Tere! Meie pisikene Iti!

laupäev, 14. november 2020

Ma ei suuda siiani uskuda, et see kõik on juba läbi. Alles ma oigasin siin, et nii raske on olla ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Hepatogestoos tegi oma töö ja sünnitus kutsuti esile. Mis ma siin ikka jahvatan, alustame algusest. Mainin ära, et ma ei hakka ravi peal pikalt peatuma, sellest kirjutan üldisema postituse. Muidu läheb see postitus siin käest ära.


Käes oli pühapäeva hommik ehk 8.11. Ilm oli ilus, päike paistis ja mul ei olnud mitte mingisugust tunnet. Hommikul käis arst oma igapäevasel visiidil ja see mis tema poolt tuli, oli minu jaoks natukene ootamatu. Vaatamata ravile oli hepatogestoos süvenenud ja eks ma tundsin ise ka, et sellest haiglas istumisest pole erilist kasu, sest enesetunne muutus aina kehvemaks. Jalad ja sõrmed läksid turse, väsimus oli meeletu, ma sügelesin üle terve keha, energiat jäi aina vähemaks ja ma tundsin, et ma hakkan vaikselt hääbuma. Arst nägi seda kõike kõrvalt ja tõdes, et analüüsid ei ole ka teab mis head, liiguvad aina kehvema poole ja seega oleks aeg mõelda esilekutsumisele. Eriti hea oleks esilekutsumisega hakata tegelema kohe, sest vahel võib see mitu päeva aega võtta ja kuna hepatogestoos on ettearvamatu ning igal hetkel võib lapse heaolu ohtu sattuda, siis polnud enam mõistlik kauem oodata. See kõik ehmatas mind natukene ära, sest ma olin elanud teadmisega, et äkki, võib-olla, alustatakse esilekutsumisega alles heal juhul esmaspäeval, mitte nüüd ja kohe! Ise veel mõtlesin samal ajal, et Mürakas tahtiski ju isadepäevaks oma ''pakki'' saada. Mõtlesin seal samas oma peas, et mis siis ikka, rasedust on ju kantud 37+1 nädalat ja mis me enam venitame, arvestades seda, et see võib mitu päeva aega võtta. Ütlesin arstile, et ma olen nõus ja teeme ära. Arst ütles, et tuleb varsti minu juurde tagasi ja siis kontrollib emakakaela, et valida esilekutsumiseks parim viis. 


Arst läks ära ja mina jäin voodisse istuma. Kuidagi ootamatu oli ikkagi see kõik ja mul tekkisid meeletud süümepiinad Iti ees. Ma tahtsin, et ta sünniks loomulikult, siis kui tema ise selleks valmis on aga ega alati ei saagi oma tahtmist, sest siin oli mängus juba tema heaolu ja kõige tähtsam oligi saada Iti tervena kätte.


Kell oli juba 3 kui arst minu juurde tagasi jõudis. Ma jõudsin juba vahepeal mõelda, et ta unustas mu ära ja ei tulegi enam minu juurde aga tal oli keiser vahele tulnud ja seetõttu kõik viibis. Läksime läbivaatusele. Sain pukki ronida ja algas emakakaela kontroll. Vot see on üks ''ülim'' asi. Nii kohutavalt valus oli kui ta seal oma näppudega surkis. Ma tundsin kuidas Iti hakkas möllama ja mul läks valust silm märjaks. Arst venitas seda emakakaela seal ja rääkis, et avatust on nii 2-3cm venitades, emakakael on peaaegu täiesti lame ja pehme, seega oleks asi nagu iseenesest juba valmis, lihtsalt emakas ei tee tööd veel (nädala alguses tegi 3 päeva tööd ja siis järsku lõpetas). Ma ei teagi kas see info lohutas mind või mitte aga arst arvas, et kõige parem viis oleks esilekutsumine teha misoprostooliga. Misoprostooli puru lahustatakse veerand klaasi vee sees ja juuakse ära. Arst ütles veel enne, et kui nüüd alustame, siis jõuame täna äkki 2 doosi teha, sest nende vahed peavad olema 4 tundi. Lootusi ta väga kõrgele ei ajanud ja ma ise olin ka kindel, et eks ma seal päev-kaks tiksun. 


Läksin palatisse, äe tegi uue ktg ja ktg lõpus tõi mulle misoprostooli. Lahustasin selle vees ära ning kell 15.36 jõin esimese doosi ära. Tiksusin natukene omasoodu ja rääkisin Mürakaga kui kell 15.48 läks terve kõht kõvaks ja pingesse. Hakkasin seal muretsema ja ootasin mõned minutid, et äkki kõht läheb pehmeks tagasi aga ei läinud. Pöördusin äe poole ja tema soovitas sooja vee alla minna, ütles, et kui veerand tunniga kõht pehmeks ei tõmba, siis annab sellest kohe arstile teada. Läksin palatisse ja vahetasin ööriided ära. Mul endal olid püksid ja särk aga tegin vahetuse haigla ürbi vastu, sest kes teab, pärast löövad järsku veed valla ja kõik. Läksin dušši alla ja vedelesin seal 15 minutit. Tundsin, et mingisugused hästi õrnad valud käivad ja kuidagi liiga tihedalt. Kuna dušši all valude vahesid naljalt ei mõõda, siis mul pole aimugi kui mitu minutit nende valude vahed olid. Valud olid pehmed ja nõrgad, ei võtnud isegi teisiti hingama. Läksin dušširuumist välja ja tagasi palatisse, kõht ei olnud enam pinges ega kõva. Äe tuli mõõtis doppleriga Iti südametööd ja kõik oli hästi. Istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas peaks ringi kõndima või niisama vedelema. Võitis niisama vedelemine, ma lihtsalt ei viitsinud liikuda. Istusin oma voodis ja mõõtsin nende õrnade valude vahesid.


Kell oli 16.28 ja ma ikka ei tundnud tugevaid valusid, olid sellised õrnakesed mida ei pidanud kuidagi üle hingama aga mida oli siiski tunda. Vahed olid üsna regulaarsed, 1.30 minutit, mõni üksik 2 minutit eksis ka vahepeal sisse ära. Valude kestus oli regulaarne 1 minut. Mürakal oli kodus närv juba hell aga kuna mul ei olnud reaalselt mingit tunnet, siis otsustasime veel oodata, enne kui ta Tallinna poole sõitma hakkab. 16.49 mõtlesime, et okei, las ta igaks juhuks hakkab sõitma, sest Tallinnasse sõit võtab juba tunnikese ja äkki tunnikese pärast saan juba sünnitustuppa ka ja kui ei saa, siis lihtsalt ootab nii kaua autos kuni saan. 


Kell 17.00 pandi mind järjekordselt ktg alla. Lebasin seal külili ja tundsin, et need õrnad valud mis käisid, kadusid nüüd üldse ära. Endamisi juba mõtlesin, et nojah, normaalne ja mind valdas suuuuur pettumus, sest mulle tundus, et see asi venib ja venib ja venib ning ma jäängi sinna sünnitama. Oleks tahtnud sellel hetkel masinale lihtsalt jalaga panna. Ühel hetkel aga tundsin suurt surve tunnet ja plõks, midagi sooja voolas. Äe tuli kohale ja ma ütlesin talle, et ma pole päris kindel aga ma arvan, et ma lasin end täis. Peale seda kui ma oma lause ära lõpetasin, tuli esimene tõsine valu ja algas too tuntud öökulli faas kus valu tuleb välja uutada. Äe kontrollis ja ütles, et need on veed ja õnneks selged, seega hepatogestoos ei olnud mõjutanud lootevett. Kell 17.10 kirjutasin Mürakale, et veed tulid ära ja äkki saan sünnitustuppa. Samal hetkel hüppas sisse resident kes kohe mu avatust kontrollis, venitades sai 6cm. Mina samal ajal uutasin ja tundsin, et valud lähevad väga intensiivseks. vahed muutusid kuidagi väga lühikeseks ja kui uupi pakkuda, siis ma panustaks poolele minutile. Kell 17.15 haarasin oma telefoni, istusin ratastooli ja äe ning resident viisid mu alla sünnitustuppa. Liftis veel küsisin, et kas ma vanni saan v? Alla jõudes hüüdis resident äe-le, et avatust venitades 6cm ja kuhu sünnitustuppa nad mu viivad? Ma enam ei mäleta mitmendasse tuppa ma läksin aga kell 17.19 olin ma sünnitustoas ja seisin voodi kõrval pool kõveras, sest nii oli hea olla. Mind võttis üle äe Merja Niitav. Hakkas voodisse neid ktg rihmasid sättima, et mulle andurid peale panna aga ma ütlesin, et ma ei taha pikali minna. Ta vastas selle peale, et ma ei pea pikali minema ja ta võib need mulle seistes ka peale panna. Seejärel küsis mitmes sünnitus mul on? Vastasin, teine. Küsis, et kuidas esimese sünnitasin? Vastasin, järil. Ta tõi mulle kohe järi, et ma istuda saaksin. Mina aga mõtlesin samal ajal sellest kuidas ma nüüd jälle tunde valude käes piinlen ja kuidas ma tahaks otsad anda. Ühel hetkel aga tekkis väga tugev surve tunne. Nagu emakas ise oleks tahtnud Iti välja lükata. See oli nii ürgne ja tugev tunne. Ma olin kindel, et need on pressid, sest Sipuga ma midagi sellist ei tundnud sünnituse ajal kordagi. Ütlesin seda äe-le ka ja ta ütles, et jah, need on pressid ja ma võin pressima hakata. Sellel hetkel jooksis mu juhe nii kokku, sest üleval oli alles avatus 6cm, kuidas ma pressin kui mul pole täisavatust? Ütlesin seal veel äe-le, et ma lähen ju lõhki aga tema julgustas mind pressima, sest mul oli juba täielik täisavatus! Ma olin ausalt öeldes šokeeritud. Mul oli tugevam sünnitöö alles heal juhul 15 minutit käinud ja enne kui see jõudis alata, hakkas see juba lõppema. Küsisin veel äe-lt üle, et kas ta on ikka kindel, et ma pressida võin. äkki pärast rebestan emakakaela või midagi muud ära aga tema muudkui korrutas, et jah, ma võin julgelt ja tugevalt pressima hakata. Kuna pressi tagasi hoides tekkis meeletu valu aga pressides oli selline mõnus tugev survetunne, siis ütleks, et see osa oli kõige lihtsam. Muidugi tekkis mul hull hirm kui äe kääridega tuli, sest ma olin jumala kindel, et nüüd ta tuleb mu lahkliha kallale aga mis mul seal enam muud üle jäi, leppisin, et mu lahkliha lõigatakse lahti aga võtsin end ikkagi kokku ja hakkasin pressima. Esimese pressi lõpuks oli pea pooleldi väljas ja teise pressiga kell 17.26 sündis Iti (samal ajal ma imestasin, et kus on alles juuksepahmakas teisele kaasa antud). Selleks hetkeks oli aktiivne ja valus sünnitöö käinud kõigest 16 minutit (sünnituse enda kestvuseks märgiti 1tund ja 55minutit. Seda vist misoprostooli võtmisest alates)! Äe jõudis mu asjadega alla tagasi ja oli üsna šokeeritud, et mul laps juba selle ajaga käes oli.


Sain Iti enda kätte ja olin sellest kõigest jahmunud. Ma ei saanud üldse aru mis just toimunud oli. Iti käte vahel, läksin voodisse ja helistasin Mürakale, et beebi on käes. Jep, Mürakas ei jõudnudki kohale. Vedelesin seal koos Itiga ja ühel hetkel enne platsenta sündi sain nabanööri läbi lõigata. Kui nabanöör oli läbi lõigatud, hakkas platsenta sündima. Võiks öelda, et seda oli raskem välja pressida kui Itit :D Äe näitas mulle ka seda ja tuleb tõdeda, et see oli täiesti teist masti kui see mis Sipul oli. Tervel ja haigel platsental on ikka meeletu vahe. Kätte jõudis kontrolli aeg. Äe vaatas rebendid üle ja kui ma algul sain aru, et parem häbememokk oli rebenenud, siis tegelikult rebenes ikkagi vasak häbememokk ehk vana arm rebenes uuesti lahti. Sellega kõik piirdus ja rohkem ma rebendeid ei saanud. Jeii, lahkliha jäi ka terveks. Õmblemine oli muidugi kõige hullem, nagu alati. Sain küll tuimestavaid süste mitu tükki aga on üks koht kuhu see ei mõju. Ma täpselt ei mäleta aga vist oli nii, et mida rohkem tupe poole, seda vähem tuimestus mõjub. Igatahes oli see õmblemine täielik piin aga äe seal juures üritas mu mõtteid mujale viia ja mingil määral see tal ka õnnestus. Merja Niitav on ka tasuliste ämmaemandate nimekirjas, seega kui keegi plaanib endale eraämmaemandat võtta, siis kindlasti soovitan talle panustada. Ta on äärmiselt tore ja toetav! Nii arstid, õed kui ämmaemandad kes minuga tegelesid, olid jahmunud ja epikriisi sain diagnoosiks äkksünnitus.


Vedelesin Itiga voodis ja ootasin Mürakat. Ise olin vaimustuses, et seekord käis kõik nii kiiresti ja kergelt. Ma kartsin ju seda sünnitust tegelikult meeletult. Ma olin päris hirmul terve raseduse aja aga võta näpust, nii kergelt läks. Mürakas jõudis meie juurde ja seejärel juhatati meid peretuppa. Sinna kõndisin ka omal jalal. Üldse kogu taastumine ja olemine oli seekord palju lihtsam ja kiirem. 



Meie Iti sündis 8.11.2020, kell 17.26 Pelgulinna sünnitusmaja. Kaaluks oli 2955g ja pikkust 47cm. Rasedust oli 37+1.

Comments