Kui ma rasedaks jäin, siis minu suurim hirm oli see, et tuleb jälle rohkete komplikatsioonidega rasedus nagu siis kui ma Siput ootasin. Minu õnneks läks kõik algul nagu lepase reega. Noh, olid need tavalised rasedate hädad aga verejookse kui selliseid (jumal tänatud!) ei olnud, mõned toonused olid ja kõik. See kõik aga oligi liiga ilus, et tõsi olla. Umbes 34+ nädalal (samal ajal kui Sipuga haiglast välja sain) teisipäeva öösel vastu kolmapäeva ärkasin üles meeletu sügeluse peale. Tallad sügelesid nii hullusti, et ma oleksin võinud neid traatharjaga hõõruda. Pool ööd kratsisin enda taldu. Jüdsin juba arvata, et äkki sain haiglas pesemas käies jalaseene või midagi säärast. Juba hommikul oli mul õnneks äe visiit ja seetõttu ma ei hakanud eriti sügelusse süvenema. Kui ma hommikul ärkasin tuli mul meelde, et sügelus raseduse ajal võib viidata raskele ja ohtlikule haigusele mis tekib ainult raseduse ajal (nagu näiteks gestatsioonidiabeet, preeklampsia jne). Enne visiiti helistasin äe-le ja kurtsin oma muret, et äkki pean enne visiiti vereanalüüsid andma vms. Uusi analüüse ma samal päeval andma ei pidanud ja piirdusin ainult uriinianalüüsiga. Rääkisime äe-ga natukene mu sügelusest ja tema arvas, et kui ühe öö veel tallad sügelevad, siis võtku ma temaga kohe ühendust ja ta kirjutab mulle saatekirja vereanalüüsidele. Raseduse ajal teevad oma töö ka hormoonid ja kuiv nahk, seega oli mõistlik algul niisama asja kõrvalt jälgida. Leppisime asjad kokku ja läksin südamerahuga koju, sest oli hea teada, et mind jälgitakse ja ega ma rohkem ei muretsenud ka, sest kui suur see tõenäosus ikka oli, et mul on hepatogestoos. Nulli lähedane!
Viimane kõhupilt!
Neljapäeva hommikul ma ärkasin ja tõdesin, et äkki polegi asi nii hull kui ma kartsin, sest öö möödus rahulikult. Ei mingisugust sügelemist ega sügamist aga enne kui ma jõudsin end voodist püsti ajada, helises telefon. Mulle helistas äe ja ütles, et reedel kindlasti vereanalüüse andma läheksin, sest uriinis oli jälle bilirubiini (nagu raseduse alguses). Küsis mu käest, et kuidas mul muidu on ja kõik. Mõtlesin küll, et jube tüütu on jälle Tallinna sõita aga mis sa teed, tervis on tähtsam ja südamerahu on raseduse ajal vajalik.
Reedel 16.10 andsin oma esimesed vereanalüüsid seoses sügelusega. Need vereanalüüsid tuleb anda söömata ja joomata! Mulle oli kirjutatud saatekiri maksanäitajatele (ASAT, ALAT) ja sapphapetele. Mõni tund peale analüüside andmist helistas mulle uuesti äe kes ütles, et vereanalüüsid olid korrast ära ja mulle määratakse ravi ning seejuures oleks vajalik minna mõneks päevaks haiglasse aga sellest räägib edasi juba günekoloog kes minuga ühendust võtab. Mõni tund hiljem võttis minuga ühendust günekoloog ja sain enda diagnoosi kätte. Diagnoos: Hepatogestoos. Taaskord haigus mille kohta leidub internetis meeletult vähe infot. Mis on hepatogestoos? Maksa haigus mis tekib ainult raseduse ajal. Hepatogestoos on maksasiseste sapiteede sulgus, mis avaldub tavaliselt peale 30. rasedusnädalat. Raseduspuhune maksa suurenenud metabolism põhjustab maksa ülekoormusest tingitud sapiteede turset, sapipaisu ja maksarakkude lagunemist. Sapipaisu tõttu sapphapped kogunevad, pääsevad verre ja ladestuvad nahka mis omakorda tekitabki naha sügelust. Kui sapphapped kasvavad liiga kõrgeks, siis on oht, et need satuvad loote verre ja see võib lõppeda loote äkksurmaga (kasutatud allikad: inimene.ee). Ma olin löödud! Eriti kui arvestada seda, et mul ei olnud mingit kalduvust haigestuda hepatogestoosi. Mul polnud gestatsioonidiabeeti, mu perekonnas/suguvõsas polnud seda esinenud, mul polnud seda eelneva raseduse ajal (see kipub korduma!) jne. Mulle määrati raviks Ursosan 2tbl. 3x päevas ja kolmapäeval pidin haiglasse minema. Selle kõige kõrval tuli aga välja, et sapphappeid mul ei võetud ja keegi ei tea miks verd võttev õde selle võtmata jättis. Seega olid tulemused poolikud. Analüüsid ise olid sellised: ASAT 45 (norm. 5-34), ALAT 78 (norm. <55). Günekoloog rääkis ka seda, et kui tulemus ei parane, siis 38+ nädalal kutsutakse sünnitus esile, sest selle diagnnoosiga ei lasta rasedust 40+ nädalani kanda. Iseenesest ei olnud näidud nii tugevalt üle normide aga sümptomid olid mul üsna tugevad. Peale kõnet olin ma nagu panniga pähe saanud, sest mis mõttes nagu? Samal ajal olin nii pettunud kui ka vihane ja kõige selle juures oleks tahtnud veel paar pisarat valada.
Esmaspäeval 19.10 võtsin uuesti ühendust äe-ga. Kirjutasin talle, et mu neerud valutavad ja kas see on ikka normaalne, et selline asi just praegu toimub? Äe helistas mulle mõned minutid hiljem ja küsis kas saaksin kohe haiglasse minna, et seal tehakse vajalikud analüüsid ja siis vaatame edasi. Mõeldud, tehtud. Läksin haiglasse, andsin uued vereanalüüsid, covidi testi aga mis mul jälle võtmata jäeti, olid sapphapped. Mind ajas see nii vihaseks, sest no mida? Mis värk neil sellega oli? Samal päeval sain teada, et kõik analüüsid on korras ja ainukesed näitajad mis on paigast on need samused ASAT ja ALAT. Ma olin saanud Ursosani ravi juba 3 päeva aga tulemused olid halvenenud! Minu jaoks oli see paras löök. ASAT oli 45 -> 94 ja ALAT 78 -> 113. Haiglas olles sain 2x päevas ktg-d ja 1x päevas essentsialet tilgana. Minus hakkas võimust võtma korralik hirm. Ma teadsin, et vahel võtabki ravi aega 3 päeva enne kui tulemused paranema hakkavad aga ega see mind ei lohutanud, sest ma oskan korraliku vindiga üle muretseda.
Teisipäeval 20.10 tehti lõpuks sapphapped ära ja ega see midagi rõõmustavat ei näidanud. Tulemus oli 14 (norm. <10). Samal päeval tehti uh neerudele ja vaadati üle tirtsu heaolu. Nii Tirtsul kui mu neerudel oli kõik hästi. Valu põhjuseks olid Tirtsu jalad, mida ta mulle pidevalt neerudesse surus. Kuna uriini analüüs oli ka korras neerude kõrval, siis arst välistas varajase preeklampsia tekke.
Kolmapäeval 21.10 sain juba koju. Raviks määrati Ursosan 2tbl. 3x päevas ja Essentiale 2tbl. 3x päevas. Edasi pidin käima iga nädal korra uh-s Tirtsu näitamas ja andma vereanalüüse. Selle kõige kõrvalt ei saanud keegi aru mis mu sümptomid nii intensiivsed olid. Sapphapped ei olnud nii hullult üle normi aga mina kraapisin ennast poole kohaga segaseks, sest öösiti polnud lihtsalt muudmoodi võimalik olla. Isegi ravi ei aidanud asja paremaks muuta. Tilgana aitas essentsiale rohkem kui tablettidena (vähemalt sümptomite suhtes), see oli kindel aga ma ei saanud ju nädalaid haiglas tilga all istuda.
Kolmapäeval 28.10 andsin uued analüüsid ja käisin uh-s. Uh-s oli kõik korras aga vereanalüüsid olid ikkagi kõrvalekalletega. Ma ei tea kui palju olid ASAT ja ALAT tõusnud, sest seda mulle arst ei öelnud ja digiloos neid tulemusi ka üleval ei olnud. Seda aga tean, et sapphapped olid tõusnud 14 pealt 15 peale. Polnud küll katastroofiline muutus aga kurvaks tegi ikka, sest vaatamata ravile mis oli juba üle nädala kestnud, näitajad ikkagi tõusid. Tulevik oli ka lahtine ja keegi ei teadnud midagi kindlat.
Kolmapäeval 4.11 oli äe visiit ja samal päeval andsin uued vereanalüüsid. 6.11 oli kirjas uus uh ehk väga palju sõitmist Tallinna vahet. Midagi uut mul äe-le rääkida ei olnud, sest kõik oli muutuseta. Ma isegi tundsin, et asi läheb hullemaks. Enam ei sügelenud ainult tallad vaid ka peopesad, käsivarred, kõht, nägu, varbavahed. Seis oli päris hull. Mul oli tekkinud ränk väsimus, sest ma lihtsalt ei saanud magada. Tulemused andsid taaskord märku, et asi liigub halvema suunas, sapphapped olid teinud järsu hüppe 22 peale ja mind ootas järjekordne haiglaravi ja covidi test (mu ninasõõrmed on juba sellest vatipulgaga surkimisest surnud!).
Reedel 6.11 maandusin ma juba haiglas, kaasas haiglakott ja lootus, et miski hakkab kuhugi suunas lõpuks liikuma. Võeti taaskord uued proovid ja paigaldati kanüül. Mul oli lõpuks kopp nii ees, sest mu käed olid nii valusaks torgitud. Eelmisel korral tehti 4 katset kanüüli paigaldamiseks, seekord saadi lausa 3 katsega hakkama. Nagu ikka, analüüsid olid halvenenud aga kui palju, seda mulle ei öeldud.
Laupäeval 7.11 tundsin, et päris jube on olla. Jalad ja sõrmed läksid järsku tursesse (mis oli minu jaoks elus esmakordne!), mul tekkis tugev iiveldus ja ma ei suutnud enam isegi normaalselt süüa, väsimus süvenes ja täielik laiba tunne oli peal. Kõndida oli piin, sest jalatallad kuumasid nii jõhkralt ja see oli üllataval kombel jube valus. Laupäev oli selline suvaline päev ka, et ega midagi ei toimunud ja minu raviarsti polnud koha peal olemas. Seega ma lihtsalt tiksusin ja mõtlesin mis lõpuks saama hakkab ja millal. Ma nagu ootasin esile kutsumist aga samas ei oodanud ka, mul tekkis hirm, et asjad võivad järsku jamaks minna, sest vaatamata ravile ju näidud tõusid ja liikusid normidest aina kaugemale.
Pühapäeval 8.11 tuli arst mind üle vaatama ja rääkis, et analüüsid muutuvad aina halvemaks ja tundub, et enam pikka pidu ei ole. Lisaks sellele, et muud analüüsid olid halvad, tuli välja, et hemoglobiin oli langenud nädalaga 30 ühiku võrra ja tulemus oli mul ainult 94. Seega oli minust endast saanud hetkel hepatogestoosi märklaud. Kuna haigus enam ravile üldse alluda ei tahtnud, muutus see ohtlikuks ka Tirtsu jaoks, sest keegi ei teadnud kui järsku võib see Tirtsule mõjuda. Täna võis kõik veel korras olla aga homme enam mitte, seetõttu otsustas arst, et kõige õigem ja mõistlikum on sünnitus esile kutsuda. Lisaks ei teadnud keegi mis seisus tänu haigusele looteveed võivad olla. Kas puhtad või rohelised? Eriti kui võtta arvesse see, et mingil hetkel eritus mul limakorki mis oli roheline! Valvetoas arvati, et see võis olla seenest. Minu raviarst kontrollis juba samal päeval emakakaela ja andis infolehe ning nõusoleku kinnitamiseks ankeedi ja esilekutsumine võis alata.
Sünnitus läks kiirelt ja kergelt ning juba järgmisel päeval olid mu tursed koos sügeluse ja kõige muuga kadunud. Seda ei tea siiani keegi mis põhjusel ma hepatogestoosi haigestusin. Arst kahtlustas süüd sellel, et ma raseduse alguses nii palju oksendasin aga eks see ole ainult kahtlus ja ega seda ei saagi kindlalt teada miks ma selle üles korjasin.