16+6. Kohtumine uue ämmaemandaga

neljapäev, 6. august 2020

Ämmaemanda valimine on selline hästi tore ja aeganõudev töö. Iga naine tahab, et tema rasedust jälgiks võimalikult pädev inimene kes oskab ohud ära tunda ja neid hinnata, vajadusel tegutseda. Suur osa naisi paneb aga endale tavaliselt aja esimese ämmaemanda juurde kes saadaval on. Iseasi kui pädev selline käitumine on, sest tihti satutakse inimeste otsa kes on kehva hinnanguga ja mitte just kõige paremad. Jällegist ma ise ei ole ühtegi äe-d huupi valinud aga samas ei ole mul ikkagi midagi kiiduväärt öelda, seega võib ka nii minna. Taaskord kutsun ma teid üles jätma interneti tagasisidet (nt. SIIN), sest tegelikult on see väga tähtis. Ma võin ju endale head äe-d otsida ja netis võib tema kohta 3 positiivset arvustust olla aga see ei tähenda veel, et ta hea on. Äkki on negatiivset hoopis rohkem aga kuna keegi sellest ei kirjuta, siis järgnevad naised seda ei tea.
Igatahes, kui ma olin ITKs oma esimesel visiidil ära käinud, teadsin kohe, et maksku mis maksab aga ma lähen Pelgusse üle. Pole vahet, et sinna on logistiliselt kehvem minna ja suurem oht ummikusse sattuda aga seekord ma ei tahtnud oma viga korrata, et lepin sellega mis mul on. Ma tahtsin rohkemat ja tundus igati mõistlik endale see rohkem ise taaskord otsida.

Peale visiiti koju jõudes hakkasin googeldama. Googeldasin siit ja sealt, küsisin gruppidest arvamusi, vaatasin tutvustusi (mis olid mitu aastat vanad!) jne. Kõige selle kõrvalt ma teadsin, et ega see googeldamine ei pruugi ka ju õiget infot anda. Olin Sipu äe ka googeldades endale välja valinud ja sain korralikult vastu näppe, kuigi antud isikut kiideti maa ja taevani. Samas päevad läksid ja ma teadsin, et see otsus tuleb kiiresti ära teha ja keegi tuleb välja valida. Aga kes? Seda ma ei suutnud otsustada. Ühel õhtul sattusin juhuslikult Roaldi nädala peale. Käis emadepäeva erisaade kus oli juttu sünnitusest Pelgulinna sünnitusmajas. Seal nägin ämmaemandat kelle nimi oli Liis Jõgis. Vaatasin natukene, mõtlesin ja siis lõi tuluke peas põlema. Aega võttis aga asja sai, sest esimest korda elus vist tundsin, et vot see ongi õige inimene! Temast õhkus juba ainuüksi läbi ekraani nii palju soojust ja sõbralikust. Ei olnud selline tuim tükk. Ütlesin Mürakale ka, et lõpuks leidsin endale vist äe. Googeldasin ta meili välja ja kirjutasin kirja küsimusega kas ta rasedaid ka jälgib ja kui jälgib, siis kas ma saaksin tema alla jälgimisele. Rääkisin oma loo ära ja oligi kõik. Enne kontaktvisiiti rääkisime telefonivisiidil (oscari päeval) kõik läbi ja seejärel võisin meie kohtumist ootama jääda.

Kätte jõudis visiit ja ausalt öeldes olin ma natukene ärevil. Mulle ei meeldi uued asjad. Mulle ei meeldi kui ma ei tea kus miski asub. Ma pean alati enne infot leidma aga Pelgu maja kohta ei leidnud ma eriti midagi. Lootsin lihtsalt endamisi, et ma ära ei eksi sinna. Kuna oli veel eriolukord, siis õde kes maske jagas ja ankeete täita palus, andis mulle selged juhtnöörid kätte. Andsin oma analüüsid ära ja läksin äe vastuvõttu ootama (analüüsid saab anda esimesel korrusel ja rasedakeskus asub teisel korrusel). 

Rasedakeskus oli mõnus ja hubane. Ainus miinus oli asja juures see, et kabinettide uste taga ei ole diivaneid, need on infolaua juures ja siis sa istud seal ning ootad millal äe sind kutsuma tuleb (võib ka nii minna, et äe on oma kabinetiga täpselt koridori keskel ja siis vaeseke peab pika tee maha kõndima, et rase visiidile kutsuda). 

Kui minu visiit kätte jõudis ja ma kabinetti astusin, teadsin kohe, et see on minu jaoks õige koht. Äe hakkas minuga kohe suhtlema ja vaatasime mu andmed veel korra üle. Äe õhkus positiivsust ja see oli nii hea tunne. Kordagi ei tundnud ma ennast ebamugavalt ja piinliku vaikust ka ei olnud. Vaatasime mu andmed üle ja seejärel tahtis äe Tirtsu südant kuulata. Otsis doppleriga üles ja kui ta südametoone kuulis, siis ta lihtsalt naeratas sügavalt ja oli ise sama õnnelik nagu mina. Kohe oli näha, et inimene on reaalselt südamega nii asja juures. Seejärel mõõtis EPK ja oligi kõik. Enne visiidi lõppu veel luges sõnad peale, et kuigi seekord ei olnud kõrgeid riske preeklampsiale ega üsasisesele kasvupeetusele, siis ta hoiab ikkagi natukene karmimalt silma peal. Kui ma ei tunne liigutusi või liigutuste arv on järsku vähenenud, siis kindlasti kohe pöörduda valvetuppa. See tekitas hinges nii hea tunde. Ma tundsin, et me oleme hoitud ja see ongi kõige tähtsam!

Enne lahkumist vaatasime kiiruga analüüsid üle. Peaaegu kõik oli korras! Va see, et uriinis leidus bilirubiini. Siin aga oli süüdi see, et ma olin raseduse alguses väga kõva oksendaja ja eks see tekitas pisikese maksatalitlushäire. Äe ütles, et praegu me muretsema ei pea ja järgmiseks visiidiks pean uue uriiniproovi viima. Kui sellega ka probleeme on, siis süveneme. Tuli ka välja, et ITK oli mulle pooled vereanalüüsid tegemata jätnud nagu näiteks suguhaigused ja veregrupp. Verekaarti ka ITK ei tahtnud, seega pidin järgmisel korral andma veel vereanalüüsi ka, et Pelgu saaks kõik andmed ilusti ja korrektselt kirja verekaardile. Sain aja looteanatoomiasse ja võisin südamerahus koju minna.

Peale visiiti oli tunne hea. Seekord on küll tunne, et sain oma soovitud äe. Kiitsin veel autos pool teed Mürakale, et mu uus äe on nii armas ja positiivne inimene.

Comments