laupäev, 21. november 2020

Hambad? Oh ei, kopsupõletik!

See aasta ei ole kohe üldse meie vastu leebe olnud. Kõige hullem ongi see aasta olnud just tervisliku poole pealt. Ma ei teagi mis on kõige pikem vahe olnud kui kellelgi siin majas midagi viga pole? Aasta alguses olin ma angiinis, kolmiknärvi põletikus, Sipu oli RS viiruses ja pistis rinda rauavaegusest tingitud raske aneemiaga, Mürakal avastati nõrk uneapnoe, mina ropsisin mitu nädalat, mul oli hepatogestoos mis süvenes, ei allunud ravile ja mis lõppes omakorda sünnituse esilekutsumisega. Imeline, eks?


Ma ei hakka täpseid kuupäevi paika panema, sest ma olen aus ja ütlen kohe, et ega ma täpselt enam ei mäleta millal ja mis toimus ning ega see midagi ei anna ka. Igatahes mõni nädal tagasi, kolmapäeva öösel vastu neljapäeva üritasin wc-sse kooserdada aga kuna Sipu oli oma voodis üsna rahutu ja vähkres palju, siis otsustasin teda igaks juhuks kontrollida. Tundus teine kohe kuidagi liiga kuum ja peale seda kui ma ta palavikku kraadisin, sai selgeks, et tulemas on unetu öö. Esimese asjana süüdistasime hambaid, sest neid tuleb tal nagu seeni peale vihma ja nende lõikumine võtab ju meeletult kaua aega. 1 hammas võib juba mitu nädalat lõikuda vahelduva eduga ja tal on tulemas just need kõige hullemad ehk tagumised hambad (ja need lõikuvad siiani!). Andsin Panadoli ja jäin lootma, et kõik möödub peagi nagu tavaliselt. 


Neljapäeva päeval läks seis natukene hullemaks. Palavik tõusis kiiremini ja kõrgemale. Määrisin Siput vee-viina lahusega (1:1 viina ja vett), et venitada alandajate vahepealset aega pikemaks aga sellest ei tulnud mitte midagi välja. Oli hea kui suutsin alandajate enda vahe hoida 4 tunnisena (skeem: Panadol- 4 tundi- Nurofen- 4tundi- Panadol jne). Nii ma mässasin ja üritasin kuidagi õhtuni välja vedada. Eriti jätkusuutlik see ei tundunud, sest Sipul on jälle AD välja löönud ja viinalahus ju kuivatab natukene nahka ning seetõttu pidin midagi muud välja mõtlema. Neljapäeva öösel vastu reedet tekkis juba lootuskiir, sest alandajate vahepealne aeg venis lausa 6 tundi pikemaks ja mina juba jõudsin juubeldada, et ongi selleks korraks kõik. Noh, hambad!


Reede hommikul tuli tõdeda, et ma olin liiga palju lootnud. Palavik oli tagasi ja veel kõrgem kui eelnevalt. See hakkas minus juba vaikselt hirmu tekitama, sest alandaja järsku enam ei aidanud. Palavik liikus juba üle 39C ja langes heal juhul natukene alla 38C. Enne kui 4 tundi täis sai, oli palavik juba jälle 40C lähedal. Ma sain aru, et see ei ole kohe kindlasti enam normaalne, sest see palavik oli oma olemuselt väga agressiivne. Mind valdas juba vaikselt väike paanika. Ma ei saanud teha viinakompressigi, sest jäsemed ise olid külmad ja siis ei tohi seda teha. Mudisin jäsemeid ja ise samal ajal mõtlesin, et kuhu ma pöördun? Kas kohe emosse või helistan ja küsin nõu perearstilt/perearsti nõuandeliinilt. Valisin viimase, sest meie perearsti on lihtsalt võimatu kätte saada! Sealt ma targemaks ei saanud. Arvati, et on tuulerõuged või roseool ehk kolmepäevapalavik. Emo mõte tehti kohe maha, sest palavik ei olnud piisavalt kaua kestnud, kõigest 2 päeva alles. Soovitati jätkata sama skeemiga ja anda palju vett, et ei tekiks vedelikupuudust. Tiksusin paar tundi ja nägin, et Sipu hakkab ära vajuma. Silmad muutusid häguseks, terane pilk oli kadumas ja ta vajus lihtsalt lössi. Helistasin perearstikeskusesse, sealt anti mulle perearsti õe number ja lõpuks õe kaudu sain perearsti kätte. Võttis küll tunnikese aega aga asja sai. Samal ajal kui perearstiga suhtlesin, tekkisid Sipul värinad ja ilmselgelt ei olnud enam muud mõttes kui Rakvere EMO. Lastehaigla jäi liiga kaugele ja Sipule oleks see sõit liiga raske olnud. 


See ei ole mingi uudis, et ega ma Rakvere haiglast eriti vaimustuses ei ole aga seekord, seekord oli kõik väga super! Töötajad olid toetavad ja toredad ning mul pole mitte midagi halba öelda. EMOs saime kohe löögile. Kuulati mure ära ja suunati edasi. Kõrge palaviku juures oli äärmiselt imelik see, et muud sümptomid puudusid. Sipul ei olnud nohu, köha, kõrvad olid seest korras, kopsudes ei olnud raginat ja seega arstid mõtlesid, et kuidas kõige mõistlikum teha on, et last võimalikult vähe traumeerida. Algul otsustati, et võetakse verd ainult näpu otsast, kui see näitab kõrvalekaldeid, siis võetakse veenist. Proov võeti ära ja seejärel pandi Sipule tilguti. Vastused tulid kiiresti ja selgus, et põletiku näit oli 115! Ma ehmatasin seda kuuldes ära ja mõtlesin endamisi, et mis see nüüd siis on? Seejärel võeti uus analüüs ja natukene hiljem tuli välja, et põletiku näitaja on veres 188! See tundus nii meeletult suur näitaja, et süda tõmbas seest krampi ja mul tekkis meeletu hirm. Arst saatis meid otsejoones röntgenisse ja enne minekut lasi võtta viiruste ja covidi proovi. Sipu käis röntgenis ära ja pool tundi hiljem saime vastused, tegemist oli bakteriaalse kopsupõletikuga. Õnneks oli põletik ainult paremas kopsus aga ega see mind eriti ei lohutanud. Ma mõtlesin terve aja, et kust ta nüüd selle sai? Bakteriaalne kopsupõletik pidi levima inimeselt inimesele aga meie olime ju kogu aeg kodused olnud. Arst tuli ja seletas kõik lahti ning soovitas Tallinna lastehaiglasse pöörduda, sest Rakveres ei ole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Ma isegi ei mõelnud ja olin sellega kohe nõus, sest kopsupõletik on raske haigus. Seega tundus rumal minna koju last ravima või jääda Rakvere haiglasse kus pole lastearsti kogu aeg kohal olemas. Meie Rakvere raviarst leppis Tallinna lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja nii võisime teele asuda.


Lasin Mürakal poest vajalikud asjad ära osta ja seejärel hakkasime Tallinna poole sõitma. Meile pakuti võimalust kiirabiga minna aga ma tahtsin ise minna, seega otsustasime nii. Lastehaiglasse jõudes aitas Mürakas mul Sipu ja kotid sisse viia. Enne kui uksest sisse astusime, saime juba nähvava kommentaari, et lubatud on ainult 1 vanem. Võtsin Sipu, oma kimpsud-kompsud kaenla ja astusin edasi. Sealne õde hakkas kohe Covid testi peale suruma aga ma keeldusin sellest, sest Sipule tehti see Rakveres ära ja minu arust ei olnud mõttet last jälle torkima hakata. Teatasin tollele õele, et vastused peaks olema digiloos üleval või kui pole, siis võtku nad Rakvere haiglaga ühendust, sellised juhised jagas mulle Rakveres olnud arst. Seejärel hakkas see õde seal hädaldama, et mis mõttes tuleb patsient teisest haiglast ja ei tee koha peal testi? Et küll see meditsiin alles mädaneb. Pool õhtut veel hädaldas seal ja väljendas oma pahameelt kõva ja üleoleva häälega. Ma isegi ei saa aru mis põhjusel ta seal niimoodi halas. Laps oli ju covid negatiivne, kui oleks ka positiivne olnud, siis nende jaoks ei oleks see midagi muutnud, sest kokku puutusid nad ju meiega niikuinii, vahet pole kas see test oleks tehtud Rakveres või lastehaiglas. Rakvere valvearst leppis lastehaigla valvearstiga kokku, et me lähme sinna ja saame kohe vajaliku abi. Lõpuks istusin ikka Sipuga üksi tühjas koridoris ja ootasin, et keegi meid kuskil vastu võtaks. 


Aega läks aga asja sai. Valvearst võttis meid vastu, mina rääkisin umbes sajandat korda mis meile muret teeb, ulatasin neile veel lapse anamneesi mis Rakverest kaasa sain ja seejärel suunati meid lõpuks palatisse. Noorem õde kellega kokku puutusin oli väga tore. Tõi mulle veekeetja, rääkis reeglitest jne. Ühel hetkel aga tahtis ta Sipu protseduuride tuppa viia ja siis ma uurisin kas võin kaasa minna ning mida nad üldse temaga seal teevad. Kanüül oli ju käe peal olemas seega jäi mulle mõistmatuks miks teda protseduuride tuppa viidi. Noorem õde lubas mul kaasa minna aga niipea kui ma sinna sisse astusin lendas mulle verbaalselt kaela vanem õde kes põhimõtteliselt mu näo täis sõimas. Ma ei tohtinud sinna minna, sest ma olen neile ohuks, tekitan oma lapsele trauma ja üldse ma olen ju rase! Nagu...Mis see siia puutub, et ma rase olen? Ma ehmatasin päris ära, sest ma ei osanud sellist käitumist oodata. Läksin palatisse ja ootasin seal oma Siput, endal nutt kurgus, sest ma tundsin, et mind rünnati. Seda kõike oleks võinud ju öelda viisakalt ja rahulikult. Ma oleks asjast aru saanud. Öö oli õnneks rahulik, sest Sipu magas terve selle aja. Mina istusin nagu valvekoer. Jälgisin, et ta tilgutit kuidagi küljest ära ei rebiks ja kraadisin, et temperatuuri pidevalt jälgida. Selleks ajaks olin ma juba peaaegu 3 ööpäeva üleval olnud.


Käes oli laupäev ja tilguti saaga jätkus. Sipu ise oli juba elavam. Vaatasime youtubest koos multikaid ja Sipu mängis voodis legodega nii palju kui tilguti seda võimaldas. Jube lühike oli see tilguti voolik. Ma ei saanud teda isegi võrevoodisse panna, sest siis ta ulatus masinani aga voodit ei saanud kaugemale ka tõmmata, sest siis ta oleks selle vooliku lahti rebinud. Seega sain wc-sse ainult siis kui Sipu magas. Lisaks tilgale sai ta 3x päevas antibiootikumi. Laupäeva lõunal tõdesin, et ta isu on paranenud ja ta joob juba ise rohkem vedelikku, seega ütlesin lastearstile ka, et äkki aitab tilgast ja ta võiks vaikselt ise kosuma hakata. Arst nii ei arvanud ja lasi õhtul uuesti tilguti panna. Siin tekkis nüüd see suur aga. Sipu istus ainult voodis tilguti all, ta liikumine oli piiratud (muidu on ta väga elav ja liigub hästi palju) ja seetõttu oli tal korralik energia üleküllus. See tähendas halvemat und ja minule järjekordset magamata ööd. Öösel tekkis tal aga nutuhoog. Ta lihtsalt nuttis ja otsis oma issit taga. Võimatu oli teda rahustada, sest ta lihtsalt ei rahunenud. Kuna ma tunnen oma last läbi ja lõhki, siis ma tean isegi, et vahel ta lihtsalt tahabki ennast välja elada ja nutta. Ma saan aru, et ega me haiglas üksi ei olnud aga kui laps tahab end tühjaks nutta, siis sinna ei saa midagi teha. Mida ma tegema oleks pidanud? Suu kinni kleepima või padja näkku suruma? Ühel hetkel hüppas õde palatisse ja kukkus kurja häälega tõrelema, et mis see nüüd on, mis ta karjub keset ööd? Rahustage ta maha. Ma siis ütlesin viisakalt, et laps igatseb oma isa taga. Kuna see õde oli mega kurja häälega, siis Sipu ehmatas ära ja jäi momentaalselt tasa. Mõni tund hiljem kõik kordus. Sipu hakkas jälle paaniliselt nutma. Üritasin teda seal rahustada, kussutasin, paitasin aga mitte miski ei aidanud. Ühel hetkel tuli jälle see sama õde ja hakkas jälle pragama, et mida ta jälle karjub, seejärel ütles Sipule ''kui sa kaua karjud, siis tuleb kuri tädi ja teeb sulle ata-ata''. Ma olin ausalt öeldes šokis, sest mida kura*it? Taaskord ehmatas Sipu ära ja jäi tasa. Peale õe lahkumist istusin ma ise voodi äärel, nutt kurgus. Kopp oli lihtsalt nii ees. Ma ei saanud aru, et kuidas need töötajad osakonniti nii erinevad on? See kõik oli lihtsalt nii absurdne. Kui Sipul öösel viimane tilk ära lõppes, siis see sama õde tuli pani masina kinni aga tilguti vooliku jättis ikka kanüüliga ühendusse, kuigi ta oleks võinud selle ära võtta, see poleks ju mingit aega võtnud. Mulle tundus see natukene kiusamisena, sest selle vooliku võttis kanüüli küljest ära lõpuks uue vahetuse õde. See-selleks. Öösel langes vahepeal Sipu temperatuur 35.1C ja mul tekkis tõsine hirm, et äkki laps hakkab vaikselt alajahtuma. Kutsusin õe, kes nähvas taaskord, et võtku ma laps kaissu ja mudigu ta jäsemeid, siis peaks temperatuur tõusma hakkama. Nojah, seal oli nii külm, et isegi kaks õhukest tekki ei suutnud sooja pakkuda ja mul oli endalgi nii külm ja keha üsna jahe, et see kõik oleks võrdunud selle samaga kui panna laps külma radika äärde soojenema.


Kätte oli jõudnud pühapäev ja mul oli juba igasugune koll ees, sest ma tundsin ennast seal nii halvasti. Me olime kahe päeva jooksul saanud juba mitu korda sõimata ja see tõmbas igasuguse tuju nulli. Sipul võeti lõpuks tilguti küljest ja ta sai palatis vabamalt ringi liikuda. Kohe oli näha, et lapse tuju muutus märgatavalt paremaks. Lõunasöögi ajal aga juhtus uus intsident. Sipu sõi oma lõunasööki ja järsku tekkis tal tugev köhahoog. See oli nii tugev, et kutsus esile oksendamise. Ma kutsusin häirenupuga (palatist ei tohtinud välja minna) õe appi, tuligi üks vanem õde, mina samal ajal üritasin oksendavat Siput söögitoolist kätte saada ja teise käega pühkisin okset kokku, ise küsides, et kas see on normaalne ja äkki saaks aidata (seda kõike oli üsna raske suure kõhuga teha). Vanem õde vaatas, ütles, et see ei ole kindlasti kohe normaalne ja lahkus palatist. Ma ei osanud rohkem midagi öelda ega arvata. Mõtlesin ainult endamisi, et okei siis. Peale lõunat oli aeg AB käes, seda sai Sipu 3x päevas süstlaga läbi kanüüli. Tuli jälle see vanem õde, võttis Sipu käe ja hakkas AB süstima. Surus seal ja mina vaatasin kõrvalt hirmuga, et mida ta jälle teeb. Mina kes ma nendest asjadest essugi ei jaga, sain aru, et midagi on väga mäda, see AB ei liikunud süstlast mitte kuhugi. Ma juba hakkasin kartma ja ütlesin, et äkki on hüüve ette tekkinud või midagi sellist aga õde ei teinud sellest väljagi. Tema surus seal seda AB-d edasi oma toore jõuga. Lõpuks kui süstal tühi, siis küsisin, et kas varsti on lootust koju ka saada, sest ma pean kolmapäeval ÄE visiidile minema ja selleks ajaks tahaks koju saada (seal visiidil avastatigi mul hepatogestoos). Õde vastas, et kindlasti ei saa ma niipea koju. Ma ei mäletagi enam kas ta ütles, et ma pean seal veel nädala olema või kaks. Seega jään siin vastuse võlgu. Õde lahkus palatist ja läks teiste tööliste juurde lihtsalt klatšima. Kõik oli palatisse kuulda ja mina mõtlesin seal, et kas enam saab hullemaks minna? Rääkis seal teistele, et see tahab koju minna aga issand, inimesel on ju kopsupõletik, mida ta seal kodus teeb... Käes oli õhtu ja ma lootsin, et ma ei pea rohkem seda õde nägema. Õnneks ei näinudki, tuli üks noorem õde. Hästi rahulik ja tore. Hakkas Sipule AB süstima ja sai kohe aru, et midagi on valesti, sest AB ei liikunud edasi. Vastupidiselt vanemale õele, kontrollis ta kohe kanüüli üle ja seal see kala oligi. Sipul oli kanüül paigast ära liikunud, see oli marli sees kõveras ja eks see vanem õde süstis selle AB rahus sinna marli sisse, seega päevane doos jäi Sipul saamata. Noorem õde võttis Sipu, et viia ta protseduuride tuppa ja paigaldada uus kanüül. Küsis, et kas ma tahan ka kaasa minna aga ma ei hakanud minema. Juba paari minuti pärast olid nad tagasi ja õde kiitis Siput, et nii tubli, ei teinud piiksugi, ütles ainult ''oi oi oi''. Öö oli juba rahulikum ja mina mõtlesin, et kuidas ma skeemitama hakkan, et saaks ÄE visiidil käidud, isaga ju vahetada ei saanud ja seetõttu tekkis hinge vaikselt mure. 


Esmaspäeva hommikul oli kõik juba nagu tavaliselt. Isegi see köha mis eelneval päeval oli olnud, oli kadunud. Sipu möllas ringi ja mina tundsin kergendust, et ta ilusti paranema hakkas. Valvearst tuli meie juurde, vaatas Sipu üle ja tõdes, et me võime koju minna, sest palaviku enam pole, laps sööb/joob ise ja seega ei hakka nad meid seal kinni hoidma (osakond oli lapsi täis). Ma olin nii õnnelik, et ma sealt minema sain ja ma isegi ei pidanud küsima, et millal me koju saame, arst ise pakkus võimalust koju minna. Korjasin kimpsud-kompsud kokku ja kutsusin Müraka meile järgi.


Ravi jätkus kodus siirupiga ja pidime seda andma kuni tuli 10 päeva täis haigla esimesest päevast. Peale seda lasime teha kordus röntgeni ja alles siis saime kindlad olla, et nüüd on laps terve. Kopsupilt oli ilus ja puhas ning asi meie jaoks lõpetatud.


Mul teemale sobilike pilte pole, seega ma panen lihtsalt ühe ilusa pildi, et postitus täitsa tühi poleks :D
Foto: Siiri Kumari
MUAH: Maret Ubaleht

laupäev, 14. november 2020

Tere! Meie pisikene Iti!

Ma ei suuda siiani uskuda, et see kõik on juba läbi. Alles ma oigasin siin, et nii raske on olla ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Hepatogestoos tegi oma töö ja sünnitus kutsuti esile. Mis ma siin ikka jahvatan, alustame algusest. Mainin ära, et ma ei hakka ravi peal pikalt peatuma, sellest kirjutan üldisema postituse. Muidu läheb see postitus siin käest ära.


Käes oli pühapäeva hommik ehk 8.11. Ilm oli ilus, päike paistis ja mul ei olnud mitte mingisugust tunnet. Hommikul käis arst oma igapäevasel visiidil ja see mis tema poolt tuli, oli minu jaoks natukene ootamatu. Vaatamata ravile oli hepatogestoos süvenenud ja eks ma tundsin ise ka, et sellest haiglas istumisest pole erilist kasu, sest enesetunne muutus aina kehvemaks. Jalad ja sõrmed läksid turse, väsimus oli meeletu, ma sügelesin üle terve keha, energiat jäi aina vähemaks ja ma tundsin, et ma hakkan vaikselt hääbuma. Arst nägi seda kõike kõrvalt ja tõdes, et analüüsid ei ole ka teab mis head, liiguvad aina kehvema poole ja seega oleks aeg mõelda esilekutsumisele. Eriti hea oleks esilekutsumisega hakata tegelema kohe, sest vahel võib see mitu päeva aega võtta ja kuna hepatogestoos on ettearvamatu ning igal hetkel võib lapse heaolu ohtu sattuda, siis polnud enam mõistlik kauem oodata. See kõik ehmatas mind natukene ära, sest ma olin elanud teadmisega, et äkki, võib-olla, alustatakse esilekutsumisega alles heal juhul esmaspäeval, mitte nüüd ja kohe! Ise veel mõtlesin samal ajal, et Mürakas tahtiski ju isadepäevaks oma ''pakki'' saada. Mõtlesin seal samas oma peas, et mis siis ikka, rasedust on ju kantud 37+1 nädalat ja mis me enam venitame, arvestades seda, et see võib mitu päeva aega võtta. Ütlesin arstile, et ma olen nõus ja teeme ära. Arst ütles, et tuleb varsti minu juurde tagasi ja siis kontrollib emakakaela, et valida esilekutsumiseks parim viis. 


Arst läks ära ja mina jäin voodisse istuma. Kuidagi ootamatu oli ikkagi see kõik ja mul tekkisid meeletud süümepiinad Iti ees. Ma tahtsin, et ta sünniks loomulikult, siis kui tema ise selleks valmis on aga ega alati ei saagi oma tahtmist, sest siin oli mängus juba tema heaolu ja kõige tähtsam oligi saada Iti tervena kätte.


Kell oli juba 3 kui arst minu juurde tagasi jõudis. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et ta unustas mu ära ja ei tulegi enam minu juurde aga tal oli keiser vahele tulnud ja seetõttu kõik viibis. Läksime läbivaatusele. Sain pukki ronida ja algas emakakaela kontroll. Vot see on üks ''ülim'' asi. Nii kohutavalt valus oli kui ta seal oma näppudega surkis. Ma tundsin kuidas Iti hakkas möllama ja mul läks valust silm märjaks. Arst venitas seda emakakaela seal ja rääkis, et avatust on nii 2-3cm venitades, emakakael on peaaegu täiesti lame ja pehme, seega oleks asi nagu iseenesest juba valmis, lihtsalt emakas ei tee tööd veel (nädala alguses tegi 3 päeva tööd ja siis järsku lõpetas). Ma ei teagi kas see info lohutas mind või mitte aga arst arvas, et kõige parem viis oleks esilekutsumine teha misoprostooliga. Misoprostooli puru lahustatakse veerand klaasi vee sees ja juuakse ära. Arst ütles veel enne, et kui nüüd alustame, siis jõuame täna äkki 2 doosi teha, sest nende vahed peavad olema 4 tundi. Lootusi ta väga kõrgele ei ajanud ja ma ise olin ka kindel, et eks ma seal päev-kaks tiksun. 


Läksin palatisse, äe tegi uue ktg ja ktg lõpus tõi mulle misoprostooli. Lahustasin selle vees ära ning kell 15.36 jõin esimese doosi ära. Tiksusin natukene omasoodu ja rääkisin Mürakaga kui kell 15.48 läks terve kõht kõvaks ja pingesse. Hakkasin seal muretsema ja ootasin mõned minutid, et äkki kõht läheb pehmeks tagasi aga ei läinud. Pöördusin äe poole ja tema soovitas sooja vee alla minna, ütles, et kui veerand tunniga kõht pehmeks ei tõmba, siis annab sellest kohe arstile teada. Läksin palatisse ja vahetasin ööriided ära. Mul endal olid püksid ja särk aga tegin vahetuse haigla ürbi vastu, sest kes teab, pärast löövad järsku veed valla ja kõik. Läksin dušši alla ja vedelesin seal 15 minutit. Tundsin, et mingisugused hästi õrnad valud käivad ja kuidagi liiga tihedalt. Kuna dušši all valude vahesid naljalt ei mõõda, siis mul pole aimugi kui mitu minutit nende valude vahed olid. Valud olid pehmed ja nõrgad, ei võtnud isegi teisiti hingama. Läksin dušširuumist välja ja tagasi palatisse, kõht ei olnud enam pinges ega kõva. Äe tuli mõõtis doppleriga Iti südametööd ja kõik oli hästi. Istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas peaks ringi kõndima või niisama vedelema. Võitis niisama vedelemine, ma lihtsalt ei viitsinud liikuda. Istusin oma voodis ja mõõtsin nende õrnade valude vahesid.


Kell oli 16.28 ja ma ikka ei tundnud tugevaid valusid, olid sellised õrnakesed mida ei pidanud kuidagi üle hingama aga mida oli siiski tunda. Vahed olid üsna regulaarsed, 1.30 minutit, mõni üksik 2 minutit eksis ka vahepeal sisse ära. Valude kestus oli regulaarne 1 minut. Mürakal oli kodus närv juba hell aga kuna mul ei olnud reaalselt mingit tunnet, siis otsustasime veel oodata, enne kui ta Tallinna poole sõitma hakkab. 16.49 mõtlesime, et okei, las ta igaks juhuks hakkab sõitma, sest Tallinnasse sõit võtab juba tunnikese ja äkki tunnikese pärast saan juba sünnitustuppa ka ja kui ei saa, siis lihtsalt ootab nii kaua autos kuni saan. 


Kell 17.00 pandi mind järjekordselt ktg alla. Lebasin seal külili ja tundsin, et need õrnad valud mis käisid, kadusid nüüd üldse ära. Endamisi juba mõtlesin, et nojah, normaalne ja mind valdas suuuuur pettumus, sest mulle tundus, et see asi venib ja venib ja venib ning ma jäängi sinna sünnitama. Oleks tahtnud sellel hetkel masinale lihtsalt jalaga panna. Ühel hetkel aga tundsin suurt surve tunnet ja plõks, midagi sooja voolas. Äe tuli kohale ja ma ütlesin talle, et ma pole päris kindel aga ma arvan, et ma lasin end täis. Peale seda kui ma oma lause ära lõpetasin, tuli esimene tõsine valu ja algas too tuntud öökulli faas kus valu tuleb välja uutada. Äe kontrollis ja ütles, et need on veed ja õnneks selged, seega hepatogestoos ei olnud mõjutanud lootevett. Kell 17.10 kirjutasin Mürakale, et veed tulid ära ja äkki saan sünnitustuppa. Samal hetkel hüppas sisse resident kes kohe mu avatust kontrollis, venitades sai 6cm. Mina samal ajal uutasin ja tundsin, et valud lähevad väga intensiivseks. vahed muutusid kuidagi väga lühikeseks ja kui uupi pakkuda, siis ma panustaks poolele minutile. Kell 17.15 haarasin oma telefoni, istusin ratastooli ja äe ning resident viisid mu alla sünnitustuppa. Liftis veel küsisin, et kas ma vanni saan v? Alla jõudes hüüdis resident äe-le, et avatust venitades 6cm ja kuhu sünnitustuppa nad mu viivad? Ma enam ei mäleta mitmendasse tuppa ma läksin aga kell 17.19 olin ma sünnitustoas ja seisin voodi kõrval pool kõveras, sest nii oli hea olla. Mind võttis üle äe Merja Niitav. Hakkas voodisse neid ktg rihmasid sättima, et mulle andurid peale panna aga ma ütlesin, et ma ei taha pikali minna. Ta vastas selle peale, et ma ei pea pikali minema ja ta võib need mulle seistes ka peale panna. Seejärel küsis mitmes sünnitus mul on? Vastasin, teine. Küsis, et kuidas esimese sünnitasin? Vastasin, järil. Ta tõi mulle kohe järi, et ma istuda saaksin. Mina aga mõtlesin samal ajal sellest kuidas ma nüüd jälle tunde valude käes piinlen ja kuidas ma tahaks otsad anda. Ühel hetkel aga tekkis väga tugev surve tunne. Nagu emakas ise oleks tahtnud Iti välja lükata. See oli nii ürgne ja tugev tunne. Ma olin kindel, et need on pressid, sest Sipuga ma midagi sellist ei tundnud sünnituse ajal kordagi. Ütlesin seda äe-le ka ja ta ütles, et jah, need on pressid ja ma võin pressima hakata. Sellel hetkel jooksis mu juhe nii kokku, sest üleval oli alles avatus 6cm, kuidas ma pressin kui mul pole täisavatust? Ütlesin seal veel äe-le, et ma lähen ju lõhki aga tema julgustas mind pressima, sest mul oli juba täielik täisavatus! Ma olin ausalt öeldes šokeeritud. Mul oli tugevam sünnitöö alles heal juhul 15 minutit käinud ja enne kui see jõudis alata, hakkas see juba lõppema. Küsisin veel äe-lt üle, et kas ta on ikka kindel, et ma pressida võin. äkki pärast rebestan emakakaela või midagi muud ära aga tema muudkui korrutas, et jah, ma võin julgelt ja tugevalt pressima hakata. Kuna pressi tagasi hoides tekkis meeletu valu aga pressides oli selline mõnus tugev survetunne, siis ütleks, et see osa oli kõige lihtsam. Muidugi tekkis mul hull hirm kui äe kääridega tuli, sest ma olin jumala kindel, et nüüd ta tuleb mu lahkliha kallale aga mis mul seal enam muud üle jäi, leppisin, et mu lahkliha lõigatakse lahti aga võtsin end ikkagi kokku ja hakkasin pressima. Esimese pressi lõpuks oli pea pooleldi väljas ja teise pressiga kell 17.26 sündis Iti (samal ajal ma imestasin, et kus on alles juuksepahmakas teisele kaasa antud). Selleks hetkeks oli aktiivne ja valus sünnitöö käinud kõigest 16 minutit (sünnituse enda kestvuseks märgiti 1tund ja 55minutit. Seda vist misoprostooli võtmisest alates)! Äe jõudis mu asjadega alla tagasi ja oli üsna šokeeritud, et mul laps juba selle ajaga käes oli.


Sain Iti enda kätte ja olin sellest kõigest jahmunud. Ma ei saanud üldse aru mis just toimunud oli. Iti käte vahel, läksin voodisse ja helistasin Mürakale, et beebi on käes. Jep, Mürakas ei jõudnudki kohale. Vedelesin seal koos Itiga ja ühel hetkel enne platsenta sündi sain nabanööri läbi lõigata. Kui nabanöör oli läbi lõigatud, hakkas platsenta sündima. Võiks öelda, et seda oli raskem välja pressida kui Itit :D Äe näitas mulle ka seda ja tuleb tõdeda, et see oli täiesti teist masti kui see mis Sipul oli. Tervel ja haigel platsental on ikka meeletu vahe. Kätte jõudis kontrolli aeg. Äe vaatas rebendid üle ja kui ma algul sain aru, et parem häbememokk oli rebenenud, siis tegelikult rebenes ikkagi vasak häbememokk ehk vana arm rebenes uuesti lahti. Sellega kõik piirdus ja rohkem ma rebendeid ei saanud. Jeii, lahkliha jäi ka terveks. Õmblemine oli muidugi kõige hullem, nagu alati. Sain küll tuimestavaid süste mitu tükki aga on üks koht kuhu see ei mõju. Ma täpselt ei mäleta aga vist oli nii, et mida rohkem tupe poole, seda vähem tuimestus mõjub. Igatahes oli see õmblemine täielik piin aga äe seal juures üritas mu mõtteid mujale viia ja mingil määral see tal ka õnnestus. Merja Niitav on ka tasuliste ämmaemandate nimekirjas, seega kui keegi plaanib endale eraämmaemandat võtta, siis kindlasti soovitan talle panustada. Ta on äärmiselt tore ja toetav! Nii arstid, õed kui ämmaemandad kes minuga tegelesid, olid jahmunud ja epikriisi sain diagnoosiks äkksünnitus.


Vedelesin Itiga voodis ja ootasin Mürakat. Ise olin vaimustuses, et seekord käis kõik nii kiiresti ja kergelt. Ma kartsin ju seda sünnitust tegelikult meeletult. Ma olin päris hirmul terve raseduse aja aga võta näpust, nii kergelt läks. Mürakas jõudis meie juurde ja seejärel juhatati meid peretuppa. Sinna kõndisin ka omal jalal. Üldse kogu taastumine ja olemine oli seekord palju lihtsam ja kiirem. 



Meie Iti sündis 8.11.2020, kell 17.26 Pelgulinna sünnitusmaja. Kaaluks oli 2955g ja pikkust 47cm. Rasedust oli 37+1.