Kui sünnitusest saab hirm

neljapäev, 3. september 2020

Teate mis on esimese raseduse juures tore? Sa ei oska sünnitust karta, sest sa ei tea mida oodata. Muidugi on naised erinevad ja mõni kardab esimest sünnitust ka nagu tuld aga eks see ole individuaalne. Mina ei kartnud esimest sünnitust. Üldse ei kartnud. Ma olin algusest peale sellise  sellise suhtumisega, et ma ei saa karta midagi mida ma reaalselt pole mitte kunagi kogenud ja üldse alahindasin ma kogu protsessi kõvasti. Lisaks ei huvitanud mind teiste sünnilood, sest naised on erineva kehaehitusega ja füüsilise võimekusega, kõik see mõjutab sünnitust. Mind ei hirmutanud kellegi õudne 24 tunnine sünnitus ega muu säärane, sest sünnitus on selline asi mille kulgemist sa ei oska kunagi ette ennustada. Piisab lapse valest asendist (üldjuhul on asendi hindamine kerge aga ma mõtlen just seda kui laps on kuklaga või otsmikuga vale nurga all. Ma täpselt enam ei mäleta kumma puhul laps ei pruugi sünniteedes edasi liikuda) ja sa oled juba erakorralisel keisril jne. Seega sa ei tea mitte kunagi ette kuidas sünnitus läheb.

Foto: Siiri Kumari

Peale Sipu sündi hakkasin ma sünnitust kartma nagu tuld ja tänaseks on saanud sellest meeletu vaimne hirm ja ebakindlus. Ütlen ausalt, et ma nutan vahel päris mitu padjatäit, sest ma nii hirmsasti kardan. Ma ei oska päris adekvaatselt hinnata Sipu sünnitust (sünnitamist?) aga võin öelda, et tegelikult see ei olnud üldse nii hull. Samas ei olnud tore valutada mitu päeva, enne kui ta lõpuks sündis aga jällegist see avanemisperiood oli nii köki-möki kuna ma olin terve raseduse kannatanud valulike toonuste käes. Seistes hingasin oma valud üle ja no nii lebo oli. Mis mind sünnituse juures šokeeris, oli see, et mul polnud presse. Ma ei olnud sellest teadlik, et kõigil naistel ei olegi presse. Ma arvasin, et lähen avanen seal rahus ja siis pressin ürgse jõuga lapse välja aga võta näpust, sain korraliku lataka vastu nägu. 

Kui mul täisavatus tekkis ja veed ära tulid, läks asi hulluks. Valud oli nii meeletult tugevad, et kogu mu keha tõmbas lihtsalt krampi ja ma nutsin seal samas. Vahepeal kiljusin niisama ja takkatippu röökisin valust. Ürgsete presside asemel olid mul nii ürgsed valud, et mu keha lihtsalt värises tahtmatult ja ma mõtlesin, et saan seal samas päris tõsiselt šoki. Peale sünnitust olin aga nii kraps, et ma kõndisin oma jalal palatisse ilma probleemita. Verekadu oli minimaalne. 2 õmblust ja kõik. Seega...

Kõik muu oligi lill aga see pressimine toorete valude ajal oli täielik õudukas ja see on tekitanud minus pisikese trauma. Ilma naljata. Kui ma sellele mõtlen, siis ma pole väga kindel, et ma kaine mõistusega seekord sünnitatud saan ja suure tõenäosusega flipin ma jälle ära. Ma kardan lihtsalt nii hullult. Kui mul ei olnud esimesel korral presse (lõpus tuli 2 pressi), siis miks nüüdki peaks olema? Kas ma olen valmis jälle toorelt valude najal selle kõik läbi tegema? Ma olen üks neist naistest kes pole väga šokeeritud kui peaks üksi sünnitama minema. Niikuinii pressisin Siput ka üksi välja, sest ma ei talunud Mürakat oma läheduses sellel hetkel. Ta nägemine ajas mind nii närvi, et ma tundsin, et ei taha teda enda kõrvale sellel hetkel. Ta poleks saanud mu heaks ju midagi teha, selles suhtes olen ma üksinda tegutseja. Küll olen ma mõtlema hakanud sellele, et kui ma peangi üksi sünnitama, siis see on kurb. Müraka juuresolek oli minu jaoks ikkagi suur turvatunne. On ju suur vahe kas see turvatunne ulatab sulle avanemise ajal vett, istub seal samas seina taga või on sinust lausa 100km kaugusel. Kui ta ka pole presside ajal minuga, siis ma vähemalt tean, et ta on seal mul olemas ja ma saan ta iga kell enda juurde kutsuda kui ma teda vajan. Kui ma aga pean täiesti üksi sünnitama minema, siis mul seda rõõmu pole ja see hirmutab mind veel rohkem. Mis saab kui tekib olukord kus ma vajan erakorralist keisrit? Kes pakub sellel hetkel Itile lähedust ja turvatunnet? Mul hakkab niisama sellele mõeldes juba süda valutama.

Vahel ma mõtlen, et äkki ma teen asja enda jaoks hullemaks kui see tegelikult on aga jällegist, kas ikka teen? Ma olen kaalunud erinevaid variante. Näiteks individuaalset ämmaemandat kellega ma saan enne sünnitust tutvuda ja kes on pärast minu sünnituse juures. See tekitaks natukenegi turvatunnet. Samas kui tuleb eriolukord, siis kas saab endale üldse individuaalse ämmaemanda võtta? Neid võib ju mujalgi sellel ajal vaja minna (nt. tuleb koroona haige rase sünnitama. Kogu temaga kokku puutunud personal läheb karantiini ja peale seda on ju vaja juurde võtta uued inimesed. Minu loogika ütleb nii aga ma ei tea kuidas haiglas need asjad käivad) ja teenus tühistatakse. Ise tean paari juhtumit kevadest kus individuaalne ämmaemanda teenus tühistati ja naised läksidki üksi sünnitama.

Teine variant on hakata nõustaja juures käima. Siin on aga üks suur aga. Kust ma leian endale piisavalt pädeva nõustaja kes oskab sünnitushirmudega toime tulemist õpetada? Ma vaatasin Pelgulinna nõustajaid ja seal on ainult 1  nõustaja. Ma olen tema juures eelmise raseduse ajal juba käinud ja rohkem ei taha. Pärast jõuan jälle ringiga sinna, et ma tunnen end veel hullemini kui enne.

Igatahes olen ma hetkel punktis kus mu hirm on meeletu aga toimetulek sellega on puhas 0. Ma lihtsalt ei tea kuidas end lõdvaks lasta ja see põdemine ära lõpetada. Ühel hommikul ma ärkasin suure vaimustusega, et varsti saan sünnitama minna. Enne saan oma suure kõhuga toad ära kaunistada. Tulemas on meie esimesed jõulud neljakesi jne. 

Comments

  1. Just selliste muredega tegeleb raseduskriisi nõustamine:
    https://rasedus.ee/noustamine/e-noustamine/

    Ehk saad neilt abi :)

    VastaKustuta