Kui miski üldse beebigruppides terava arutelu tekitab, siis nendeks on vaktsiinid, epiduraal ja haiglakott. Jup, nii naljakas kui see ka poleks. Lõpuks on ikka nii, et igaühel on oma arvamus ja kes suudab seda kõvemini väljendada, see saab ka ''võidu''. Tavaliselt kipub aga nii olema, et räägitakse kui ilus ja tore kõik oli, kõrvaltoimete kohalt või muu kaasa tuleva suhtes vaikitakse.
Ma olen alati arvanud, et ma olen äärmiselt tugeva ja kõrge valuläviga. Ma olen oma elu jooksul ikka igasugusest jurast läbi tulnud (kõige parem näide on vast soolestiku operatsioon mis oli mulle nii vaimselt kui füüsiliselt suur eneseületamine) ja seetõttu olen natukene kõvem eit enda arust. Just, enda arust! Mul oli juba esimese raseduse ajal võetud kindel seisukoht, et maksku mis maksab aga mina epiduraali endale teha ei lase. Ei, see pole seotud sellega, et ilma valuvaigistita sünnitamine minust parema või kõvema naise teeks. Ma lihtsalt pelgan seda. Esimene sünnitus oli jube! Avanemine okei aga pressimine oli jube. See oli juba see faas kus ma niikuinii poleks midagi saanud, isegi kui ma endalt vabatahtlikult käe oleks otsast närinud. Kuna tuhude ajal vajadust polnud, siis pärast oli juba hilja. Oli kuramuse valus aga sain hakkama. Hetkel olen täpselt samal seisukohal. Ma ei lase endale epiduraali teha! Nüüd on mu otsuse taga natukene rohkem kogemusi (ma tean kui sigavalus võib sünnitamine olla) ja ma olen veel kindlam oma otsuses. Ma sünnitasin oma esimest last pea 100 tundi (sünnitegevus sai alguse 26.02 õhtul ja Sipu tõsteti rinnale 3.03 õhtul) ja sain hakkama, saan ka seekord, kuigi hirm on suur!
Mis see epiduraal üldse on? Epiduraalanalgeesia on valuvaigistav toiming millega leevendatakse sünnitusvalusid. Mõnel see toimib aga mõnel mitte. Seda viib läbi ainult anestesioloog ehk narkoosiarst.
Mis mind selle juures kõige rohkem hirmutab ehk mis on need põhjused mille tõttu ma endale niisama epiduraali teha ei lase?
Teostamine. Olete te näinud kuidas seda teostatakse? See on vist kogu asja juures kõige hullem. Mul on jõhker nõelte foobia ja see nõel mis selgroogu lükatakse on lihtsalt nii haigelt suur, et ainuüksi selle nägemine ajab mind paanikasse. Jup, mu enda isiklik kiiks. Nõel küll eemaldatakse ja alles jääb plastikust sond aga see ei lohuta mind üldse. Ma tean, et ma ei näe ise protseduuri pealt aga see teadmine on minu jaoks juba piisav.
Madaldab vererõhku. Tihti kipub epiduraal vererõhku alandama, mitte küll nui neljaks aga see oht on olemas. Mul on niigi vererõhk madal ja ma ei kujutaks enam madalamat vererõhku ette. Praeguse raseduse ajal on mu keskmine vererõhk nii 80/70. Mida madalam on aga vererõhk, seda halvemini jõuab hapnik looteni. Muidugi saab seda sünnituse ajal tilgaga parandada mis vererõhku natuke tõstab või stabiilsena hoiab aga ei. Miks ma peaks seal lõpuks igasuguste juhtmetega kaetud olema?
Võimalikud pea- ja seljavalud. Piisab mõnest mm mööda panekust ja sa võid endale parimal juhul skoorida terve elu kestvad selja- ja peavalud. Parimal juhul! Ma tean, et möödapanekuid esineb harvem aga minu jaoks pole see väga pädev argument. Ma ei taha riskida sellega, et ma ülejäänud elu oma pead või selga valutan. Mu ühel sõbrannal vedas kohe nii hästi, et sai kuklakangestuse. Mitu kuud elas nii, et kukal oli kange, selg valutas ja eluisu oli kadunud. Selles suhtes olen ma maru möku ja eelistan selliseid riske mitte võtta. Ma lihtsalt ei kannataks midagi sellist välja, minu jaoks on täisväärtuslik elu liiga palju väärt.
Kateeter põide. Ma ei tea kuidas sellega täpselt on aga mõni mu sõbranna pole kateetrit saanud, see-eest mõni jälle on. Üldjuhul kui su alumine ots on tundetu nagu mina tavalisel talvepäeval, siis suure tõenäosusega on su põis ka tuim ja sa ei kontrolli oma häda, mistõttu sisestatakse põide kateeter. protseduur ise on jälle muidugi äärmiselt ebameeldiv aga õnneks tänu epiduraalile ei tunne sa essugi. See on aga taaskord üks nendest asjadest mida ma üritaks vältida ja ei tahaks, et mind niisama torgitaks.
Tundetu alumine osa ehk ei kõndimisele!? Ma ei tea millest see oleneb aga siin läheb leer kaheks. On need kes tunnevad epiduraali ajal oma jalgu ja on need kellel on kogu alumine osa täiesti tuim ehk nad ei tunne mitte midagi mis jääb alla naba. Seega ei tunne nad ka presse ja ämmaemand peab kogu aja juures olema ja ütlema millal naine pressima peab (okei, ämmaemand on pressimise ajal niikuinii kogu aeg juures). Minus aga tekitab korraliku ahistustunnet teadmine, et ma ei saa epiduraali ajal ringi liikuda. Juba ktg on paras põrgu! Ma ei kujutaks ette, et ma peangi terve selle aja lihtsalt voodis lebama, jah, küll valudeta aga ma ei ole sellise asjaga nõus. Mulle meeldib sünnituse ajal liikuda ja see on minu jaoks äärmiselt tähtis. Lisaks tahan ma peale sünnitust normaalselt kõndida! Mitte oodata millal tuimus mööda läheb. Eriti kui ma pean üksi sünnitama, sest tugiisik on keelatud. See ei ole lihtsalt minu teema.
Ei vannile. Ma olen terve oma elu tahtnud vees sünnitada. Sipuga oleks saanud aga ma ise ei tahtnud sellel hetkel enam vanni näha, seega seekord üritan teisiti ja rihin vanni. Epiduraaliga aga vanni ei lähe, seega jälle suur EI!
Sellest ei pruugi üldse kasu olla. Sellega on kõik öeldud. Päris paljud naised on öelnud, et neil polnud sellest üldse kasu, sest valud olid sama hullud kui enne epiduraali.
Need on põhjused miks ma endale epiduraali teha ei lase. See on täielikult minu enda kiiks. Mulle ei meeldi, et mind üleliia ühest ja teisest kohast torgitakse, seega võimalusel ma siiski epiduraali endale teha ei lase. Kui aga olukord nõuab, siis ma muidugi saadan oma põhimõtted kus kura* ja lasen asja ära teha. Loodetavasti olukord seda ei nõua. Seega ma pigem lõugan nagu elajas ja pärast tunnen kohutavat häbi. Kas teie lasite epiduraali teha? Kui ei, siis miks?