Ma ei suuda siiani uskuda, et see kõik on juba läbi. Alles ma oigasin siin, et nii raske on olla ja ma lihtsalt ei jaksa enam. Hepatogestoos tegi oma töö ja sünnitus kutsuti esile. Mis ma siin ikka jahvatan, alustame algusest. Mainin ära, et ma ei hakka ravi peal pikalt peatuma, sellest kirjutan üldisema postituse. Muidu läheb see postitus siin käest ära.
Käes oli pühapäeva hommik ehk 8.11. Ilm oli ilus, päike paistis ja mul ei olnud mitte mingisugust tunnet. Hommikul käis arst oma igapäevasel visiidil ja see mis tema poolt tuli, oli minu jaoks natukene ootamatu. Vaatamata ravile oli hepatogestoos süvenenud ja eks ma tundsin ise ka, et sellest haiglas istumisest pole erilist kasu, sest enesetunne muutus aina kehvemaks. Jalad ja sõrmed läksid turse, väsimus oli meeletu, ma sügelesin üle terve keha, energiat jäi aina vähemaks, hemoglobiin kukkus drastiliselt ja ma tundsin, et ma hakkan vaikselt hääbuma. Arst nägi seda kõike kõrvalt ja tõdes, et analüüsid ei ole ka teab mis head, liiguvad aina kehvema poole ja seega oleks aeg mõelda esilekutsumisele. Eriti hea oleks esilekutsumisega hakata tegelema kohe, sest vahel võib see mitu päeva aega võtta ja kuna hepatogestoos on ettearvamatu ning igal hetkel võib lapse heaolu ohtu sattuda, siis polnud enam mõistlik kauem oodata. See kõik ehmatas mind natukene ära, sest ma olin elanud teadmisega, et äkki, võib-olla, alustatakse esilekutsumisega alles heal juhul esmaspäeval, mitte nüüd ja kohe! Ise veel mõtlesin samal ajal, et Mürakas tahtiski ju isadepäevaks oma ''kingitust'' saada. Mõtlesin seal samas oma peas, et mis siis ikka, rasedust on ju kantud 37+1 nädalat ja mis me enam venitame, arvestades seda, et see võib mitu päeva aega võtta. Ütlesin arstile, et ma olen nõus ja teeme ära. Arst ütles, et tuleb varsti minu juurde tagasi ja siis kontrollib emakakaela, et valida esilekutsumiseks parim viis.
Arst läks ära ja mina jäin voodisse istuma. Kuidagi ootamatu oli see kõik ikkagi minu jaoks ja mul tekkisid meeletud süümepiinad Tirtsu ees. Ma tahtsin, et ta sünniks loomulikult, siis kui tema ise selleks valmis on aga ega alati ei saagi oma tahtmist, sest siin oli mängus juba tema heaolu ja kõige tähtsam oligi saada Tirts tervelt ja elusalt kätte.
Kell oli juba 3 kui arst minu juurde tagasi jõudis. Ma jõudsin juba vahepeal arvama hakata, et ta unustas mu ära ja ei tulegi enam minu juurde aga tal oli erakorraline keiser vahele tulnud ja seetõttu kõik viibis. Läksime läbivaatusele. Sain pukki ronida ja algas emakakaela kontroll. Vot see on üks ''ülim'' asi. Nii kohutavalt valus oli kui ta seal oma näppudega surkis. Ma tundsin kuidas Tirts hakkas möllama ja mul läks ta hoopide peale valust silm märjaks. Arst venitas seda emakakaela seal ja rääkis, et avatust on nii 2-3cm venitades, emakakael on peaaegu täiesti lame ja pehme, seega oleks asi nagu iseenesest juba valmis, lihtsalt emakas ei tee tööd veel (nädala alguses tegi 3 päeva tööd ja siis järsku lõpetas). Ma ei teagi kas see info lohutas mind või mitte aga arst arvas, et kõige parem viis oleks esilekutsumine teha misoprostooliga. Misoprostooli puru lahustatakse veerand klaasi vee sees ja juuakse ära. Arst ütles veel enne, et kui nüüd alustame, siis jõuame täna äkki 2 doosi teha, sest nende vahed peavad olema 4 tundi. Lootusi ta väga kõrgele ei ajanud ja ma ise olin ka kindel, et eks ma seal päev-kaks tiksun.
Läksin palatisse, ämmaemand tegi mulle uue ktg ja ktg lõpus tõi mulle misoprostooli. Lahustasin selle vees ära ning kell 15.36 jõin esimese doosi ära. Tiksusin natukene omasoodu ja rääkisin Mürakaga kui kell 15.48 läks terve kõht kõvaks ja pingesse. See ei olnud sugugi valus aga oma pinges oleku tõttu tekitas pigem muret ja hirmu. Hakkasin seal muretsema ja ootasin mõned minutid, et äkki kõht läheb pehmeks tagasi aga ei läinud. Pöördusin ämmaemanda poole ja tema soovitas sooja vee alla minna, ütles, et kui veerand tunniga kõht pehmeks ei tõmba, siis annab sellest kohe arstile teada. Läksin palatisse ja vahetasin ööriided ära. Mul endal olid püksid ja särk aga tegin vahetuse haigla ürbi vastu, sest kes teab, pärast löövad järsku veed valla ja kõik. Läksin dušši alla ja vedelesin seal 15 minutit. Tundsin, et mingisugused hästi õrnad valud käivad ja kuidagi liiga tihedalt. Kuna dušši all valude vahesid naljalt ei mõõda, siis mul pole aimugi kui mitu minutit nende valude vahed olid. Valud olid pehmed ja nõrgad, ei võtnud isegi teisiti hingama. Läksin duširuumist välja, tagasi palatisse. Kõht ei olnud enam nii pinges ega kõva. Ämmaemand tuli mõõtis kiiresti doppleriga Tirtsu südametööd ja kõik oli hästi. Istusin voodiserval ja mõtlesin, et kas peaks ringi kõndima või niisama vedelema. Võitis niisama vedelemine, ma lihtsalt ei viitsinud liikuda. Istusin oma voodis ja mõõtsin ajaviiteks nende õrnade valude vahesid.
Kell oli 16.28 ja ma ikka ei tundnud tugevaid valusid, olid sellised õrnakesed mida ei pidanud kuidagi üle hingama aga mida oli siiski tunda. Vahed olid üsna regulaarsed, 1.30 minutit, mõni üksik 2 minutit eksis ka vahepeal sisse ära. Valude kestus oli regulaarne 1 minut. Mürakal oli kodus närv juba hell aga kuna mul ei olnud reaalselt mingit tunnet, siis otsustasime veel oodata, enne kui ta Tallinna poole sõitma hakkab. 16.49 mõtlesime, et okei, las ta igaks juhuks hakkab sõitma, sest Tallinnasse sõit võtab juba tunnikese ja äkki tunnikese pärast saan juba sünnitustuppa ka ja kui ei saa, siis lihtsalt ootab nii kaua autos kuni saan.
Kell 17.00 pandi mind järjekordselt ktg alla. Lebasin seal külili ja tundsin, et need õrnad valud mis käisid, kadusid nüüd üldse ära. Endamisi juba mõtlesin, et nojah, normaalne ja mind valdas suuuuur pettumus, sest mulle tundus, et see asi venib ja venib ja venib ning ma jäängi sinna sünnitama. Oleks tahtnud sellel hetkel masinale lihtsalt jalaga panna. Ootusärevus sünnituse ees oli ju nii suur. Ühel hetkel aga tundsin suurt surve tunnet ja plõks, midagi sooja voolas. Ämmaemand tuli kohale ja ma ütlesin talle, et ma pole päris kindel aga ma arvan, et ma lasin end täis. Peale seda kui ma oma lause ära lõpetasin, tuli esimene päris valu ja automaatselt algas too tuntud öökulli faas kus valu tuleb välja uutada. Ämmaemand kontrollis ja ütles, et need on veed ja õnneks selged, seega hepatogestoos ei olnud mõjutanud lootevett. Kell 17.10 kirjutasin Mürakale, et veed tulid ära ja äkki saan sünnitustuppa. Samal hetkel hüppas sisse resident kes kohe mu avatust kontrollis, venitades sai 6cm. Mina samal ajal uutasin ja tundsin, et valud lähevad väga intensiivseks. vahed muutusid kuidagi väga lühikeseks ja kui huupi pakkuda, siis ma panustaks poolele minutile. Kell 17.15 haarasin oma telefoni, istusin ratastooli ja ämmaemand koos residendiga viisid mu alla sünnitustuppa. Liftis veel küsisin, et kas ma vanni saan sünnitama minna? Alla jõudes hüüdis resident sünnitusosakonna ämmaemandale, et avatust venitades 6cm ja kuhu sünnitustuppa nad mu viivad? Ma enam ei mäleta mitmendasse tuppa ma läksin aga kell 17.19 olin ma sünnitustoas, vaatasin kella ja seisin voodi kõrval pool kõveras, sest nii oli hea olla. Mind võttis üle ämmaemand Merja Niitav. Hakkas voodisse neid ktg rihmasid sättima, et mulle andurid peale panna aga ma ütlesin, et ma ei taha pikali minna (mul oli juba sünnituskogemus olemas kus sain tunda, et pikali olek tuhude ajal on meeletult valus). Ta vastas selle peale, et ma ei pea pikali minema ja ta võib need mulle seistes ka peale panna. Seejärel küsis mitmes sünnitus mul on? Vastasin, teine. Küsis, et kuidas esimese sünnitasin? Vastasin, järil. Ta tõi mulle kohe järi, et ma istuda saaksin. Mina aga mõtlesin samal ajal sellest kuidas ma nüüd jälle tunde valude käes piinlen ja kuidas ma tahaks otsad anda. Ühel hetkel aga tekkis väga tugev surve tunne, nagu terve emakas tahaks seest välja kukkuda. Nagu emakas ise oleks tahtnud Tirtsu välja lükata. See oli nii ürgne ja tugev tunne. Ma olin kindel, et need on pressid, sest Sipuga ma midagi sellist ei tundnud sünnituse ajal kordagi. Ütlesin seda ämmaemandale ka ja ta ütles, et jah, need on pressid ja ma võin pressima hakata. Sellel hetkel jooksis mu juhe nii kokku, sest üleval oli alles avatus 6cm, kuidas ma pressin kui mul pole täisavatust? Ütlesin seal ämmaemandale, et ma lähen ju lõhki aga tema julgustas mind pressima, sest mul oli juba täielik täisavatus! Ma olin ausalt öeldes šokeeritud. Mul oli tugevam sünnitöö alles heal juhul 15 minutit käinud ja enne kui see jõudis alata, hakkas see juba lõppema. Küsisin veel ämmaemandalt üle, et kas ta on ikka kindel, et ma pressida võin. äkki pärast rebestan emakakaela või midagi muud ära aga tema muudkui korrutas, et jah, ma võin julgelt ja tugevalt pressima hakata. Kuna pressi tagasi hoides tekkis meeletu valu aga pressides oli selline mõnus tugev survetunne, siis ütleks, et see osa oli kõige lihtsam. Muidugi tekkis mul hull hirm kui ämmaemand kääridega tuli, sest ma olin jumala kindel, et nüüd ta tuleb mu lahkliha kallale aga mis mul seal enam muud üle jäi, leppisin, et mu lahkliha lõigatakse lahti aga võtsin end ikkagi kokku ja hakkasin pressima. Esimese pressi lõpuks oli pea pooleldi väljas ja teise pressiga kell 17.26 sündis Tirts (samal ajal ma imestasin, et kus on alles juuksepahmakas teisele kaasa antud). Selleks hetkeks oli aktiivne ja valus sünnitöö käinud kõigest 16 minutit (sünnituse enda kestvuseks märgiti 1tund ja 55minutit. Seda vist misoprostooli võtmisest alates)! Sünnituseelse osakonna ämmaemand jõudis mu asjadega alla tagasi ja oli üsna šokeeritud, et mul laps juba selle ajaga käes oli.
Sain Tirtsu enda kätte ja olin sellest kõigest lihtsalt öeldes jahmunud. Ma ei saanud üldse aru mis just toimunud oli. Tirts käte vahel, läksin voodisse ja helistasin Mürakale, et beebi on käes. Jep, Mürakas ei jõudnudki kohale. Vedelesin seal koos Tirtsuga ja ühel hetkel enne platsenta sündi sain nabanööri läbi lõigata (see tunne oli nii veider!). Kui nabanöör oli läbi lõigatud, hakkas platsenta sündima. Võiks öelda, et seda oli raskem välja pressida kui Tirtsu :D Ämmaemand näitas mulle ka seda ja tuleb tõdeda, et see oli täiesti teist masti kui see mis Sipul oli. Tervel ja haigel platsental on ikka meeletu vahe. Kätte jõudis kontrolli aeg. Äe vaatas rebendid üle ja kui ma algul sain aru, et parem häbememokk oli rebenenud, siis tegelikult rebenes ikkagi vasak häbememokk ehk vana arm (see sama mis tekkis Siput sünnitades) rebenes uuesti lahti. Sellega kõik piirdus ja rohkem ma rebendeid ei saanud. Jeii, lahkliha jäi ka terveks. Õmblemine oli muidugi kõige hullem, nagu alati. Sain küll tuimestavaid süste mitu tükki aga on üks koht kuhu see ei mõju. Ma täpselt ei mäleta aga vist oli nii, et mida rohkem tupe poole, seda vähem tuimestus mõjub. Igatahes oli see õmblemine täielik piin aga äe seal juures üritas mu mõtteid mujale viia ja mingil määral see tal ka õnnestus. Merja Niitav on ka Pelgulinna sünnitusmaja tasuliste ämmaemandate nimekirjas, seega kui keegi plaanib endale eraämmaemandat võtta, siis kindlasti soovitan talle panustada. Ta on äärmiselt tore, mõistev ja toetav! Nii arstid, õed kui ämmaemandad kes minuga tegelesid, olid jahmunud mu kiirest sünnitusest ja epikriisi sain diagnoosiks äkksünnitus.
Vedelesin Tirtsuga voodis ja ootasin Mürakat. Ise olin vaimustuses, et seekord käis kõik nii kiiresti ja kergelt. Ma kartsin ju seda sünnitust tegelikult meeletult. Ma olin päris hirmul terve raseduse aja, nutsin vähemalt korra päevas aga võta näpust, nii kergelt läks. Mürakas jõudis meie juurde ja seejärel juhatati meid peretuppa. Sinna kõndisin ka omal jalal. Üldse kogu taastumine ja olemine oli seekord palju lihtsam ja kiirem.
Meie Tirts sündis 8.11.2020, kell 17.26 Pelgulinna sünnitusmajas. Kaaluks oli 2955g ja pikkust 47cm. Rasedust oli 37+1. Apgr 8/9.
Postita kommentaar