Adios teine ja tere tulemast viimane!

esmaspäev, 21. september 2020

Vaatasin täna Sipu ootusajal kirjutatud postitusi ja pidin tõdema, et seekord on see asi kuidagi väga jama ja läila. Kuiv ja igav. Ei teagi milles asi on. Kas ma ise olen lihtsalt kogu aeg nii väsinud või ma olen emaduse kõrvalt kõvasti igavamaks muutunud. Kes seda teab? Natukene piinlik on küll Iti ees, et ta kunagi sellist kuiva teooriat lugema peab. Isegi pilte ei raatsi rohkem peale 1 panna. Üldse on see blogindus siin rämedalt ära vajunud. Samas lugejaid käib rohkem kui varem. Äkki peakski blogimise üldse ära lõpetama? :'D Muidugi mul on tegelikult natukene rohkem öelda ja kirjutada kui siia üles jõuab aga ma lihtsalt ei viitsi. Aega on kuidagi vähe ja kui ka aega tekib, siis selleks ajaks olen ma omadega juba nii läbi, et ma ei jaksagi midagi vürtsikamat kirjutada ja tulebki leppida kuiva ja igavaga. Ma siin võtan mitu nädalat hoogu, et maja ehitusest kirjutada aga no ei, ei tule ega tule siit midagi. #piinlik


Foto: Siiri Kumari

MUAH: Maret Ubaleht


Mis puutub rasedusse, siis ma ise kipun arvama, et teise raseduse juures ei ole enam eriti nii palju märkimisväärset toimumas (muidugi jumal tänatud, sest kes suudaks sama raskeid rasedusi 2x järjest kanda ja ise seejuures adekvaatseks jääda?) ja siis ei olegi midagi erilist kirja panna. Ma olen Iti rasedusraamatusse kirjutanud umbes 10x ja need kirjutised on ka täpselt sellised, et kuul pähe. Hädavaevu sain midagi kuskilt välja imetud (appi, mis lause!). Lihtsalt ei toimu mitte midagi! Ma isegi pole Itile veel ühtegi asja ostnud peale mõne hilbu, siin ma süüdistan ka seda, et teine rasedus ja suht väikese vahega, seega...


Tänasega on mul rasedust juba 30+2 nädalat ja paar nädalat tagasi sain oma teise trimestri minema saata ja kolmandat tervitada. Kolmandat! See viimane! Lõpuni on veel hirmutavalt vähe minna aga pole hullu, saab huvitav ja lõbus olema. Ma mõtlen ainult sellele, et kui Iti sünnib, siis võiks õues ilusat laia valget lund sadada aga nagu nad ütlevad, siis lootus on lollide lohutus. Eesti talved on alla igasugust arvestust!


Rasedused on olnud väga erinevad. Mõni üksik sümptom klapib aga üldjuhul on seekord kõik suht uus ja mitte nii märkimisväärne olnud. Milliste sümptomitega ma seekord teises trimestris rinda pistsin?


Toonused. Toonused on seekord minu vastu natukene leebemad olnud. Nüüd viimasel ajal ma tunnen, et need hakkavad tihedamalt ja valusamalt käima ehk kõik hakkab esimesele rasedusele sarnanema. Võtan 800mg magneesiumit ja No Spad 2tbl 3x päevas aga nendest ei ole ka enam erilist kasu. Ainus mis nende vastu aitab on kuum vesi ja isegi see ei aita iga kord. Pole ka sellel erilist vahet mis reziim mul on. Kui peavad tihedad ja valusad olema, siis seda nad ka on. Toonuste tõttu olen ma oma esimesed 2cm avatust ka juba kätte saanud. Õnneks ei ole see midagi hullu, sest rasedus on 7 nädala pärast juba rohelisse tsooni kantud ja suur osa naistest kõnnivad niikuinii enne sünnitust 1-3cm avatusega ringi. No panic!


Närvivalud. Seekord on mul jõhkrad närvivalud. Ma ei teadnud Siput oodates mis asi on alaseljavalu, istmikunärvi valu ja üldse olid mulle igasugused närvivalud võõrad. Tupes vahepeal torkis ja see oli ka kõik. Nüüd olen ma täiesti puntras oma närvivaludega. Ühel ööl ma ei saanud magada, sest istmikunärvi valu oli nii jõhker ja kui ma end parema külje peale keerasin, siis hakkas keegi kuskil suruma vastu midagi mis kiirgas närvivalu roiete vahele. Nii ma magasin pooleldi istudes, sest selili ma magada ei saa, Itil muutub kohe südametöö aeglasemaks ja nii lihtsalt ei sobi.


Väike magu. Magu on täiesti kokkusurutud. Ma ei mäleta, et Siput kandes nii hull oleks olnud. Üle kahe võileiva ma näiteks süüa ei suuda, tegelikult ei suuda ma üldse midagi eriti süüa. Õhtul väike tass teed ja isegi see on mul pool ööd söögitorus. Ühel ööl magasin õndsat und kui Iti lõi järsku mulle korraliku obaduse makku ja kogu suu oli hetkega maomahlu täis. See oli täitsa šokeeriv kogemus :D


Suur voolus. Elagu voolus! Kui see oleks praegu mu esimene rasedus, siis ma oleks paanikas, sest see on reaalselt nagu lootevesi. Õnneks on mul seekord juba kogemused olemas ja ma suudan asja üsna külma kõhuga võtta. Ma suudan üldse kõike seekord külma kõhuga võtta, mis on iseenesest päris tore aga natukene nagu ohtlik ka.


Iiveldus ja oksendamine. See ei ole siiani täielikult möödunud ja see on nii absurdne! Alles 19+ nädalal alustasin ma oksendamisega ja lasin terve nädala jutti, milline tore meenutus raseduse algusest. Autosõite ei kannata ma siiani, sest need ajavad mu südame nii pahaks, eriti kiirendamine. Tuleb vist leppida, et enne sünnitust ma iiveldamisest ja oksendamisest lahti ei saagi. Mis siis ikka. 


Pearinglus. See on üks põhjustest miks ma poodlemas ei viitsi ega taha käia. Mul hakkab poes lihtsalt nii halb ja pilt lööb mustaks. Siin saab vist veresuhkrut süüdistada. See on ka üks nendest sümptomitest mis on mind juba algusest jälitanud. 


Väsimus. Ebanormaalne milline väsimus mind tabanud on. Ma ei jaksa mitte midagi teha ja mul on kogu aeg selline nägu peas, et ma suren kohe-kohe ära. See on muidugi hästi kurb, sest mul on ülimalt suured süümekad Sipu ees, sest ma ei jaksa temaga enam nii entusiastlikult mängida kui varem. Mul võtab kõige tegemine nii kaua aega ja see ajab mind ennast juba närvi. Ma lähen magama väsinuna ja ärgates olen veel rohkem väsinud. Mõtted uitavad ringi ja vahel ma ei saa pooltest asjadest aru, sest kõik on peas nagu udu. Asjale ei aita kaasa ka see, et Sipu on hakanud öösiti mitu korda ärkama. Raud on mul korras, seega siin saan vast ainult rasedust süüdistada. Palun andke mulle mu energia tagasi!


Unetus. Ma olen nii väsinud aga samas täiesti unetu. Õhtul võtab magama jäämine nii kaua aega ja kui ma öösel ärkan, siis võtab jälle uinumine tunnikese aega. Vahel ma lihtsalt lesingi, endal silmad nagu pelmeenid peas aga midagi ei ole sinna nagu parata ka.


Akne. Vahel parem vahel hullem. Pigem ikkagi hullem. Õnneks on akne seekord ainult põski rünnanud ja ülejäänud keha puutumata jätnud. Seega mingisugune win olukord on ikka.


Tuleb tõdeda, et seekord oli teine trimester natukene toredam. Näiteks ei olnud mul neid meeletuid tuuma peavalusid, sümfüüsivalu ja pardikõnnak pole ka mind veel kätte saanud. Kuigi ma siin juba vahepeal kooserdasin ringi, sest nii valus oli. Iti surus vaagnasse ja kogu alumine korrus oleks tahtnud laiali vajuda. Nüüdseks on ta jälle uhkelt üleval ja põiki, seega ei mingit vaagent (vaagnat?).

Comments