20+4. Looteanatoomia Pelgus

neljapäev, 6. august 2020

Me olime üsna vaimustuses, et eriolukord lõpuks läbi sai ja Mürakas ka esimest korda ultrahelis Tirtsu näeb. Ma pole siiani mitte ühtegi rasedusaegset uuringut riiklikus haiglas teinud, seega mõtlesin, et kunagi on ikka esimene kord ja proovime ära. Kaotada polnud midagi, sest järgmisel päeval oli meil niikuinii aeg Šoisi juures kirjas.

Pelgusse minnes täitsime ära tervisedeklaratsioonid, desinfitseerisime käed, meil mõõdeti palaviku ja seejärel anti maskid. Samal ajal lugesin gruppidest kuidas mõned ei pidanud Pelgus maske kandma aga teised jälle pidid. Kõik vist olenes sellest kes parasjagu valves oli. Saime rohelise tule ja võisime edasi minna. Esmalt andsin ruttu uued vereanalüüsid ära ja seejärel läksime uh kabineti ukse taha ootama.

Kaua me ootama ei pidanud. Üsna kohe saime sisse. Kabinetis oli infot üles kirjutav õde, arst ja resident/praktikant. Enne kui end pikali viskasin, küsis arst kas Šois sugu ka pakkus ja mida ta pakkus? Vastasin ja rohkem sealt infot tagasi ei tulnud. Algul ma eriti vaimustuses sellest ei olnud, et ma praktikandi otsa sattusin, samas aeg Šoisi juurde oli kirjas ja siis ei olnudki väga vahet kuidas praktikant teeb või hakkama saab. Praktikant ei olnud eriti vaimustuses või ta oli lihtsalt max närvis, sest tal võttis kõik kohutavalt kaua aega ja üldse tundus, et ta juhe jooksis seal mitmeid kordi korralikult kokku. Samas eks ma saan aru, kuskilt peame me ju õppima hakkama aga ebakindlus oli tollel praktikandil küll väga suur. 

Olin juba tükk aega seal vedelenud kui praktikant oli alles väga vähe infot kätte saanud. Tirtsu asend iseenesest oli hea ja ega ta ei tõmmelnud ka seal. Oli ilusti rahulikult paigal ja lasi end mõõta. Praktikant siis otsis ta huuli ja suulage, silmakoopaid, aju, ajuvatsakesi jne. Mõõtis seal igast asjast natukene ehk ühe ajuvatsakese, ühe, reieluu, käe, vaatas magu jne. Uh kulges mega aeglaselt ja ma hakkasin sellest vaikselt ära tüdinema, sest midagi konkreetset nagu ei toimunud, natukene siit ja sealt, vastused poolikud ja ei midagi kindlat. Vahepeal helises arsti telefon ja ta läks juurest üldse ära. Õde kes infot sisestas, luges ette mis tal puudu on. Lõpuks kui arst tagasi ruumi astus, võttis ta praktikandilt anduri ära ja hakkas ise asju mõõtma. See käis üsna kiiresti. Vahepeal küsis õde infot neerude kohta ja praktikant hüüdis, et neerud polnud normis. Ma pidin kreepsu saama, sest misasja? Mis mõttes neerud pole korras? Kõige naljakam on see, et ma isegi ei näinud, et praktikant oleks neere vaadanud. Küllap mul tuli selline tonti näinud nägu pähe, et arst otsis ruttu neerud üles ja ütles, et need on täiesti normis ja korras.

Mis mind šokeeris oli see, et selili olemine mõjutas nii tugevalt Tirtsu südametööd, et isegi mina ja Mürakas saime aru kui valesti kõik on. Vedelesin seal nagu emane hüljes ja vaatasin ekraanilt kuidas Tirtsu südametöö muutub aina aeglasemaks ja ebaregulaarsemaks. Aeglase all mõtlengi ma väga aeglast, aeglasemat kui minu südametöö. Ma teadsin, et mingil hetkel ei tohi enam selili olla, sest kõhubeebi võib suruda kuhugi veenile/aordile(?) ja see takistab verevoolu. Selle kõige juures oli eriti sürr see, et ma ise ei tundnud mitte midagi. Tavaliselt räägitakse, et naisel hakkab ka pea ringi käima ja võib pildi tasku panna aga mul oli kõik hästi. Ei mingit udus olemist ega muud säärast. Arst ütles, et ma peaks selili olemist vältima, kõhubeebid pidavat küll kiiresti taastuma aga selline pidev kehv verevarustus pole hea. Keerasin end külili ja südametöö kohe kiirenes ja rütm taastus.

Peale südametöö vaatamist tegi arst kiiresti paar pilti ja lasi meid minema. Infot väga ei jaganud. Soo pidin ka üle küsima, et kas jäi samaks mida Šois pakkus või mitte. Sugu jäi samaks aga mis kiire jutu käigus välja tuli, oli see, et platsentas on 2 suurt tsüsti. No tore. Tuleb välja, et mu omapära on veidike väärakaid platsentasid toota, mis siis ikka. Tirtsust ei pidanud väga suurt beebit kasvama. Max 3200g. Ainus asi mis tähtajast suuremad olid, olid reieluud ehk need vastasid 22+ nädalale midagi. Ülejäänud näitajad olid pisemad ja TA liikus detsembrisse. Kuna vahe oli vist ainult 5 päeva, siis ametlikuks TAks jäi ikkagi 28.11.

Peale uh-d oli selline ''möh'' tunne (minu puhul väga populaarne tunne). Mulle tundus, et pooled asjad jäid vaatamata või lihtsalt ei pandud neid infosse üles nagu näiteks lootevesi, nabaväädi näitajad (mis on minu jaoks eriti tähtsad), südametöö doppleruuring (reaalselt vaatasime me ainult seda kuidas süda lööb aga sagedust mitte). Ei osanudki midagi arvata, olime lihtsalt õnnelikud, et Šois ka veel ees on.

Peale LAd oli mul äe visiit. Seal vaatasime mu analüüsid üle ja kõik olid korras. Bilirubiini enam uriinis ei olnud ja see oli hea uudis. HGB oli langenud 116 peale ja nüüd võtan ma rauda juurde, et see rohkem ei langeks. Äe kuulas veel ise ka südametöö doppleriga üle ja kõik oli parimas korras. Mõõtsime EPK ka üle ja see vastas 22 nädalale. Lõpuks kui olin juba pikemalt istunud, siis mõõtsime vererõhu ka üle ja see sinder on mul liiga madal. Küll aga pulss tagus kohutavalt, sest ma olin peaaegu 2 tundi juba maskiga olnud ja ma arvasin, et ma annan otsad. Nii hull õhupuuduse tunne tekkis ja see ajas korralikult hingeldama. Kurtsin ämmakale oma Tagumikus oleva närvivalu kohta ja sain näpunäiteid, et see leebemaks muuta (harjutused, bandaaz jne). 

Peale visiiti jäime järgmist päeva ootama, et Šoisi visiidile minna. Mõtlesin enda peas veel küsimused ka valmis kui vajadus küsimiseks peaks tekkima aga noh, seda vajadust ei tekkinudki :D

Comments