10+5. Ametlikult rase

Suvi on oma töö teinud ja siin puhub korralik tuul. Mul on varsti pool rasedust läbi aga ma pole veel esimese trimestri tähelepanekuidki kirja jõudnud panna. Teise raseduse rõõmud, kõik möödub nii tohutu kiirusega (anna andeks kõhubeebi!).

Kui ma Sipu ära sünnitasin ja peale sünnitust mitte nii toredaid uudiseid sain, siis ma teadsin kohe, et enam mina oma rasedustega ITKsse jalga ei tõsta. Muidugi on ammu teada, et ma olen see inimene kellele elu mängib kohe kõik vastupidiselt kätte ja nii ma tavaliselt oma ''mina küll enam...'' suppe lõpuks lürbin. Endal silmad häbi täis! Kui ma rasedusest teada sain, selle lõpuks kinnitatud sain, helistasin Pelgusse ja küsisin arvele võtmiseks aega. Aega pakuti alles 12+ nädalaks ja see tundus mulle kuidagi eriti kauge tulevikuna, et ennast lõpuks arvele saaks võtta. Seejärel suhtlesin natukene sõbrannaga, tema tegi omalt poolt mis sai ja nii ma sain juba nädalake hiljem ITKsse aja aga kuna ma teadsin, et ma pean niikuinii Nipt vere andma, siis mul ei ole mõttet sõita sinna edasi-tagasi ja nii ma lükkasin aja 10+ nädalasse, et saaks kõik analüüsid korraga anda ja ma ei peaks sinna enam oma nägu mõnda aega näitama.

Tunne oli muidugi kehv, sest tegelikult ma tahtsin end ikkagi nii hirmsasti Pelgusse arvele võtta aga läks nii, et ma jõudsin jälle ringiga ITKsse ja selle üle ei olnud mul üldse hea meel. Mind lohutas ainult see, et mitmed inimesed kiitsid antud ämmaemandat ja mul jäi üle ainult loota, et kõik lähebki hästi.

7.05 oli mul 10+5 nädalat rasedust ja esimene visiit ITKs. Kohale minnes oli naistenõuandla kõrval telk kus tuli ära täita see kurikuulus koroona paber, samal ajal mõõdeti palaviku, tuli käed desinfitseerida ja endale mask ette panna. Seejärel võisin edasi naistenõuandlasse minna. Väike närv oli sees aga ei midagi hullu.

Kui mu aeg lõpuks kätte jõudis ja ma ruumi sisse võisin astuda, siis ega mul mingeid erilisi emotsioone ei olnud. Mul oli kohe tunne, et see õhkkond ei ole ikkagi mulle. Ämmaemand oli pigem selline vaikne ja seega ma arvan, et ta pigem sobibki naistele kellel pole väga küsimusi. Ta ise ka eriti midagi ei uurinud ja seega läks kogu visiit üsna vaikselt mööda. Istusin seal piinlikus vaikuses, endal natukene ebamugav. See tähtis klikk jäi käimata ja ma ei tundnud erilist sidet oma ämmaemandaga, nagu öeldakse, siis klapp puudus ja see ei olnud mitte kuidagi hea. Suure osa infost leidis ta arvutist eelmise raseduse ajast. Nii ta täitis seal mu rasedakaarti ja vahepeal küsis mõne üksiku küsimuse. Minu jaoks jättis ÄE endast pigem neutraalse mulje, kuigi tegelikult oli asju mis mind natukene kripeldama jäid peale visiiti ja mille tõttu ma veel rohkem kahetsesin, et end sinna olin arvele võtnud. Toon näiteks kroonilised haigused. Kui ma ütlesin, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud mis esinevad tavaliselt 4-6 korda aastas, siis ta lihtsalt segas vahele ja ütles, et kui ma veel end hormoonidega ei süsti, siis ma kroonilist neeruhaigust ei põe, pigem on need lihtsalt tihedad põletikud. Ma ei teadnud, et üks ÄE on ka lisaks nefroloog. Ma olen siiani käinud mitmeid kordi neerudega uh-s, uuringutel ja ka perearst on kinnitanud, et mul on kroonilised neeruvaagna põletikud. Lisaks on see alati igale poole kirja läinud. Peale seda tundsin ma ennast eriti lollina. Ma nagu oleks endal margi täis teinud, sest ma ei tea ise ka täpselt mis haigused mul on või pole. Okei, see selleks. Teine asi mis mind juba rohkem häirima jäi oli see kui ÄE küsis palju laps sündides kaalus. Kui ma vastasin, et 2650g ja sündis 38+6, siis ÄE ütles, et see on täiesti normaalne keskmine. See oli see koht kus ma oleks tahtnud küsida, et mida kuradit ta nüüd ajab? Üks nabaväät oli põhimõtteliselt töö lõpetanud, platsenta oli alla andnud ja see oli normaalne keskmine sünnikaal? Ma reaalselt tahaks teada kui palju neid 2650g keskmiseid lapsi siis iga päev siin sünnib? Enneaegseid lapsi loetakse vist kaalu järgi kuni 2500g (ma pole muidugi päris kindel aga kuskilt jäi selline info kahe kõrva vahele) ja Sipu oli ainult 150g raskem. Peale seda ma juba vaagisin tõsiselt mõtet, et sinna ma ei jää. 

Kätte jõudis uh aeg. Algul võttis ÄE mult igasugused proovid aga nendega läks muidugi väga kaua enne kui ta need kätte sai. Ma olin nii pinges ja siis ta ei saanud neid raudu seal kuidagi paika ja ma mõtlesin tõsimeeli, et ma annan kohe varsti otsad. Ühel hetkel sai see kõik õnneks läbi. Seejärel tegi uh ja vaatas beebit. Need masinad ei kannata mitte mingisugust kriitikat, sest mina näiteks isegi ei saanud aru, et lapsel süda lööb. ÄE ise ütles, et see siin peaks süda olema ja südametöö on olemas ja korras. Küsisin veel, et äkki ta näeb nabaväädis olevat tsüsti ka aga pildi kvaliteet oli nii halb ja nabaväät oli nii halvas asendis, et ta ei näinud seda ega saanud öelda kas see on alles või mitte.

Peale uh-d tegi ÄE mulle saatekirja vereanalüüsidele. Kuigi algul pidin ma Nipti saama, siis täpselt 7.05 hakati jälle Oscareid tegema ja ma jäin Niptist ilma. Pakkus mulle Oscarisse aega aga seda mul vaja polnud, sest ma pidin niikuinii Šoisi juurde minema ja topelt ei viitsinud ma seda teha. Küsis veel kas LA teen riikliku või Šoisi juures ja sellele ma ei hakanud vastama, sest ma tegin juba peas oma plaane. Sain uriinianalüüside jaoks katsutid ja võisin minna. Oligi kõik. A, uue aja sain ka 7 nädalat hiljem ja see oli siis telefonivisiit.

See oli eriolukorra ajal hästi mugav, et labor oli naistenõuandlas ja ma ei pidanud üle õue teise majja jooksma vaid sain kõik vajaliku seal ära teha. Andsin oma vereanalüüsid ära ja läksin autosse. Umbes 5 minutit hiljem kui me olime juba parklast välja sõitnud ja suurele teele jõudnud, helistas ÄE ja ütles, et ta andis mulle vale katsuti, kas saan minna ja välja vahetada.  Mis mul üle jäi. Kordasin telgis protseduure, läksin vahetasin oma katsuti ära ja sain lõpuks minema.

Autosse istudes muljetasin Mürakaga ja ausalt öeldes olin ma veidi pettunud. Sõbrannadele ei hakanud üldse sellest kõigest rääkimagi, ütlesin ainult, et jumala okei oli ja ma olen rahul (mis ma ikka heietan). Teised oleks mind lihtsalt vaadanud nagu hellikut kellele miski ei kõlba. Ütlen ausalt, et tollel hetkel olin ma veel eelmisest rasedusest üsna hellake, see kõik mis Sipuga toimus oli ikkagi minu jaoks päris julm ja hirmutav ning kogedes uuesti midagi sellist liiga neutraalset, siis olgem ausad, see ei tekitanud minus just suurt ja vaimustavat turvatunnet. Ma ei ootagi, et ÄE mind kätel kannaks aga ma tahan, et asjasse suhtutaks natukene tõsisemalt. See oleks palju kaasa aidanud kui ÄE poleks kommenteerinud mu pidevaid neeruvaagnapõletike ja seda, et Sipu kaal oli täitsa korralik keskmine. Nagu ikka, siis inimesed on erinevad, nende vajadused on erinevad ja kõik ei saagi omavahel klappida. Kui seda klappi kohe ei teki, siis seda ei tekigi, nii lihtne see kõik ongi.