24+4. Issand, ma pidin ühistransporti kasutama

Vahel ma mõtlen kui rumal saab üks inimeseloom olla, et ta endale äe 100km kaugusele valib? Ma ei tea kui rumal või mitte rumal ma olen aga alatihti ma mõtlen suure tüdimusega, et kas oli vaja või? Samas, õnneks (muidugi mitte kahjurõõmuga!!!) kuulen jälle kellegi kulmu kergitama panevat lugu järjekordse äe külastuse kohta Rakveres ja peale seda on mul jälle hea olla, sest ilmselgelt tegin ma enda jaoks parima valiku (Tartu oleks ju 100x hullem olnud #naer). Tuleb tõdeda, et Tallinnas ei ole kerge käia, sinna on päris pikk maa ja see skeemitamine väsitab lõpuks ära. Eriti nõme on asja juures veel see, et Mürakas võtab tavaliselt töö juurest mõne tunni vabaks, et ta saaks mind äe visiidile viia (mis kestab üldjuhul alla 30 minuti) ja olgem ausad, mulle ei meeldi see mitte üks põrm, kuigi tuleb tõdeda, tal on vedanud, et talle seda üldse võimaldatakse aga ikkagi...ei.

See rasedus on läinud üsna normaalselt. Nii ma otsustasin endamisi, et mul suva, ma ei ole sant ja ma saan ühistranspordiga ilusti liigeldud. Mind ei ole lihtsalt vaja kogu aeg ühest punktist teise tassida. No ära tüütab selline kummardamine ja nunnutamine. Jällegist saan ma Mürakast ka täiesti aru, eks temalgi on kogu Sipuga seonduv siiani värskelt meeles ja siis oligi reaalselt aegu kus mu trajektoor oli voodi-wc-külmkapp-voodi, sest vastasel juhul istusin ma mõni tund hiljem juba valvetoas verejooksuga. Ilmselgelt on see enda jälje jätnud aga nüüd oleks aeg end natukene lõdvemaks lasta ja mitte nii palju muretseda.

Uus visiit jõudis aina lähemale ja Mürakas oli aina ebakindlam mu plaani osas. Õnneks suutsin ma talle selgeks teha, et ega ma rongi surema ei lähe ja võtku vabalt, mis ta põeb nii palju. Hommikul korjasingi oma kompsud kokku ja asusin teele. Ma ei mäletagi millal ma viimati rongiga sõitsin, äkki selle aasta alguses koos Sipuga? Igatahes muutunud ei ole midagi. Ikka on nii, et igaüks enda eest ja see on ääretult kurb, sest endast nõrgemaid ei panda tähelegi. Mind ajab selline käitumine üsna vihaseks, sest mul jäi tõesti tunne, et kui aega oleks, siis keegi võtaks ja lükkaks ratastooliga mehe veel perroonilt eest ära, peaasi, et ise kiiresti rongi saaks. Muidugi oleks see ratastooliga mees kellegi koha endale napsanud, onju! Teine nõmeduse tipp on see, et ma pean minema inimese juurde, seisma sinna kõrvale ja hakkama leelotama, et ta oma koti tooli pealt ära võtaks, sest ülla-ülla, ma sooviksin sinna istuda. Oeh. Üldjuhul mulle väga meeldib rongiga sõita. Lootsin küll, et rahvast ei ole palju aga võta näpust, terve rong oli rahvast puupüsti täis. Suht ulme. 

Tallinna jõudes olid mul juba plaanid olemas. Läksin Kitseküla peatuses maha ja sealt edasi jala Kristiine keskusesse šhoppama. Tuleb tõdeda, et vahel on päris mõnus rutiinist välja astuda, rahulikult jalutada ja lihtsalt omi mõtteid mõelda. See enda aeg on tegelikult nii tähtis, vähemalt minu jaoks. Ma olen korralikult puid alla saanud, et ma olen nagu rongaema (sest ma läksin kooli ja praktikale kui Sipu oli alles poole aastane) aga ma olen täpselt see inimene kelle heaolust oleneb väga palju teiste heaolu. Nii kurb kui see ka ei ole, siis ma lihtsalt ei kuulu nende emade hulka kes päevad otsad pesu pesevad, leelotavad ja kokkavad. Ma ei suuda seda teha kui mu enda tass tühi on ja seetõttu ei näe ma mitte kunagi selles midagi halba kui naine oma pere juurest ära käib ja enda aega veedab. Olgu see varakult lapse kõrvalt tööle minek või lihtsalt üks päev linnas. Peale selliseid päevi olen ma ise palju puhanum ja vaimselt rohkem avatud ning seetõttu on teise elu ka kohe palju parem ja toredam. Ma ei talu rutiini, pole kunagi talunud ja see on täiesti okei. Ma ei tunne end selle pärast mitte kuidagi halvasti ja pean end täpselt sama heaks emaks kui need kes 24/7 oma laste kõrval aega veedavad. 

Tuleb tõdeda, et hommikul on päris tore šhoppata, sest poed on inimestest üsna tühjad. Kõige toredam on muidugi tõdeda, et oma põnnidele ei leidnud ma midagi, see-eest sai Mürakas endale uued Skechersid ja dressid. Suht hea hinnaga skoorisin Sportdirect poest. Mürakale on ju meeletult raske riideid osta, sest tema suuruseid tuleb tikutulega taga otsida. Jalanumber on tal ju 47.5/48.5 olenevalt jalanõust ja riided XXL. Kohutav. Miks ma endale nii suure mehe võtsin? :D 

Ühel hetkel tuli tõdeda, et ma peaks hakkama Pelgu poole liikuma. Nii ma läksingi jälle rahulikult jalutades Kristiinest Pelgusse. Umbes pool tundi enne oma visiiti jõudsin kohale. Uksel oli õde vastas kes käskis maski ette panna, tervisedeklaratsiooni ära täita ning käed ära desinfitseerida. Okei, ma võin seda maski kanda aga milleks on vaja kogu aeg seda paberit täita? Võiks mingisuguse loodussõbralikuma asja (ma ei tule praegu sobivama sõna peale!) välja mõelda, sest reaalselt ei vaata seda paberit mitte keegi! Kedagi ei huvita. Maskidega oli veel see teema, et pooled kandsid ja pooled mitte. Ma siiani mõtlen, et mille järgi seda siis otsustatakse, et noh, sinu jaoks on kohustuslik aga sinu jaoks mitte. Selline suhtumine pole ka väga teab mis pädev. Ma ei tea. Igatahes kohale ma jõudsin ja ootasin oma aega veel 20 minutit üle, ise samal ajal mõtlesin, et kas ma ikka rongile jõuan või mitte.

24+4 nädalat. Ma tundun endale nii suur kuigi riiete suurus on täpselt sama mis enne :D Ma pole siiani endale rasedariideid ostnud, sest minu arust on rasedatele tehtud riided nii kohutavalt koledad, et kurb hakkab. A, ei, valetan! 2 paari pükse ostsin Siput oodates ja nüüd on need samused mul kasutuses.

Visiit oli nagu visiit ikka. Ei midagi uut. Südametöö oli ilus ja regulaarne, muresid polnud, vererõhk oli esimest korda normis (tavaliselt on liiga madal) ja EPK oli 26cm ehk natukene suurem kui peaks olema aga selle pärast ma ei muretse. Asend on Itil hetkel põiki aga selle pärast ma ka ei muretse, sest Sipu ju keeras end alles 36+0 nädalal peaseisu. Äe luges sõnad peale, et ma oma toonustel silma peal hoiaks ja kohe kui liiga tihedaks muutuvad, valvetuppa pöörduks, sest nüüd on rasedus nii kaugel, et ravimitega saab enneaegse sünnituse tagasi tõmmata, va. juhul kui sünnitöö on alanud. Uue visiidi sain 7.09 aga seekord teise äe juurde, sest ma leidsin, et on parem korraga oma käigud ära käia. Meil on 7.09 hommikul 3D/4D uh ja kohe peale seda äe visiit. Mu enda äe võtab ainult kolmapäeviti vastu ja seetõttu leidsime, et mis ma ikka edasi-tagasi sõidan. Ülejärgmine kord saan jälle tema juurde minna. 3. trimestri uh saan ka, et kaal ja asend üle kontrollida.

Peale visiiti hakkasin Balti jaama poole kiirustama. Selle 1.5 tunniga oli ilm nii palavaks läinud, et ma higistasin nagu siga, ise samal ajal mõtlesin, et ma annan kohe otsad. Õnneks pole 2km minu jaoks midagi erilist, sest ma olin enne rasedust kõva jalutaja ja siiani pole ma oma vormi veel kaotanud. Mulle meeldib mõelda, et äkki aitab mu füüsiline aktiivsus seekord sünnitusel rohkem kaasa ja äkki ei ole sünnitus nii raske, sest Sipuga oli mu füüsiline aktiivsus ju puhas 0 ja sünnitus oli päris ränk. 

Õnneks jõudsin õigeks ajaks rongile. Selleks hetkeks tegi emakas korralikku tralli ja ma tõsimeeli mõtlesin, et hakkan seal samas sünnitama. Toonused lähevad nüüd iga nädalaga tihedamaks, olemuselt on ikka sellised nagu alati ehk valusad. Ma ei tea kui valus on kellegi jaoks valus aga need on täpselt sellised nagu siis kui toimub emakakaela avanemine (samas see on ka nii, et mõnel ei olegi valusid). Ehk toonusega toime tulekuks pean ma selle lihtsalt üle hingama (täpselt nagu sünnitusel). Sellel ajal on muidugi täpselt selline tunne nagu keegi pigistaks su kopse. Hästi ebamugav aga samas lohutav, sest Sipu ajal oli avanemine tänu pidevatele toonustele lill. 

Koju jõudes oli tunne hea. Sain oma päeva, mõnus väsimus oli peal ja mis kõige tähtsam, sain oma Sipu kaissu haarata. Peale pikka eemalolekut on alati nii hea teda kallistada ja mopsutada (appi, ma ei tea mis sõna see selline on). Mis kõige toredam, ma ei mäleta millal ma viimati nii hästi magada sain. Mul on viimasel ajal uni nii sürr, et kurb kohe. Heal juhul 4-5 tundi und tuleb ära, pool sellest on lõunauni koos Sipuga.