Hüvasti 1. trimester!

esmaspäev, 20. juuli 2020

Mõtlesin siin mis ma mõtlesin aga lõpuks leidsin, et kõige lahedam viis esimene trimester kirja panna, on seda võrrelda Sipu ootega. Mul lihtsalt on seekord kirjasoolikas üsna kehv ja mälu pole ka enam suurem asi.


Esimene trimester möödus seekord üsna murevabalt. Muidugi oli kordi kus ma hakkasin nabaväädis asetseva tsüsti pärast kartma aga õnneks suutsin ma sellelt mõtteid eemale juhtida. Õigemini siin tuli appi tavaliselt Sipu oma nõudmistega, siis ei olnudki aega millelegi enam mõelda. Kõige suurem pingelangus oligi peale Oscar uuringut, sest siis saime teada, et tsüsti enam pole ja beebiga on kõik kõige parimas korras. Seega edaspidi võisin rahulikult oma rasedust edasi nautida. 

Algkaal: 50kg
Kaal 13+0 nädalal: 45kg
Kaaluiive: -5kg

Karvakasv. Karvakasv on kõvasti aeglustunud ja seda igal pool! Ei kasva juuksed, jalakarvad ega muu tore ja säärane. Jalgadega on veel eriti mugav, sest ma reaalselt ei pea neid nädal aega raseerima. Mul lihtsalt pole mitte midagi raseerida. Umbes 2 nädalat peale viimast raseerimist on jalakarvad saavutanud mingisuguse ebamäärase pikkuse mida saaks juba kuidagi nüsida. Teiseks suureks plussiks on see, et nahk ei ole enam peale raseerimist nii ärritunud. Mul on selles suhtes kehv nahk, ärritub väga kergelt ja hullult. Tavaliselt on jalad peale raseerimist punased aga nüüd näevad täitsa ilusad välja. Ka sissekasvanud karvad on vähenenud! Pole ime, et ma end seekord kuidagi eriti säravana tunnen.

Muutused nahas. Ma ei tea kas see on seotud just rasedusega aga ma olen hakanud päevituma! Ma pole kunagi päikest peale võtnud ja seda teavad kõik. Üldjuhul näen ma suvel välja nagu kapikoi. Lõdvalt võiksin suveööl välja minna ja nahkhiiri püüda, sest nood ei saaks aru, et tegemist pole valge linaga mis õues vedeleb vaid hoopis minuga, kes ma nii kohutavalt valge olen (valge lina tõmbab putukaid, mis omakorda tõmbavad nahkhiiri!). Tänavu olen ma aga nii jumekas, et endalegi tundub see uskumatuna. Sain isegi esimest korda elus tunda mis on päikese poolt ära põletatud nahk ja valu. 

Kõhukinnisus. Mul pole vist mitte kunagi seedimine nii korras olnud kui nüüd. See rasedus on kuidagi väga tervendav. Siiani on mul ainult 1x kõhukinnisus olnud ja seegi lühiajaline. Isegi Elevit ei ole suutnud kõhukinnisust tekitada (eelmine kord lõi Elevit mul kõhu väga kinni).

Gaasid. Eeeeee....Mis need gaasid on? või gaasivalud?

Venimisvalud. Hmmm, kui ma rasedaks jäin siis ma kartsin meeletult venimisvalusid, sest Sipuga kestsid need väga kaua ja need tegid põrguvalu. Vahel ma lihtsalt olingi külili maas ja sõin No Spad ja Paracetamoli, sest ilma ei olnud lihtsalt võimalik olla. Nii jubedad olid. Seekord on juba emakas vist nii välja venitatud, et venimisvalud on hästi tagasihoidlikud. Siiani on mul olnud kõigest paar korda sellist tugevamat valu aga üldjuhul on tegemist olnud pigem õrna pakitsusega. Isegi need käivad nädalate tagant.

Hormoonid. Ma olen peast täiesti sooooooda! Mul on juba endal ka häbi, sest ma poleks iial arvanud, et ma nii ära pööran. Ma reaalselt nutan iga asja peale. Mind ajab kõik nutma, vahet pole kas see on naeratav Sipu või mingisugune tülgastav roheline tõuk kes mu roose näksib. Ma nutan vihast, õnnest, neutraalsusest. Tülid on kerged tulema ja ma olen päris teatraalseks muutunud. Draama. Draama. Draama :D

Orgasmid. Neist ei tea ma samuti mitte midagi. Mõtlen küll, et seal all peaks korralik verevarustus olema aga seis on 0. Jumal tänatud mõnes mõttes, et neid seekord läbi une ei esine, sest eelmisel korral kutsusid need korralikult toonuseid esile. 

Toonused. Ei ole pääsu neist ka seekord. Hakkasid need mind juba esimese trimestri lõpus kiusama ja kiusavad siiani. Seekord olen ma ise targem ja kogenenum ning oskan nendega paremini hakkama saada. Hetkel võtan 600mg magneesiumi ja see vist isegi natukene aitab. Nad küll käivad aga mitte nii tihti. Olemuselt on need täpselt samasugused nagu esimesel korral ehk üsna valusad. Toonuse ajal tuleb korralikult hingata ja paigal olla, muidu muutub valu väga hulluks.

Isud ja Isutus. Esimese trimestri ajal ei olnud mul ei isu ega isusid, sest ma lihtsalt oksendasin kogu aeg. Samas selle kõige kõrval eelistasin süüa pigem värsket kraami, soolapulki ja coca colat. Need tegid lihtsalt olemise mingil määral paremaks.

Rinnad. Öhh-öhh. Need olid naeruväärsed! Nägid välja nagu tühjad sokid. Ma pole kunagi midagi nii koledat enda küljes näinud. Ei teagi kas nutta või naerda, pigem vist mõlemat korraga. Eks asi oi kindlasti selles, et Sipu oli mul kuni 8+ nädalani rinnalaps. Peale seda ta loobus ise rinnast ja nii need rinnad mul jäid. Loppis nagu ma ei tea mis asjad. Mõnel mehel on ka ilusamad :D

Iiveldus. Ma siiani ei mõista miks ma seda iiveldamist esimese raseduse ajal taga nutsin? Eks see mingi sotsiaalne surve oli, sest normaalne ja terve rasedus tähendab ju iiveldamist. Igatahes olen ma õnnelik, et esimene rasedus iivelduse suhtes nii hästi läks. Seekord enam nii hästi ei läinud ja ma põhimõtteliselt oksendasin/iiveldasin peaaegu terve esimese trimestri. See oli väga omapärane ja kohutav kogemus. Suur osa ajast möödus mul voodis vedeledes, sest ma ei suutnud kõndidagi. Mitte miski ei seisnud sees ja lõpuks sain ma sellest korraliku kaalukao, söögitoru ärrituse ja väikse maksa talitlushäire. Autosõite ei kannata ma siiani, sest mul hakkab nende ajal lihtsalt nii halb.

Veresuhkur. Seekord oli veresuhkur väga problemaatiline. Langes kiiresti ja seetõttu panin pidevalt pildi tasku. Kõige hullem oli see siis kui me näiteks poes olime. Seal ju pole kuhugi istuda. Ühel hetkel tunned, et põsed hakkavad õhetama, kogu keha tabab kuumahoog, seejärel külm higi, pea hakkab ringi käima ja ongi kõik, pilt taskus. Jube! Jumal tänatud, et ma ühistranspordiga sõitma ei pidanud.

Akne. Seekord käib akne lainetena. Vahepeal olen nagu kärnkonn, siis on nahk jälle ilus. Oleneb täiesti päevast. Ainult see vahe on, et akne ei ole laiaulatuslik. Kui tuleb, siis ainult põskedele. Muu kehast on puhas (Siput oodates oli kõik aknega kaetud. Nägu, kael, selg).

Nüüd on vist see koht kus võin südamerahus öelda naistele kellel on eelnev rasedus väga raske olnud, et kindlasti ei pea eos järgmise raseduse pärast muretsema, sest tõesti, see kui eelmine raske oli, ei tähenda, et järgmine samuti on (jeesus kui palju komasid).

Comments