. Riskid sündroomidele 1:20 000. Mida sa hing veel ihaldad, eks? Preeklampsia risk oli samuti olematu ehk 1:3000 midagi, täpset arvu enam ei mäleta. Rasedus nagu raamatust. Kuna ta vedeles seal kõhus nii vaikselt, siis sai Šois ka suguelundi nurga perfektselt ära mõõta ja sain seal samas kohe soo ka teada. Nüüd tuleb ainult oodata LA's kinnitust. Mis aga kõige tähtsam, tsüst oli nabaväädist kadunud, oh seda õnne. Kuidagi nii uskumatu tundus, et mul on üpriski muretu rasedus antud. Kui ma rasedaks jäin, siis ma kartsin kõige rohkem, et kordub kõik see sama mis ma Sipuga läbi tegin. Seetõttu tundus eriti uskumatuna, et mul kõik uh-s nii hästi ja probleemivaba oli.

Põnn oli ilusti kasvanud ja viimasest uh-st 2 päeva suurem. Vastas 13+0 nädalale (esimese uh järgi 12+5) ja peast pepuni oli 7.01cm pikk. Pikk tundub ta tõesti, sest Sipu ajal käisin ma vist 13+4 nädalal oscaris ja Sipu oli peast pepuni sellel ajal 6.57cm. Jalad olid ka uuel beebil mega pikad, noh, nagu mul ja Sipulgi :D Kuna Mürakas kaasa ei saanud eriolukorra tõttu, siis võtsin talle DVD(45€), et ta saaks uuringut kodus vaadata ja heldinud olla, sest see on ju ikkagi esimene uuring kus isa saab reaalselt aimu, et ongi väike beebi kasvamas. DVD-le võtsin juurde veel 3D/4D pildi (15€), et saaks raseduspäevikusse midagi kleepida.

Ma lubasin endale, et ma ei võrdle oma rasedusi omavahel, sest seda oleks väga ebaaus teha. Sipul oli ju kasvupeetus ja kehva verevarustusega platsenta mistõttu oli tema kasvamine ja areng üsas natukene häiritud ja seega see kõik mõjutas tema andmeid ja näitajaid päris palju. Kahjuks. Samas tuleb jällegist tõdeda, et jube huvitav on vaadata ja võrrelda. Tahaks juba LA-d omavahel võrrelda :D

Kokkuvõttes ei midagi hullu. Töö kiire ja korralik ning nagu ma juba mainisin, siis rasedus nagu õpikust. Isegi selline igavam :D Aga iga kell valiksin ma selle igava raseduse kui selle mis Sipuga oli. Närvid on ka ikkagi midagi väärt!

kolmapäev, 1. juuli 2020

10+5. Ametlikult rase

Suvi on oma töö teinud ja siin puhub korralik tuul. Mul on varsti pool rasedust läbi aga ma pole veel esimese trimestri tähelepanekuidki kirja jõudnud panna. Teise raseduse rõõmud, kõik möödub nii tohutu kiirusega (anna andeks kõhubeebi!).


Kui ma Sipu ära sünnitasin ja peale sünnitust mitte nii toredaid uudiseid sain, siis ma teadsin kohe, et enam mina oma rasedustega ITKsse jalga ei tõsta. Muidugi on ammu teada, et ma olen see inimene kellele elu mängib kohe kõik vastupidiselt kätte ja nii ma tavaliselt oma ''mina küll enam...'' suppe lõpuks lürbin. Endal silmad häbi täis! Kui ma rasedusest teada sain, selle lõpuks kinnitatud sain, helistasin Pelgusse ja küsisin arvele võtmiseks aega. Aega pakuti alles 12+ nädalaks ja see tundus mulle kuidagi eriti kauge tulevikuna, et ennast lõpuks arvele saaks võtta. Seejärel suhtlesin natukene sõbrannaga, tema tegi omalt poolt mis sai ja nii ma sain juba nädalake hiljem ITKsse aja aga kuna ma teadsin, et ma pean niikuinii Nipt vere andma, siis mul ei ole mõttet sõita sinna edasi-tagasi ja nii ma lükkasin aja 10+ nädalasse, et saaks kõik analüüsid korraga anda ja ma ei peaks sinna enam oma nägu mõnda aega näitama.

Tunne oli muidugi kehv, sest tegelikult ma tahtsin end ikkagi nii hirmsasti Pelgusse arvele võtta aga läks nii, et ma jõudsin jälle ringiga ITKsse ja selle üle ei olnud mul üldse hea meel. Mind lohutas ainult see, et mitmed inimesed kiitsid antud ämmaemandat ja mul jäi üle ainult loota, et kõik lähebki hästi.

7.05 oli mul 10+5 nädalat rasedust ja esimene visiit ITKs. Kohale minnes oli naistenõuandla kõrval telk kus tuli ära täita see kurikuulus koroona paber, samal ajal mõõdeti palaviku, tuli käed desinfitseerida ja endale mask ette panna. Seejärel võisin edasi naistenõuandlasse minna. Väike närv oli sees aga ei midagi hullu.

Kui mu aeg lõpuks kätte jõudis ja ma ruumi sisse võisin astuda, siis ega mul mingeid erilisi emotsioone ei olnud. Mul oli kohe tunne, et see õhkkond ei ole ikkagi mulle. Ämmaemand oli pigem selline vaikne ja seega ma arvan, et ta pigem sobibki naistele kellel pole väga küsimusi. Ta ise ka eriti midagi ei uurinud ja seega läks kogu visiit üsna vaikselt mööda. Istusin seal piinlikus vaikuses, endal natukene ebamugav. See tähtis klikk jäi käimata ja ma ei tundnud erilist sidet oma ämmaemandaga, nagu öeldakse, siis klapp puudus ja see ei olnud mitte kuidagi hea. Suure osa infost leidis ta arvutist eelmise raseduse ajast. Nii ta täitis seal mu rasedakaarti ja vahepeal küsis mõne üksiku küsimuse. Minu jaoks jättis ÄE endast pigem neutraalse mulje, kuigi tegelikult oli asju mis mind natukene kripeldama jäid peale visiiti ja mille tõttu ma veel rohkem kahetsesin, et end sinna olin arvele võtnud. Toon näiteks kroonilised haigused. Kui ma ütlesin, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud mis esinevad tavaliselt 4-6 korda aastas, siis ta lihtsalt segas vahele ja ütles, et kui ma veel end hormoonidega ei süsti, siis ma kroonilist neeruhaigust ei põe, pigem on need lihtsalt tihedad põletikud. Ma ei teadnud, et üks ÄE on ka lisaks nefroloog. Ma olen siiani käinud mitmeid kordi neerudega uh-s, uuringutel ja ka perearst on kinnitanud, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud. Lisaks on see alati igale poole kirja läinud. Peale seda tundsin ma ennast eriti lollina. Ma nagu oleks endal margi täis teinud, sest ma ei tea ise ka täpselt mis haigused mul on või pole. Okei, see selleks. Teine asi mis mind juba rohkem häirima jäi oli see kui ÄE küsis palju laps sündides kaalus. Kui ma vastasin, et 2650g ja sündis 38+6, siis ÄE ütles, et see on täiesti normaalne keskmine. See oli see koht kus ma oleks tahtnud küsida, et mida kuradit ta nüüd ajab? Üks nabaväät oli põhimõtteliselt töö lõpetanud, platsenta oli alla andnud ja see oli normaalne keskmine sünnikaal? Ma reaalselt tahaks teada kui palju neid 2650g keskmiseid lapsi siis iga päev siin sünnib? Enneaegseid lapsi loetakse vist kaalu järgi kuni 2500g (ma pole muidugi päris kindel aga kuskilt jäi selline info kahe kõrva vahele) ja Sipu oli ainult 150g raskem. Peale seda ma juba vaagisin tõsiselt mõtet, et sinna ma ei jää. 

Kätte jõudis uh aeg. Algul võttis ÄE mult igasugused proovid aga nendega läks muidugi väga kaua enne kui ta need kätte sai. Ma olin nii pinges ja siis ta ei saanud neid raudu seal kuidagi paika ja ma mõtlesin tõsimeeli, et ma annan kohe varsti otsad. Ühel hetkel sai see kõik õnneks läbi. Seejärel tegi uh ja vaatas beebit. Need masinad ei kannata mitte mingisugust kriitikat, sest mina näiteks isegi ei saanud aru, et lapsel süda lööb. ÄE ise ütles, et see siin peaks süda olema ja südametöö on olemas ja korras. Küsisin veel, et äkki ta näeb nabaväädis olevat tsüsti ka aga pildi kvaliteet oli nii halb ja nabaväät oli nii halvas asendis, et ta ei näinud seda ega saanud öelda kas see on alles või mitte.

Peale uh-d tegi ÄE mulle saatekirja vereanalüüsidele. Kuigi algul pidin ma Nipti saama, siis täpselt 7.05 hakati jälle Oscareid tegema ja ma jäin Niptist ilma. Pakkus mulle Oscarisse aega aga seda mul vaja polnud, sest ma pidin niikuinii Šoisi juurde minema ja topelt ei viitsinud ma seda teha. Küsis veel kas LA teen riikliku või Šoisi juures ja sellele ma ei hakanud vastama, sest ma tegin juba peas oma plaane. Sain uriinianalüüside jaoks katsutid ja võisin minna. Oligi kõik. A, uue aja sain ka 7 nädalat hiljem ja see oli siis telefonivisiit.

See oli eriolukorra ajal hästi mugav, et labor oli naistenõuandlas ja ma ei pidanud üle õue teise majja jooksma vaid sain kõik vajaliku seal ära teha. Andsin oma vereanalüüsid ära ja läksin autosse. Umbes 5 minutit hiljem kui me olime juba parklast välja sõitnud ja suurele teele jõudnud, helistas ÄE ja ütles, et ta andis mulle vale katsuti, kas saan minna ja välja vahetada.  Mis mul üle jäi. Kordasin telgis protseduure, läksin vahetasin oma katsuti ära ja sain lõpuks minema.

Autosse istudes muljetasin Mürakaga ja ausalt öeldes olin ma veidi pettunud. Sõbrannadele ei hakanud üldse sellest kõigest rääkimagi, ütlesin ainult, et jumala okei oli ja ma olen rahul (mis ma ikka heietan). Teised oleks mind lihtsalt vaadanud nagu hellikut kellele miski ei kõlba. Ütlen ausalt, et tollel hetkel olin ma veel eelmisest rasedusest üsna hellake, see kõik mis Sipuga toimus oli ikkagi minu jaoks päris julm ja hirmutav ning kogedes uuesti midagi sellist liiga neutraalset, siis olgem ausad, see ei tekitanud minus just suurt ja vaimustavat turvatunnet. Ma ei ootagi, et ÄE mind kätel kannaks aga ma tahan, et asjasse suhtutaks natukene tõsisemalt. See oleks palju kaasa aidanud kui ÄE poleks kommenteerinud mu pidevaid neeruvaagnapõletike ja seda, et Sipu kaal oli täitsa korralik keskmine. Nagu ikka, siis inimesed on erinevad, nende vajadused on erinevad ja kõik ei saagi omavahel klappida. Kui seda klappi kohe ei teki, siis seda ei tekigi, nii lihtne see kõik ongi.