Kui miski üldse beebigruppides terava arutelu tekitab, siis nendeks on vaktsiinid, epiduraal ja haiglakott. Jup, nii naljakas kui see ka poleks. Lõpuks on ikka nii, et igaühel on oma arvamus ja kes suudab seda kõvemini väljendada, see saab ka ''võidu''. Tavaliselt kipub aga nii olema, et räägitakse kui ilus ja tore kõik oli, kõrvaltoimete kohalt või muu kaasa tuleva suhtes vaikitakse.
Ma olen alati arvanud, et ma olen äärmiselt tugeva ja kõrge valuläviga. Ma olen oma elu jooksul ikka igasugusest jurast läbi tulnud (kõige parem näide on vast soolestiku operatsioon mis oli mulle nii vaimselt kui füüsiliselt suur eneseületamine) ja seetõttu olen natukene kõvem eit enda arust. Just, enda arust! Mul oli juba esimese raseduse ajal võetud kindel seisukoht, et maksku mis maksab aga mina epiduraali endale teha ei lase. Ei, see pole seotud sellega, et ilma valuvaigistita sünnitamine minust parema või kõvema naise teeks. Ma lihtsalt pelgan seda. Esimene sünnitus oli jube! Avanemine okei aga pressimine oli jube. See oli juba see faas kus ma niikuinii poleks midagi saanud, isegi kui ma endalt vabatahtlikult käe oleks otsast närinud. Kuna tuhude ajal vajadust polnud, siis pärast oli juba hilja. Oli kuramuse valus aga sain hakkama. Hetkel olen täpselt samal seisukohal. Ma ei lase endale epiduraali teha! Nüüd on mu otsuse taga natukene rohkem kogemusi (ma tean kui sigavalus võib sünnitamine olla) ja ma olen veel kindlam oma otsuses. Ma sünnitasin oma esimest last pea 100 tundi (sünnitegevus sai alguse 26.02 õhtul ja Sipu tõsteti rinnale 3.03 õhtul) ja sain hakkama, saan ka seekord, kuigi hirm on suur!
Mis see epiduraal üldse on? Epiduraalanalgeesia on valuvaigistav toiming millega leevendatakse sünnitusvalusid. Mõnel see toimib aga mõnel mitte. Seda viib läbi ainult anestesioloog ehk narkoosiarst.
Mis mind selle juures kõige rohkem hirmutab ehk mis on need põhjused mille tõttu ma endale niisama epiduraali teha ei lase?
Teostamine. Olete te näinud kuidas seda teostatakse? See on vist kogu asja juures kõige hullem. Mul on jõhker nõelte foobia ja see nõel mis selgroogu lükatakse on lihtsalt nii haigelt suur, et ainuüksi selle nägemine ajab mind paanikasse. Jup, mu enda isiklik kiiks. Nõel küll eemaldatakse ja alles jääb plastikust sond aga see ei lohuta mind üldse. Ma tean, et ma ei näe ise protseduuri pealt aga see teadmine on minu jaoks juba piisav.
Madaldab vererõhku. Tihti kipub epiduraal vererõhku alandama, mitte küll nui neljaks aga see oht on olemas. Mul on niigi vererõhk madal ja ma ei kujutaks enam madalamat vererõhku ette. Praeguse raseduse ajal on mu keskmine vererõhk nii 80/70. Mida madalam on aga vererõhk, seda halvemini jõuab hapnik looteni. Muidugi saab seda sünnituse ajal tilgaga parandada mis vererõhku natuke tõstab või stabiilsena hoiab aga ei. Miks ma peaks seal lõpuks igasuguste juhtmetega kaetud olema?
Võimalikud pea- ja seljavalud. Piisab mõnest mm mööda panekust ja sa võid endale parimal juhul skoorida terve elu kestvad selja- ja peavalud. Parimal juhul! Ma tean, et möödapanekuid esineb harvem aga minu jaoks pole see väga pädev argument. Ma ei taha riskida sellega, et ma ülejäänud elu oma pead või selga valutan. Mu ühel sõbrannal vedas kohe nii hästi, et sai kuklakangestuse. Mitu kuud elas nii, et kukal oli kange, selg valutas ja eluisu oli kadunud. Selles suhtes olen ma maru möku ja eelistan selliseid riske mitte võtta. Ma lihtsalt ei kannataks midagi sellist välja, minu jaoks on täisväärtuslik elu liiga palju väärt.
Kateeter põide. Ma ei tea kuidas sellega täpselt on aga mõni mu sõbranna pole kateetrit saanud, see-eest mõni jälle on. Üldjuhul kui su alumine ots on tundetu nagu mina tavalisel talvepäeval, siis suure tõenäosusega on su põis ka tuim ja sa ei kontrolli oma häda, mistõttu sisestatakse põide kateeter. protseduur ise on jälle muidugi äärmiselt ebameeldiv aga õnneks tänu epiduraalile ei tunne sa essugi. See on aga taaskord üks nendest asjadest mida ma üritaks vältida ja ei tahaks, et mind niisama torgitaks.
Tundetu alumine osa ehk ei kõndimisele!? Ma ei tea millest see oleneb aga siin läheb leer kaheks. On need kes tunnevad epiduraali ajal oma jalgu ja on need kellel on kogu alumine osa täiesti tuim ehk nad ei tunne mitte midagi mis jääb alla naba. Seega ei tunne nad ka presse ja ämmaemand peab kogu aja juures olema ja ütlema millal naine pressima peab (okei, ämmaemand on pressimise ajal niikuinii kogu aeg juures). Minus aga tekitab korraliku ahistustunnet teadmine, et ma ei saa epiduraali ajal ringi liikuda. Juba ktg on paras põrgu! Ma ei kujutaks ette, et ma peangi terve selle aja lihtsalt voodis lebama, jah, küll valudeta aga ma ei ole sellise asjaga nõus. Mulle meeldib sünnituse ajal liikuda ja see on minu jaoks äärmiselt tähtis. Lisaks tahan ma peale sünnitust normaalselt kõndida! Mitte oodata millal tuimus mööda läheb. Eriti kui ma pean üksi sünnitama, sest tugiisik on keelatud. See ei ole lihtsalt minu teema.
Ei vannile. Ma olen terve oma elu tahtnud vees sünnitada. Sipuga oleks saanud aga ma ise ei tahtnud sellel hetkel enam vanni näha, seega seekord üritan teisiti ja rihin vanni. Epiduraaliga aga vanni ei lähe, seega jälle suur EI!
Sellest ei pruugi üldse kasu olla. Sellega on kõik öeldud. Päris paljud naised on öelnud, et neil polnud sellest üldse kasu, sest valud olid sama hullud kui enne epiduraali.
Need on põhjused miks ma endale epiduraali teha ei lase. See on täielikult minu enda kiiks. Mulle ei meeldi, et mind üleliia ühest ja teisest kohast torgitakse, seega võimalusel ma siiski epiduraali endale teha ei lase. Kui aga olukord nõuab, siis ma muidugi saadan oma põhimõtted kus kura* ja lasen asja ära teha. Loodetavasti olukord seda ei nõua. Seega ma pigem lõugan nagu elajas ja pärast tunnen kohutavat häbi. Kas teie lasite epiduraali teha? Kui ei, siis miks?
Ma olin veendunud, et ei tee. Pole vaja. Mu ema rääkis ikka, et sünnitusvalu on ainuke valu, mida ta on nõus taluma, sest lõpus saad midagi imelist. Ja siis ma seisin duši all, kõndisin toega ringi, lõpuks sain gaasi. Seal maski all ma enam ei suutnud. Niiii valus oli, ükskõik kui imeline beebi, ma pidin saama valuvaigistit. Vajutasin "paanikanuppu" sest ma ei suutnud isegi mehega rääkida, kuigi mõttes vabandasin tema ja enda ees, et ma nii saamatu olen ja ravimiteta last ei sünnita. Ämmaemand astus tuppa, ma ei suutnud talle ka midagi öelda sel hetkel. Noh ja läks nii, nagu sa ütlesid - sellel hetkel oleks võind käe ka otsast järada, titt oli juba tulemas. Paar pressi ja väljas ta oligi. Järgmine kord teen väljamineku ja muretsen mõne hüpnosünnituse teemalise loengu, ehk röögin vähem?
VastaKustutaMa ise arvan, et mul on vedanud, sest mu emakas teeb täistuuridel juba raseduse ajal tööd ja siis ongi tõesti nii, et avanemine ei tekita mingisugust probleemi. Samas kui täisavatus käes ja valud tappa tahavad, siis ongi hilja ja tutkit sa midagi saad :D
KustutaKas gaas iiveldama ei ajanud?
Ma seekord loen Ina May Gaskini raamatut ''loomuliku sünnituse teejuht'', seal on päris palju nippe ja trikke. Proovin sünnituse ajal ära ja vaatan kas röögin vähem :D
Ma sain esimest last sünnitades epiduraali. Sünnitusloos on kirjas sünnitegevuse anomaalia, ehk mu keha ei teadnud, mida tegema peab, veed tulid kodus ära, tuhud olid, aga nii kerged ega muutunud 10h pärast tugevamaks. See tegemine pole üldse õudne, nagu sääsehammustus, ise ju ei näe mis tehakse. Mees nägi ja ütles et rets vaatepilt, nõel selgroos. Aga see selleks, minul võttis jalad alt, hädasid kontrollida ei saanud,presse ei tundnud. Gaas ajab iiveldama, kolmas sündis viie tunniga, sigamegavalus, proovisin ja pidin oksendama. Mul sattus ämmakale lisaks praktikant ja kõiiikk surkimised tuli ära teha, oii ma olin tige. Praktikandid peavad ka harjutama, aga katsejänes oli tüütu olla.
VastaKustutaKas su meest välja ei saadetud selleks ajaks kui epiduraali tehti? Ma tean, et üldjuhul visatakse mees palatist välja :D
KustutaMa olen muidugi arvamusel, et kui on vajalik (just anomaaliad, avanemist ei toimu jne), siis tuleb teha. Kõige tähtsam on laps tervena ilmale tuua! :)
Ma olin mõlemal sünnitusel valmis kasutama seda võimalust. Eriti teisel, sest niigi olin kaks kuud tugeva närvivaluga elamist teeselnud (elamiseks oleks seda aega liiga optimistlik nimetada ��) ja avanemisega koos olin lihtsalt üks suur valupundar. Kuskil poole peal küsisin, aga siis öeldi, et ei saa, sest kõik kulges väga aeglaselt ja ämmaemand kartis, et see aeglustab veelgi. Sain hoopis naerugaasi. Esimesel sünnitusel jõudsin haiglasse täisavatusega, seega polnud lootust enam midagi saada ��
VastaKustutaNärvivalu on üle kõige! :'D Ma siin olen raseduse ajal pidevalt kolmiknärvi põletikuga kimpus. Kopp on nii ees. Samas sellega on vist nii, et võib aeglustada aga võib ka kiirendada, et noh, õnnemäng :D
KustutaTundetu alumine osa.... ma sünnitasin mõlemad kutid epiduraaliga. Pressimine oli väga oke - ei tundnud presse... sain aru, et pean pressima, sest igakord tuli nutt peale. Kokkuvõttes pressimise ajal tuli ainult üks röögatus kui pea sai väljutatud. Aga teisel sünnitusel (ma olen 159/60 ja laps oli sündides 4110) röökisin ma terve aeg peale epiduraali süsti kuidas mu jalg valutab. "Kõik valu läks kintsu" literally, iga tuhu ajal ma mõtlesin, et keegi võiks mu jala maha saagida, samas mujal polnud häda midagi. :D lõpuks ämmakas lihtsalt hoidis mu jalga üleval kuidas mul vähem valus oli.
VastaKustutaAga tüsistustest....siis peale esimese sündi kutsusin veel 1,5 aasta jooksul kiirabi koju, sest seljavalu oli nii tugev ja tõbas närvi pingesse, et ma ei saanud püstigi. Lõdvestav süst ja korras. Ütleksin, et peale teist epiduraali polegi häda midagi. Kui käisin spiraali paigaldamas ja arst võttis tangidega emakast kinni, siis samasse jalga lõi sama valu mis sünnitusel ja see ka kõik - ei teagi kas epiduraaliga seotud v surus see suur giantbaby kuhugi närvile. Igatahes aegajalt tunnen kintsus seda valu jätkuvalt. Küll kordades ja kordades õrnemalt.
Õõõhhhh, nii õudne. Kas see valu kandus kintsu teravana või nagu midagi krambi taolist?
KustutaKuulasin hiljuti fb-s ämmaemandanõuande liini e-loengut epiduraalist ja keisrilõikest. Seal ämmaemand rääkis väga sisukalt lahti kõik paigaldamisest ja kõrvaltoimetest. Super loeng oli, soovitan kuulata kui rohkem tahta teada, et mis see imeasi endaga kaasa tuua võib.
VastaKustutaIse loodan ka sellest muidugi laia kaarega mööda käia. Aga kes muidugi teab mis sünnitusel juhtuma hakkab.
Jaa, sünnitusele minnes ei saa kunagi milleski kindel olla, kõik selgub kohal olles ja tegutsedes :D
KustutaMa arvasin umbes samamoodi ja kartsin jubedalt kõrvaltoimeid. Esimene sünnitus sain ju ilusti hakkama ja miks ma ei oleks pidanud teisel saama? Aga see mis toimus teisel sünnitusel, oli kordades jubedam ja hullem valu (sain tilka mis intensiivistas valusid).
VastaKustutaMina olen see, kellele kateetrit ei paigaldatud. Öeldi, et võin ringi kõndida ja vetsu minna kui soovin. Valud olid aga väga tugevad ka läbi epiduraali. Hingasin need uutades üle ja sain hakkama nii nagu esimese sünnituse ajal. 40 minutiga tuli viimased 5cm avatust ja pressitunne ja lapse alla pressimist tundsin kenasti. Ei tea tõesti millest see oleneb, aga vähemalt selle sünnituse juures päästis epiduraal terve selle sünnituse. Nutsin küll, kui ühe 3 minutit kestnud valu jooksul seda palusin, sest mõtlesin, et kuidas ma esimene kord ilusti sain ja seekord siis nii? Olin pettunud ja mees lohutas mind, kuid nüüd olen sellega leppinud, et ju pidi nii minema. Seega isiklikult ei ütleks ma kunagi, et seda ma ei tee mitte mingil juhul. Õnneks ei mõelnud ma ka enne nii. Ma ilmselt oleks veel pettunum olnud, kui sellel juhul, et mõtlesin sellele, kuidas ma esimene kord kenasti sain ja nüüd mitte. Loodan, et sul läheb kõik kenasti ja nii nagu loodad! :)
Tilk pidigi valud palju intensiivsemaks ja hullemaks tegema. Ma ise mõtlen kogu aeg, et kui mul olid ilma tilgata need valud nii kohutavad mille ajal pressima pidin, siis millised need veel tilgaga oleks? Ma siiralt loodan, et ma ei saa seda kunagi teada, sest siis ma hüppaks küll aknast alla, ma ei kujutaks hullemaid valusid enam ettegi :D
KustutaEsimest sünnitust ei osanud karta, haiglasse ei läinud ka kindla kavatsusega valusid vaigistada. Teist sünnitust pigem veidi kartsin, sest teadmine oli olemas, mis ta endast kujutab. Aga kolmandat enam üldse mitte.
VastaKustutaValuvaigistitest niipalju, et täielik vastane ma pole, olen kolme sünnitusega mõnda ka isegi kasutanud (1. sünintus emakakaelasüst, 2. sünnitus naerugaas). Kuid epiduraali pole küll iial tahtnud. Mitte, et ma nõelu kardaks, aga midagi selle protseduuri juures tundub mulle lihtsalt hirmu tekitav. Ja kuigi suure tõenäosusega poleks see siiski pooltki nii hirmus kogemus, siis mina olen just üks neist, kes on tahtnud ise kõike loomulikult kogeda, tulgu mis tuleb. Emakakaelasüsti lasin esimesel korral teha, kuna olin magamata ja vajasin tuhudest puhkust. Ja seda see mulle veidi aega ka võimaldas. Veed puhkesid ja süsti mõju kadus sekundipealt. Selline äkiline üleminek valutult olemiselt max valusatele tuhudele oli hull.
Teisega kasutasin naerugaasi, mitte, et see minu jaoks midagi tuntavalt muutnud oleks. Tuhud olid ikka valusad. Lihtsalt oli see mask mingi koht, kus tuhude ajal hingata :D
Kolmandaga oli niipalju kui minust üksi sõltus meditatiivne hüpnosünnitus. Haigla omalt poolt tahtis muidugi väga jõulisi meetodeid kasutada (kuna42nd täis ja oioioi kui ülekantud nende arvates) ning tehti seal omalt poolt kõik, et see ilus kogemus millegi muuga asendada. Õnneks beebi neile selleks võimalusi kergelt kätte ei andnud. Oli hoopis minuga ühel lainel ja saatis kõik nad kukele oma plaanidega. Halva stsenaariumi juures võtsime absoluutse parima ja nii sai sellest minu kolmest sünnitusest parim ja ilusaim. Ei kasutanud midagi valude vaigistamiseks.
Isilklikult ei mõista üldse neid, kes juba ette lähevad haiglasse, et ah, küll saab epiduraali. Või veel hullem, ehk tehakse hoopis keiser ja pääsen kõigest... Hirmu aspektist saan aru. Aga hirmu lahti mõtestamisega ja selleks ette valmistamisega saab väga pikalt tegeleda enne kui see sünnitus käes on. Ja sünintusel anda oma parim, et loetut praktikasse viia ja püüdagi tõesti mingi selline seisund endale saavutada, kus kõik muutub hoopis teistsuguseks. Aga egas kõiki ei saagi mõista. Igaühe oma elu, pole minuasi ka.
Mul oli tuttav kes lasi endale epiduraali teha. Tal vedas lausa nii hästi, et ta ei tundnud mingeid valusid ega presse ja pärast kiitis mulle, et mis see sünnitamine siis ära ei ole. Pole hullu ju midagi ehk ta võrdles minu valudega sünnitust enda valutu sünnitusega ja mõistis mind veel poole kohaga hukka ka, et ma julgesin valu üle hädaldada :D
KustutaEsimene sünnitus epiduraaliga, ei saanud nagu väga aru, et oleks mõiganud, ikka tundsin emaka kokkupressimise valusid, presse ka, tuimaks ei võtnud, mingeid valusid sellest ei tekkinud hiljem. Teine sünnitus oli naerugaasiga, ajas üks hetk südame pahaks, rohkem ei tahtnud manustada, mulle endale tundus, et ma ei hinganud seda vast ikka nii sügavalt, sest no valude ajal ma ei olnud lihtsalt võimeline ja kolmas sünnitus läks ilma igasuguste valuvaigistavate vahendiďeta.
VastaKustutaMa olen kuulnud ja lugenud, et see ei mõika siis kui on valesti paigaldatud
Kustuta