esmaspäev, 21. september 2020

Adios teine ja tere tulemast viimane!

Vaatasin täna Sipu ootusajal kirjutatud postitusi ja pidin tõdema, et seekord on see asi kuidagi väga jama ja läila. Kuiv ja igav. Ei teagi milles asi on. Kas ma ise olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud või ma olen emaduse kõrvalt kõvasti igavamaks muutunud. Kes seda teab? Natukene piinlik on küll Iti ees, et ta kunagi sellist kuiva teooriat lugema peab. Isegi pilte ei raatsi rohkem peale 1 panna. Üldse on see blogindus siin rämedalt ära vajunud. Samas lugejaid käib rohkem kui varem. Äkki peakski blogimise üldse ära lõpetama? :'D Muidugi mul on tegelikult natukene rohkem öelda ja kirjutada kui siia üles jõuab aga ma lihtsalt ei viitsi. Aega on kuidagi vähe ja kui ka aega tekib, siis selleks ajaks olen ma omadega juba nii läbi, et ma ei jaksagi midagi vürtsikamat kirjutada ja tulebki leppida kuiva ja igavaga. Ma siin võtan mitu nädalat hoogu, et maja ehitusest kirjutada aga no ei, ei tule ega tule siit midagi. #piinlik


Foto: Siiri Kumari

MUAH: Maret Ubaleht


Mis puutub rasedusse, siis ma ise kipun arvama, et teise raseduse juures ei ole enam eriti nii palju märkimisväärset toimumas (muidugi jumal tänatud, sest kes suudaks sama raskeid rasedusi 2x järjest kanda ja ise seejuures adekvaatseks jääda?) ja siis ei olegi midagi erilist kirja panna. Ma olen Iti rasedusraamatusse kirjutanud umbes 10x ja need kirjutised on ka täpselt sellised, et kuul pähe. Hädavaevu sain midagi kuskilt välja imetud (appi, mis lause!). Lihtsalt ei toimu mitte midagi! Ma isegi pole Itile veel ühtegi asja ostnud peale mõne hilbu, siin ma süüdistan ka seda, et teine rasedus ja suht väikese vahega, seega...


Tänasega on mul rasedust juba 30+2 nädalat ja paar nädalat tagasi sain oma teise trimestri minema saata ja kolmandat tervitada. Kolmandat! See viimane! Lõpuni on veel hirmutavalt vähe minna aga pole hullu, saab huvitav ja lõbus olema. Ma mõtlen ainult sellele, et kui Iti sünnib, siis võiks õues ilusat laia valget lund sadada aga nagu nad ütlevad, siis lootus on lollide lohutus. Eesti talved on alla igasugust arvestust!


Rasedused on olnud väga erinevad. Mõni üksik sümptom klapib aga üldjuhul on seekord kõik suht uus ja mitte nii märkimisväärne olnud. Milliste sümptomitega ma seekord teises trimestris rinda pistsin?


Toonused. Toonused on seekord minu vastu natukene leebemad olnud. Nüüd viimasel ajal ma tunnen, et need hakkavad tihedamalt ja valusamalt käima ehk kõik hakkab esimesele rasedusele sarnanema. Võtan 800mg magneesiumit ja No Spad 2tbl 3x päevas aga nendest ei ole ka enam erilist kasu. Ainus mis nende vastu aitab on kuum vesi ja isegi see ei aita iga kord. Pole ka sellel erilist vahet mis reziim mul on. Kui peavad tihedad ja valusad olema, siis seda nad ka on. Toonuste tõttu olen ma oma esimesed 2cm avatust ka juba kätte saanud. Õnneks ei ole see midagi hullu, sest rasedus on 7 nädala pärast juba rohelisse tsooni kantud ja suur osa naistest kõnnivad niikuinii enne sünnitust 1-3cm avatusega ringi. No panic!


Närvivalud. Seekord on mul jõhkrad närvivalud. Ma ei teadnud Siput oodates mis asi on alaseljavalu, istmikunärvi valu ja üldse olid mulle igasugused närvivalud võõrad. Tupes vahepeal torkis ja see oli ka kõik. Nüüd olen ma täiesti puntras oma närvivaludega. Ühel ööl ma ei saanud magada, sest istmikunärvi valu oli nii jõhker ja kui ma end parema külje peale keerasin, siis hakkas keegi kuskil suruma vastu midagi mis kiirgas närvivalu roiete vahele. Nii ma magasin pooleldi istudes, sest selili ma magada ei saa, Itil muutub kohe südametöö aeglasemaks ja nii lihtsalt ei sobi.


Väike magu. Magu on täiesti kokkusurutud. Ma ei mäleta, et Siput kandes nii hull oleks olnud. Üle kahe võileiva ma näiteks süüa ei suuda, tegelikult ei suuda ma üldse midagi eriti süüa. Õhtul väike tass teed ja isegi see on mul pool ööd söögitorus. Ühel ööl magasin õndsat und kui Iti lõi järsku mulle korraliku obaduse makku ja kogu suu oli hetkega maomahlu täis. See oli täitsa šokeeriv kogemus :D


Suur voolus. Elagu voolus! Kui see oleks praegu mu esimene rasedus, siis ma oleks paanikas, sest see on reaalselt nagu lootevesi. Õnneks on mul seekord juba kogemused olemas ja ma suudan asja üsna külma kõhuga võtta. Ma suudan üldse kõike seekord külma kõhuga võtta, mis on iseenesest päris tore aga natukene nagu ohtlik ka.


Iiveldus ja oksendamine. See ei ole siiani täielikult möödunud ja see on nii absurdne! Alles 19+ nädalal alustasin ma oksendamisega ja lasin terve nädala jutti, milline tore meenutus raseduse algusest. Autosõite ei kannata ma siiani, sest need ajavad mu südame nii pahaks, eriti kiirendamine. Tuleb vist leppida, et enne sünnitust ma iiveldamisest ja oksendamisest lahti ei saagi. Mis siis ikka. 


Pearinglus. See on üks põhjustest miks ma poodlemas ei viitsi ega taha käia. Mul hakkab poes lihtsalt nii halb ja pilt lööb mustaks. Siin saab vist veresuhkrut süüdistada. See on ka üks nendest sümptomitest mis on mind juba algusest jälitanud. 


Väsimus. Ebanormaalne milline väsimus mind tabanud on. Ma ei jaksa mitte midagi teha ja mul on kogu aeg selline nägu peas, et ma suren kohe-kohe ära. See on muidugi hästi kurb, sest mul on ülimalt suured süümekad Sipu ees, sest ma ei jaksa temaga enam nii entusiastlikult mängida kui varem. Mul võtab kõige tegemine nii kaua aega ja see ajab mind ennast juba närvi. Ma lähen magama väsinuna ja ärgates olen veel rohkem väsinud. Mõtted uitavad ringi ja vahel ma ei saa pooltest asjadest aru, sest kõik on peas nagu udu. Asjale ei aita kaasa ka see, et Sipu on hakanud öösiti mitu korda ärkama. Raud on mul korras, seega siin saan vast ainult rasedust süüdistada. Palun andke mulle mu energia tagasi!


Unetus. Ma olen nii väsinud aga samas täiesti unetu. Õhtul võtab magama jäämine nii kaua aega ja kui ma öösel ärkan, siis võtab jälle uinumine tunnikese aega. Vahel ma lihtsalt lesingi, endal silmad nagu pelmeenid peas aga midagi ei ole sinna nagu parata ka.


Akne. Vahel parem vahel hullem. Pigem ikkagi hullem. Õnneks on akne seekord ainult põski rünnanud ja ülejäänud keha puutumata jätnud. Seega mingisugune win olukord on ikka.


Tuleb tõdeda, et seekord oli teine trimester natukene toredam. Näiteks ei olnud mul neid meeletuid tuuma peavalusid, sümfüüsivalu ja pardikõnnak pole ka mind veel kätte saanud. Kuigi ma siin juba vahepeal kooserdasin ringi, sest nii valus oli. Iti surus vaagnasse ja kogu alumine korrus oleks tahtnud laiali vajuda. Nüüdseks on ta jälle uhkelt üleval ja põiki, seega ei mingit vaagent (vaagnat?).

teisipäev, 8. september 2020

28+2. 3D/4D uh Šoisi juures ja visiit teise ämmaemanda juurde

Teise raseduse puhul olen ma tähele pannud, et ma olen ekstreemselt uimane. Unustan kergelt, mõtted uitavad kogu aeg ringi ja üldse pean kõik tähtsa endale kirja panema ja silme alla sättima, sest vastasel juhul läheb niikuinii meelest ära. Esimene näide kohe varnast võtta ja selleks oli pildistamine. Saatsin Müraka kodunt minema sellel päeval kui meil oleks pidanud pildistamine olema. Õnneks saime järgmisel päeval asja ära tehtud. Seekord unustasin ma 3D/4D uh ära. Õnneks mõni päev varem mainis sõbranna enda arsti visiiti ja kuna tal oli samal kuupäeval arst nagu mul, siis lõi peas väike säde tööle ja mul tuli meelde, et mul on ju samal päeval ja kellaajal uh. 


Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht

Aeg oli kohe hommikul kell 8.00. Me jõudsime 7.22 Tammsaare ärikeskuse parklasse ja siis me passisime seal nii 20 minutit, enne kui sisse läksime. Mina halasin terve selle aja kui paha mul on ja Mürakas kuulas truult kõrval. Täitsa hull tegelikult, et mul on peaaegu terve raseduse iiveldanud ja autosõite ei kannata ma siiani. Eriti närvi ajab mind see kui Mürakas jõhkra kiirusega kiirendab, siis on täpselt selline tunne, et kohe-kohe laotan terve oma mao autopõrandale laiali.

 

Šoisi juures tuli jälle maski kanda aga see ei olnud midagi hullu, sest uh ei kesta nii kaua, et ma maski taha ära peaks koolema. Õnneks ei pidanud antud kurikuulsat ankeeti täitma, sest olgem ausad, ma olen siiani arvamusel, et see on jõhker paberi raiskamine ja täielik mõttetus. Visiidile saime kohe. Millegi üle mul kaevata polnud, sest seekord on tõesti rasedus üsna lust ja lillepidu, seda just selles mõttes, et ei ole jõhkraid riske ega verejookse mille lõpus alati mõtled, et kas beebi pidas vastu või seekord enam mitte. 


Kabinetti astudes ulatasin sealsele ämmaemandale oma rasedapassi ja samal ajal viskas Šois kildu, et küll Virge juba teab kus on hea. Tean jah! Viskasin end pikali, Mürakas istus minu kõrvale ja alustasime uh-ga. Uh-le kulus umbes 20 minutit. Kindlasti oleks varem valmis saanud kui Iti poleks seal pirtsutanud ja oleks ilusti oma aju struktuurid ja keskused (ajuosad?) ette näidanud aga ei, tema arvas, et seekord võiks natukene kiuslikum olla kui eelnevatel kordadel. Lõpuks ma lebasin seal külili, Šois surus ühelt poolt käega ja teiselt poolt anduriga, et aju ilusti nähtavale tuleks. Kõik oli parimas korras ja mina juubeldasin seal oma mõtetes. Iti, nagu Sipugi, on vist hiline keeraja, sest ta on siiani põiki ja tal pole vähimatki plaani end veel peaseisu keerata. Õnneks aega veel on. Vaatasime üle südametöö, reieluud, kolju suuruse, nabaväätide töö, lootevee hulga ja hindasime üldist heaolu. Iti tunneb end hästi ja minul langes kivi südamelt. Ma tunnen end seekord kindlasti vabamana aga siiski tunnen hästi pisikest hirmu kasvupeetuse ees ja seetõttu ma tahan ikkagi lõpuni kindel olla, et nabaväädid toimivad ja kõik on hästi. Lugesime sõrmed ja varbad ka üle, mille peale Šois teatas, et isa võib rahul olla, ema pole läti poistega paha peal käinud. Eile tundus ta veel eriti killukas olevat, ikka igal rindel rebis kildu. Ühe ilupildi saime ka, aega küll läks aga asja sai. Itil jooksis nabaväät täpselt nina alt läbi ja see kattis ta suu ära, sealt hakkasid kohe Mehhiko naljad tulema aga neid ma enam ei mäleta, sest mu ajud ei suuda enam midagi väga kinni hoida. Sipu oli pisem nagu alati aga seekord viimasest uh-st isegi päevakese suurem. Eilse uh järgi liikus TA 3.12 peale aga seda hetkel arvesse ei võeta, sest tervislik seisund on lapsel korras ja ametliku ning uh TA vahe peaks vähemalt nädal olema. Iti kaalus 1089g. Igatahes väga tore visiit oli. Järgmise aja panen 3. trimestri heaolu uuringusse aga sinna on veel head 8 nädalat aega.


Lahkusime rõõmsatena ja järgmiseks peatuseks oli Pelgu. Visiidini oli aega vist umbes 30 minutit aga Mürakas suutis jälle vales kohas ära keerata ja nii ma jõudsin napilt 10 minutit enne visiiti majja. Oma aja võttis muidugi see, et ma viisin järjekordse uriiniproovi aga ma unustasin katsutile oma nimesildi peale kleepida (ajuuu!). Ma ei mäletanud enam sedagi kuhu ma katsuti torkasin ja nii ma seal järjekorras (seal kehtib reegel 2x2m!) teiste katsutite seast enda oma otsisin, endal nägu häbi täis. Sisse astudes kraaditi, desinfitseerisin oma käed, panin maski ette ja täitsin toda toredat ankeeti mida mitte keegi peale minu enam ei vaadanud. Ma räägin, hästi mõttekas!


Seekord oli mul kohtumine ämmaemand Rita Uulmaniga, sest minu äe võtab vastu ainult kolmapäeviti ja ma poleks viitsinud homme jälle Tallinnasse sõita. Algul ma natukene põdesin, sest Pelgus pidi päris mitu ebameeldivat ja ülbet äe-d olema. Õnneks oli see põdemine asjata, sest tegemist oli ääretult toreda ämmaemandaga. Nii siiras, rõõmsameelne ja abivalmis. Vastas kõigile mu küsimustele, suunas edasise puhul, kuulas beebi südametööd, mõõtis EPK-d ja suhtus väga positiivselt sellesse, et lasin lapse nabavääte uh-s vaadata. Näiteks Siput oodates oli mu äe väga negatiivne selle suhtes, et ma tasulistes uh-des käisin. Pidevalt viskas oma ülbet sarkasmi kui kuulis, et ma jälle tasulises olin käinud. Eilne visiit oli kiire ja korralik. EPK oli päris suur. Raseduse suurus on 28+2 (uh järgi 27+4) aga EPK oli 31cm. Viitaks nagu suuremale lapsele aga hetkel ei saa seda puhta kullana võtta, sest Iti hoiab end üsna kõrgel ja ta ei ole peaseisus. Seega võib asend EPK-d mõjutada. Vererõhk oli madal, nagu alati aga pulss see-eest tagus korralikult. Siin süüdistasime maski, sest mida aeg edasi, seda raskem on maski taluda, sest niigi mahub kopsudesse nii vähe õhku aga maskiga saab seda veel vähem. Ma ei kujuta ette kuidas inimesed esimestel tundidel sellise asjaga sünnitada saavad. Seekord olin juurde võtnud ainult 1kg ja see oli minu jaoks üsna üllatav, sest mu toitumine on üsna jama. Ühesõnaga ma tarbin liiga palju puuvilju aga samas on need ainsad mida ma süüa suudan, sest mind on jõhker isutus rünnanud ja ma tahan ainult värsket. Sooja toitu ei taha ma nähagi!


Järgmine äe visiit on mul 14.10 ja siis juba enda äe juures. Vahe jääb küll 5 nädalat, sest varasemaks polnud lihtsalt aega anda. Samas mul on praegu kõik hästi ja loodan, et see 5 nädalat ei ole midagi hullu. Alati saab probleemide ilmnemisel ju ühendust võtta. 

neljapäev, 3. september 2020

Kui sünnitusest saab hirm

Teate mis on esimese raseduse juures tore? Sa ei oska sünnitust karta, sest sa ei tea mida oodata. Muidugi on naised erinevad ja mõni kardab esimest sünnitust ka nagu tuld aga eks see ole individuaalne. Mina ei kartnud esimest sünnitust. Üldse ei kartnud. Ma olin algusest peale sellise  sellise suhtumisega, et ma ei saa karta midagi mida ma reaalselt pole mitte kunagi kogenud ja üldse alahindasin ma kogu protsessi kõvasti. Lisaks ei huvitanud mind teiste sünnilood, sest naised on erineva kehaehitusega ja füüsilise võimekusega, kõik see mõjutab sünnitust. Mind ei hirmutanud kellegi õudne 24 tunnine sünnitus ega muu säärane, sest sünnitus on selline asi mille kulgemist sa ei oska kunagi ette ennustada. Piisab lapse valest asendist (üldjuhul on asendi hindamine kerge aga ma mõtlen just seda kui laps on kuklaga või otsmikuga vale nurga all. Ma täpselt enam ei mäleta kumma puhul laps ei pruugi sünniteedes edasi liikuda) ja sa oled juba erakorralisel keisril jne. Seega sa ei tea mitte kunagi ette kuidas sünnitus läheb.

Foto: Siiri Kumari