2020 #saast

pühapäev, 27. detsember 2020

Kuidas ma kommenteeriks oma aastat? 98% ulatuses saast! Ma isegi ei ürita viisakamalt end väljendada. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist aastat mis oleks olnud nii suures ulatuses täis negatiivset energiat. See on täiesti normaalne kui aastas on paar negatiivsemat nooti aga kui kuust kuusse sind igasugune si** tabab, siis on küll üsna nukker värk. Ma arvan, et isegi blogi on minu aastat üsna hästi peegeldanud, sest üldjuhul siin ainult negatiivsed noodid ongi (vahele mõni neutraalsem postitus ka muidugi). Ma kujutan juba vaimusilmas ette kuidas inimesed loevad ja mõtlevad, et kas sellel elukal muud ka peale hädade on? On ikka, aga teate isegi, et me kipume tihti negatiivset rohkem jagama kui positiivset. Kahjuks!

Meie aasta hakkas juba häda ja halaga. Mina olin angiinis ja kolmiknärvi põletikus (hiljem selgus, et süü on siin tarkusehambal mis on oma juurtega põimunud kuhugi närvi ümber ja kui ta lõikuma hakkab, siis häirib närvi ja tekib põletik vms.). Sipu sattus esimest korda elus haiglasse ja sai diagnoosiks tugeva rauavaegusest tingitud aneemia. Sai ka vereülekande. See oli minu jaoks selle aasta kõige stressirohkem periood. Ei olnud tore kuulda arsti käest, et neil on kahtlus leukeemiale. Need olid minu elu kõige jubedamad tunnid. Õnneks sai Sipu halvimast parima. Hiljem selgus, et põhjuseks olevat väike sünnikaal (väikse sünnikaaluga lastel olevat rauavarud väiksemad) ja raud ei imendu organismis piisavalt hästi. Tänaseks on kõik hästi. Sipul on natukene teistmoodi toitumine ja selle abiga oleme suutnud ta hemoglobiini ja ferritiini normis hoida. Küll normi alumisel piiril aga eks see ole ikkagi parem kui mitte midagi. Paar kuud hiljem olime otsapidi Tallinna lastehaiglas tagasi, seekord sai Sipu nürga peapõrutuse. Õnneks läks hästi ja haiglasse me jääma ei pidanud aga korralik ehmatus oli ikkagi. Haigla pendeldamise vahel sai Sipu aastaseks ja koos sellega täitus ka minul esimene aasta emana. Sünnipäev jäi küll ära, sest Sipu oli natukene haige ja samal ajal kogus tuure ka covid-19.

Aasta üks tipphetkedest oli kindlasti rasedusest teada saamine. See oli meie jaoks nii suur üllatus, sest tegelikult me ei planeerinud veel perelisa. Küllap ta tahtis nii väga meie juurde tulla ja me võtsime ta suurima rõõmuga vastu. Tuvastamisel aga ilmusid esimesed tumedad pilved minu beebiparadiisi kohale. Nabaväädist avastati tsüst! Google arvates ei ole aga tsüst just kõige parem näitaja, see võib olla viide mõnele sündroomile. Peale tuvastamist elasin ma 4 nädalat vahelduva eduga hirmus. Miks vahelduva eduga? Mul oli lihtsalt kogu aeg nii paha olla, et ega ma väga ei suutnud sellele tsüstile mõelda. Oma töö tegi ka Sipu, kes mulle eriti armu ei andnud. Seoses rasedusega oli hirm tuleviku ees üsna suur, sest covidi tõttu olid tühistatud ajad oscar uuringusse ja ämmaemandate visiidid toimusid telefoni teel. Eelnevate raseduste tõttu ei olnud mul üldse turvatunnet, sest kõik oli kuidagi nii poolik. Kui mina end arvele võtsin, siis taastati oscar uuringud aga visiidid toimusid ikkagi telefoni teel, see mulle muidugi ei sobinud. Õnneks laabus kõik iseenesest.

9+ nädalat. Jaa, see pole beebikõht! Mul tuleb rasedustega varakult kõht ette, sest emakas läheb nagu paiste või ma ei teagi kuidas seda nimetada

Vahepeal jõudsin oma perega ka riidu minna. Selline korralik emotsioonide virr-varr. 

Suvi möödus meeletu kiirusega. Kahjuks jõudsime me sellest üsna vähe võtta, sest suur osa ajast ja võhmast läks maja ja aia peale. Suvel algasid suuremad lammutustööd, et sügisel ehitusega alustada. Mina tegin väikseid ümberkorraldusi aias ja nii see aeg läks.

Meie Sipuga Peipsis ''kümblemas''. Rasedust oli vist tollel hetkel 16+ nädalat. Ega ma enam täpselt ei mäleta

Sipu oma tomatitega

Sügis tuli juba karmima noodiga. Sipu haigestus parempoolsesse kopsupõletikku ja me lõpetasime jälle Tallinna lastehaiglas. Nädalakene hiljem selgus, et ma olen saanud endale hepatogestoosi mis on rasedate maksahaigus ja seetõttu olin kindlama valve all ja paar korda istusin haiglas. Haigus kahjuks süvenes ja sünnitus kutsuti esile. Kohtusime oma Tirtsuga 37+1 nädalal ja see oli meie aasta tipphetk. Tirts ei olnud veel kuu vanunegi kui me jälle (mina sellel aastal juba kolmandat korda) Tallinna lastehaiglasse maandusime. Seekord oli põhjuseks Tirtsu naba. Sellest ma pole veel pikemalt kirjutanud aga selle ümber kestab siiani korralik trall ja ma olen sellest nii väsinud. Ma ütlesin Mürakale ka, et kui ma veel lähiajal kuhugi haiglasse (ükskõik kuhu) satun, siis ma saan närvivapustuse.

Nädala alguses avastasin, et hiir(ed) on vankris soojakoti ribadeks närinud, madratsilt tükke küljest tirinud ja sisemise katte sisse augu närinud (ööga! Mürakas jättis vankri meile õue trepi peale katuse alla).Vähe ma ei läinud närvi? Ma oleks seal samas tahtnud sellele vankrile tule otsa panna. Muidugi on hea vahelduseks selliste muredega tegeleda aga kes viitsib nüüd uut vankrit valima hakata? Arvestades praegust olukorda, siis ei tahaks poodidesse tuuseldama minna aga pimedat ka panna ei tahaks ja netist vankrit tellida. Samas vankrit on vaja. Mul muidu on veel üks Voksi soojakott olemas, et iseenesest saaks selle ka vankrisse panna aga oma last ma sinna küll enam panna ei taha, kes teab mis haiguseid need hiired levitavad. Tuhin vankriga rallima minna on samas suur. Saaks kuskilt eraldi korvigi, siis oleks ka timm.

Kühveldan siin suvalises järjekorras pilte üles. ''Mina niisama, kätt kõhu all hoidmas ja unistavat nägu tegemas''

Mis puudutab blogi ennast, siis see aasta on olnud väga hea. Lugejate ja külastuste arv tõuseb ja mul on selle üle nii hea meel. Muidugi on see minu jaoks meeldivalt üllatav, sest ega ma tegelikult ju suurem asi blogija pole, sest olgem ausad, ma kirjutan väga harva. Vaatamata sellele olen endale isegi paar toredat blogisõpra skoorinud. Eriti hea meel on aga selle üle kui mulle kirjutatakse. Minu jaoks tähendab see palju! Mul on nii hea meel, et tänu mu blogile on mitu naist lootust saanud ja eriti tore on see kui keegi minuga oma edulugu jagab. Aitäh teile! See aasta on blogi iseenesest olnud kõige väiksema tootlikusega aga ma luban, et järgmisel aastal võtan ma ennast kokku ja kirjutan rohkem. Muidugi saab mu tegemistel silma peal hoida ka instagramis. Seniks aga soovin teile ilusat tulevat aasta lõppu ja loodetavasti on uus aasta meie jaoks natukene sõbralikum! Kallid-paid!

A, ja minu selle aasta suurim ämber. Ma ostsin endale Samsung Galaxy S20 Ultra ja kammoon, see on täpselt sama saast (ma hindan seda kaamera võimekuse järgi) nagu see 2020 aasta! Ma siiani nutan oma raha taga :D
Read More

Hepatogestoosi päevik

esmaspäev, 14. detsember 2020

Kui ma rasedaks jäin, siis minu suurim hirm oli see, et tuleb jälle rohkete komplikatsioonidega rasedus nagu siis kui ma Siput ootasin. Minu õnneks läks kõik algul nagu lepase reega. Noh, olid need tavalised rasedate hädad aga verejookse kui selliseid (jumal tänatud!) ei olnud, mõned toonused olid ja kõik. See kõik aga oligi liiga ilus, et tõsi olla. Umbes 34+ nädalal (samal ajal kui Sipuga haiglast välja sain) teisipäeva öösel vastu kolmapäeva ärkasin üles meeletu sügeluse peale. Tallad sügelesid nii hullusti, et ma oleksin võinud neid traatharjaga hõõruda. Pool ööd kratsisin enda taldu. Jüdsin juba arvata, et äkki sain haiglas pesemas käies jalaseene või midagi säärast. Juba hommikul oli mul õnneks äe visiit ja seetõttu ma ei hakanud eriti sügelusse süvenema. Kui ma hommikul ärkasin tuli mul meelde, et sügelus raseduse ajal võib viidata raskele ja ohtlikule haigusele mis tekib ainult raseduse ajal (nagu näiteks gestatsioonidiabeet, preeklampsia jne). Enne visiiti helistasin äe-le ja kurtsin oma muret, et äkki pean enne visiiti vereanalüüsid andma vms. Uusi analüüse ma samal päeval andma ei pidanud ja piirdusin ainult uriinianalüüsiga. Rääkisime äe-ga natukene mu sügelusest ja tema arvas, et kui ühe öö veel tallad sügelevad, siis võtku ma temaga kohe ühendust ja ta kirjutab mulle saatekirja vereanalüüsidele. Raseduse ajal teevad oma töö ka hormoonid ja kuiv nahk, seega oli mõistlik algul niisama asja kõrvalt jälgida. Leppisime asjad kokku ja läksin südamerahuga koju, sest oli hea teada, et mind jälgitakse ja ega ma rohkem ei muretsenud ka, sest kui suur see tõenäosus ikka oli, et mul on hepatogestoos. Nulli lähedane!

Viimane kõhupilt!

Neljapäeva hommikul ma ärkasin ja tõdesin, et äkki polegi asi nii hull kui ma kartsin, sest öö möödus rahulikult. Ei mingisugust sügelemist ega sügamist aga enne kui ma jõudsin end voodist püsti ajada, helises telefon. Mulle helistas äe ja ütles, et reedel kindlasti vereanalüüse andma läheksin, sest uriinis oli jälle bilirubiini (nagu raseduse alguses). Küsis mu käest, et kuidas mul muidu on ja kõik. Mõtlesin küll, et jube tüütu on jälle Tallinna sõita aga mis sa teed, tervis on tähtsam ja südamerahu on raseduse ajal vajalik.

Reedel 16.10 andsin oma esimesed vereanalüüsid seoses sügelusega. Need vereanalüüsid tuleb anda söömata ja joomata! Mulle oli kirjutatud saatekiri maksanäitajatele (ASAT, ALAT) ja sapphapetele. Mõni tund peale analüüside andmist helistas mulle uuesti äe kes ütles, et vereanalüüsid olid korrast ära ja mulle määratakse ravi ning seejuures oleks vajalik minna mõneks päevaks haiglasse aga sellest räägib edasi juba günekoloog kes minuga ühendust võtab. Mõni tund hiljem võttis minuga ühendust günekoloog ja sain enda diagnoosi kätte. Diagnoos: Hepatogestoos. Taaskord haigus mille kohta leidub internetis meeletult vähe infot. Mis on hepatogestoos? Maksa haigus mis tekib ainult raseduse ajal. Hepatogestoos on maksasiseste sapiteede sulgus, mis avaldub tavaliselt peale 30. rasedusnädalat. Raseduspuhune maksa suurenenud metabolism põhjustab maksa ülekoormusest tingitud sapiteede turset, sapipaisu ja maksarakkude lagunemist. Sapipaisu tõttu sapphapped kogunevad, pääsevad verre ja ladestuvad nahka mis omakorda tekitabki naha sügelust. Kui sapphapped kasvavad liiga kõrgeks, siis on oht, et need satuvad loote verre ja see võib lõppeda loote äkksurmaga (kasutatud allikad: inimene.ee). Ma olin löödud! Eriti kui arvestada seda, et mul ei olnud mingit kalduvust haigestuda hepatogestoosi. Mul polnud gestatsioonidiabeeti, mu perekonnas/suguvõsas polnud seda esinenud, mul polnud seda eelneva raseduse ajal (see kipub korduma!) jne. Mulle määrati raviks Ursosan 2tbl. 3x päevas ja kolmapäeval pidin haiglasse minema. Selle kõige kõrval tuli aga välja, et sapphappeid mul ei võetud ja keegi ei tea miks verd võttev õde selle võtmata jättis. Seega olid tulemused poolikud. Analüüsid ise olid sellised: ASAT 45 (norm. 5-34), ALAT 78 (norm. <55). Günekoloog rääkis ka seda, et kui tulemus ei parane, siis 38+ nädalal kutsutakse sünnitus esile, sest selle diagnnoosiga ei lasta rasedust 40+ nädalani kanda. Iseenesest ei olnud näidud nii tugevalt üle normide aga sümptomid olid mul üsna tugevad. Peale kõnet olin ma nagu panniga pähe saanud, sest mis mõttes nagu? Samal ajal olin nii pettunud kui ka vihane ja kõige selle juures oleks tahtnud veel paar pisarat valada.

Esmaspäeval 19.10 võtsin uuesti ühendust äe-ga. Kirjutasin talle, et mu neerud valutavad ja kas see on ikka normaalne, et selline asi just praegu toimub? Äe helistas mulle mõned minutid hiljem ja küsis kas saaksin kohe haiglasse minna, et seal tehakse vajalikud analüüsid ja siis vaatame edasi. Mõeldud, tehtud. Läksin haiglasse, andsin uued vereanalüüsid, covidi testi aga mis mul jälle võtmata jäeti, olid sapphapped. Mind ajas see nii vihaseks, sest no mida? Mis värk neil sellega oli? Samal päeval sain teada, et kõik analüüsid on korras ja ainukesed näitajad mis on paigast on need samused ASAT ja ALAT. Ma olin saanud Ursosani ravi juba 3 päeva aga tulemused olid halvenenud! Minu jaoks oli see paras löök. ASAT oli 45 -> 94 ja ALAT 78 -> 113. Haiglas olles sain 2x päevas ktg-d ja 1x päevas essentsialet tilgana. Minus hakkas võimust võtma korralik hirm. Ma teadsin, et vahel võtabki ravi aega 3 päeva enne kui tulemused paranema hakkavad aga ega see mind ei lohutanud, sest ma oskan korraliku vindiga üle muretseda. 

Teisipäeval 20.10 tehti lõpuks sapphapped ära ja ega see midagi rõõmustavat ei näidanud. Tulemus oli 14 (norm. <10). Samal päeval tehti uh neerudele ja vaadati üle tirtsu heaolu. Nii Tirtsul kui mu neerudel oli kõik hästi. Valu põhjuseks olid Tirtsu jalad, mida ta mulle pidevalt neerudesse surus. Kuna uriini analüüs oli ka korras neerude kõrval, siis arst välistas varajase preeklampsia tekke. 

Kolmapäeval 21.10 sain juba koju. Raviks määrati Ursosan 2tbl. 3x päevas ja Essentiale 2tbl. 3x päevas. Edasi pidin käima iga nädal korra uh-s Tirtsu näitamas ja andma vereanalüüse. Selle kõige kõrvalt ei saanud keegi aru mis mu sümptomid nii intensiivsed olid. Sapphapped ei olnud nii hullult üle normi aga mina kraapisin ennast poole kohaga segaseks, sest öösiti polnud lihtsalt muudmoodi võimalik olla. Isegi ravi ei aidanud asja paremaks muuta. Tilgana aitas essentsiale rohkem kui tablettidena (vähemalt sümptomite suhtes), see oli kindel aga ma ei saanud ju nädalaid haiglas tilga all istuda.

Kolmapäeval 28.10 andsin uued analüüsid ja käisin uh-s. Uh-s oli kõik korras aga vereanalüüsid olid ikkagi kõrvalekalletega. Ma ei tea kui palju olid ASAT ja ALAT tõusnud, sest seda mulle arst ei öelnud ja digiloos neid tulemusi ka üleval ei olnud. Seda aga tean, et sapphapped olid tõusnud 14 pealt 15 peale. Polnud küll katastroofiline muutus aga kurvaks tegi ikka, sest vaatamata ravile mis oli juba üle nädala kestnud, näitajad ikkagi tõusid. Tulevik oli ka lahtine ja keegi ei teadnud midagi kindlat. 

Kolmapäeval 4.11 oli äe visiit ja samal päeval andsin uued vereanalüüsid. 6.11 oli kirjas uus uh ehk väga palju sõitmist Tallinna vahet. Midagi uut mul äe-le rääkida ei olnud, sest kõik oli muutuseta. Ma isegi tundsin, et asi läheb hullemaks. Enam ei sügelenud ainult tallad vaid ka peopesad, käsivarred, kõht, nägu, varbavahed. Seis oli päris hull. Mul oli tekkinud ränk väsimus, sest ma lihtsalt ei saanud magada. Tulemused andsid taaskord märku, et asi liigub halvema suunas, sapphapped olid teinud järsu hüppe 22 peale ja mind ootas järjekordne haiglaravi ja covidi test (mu ninasõõrmed on juba sellest vatipulgaga surkimisest surnud!).

Reedel 6.11 maandusin ma juba haiglas, kaasas haiglakott ja lootus, et miski hakkab kuhugi suunas lõpuks liikuma. Võeti taaskord uued proovid ja paigaldati kanüül. Mul oli lõpuks kopp nii ees, sest mu käed olid nii valusaks torgitud. Eelmisel korral tehti 4 katset kanüüli paigaldamiseks, seekord saadi lausa 3 katsega hakkama. Nagu ikka, analüüsid olid halvenenud aga kui palju, seda mulle ei öeldud. 

Laupäeval 7.11 tundsin, et päris jube on olla. Jalad ja sõrmed läksid järsku tursesse (mis oli minu jaoks elus esmakordne!), mul tekkis tugev iiveldus ja ma ei suutnud enam isegi normaalselt süüa, väsimus süvenes ja täielik laiba tunne oli peal. Kõndida oli piin, sest jalatallad kuumasid nii jõhkralt ja see oli üllataval kombel jube valus. Laupäev oli selline suvaline päev ka, et ega midagi ei toimunud ja minu raviarsti polnud koha peal olemas. Seega ma lihtsalt tiksusin ja mõtlesin mis lõpuks saama hakkab ja millal. Ma nagu ootasin esile kutsumist aga samas ei oodanud ka, mul tekkis hirm, et asjad võivad järsku jamaks minna, sest vaatamata ravile ju näidud tõusid ja liikusid normidest aina kaugemale.

Pühapäeval 8.11 tuli arst mind üle vaatama ja rääkis, et analüüsid muutuvad aina halvemaks ja tundub, et enam pikka pidu ei ole. Lisaks sellele, et muud analüüsid olid halvad, tuli välja, et hemoglobiin oli langenud nädalaga 30 ühiku võrra ja tulemus oli mul ainult 94. Seega oli minust endast saanud hetkel hepatogestoosi märklaud. Kuna haigus enam ravile üldse alluda ei tahtnud, muutus see ohtlikuks ka Tirtsu jaoks, sest keegi ei teadnud kui järsku võib see Tirtsule mõjuda. Täna võis kõik veel korras olla aga homme enam mitte, seetõttu otsustas arst, et kõige õigem ja mõistlikum on sünnitus esile kutsuda. Lisaks ei teadnud keegi mis seisus tänu haigusele looteveed võivad olla. Kas puhtad või rohelised? Eriti kui võtta arvesse see, et mingil hetkel eritus mul limakorki mis oli roheline! Valvetoas arvati, et see võis olla seenest. Minu raviarst kontrollis juba samal päeval emakakaela ja andis infolehe ning nõusoleku kinnitamiseks ankeedi ja esilekutsumine võis alata.

Sünnitus läks kiirelt ja kergelt ning juba järgmisel päeval olid mu tursed koos sügeluse ja kõige muuga kadunud. Seda ei tea siiani keegi mis põhjusel ma hepatogestoosi haigestusin. Arst kahtlustas süüd sellel, et ma raseduse alguses nii palju oksendasin aga eks see ole ainult kahtlus ja ega seda ei saagi kindlalt teada miks ma selle üles korjasin.
Read More