2020 #saast

pühapäev, 27. detsember 2020

Kuidas ma kommenteeriks oma aastat? 98% ulatuses saast! Ma isegi ei ürita viisakamalt end väljendada. Ma ei mäleta mitte ühtegi teist aastat mis oleks olnud nii suures ulatuses täis negatiivset energiat. See on täiesti normaalne kui aastas on paar negatiivsemat nooti aga kui kuust kuusse sind igasugune si** tabab, siis on küll üsna nukker värk. Ma arvan, et isegi blogi on minu aastat üsna hästi peegeldanud, sest üldjuhul siin ainult negatiivsed noodid ongi (vahele mõni neutraalsem postitus ka muidugi). Ma kujutan juba vaimusilmas ette kuidas inimesed loevad ja mõtlevad, et kas sellel elukal muud ka peale hädade on? On ikka, aga teate isegi, et me kipume tihti negatiivset rohkem jagama kui positiivset. Kahjuks!

Meie aasta hakkas juba häda ja halaga. Mina olin angiinis ja kolmiknärvi põletikus (hiljem selgus, et süü on siin tarkusehambal mis on oma juurtega põimunud kuhugi närvi ümber ja kui ta lõikuma hakkab, siis häirib närvi ja tekib põletik vms.). Sipu sattus esimest korda elus haiglasse ja sai diagnoosiks tugeva rauavaegusest tingitud aneemia. Sai ka vereülekande. See oli minu jaoks selle aasta kõige stressirohkem periood. Ei olnud tore kuulda arsti käest, et neil on kahtlus leukeemiale. Need olid minu elu kõige jubedamad tunnid. Õnneks sai Sipu halvimast parima. Hiljem selgus, et põhjuseks olevat väike sünnikaal (väikse sünnikaaluga lastel olevat rauavarud väiksemad) ja raud ei imendu organismis piisavalt hästi. Tänaseks on kõik hästi. Sipul on natukene teistmoodi toitumine ja selle abiga oleme suutnud ta hemoglobiini ja ferritiini normis hoida. Küll normi alumisel piiril aga eks see ole ikkagi parem kui mitte midagi. Paar kuud hiljem olime otsapidi Tallinna lastehaiglas tagasi, seekord sai Sipu nürga peapõrutuse. Õnneks läks hästi ja haiglasse me jääma ei pidanud aga korralik ehmatus oli ikkagi. Haigla pendeldamise vahel sai Sipu aastaseks ja koos sellega täitus ka minul esimene aasta emana. Sünnipäev jäi küll ära, sest Sipu oli natukene haige ja samal ajal kogus tuure ka covid-19.

Aasta üks tipphetkedest oli kindlasti rasedusest teada saamine. See oli meie jaoks nii suur üllatus, sest tegelikult me ei planeerinud veel perelisa. Küllap ta tahtis nii väga meie juurde tulla ja me võtsime ta suurima rõõmuga vastu. Tuvastamisel aga ilmusid esimesed tumedad pilved minu beebiparadiisi kohale. Nabaväädist avastati tsüst! Google arvates ei ole aga tsüst just kõige parem näitaja, see võib olla viide mõnele sündroomile. Peale tuvastamist elasin ma 4 nädalat vahelduva eduga hirmus. Miks vahelduva eduga? Mul oli lihtsalt kogu aeg nii paha olla, et ega ma väga ei suutnud sellele tsüstile mõelda. Oma töö tegi ka Sipu, kes mulle eriti armu ei andnud. Seoses rasedusega oli hirm tuleviku ees üsna suur, sest covidi tõttu olid tühistatud ajad oscar uuringusse ja ämmaemandate visiidid toimusid telefoni teel. Eelnevate raseduste tõttu ei olnud mul üldse turvatunnet, sest kõik oli kuidagi nii poolik. Kui mina end arvele võtsin, siis taastati oscar uuringud aga visiidid toimusid ikkagi telefoni teel, see mulle muidugi ei sobinud. Õnneks laabus kõik iseenesest.

9+ nädalat. Jaa, see pole beebikõht! Mul tuleb rasedustega varakult kõht ette, sest emakas läheb nagu paiste või ma ei teagi kuidas seda nimetada

Vahepeal jõudsin oma perega ka riidu minna. Selline korralik emotsioonide virr-varr. 

Suvi möödus meeletu kiirusega. Kahjuks jõudsime me sellest üsna vähe võtta, sest suur osa ajast ja võhmast läks maja ja aia peale. Suvel algasid suuremad lammutustööd, et sügisel ehitusega alustada. Mina tegin väikseid ümberkorraldusi aias ja nii see aeg läks.

Meie Sipuga Peipsis ''kümblemas''. Rasedust oli vist tollel hetkel 16+ nädalat. Ega ma enam täpselt ei mäleta

Sipu oma tomatitega

Sügis tuli juba karmima noodiga. Sipu haigestus parempoolsesse kopsupõletikku ja me lõpetasime jälle Tallinna lastehaiglas. Nädalakene hiljem selgus, et ma olen saanud endale hepatogestoosi mis on rasedate maksahaigus ja seetõttu olin kindlama valve all ja paar korda istusin haiglas. Haigus kahjuks süvenes ja sünnitus kutsuti esile. Kohtusime oma Tirtsuga 37+1 nädalal ja see oli meie aasta tipphetk. Tirts ei olnud veel kuu vanunegi kui me jälle (mina sellel aastal juba kolmandat korda) Tallinna lastehaiglasse maandusime. Seekord oli põhjuseks Tirtsu naba. Sellest ma pole veel pikemalt kirjutanud aga selle ümber kestab siiani korralik trall ja ma olen sellest nii väsinud. Ma ütlesin Mürakale ka, et kui ma veel lähiajal kuhugi haiglasse (ükskõik kuhu) satun, siis ma saan närvivapustuse.

Nädala alguses avastasin, et hiir(ed) on vankris soojakoti ribadeks närinud, madratsilt tükke küljest tirinud ja sisemise katte sisse augu närinud (ööga! Mürakas jättis vankri meile õue trepi peale katuse alla).Vähe ma ei läinud närvi? Ma oleks seal samas tahtnud sellele vankrile tule otsa panna. Muidugi on hea vahelduseks selliste muredega tegeleda aga kes viitsib nüüd uut vankrit valima hakata? Arvestades praegust olukorda, siis ei tahaks poodidesse tuuseldama minna aga pimedat ka panna ei tahaks ja netist vankrit tellida. Samas vankrit on vaja. Mul muidu on veel üks Voksi soojakott olemas, et iseenesest saaks selle ka vankrisse panna aga oma last ma sinna küll enam panna ei taha, kes teab mis haiguseid need hiired levitavad. Tuhin vankriga rallima minna on samas suur. Saaks kuskilt eraldi korvigi, siis oleks ka timm.

Kühveldan siin suvalises järjekorras pilte üles. ''Mina niisama, kätt kõhu all hoidmas ja unistavat nägu tegemas''

Mis puudutab blogi ennast, siis see aasta on olnud väga hea. Lugejate ja külastuste arv tõuseb ja mul on selle üle nii hea meel. Muidugi on see minu jaoks meeldivalt üllatav, sest ega ma tegelikult ju suurem asi blogija pole, sest olgem ausad, ma kirjutan väga harva. Vaatamata sellele olen endale isegi paar toredat blogisõpra skoorinud. Eriti hea meel on aga selle üle kui mulle kirjutatakse. Minu jaoks tähendab see palju! Mul on nii hea meel, et tänu mu blogile on mitu naist lootust saanud ja eriti tore on see kui keegi minuga oma edulugu jagab. Aitäh teile! See aasta on blogi iseenesest olnud kõige väiksema tootlikusega aga ma luban, et järgmisel aastal võtan ma ennast kokku ja kirjutan rohkem. Muidugi saab mu tegemistel silma peal hoida ka instagramis. Seniks aga soovin teile ilusat tulevat aasta lõppu ja loodetavasti on uus aasta meie jaoks natukene sõbralikum! Kallid-paid!

A, ja minu selle aasta suurim ämber. Ma ostsin endale Samsung Galaxy S20 Ultra ja kammoon, see on täpselt sama saast (ma hindan seda kaamera võimekuse järgi) nagu see 2020 aasta! Ma siiani nutan oma raha taga :D

Postita kommentaar