Naljakas. Mul on kohe varsti LA aga ma pole jõudnud veel Oscaris käikugi kirja panna. Naljakas. Üritan ruttu oma vead parandada aga tundub, et jäängi neid parandama.
Ei mäleta palju rasedust on :D Vist 14+ midagi?
Seekord üritan ma võimalikult targasti oma käike planeerida. Mida rohkem asju ühele päevale saan, seda parem, sest sõidud on pikad ja ma ei kannata enam silmaotsaski autosõite. Mul hakkab lihtsalt nii halb ja kogu sisikond tahaks välja tulla. Oscar uuring oli mul 21.05 kell 11.30, seega enne seda viisin veel Pelgusse oma uriiniproovi ära, et nende vastused oleks järgmiseks korraks olemas. Samal päeval oli ettenähtud ka telefonivisiit uue ämmaemandaga aga mis kell, see oli mulle teadmata, sest ega kellaaegu ei täpsustatud ei ITKs ega Pelgus. Helistati nii nagu jumal juhatas.
Viisin oma analüüsid ära ja hakkasime Tammsaare ärimaja poole sõitma. Vaatasin kella ja tervelt tund aega oli veel uh-ni. Mõtlesin endamisi kuidas ma seda aega veedan. Kuna oli eriolukord, siis varem ei tahtnud kohale minna ja seega istusin Mürakaga koos autos. Mürakas ilmselgelt kaasa ei saanud tulla ja nii me üritasime kuidagi autos aega tasa teha. Ühel hetkel helistas uus äe ja me saime pea 30-40 minutit temaga jutustada. Selline klassikaline ülekuulamine ja uue aja kirja panek. Leppisime kokku, et uus kontaktvisiit on 17.06 ja siis samal hommikul annan pool tundi enne visiiti vereanalüüsid. Kuna mul oli veresuhkur natukene nihkes, siis tuli kordusproov anda (söö veel eelneval õhtul glasuuri kooki). Peale kõne lõpetamist oli kell juba sealmaal, et võisin vaikselt liikuma hakata.
Närv oli meeletu! Ma ei teadnud mida oodata. Ma teadsin, et tsüstiga on täpselt 50:50 võimalus, et see on kas kadunud või ei ole, kui ei ole, siis mis edasi? Mida see mõjutab? Üritasin sellele mitte mõelda aga ega ma sellega eriti hästi hakkama ei saanud. Ikka muretsed ja see on täiesti normaalne. Šoisi juures oli kõik sama nagu riiklikus ehk käte desinfitseerimine, mask, palaviku mõõtmine ja ankeet. Ei midagi erilist ega uut.
Istusin diivanile ja ootasin oma aega, umbes 10 minutit oli veel minu ajani kui järsku tundsin, et põis oli kuidagi jube täis. Jälle. Alles ma käisin enne liftiga üles sõitmist wc-s ja sellest oli heal juhul 5 minutit möödas. Läksin wc-sse ja samal ajal kui ma wc-s olin, tuldi mind juba kutsuma. Seega sain wc-st otse uh-sse minna. Ise samal ajal palusin jumalat või keda iganes teist, et kõik hästi oleks ja põnn head koostööd teeks, sest ma päriselt ei taha enam Oscar uuringut vaginaalselt teha. See on lihtsalt liiga piinnarikas. Ei ole kerge tund aega jalad laiali kuskil pukis istuda :D
Alustasime uh-ga kui järsku Šois märkas mu alakõhul suurt armi. Küsis kohe kas on keiser olnud aga ei, see arm on mul sellest, et mul on osa soolestikust ära lõigatud. Ma täpselt enam ei mäleta mis see oli (nimetatakse mingisuguseks sündroomiks) aga Šois ütles kohe, et ta kontrollib beebi soolestiku kullipilguga üle nii palju kui võimalik selles arengujärgus on ning kindlasti vaatab ta selle veel LAs ka üle. Kui andur kõhule maandus, tuli ekraanile ilus pilt. Kõhubeebi oli kõigega rahul ja olemuselt väga rahulik. Liigutada väga ei viitsinud. Viipas seal korra käega, oli natuke paigal ja seejärel pööras meile selja. Tänu sellele, et ta nii tagasihoidlik oli sai Šois kõik näitajad nii ilusti ja kiiresti kätte, et uh toimus ainult umbes 20 minutit. Uskumatult koostöö aldis laps! Täielik Sipu vastand! Soolestikuga oli kõik korras ja muud näitajad olid samuti perfektsed. Riskid sündroomidele 1:20 000. Mida sa hing veel ihaldad, eks? Preeklampsia risk oli samuti olematu ehk 1:3000 midagi, täpset arvu enam ei mäleta. Rasedus nagu raamatust. Kuna ta vedeles seal kõhus nii vaikselt, siis sai Šois ka suguelundi nurga perfektselt ära mõõta ja sain seal samas kohe soo ka teada. Nüüd tuleb ainult oodata LA's kinnitust. Mis aga kõige tähtsam, tsüst oli nabaväädist kadunud, oh seda õnne. Kuidagi nii uskumatu tundus, et mul on üpriski muretu rasedus antud. Kui ma rasedaks jäin, siis ma kartsin kõige rohkem, et kordub kõik see sama mis ma Sipuga läbi tegin. Seetõttu tundus eriti uskumatuna, et mul kõik uh-s nii hästi ja probleemivaba oli.
Põnn oli ilusti kasvanud ja viimasest uh-st 2 päeva suurem. Vastas 13+0 nädalale (esimese uh järgi 12+5) ja peast pepuni oli 7.01cm pikk. Pikk tundub ta tõesti, sest Sipu ajal käisin ma vist 13+4 nädalal oscaris ja Sipu oli peast pepuni sellel ajal 6.57cm. Jalad olid ka uuel beebil mega pikad, noh, nagu mul ja Sipulgi :D Kuna Mürakas kaasa ei saanud eriolukorra tõttu, siis võtsin talle DVD(45€), et ta saaks uuringut kodus vaadata ja heldinud olla, sest see on ju ikkagi esimene uuring kus isa saab reaalselt aimu, et ongi väike beebi kasvamas. DVD-le võtsin juurde veel 3D/4D pildi (15€), et saaks raseduspäevikusse midagi kleepida.
Ma lubasin endale, et ma ei võrdle oma rasedusi omavahel, sest seda oleks väga ebaaus teha. Sipul oli ju kasvupeetus ja kehva verevarustusega platsenta mistõttu oli tema kasvamine ja areng üsas natukene häiritud ja seega see kõik mõjutas tema andmeid ja näitajaid päris palju. Kahjuks. Samas tuleb jällegist tõdeda, et jube huvitav on vaadata ja võrrelda. Tahaks juba LA-d omavahel võrrelda :D
Kokkuvõttes ei midagi hullu. Töö kiire ja korralik ning nagu ma juba mainisin, siis rasedus nagu õpikust. Isegi selline igavam :D Aga iga kell valiksin ma selle igava raseduse kui selle mis Sipuga oli. Närvid on ka ikkagi midagi väärt!
Postita kommentaar