Tants ümber naba ehk naba granuloom

kolmapäev, 14. aprill 2021

Ma ei tea kuidas mul nii ''hästi'' läinud on, et iga jumala kord kui mingi jama on, siis on tegemist millegi sellisega mis ei ole nii levinud ja mille kohta otsi infot nagu viimane segane. Oma saatusekaaslaste jaoks panen kirja Tirtsu nabasaaga. Olge tugevad!

Sünnitus oli mul kiire ja korralik. Peale seda ma hetkeliselt millegi uuega kokku ei puutunud, vaatamata sellele, et  Tirtsul oli song. See iseenesest mulle muret ei tekitanud, sest Sipul oli samuti song kui ta sündis. Ühesõnaga oli see minu jaoks tuttav teema ja ma teadsin kuidas sellega tegutseda nii, et songa kokku kasvamist soodustada ja millised märgid viitavad sellele, et nüüd on aeg EMOsse pöörduda. Ei midagi hirmsat ega uut, kiiresti mööduv probleem.

Uus oli minu jaoks hoopis see, et nabakönt ei tahtnud mitte kuidagi ära kuivada ja veel vähem ära kukkuda. Tuleb tõdeda, et seekord oli nabaöör kõvasti korralikum ja jämedam kui Sipu ajal. Tirts oli juba nädala vanune aga nabakönt ei näidanud eemaldumisest märkigi! Sipul oli selleks ajaks ammu könt ära kukkunud ja naba paranemas (õigemini pereõde kruttis selle küljest ära). Sünnitusmajas soovitati naba puhastada puhta vee ja seebiga (Sipu ajal tuli veel NaCl-iga naba puhastada) aga kodus võtsin kasutusele ikkagi NaCl-i lootuses, et see aitab köndil kiiremini ära kuivada. Ei aidanud. Asjad läksid veel imelikumaks kui ma avastasin, et könt kuivab ainult poole pealt  ehk sealt kuhu tõmmati ümber see kumm. Nii oligi, könt kuivas kummi ümbert ära ning osa köndist kukkus ära. Mina ei saanud enam mitte midagi aru, sest Tirtsule jäi naba külge umbes 5mm kõrgune köndi jupp ja see muudkui leemendas. Üritasin seda piinliku täpsusega puhastada ja kuivatada aga mitte miski ei aidanud. 

Võtsin ühendust enda perearstiga, rääkisin talle loo ära ja tema kutsus meid visiidile. Läksin visiidile ja rääkisin üle mis mulle muret teeb. Näitasin seda töllerdavat 5mm kõrgust juppi ja seletasin juurde, et see teeb muret. Küsisin veel, et kuidas see nüüd eemalduma peaks? Perearst vaatas natukene, katsus naba, lükkas songa sisse ja ütles, et ärgu ma üldse muretsegu, see paraneb ajaga ise ära. Mul jooksis juhe kokku. Vaatasin seda naba ja hakkasin uuesti sama teksti kordama mille just mõned minutid tagasi olin lõpetanud. Perearst vaatas mind, kutsus teise perearsti (kes oli kunagi õppinud lastearstiks) ja nii ma seal seletasin kolmandat korda kõigile seda sama mis mulle muret teeb. Lastearst vaatas seda naba ja vastas sama mida just mu enda perearst oli vastanud. Ma ei saanud enam mitte mõhkugi aru, kas ma seletasin nii imelikult, et keegi ei saanud minust aru või ma olin lihtsalt ise natukene puudulik ja ei saanud neist aru. Igatahes, seal ma seisin nagu viimane ma ei tea mis ja ei osanud enam midagi kosta. Lõpuks ma surusin selle jupi nabast rohkem välja, suunasin näpuga otse selle peale ja rääkisin veel ühe korra mis mulle päriselt muret teeb. Lõpuks ütles lastearst nii palju, et peitsigu ma naba briljantrohelisega ja küll see ära paraneb. No mis siin ikka enam mõelda ja muretseda.

No terekest! 5mm ''könt''

Läksin koju, hing ega emasüda ei andnud rahu ja juba samal õhtul kirjutasin ma oma ämmaemandale kes mu rasedust jälgis. Tema kirjutas kohe vastu, et naba peab olema kuiv ja määrigu ma seda 3% vesinikuga, see aitab seda alles jäänud juppi kuivatada, kui muutusi pole, siis vastuvõtule lastearsti juurde. Briljantrohelist ta ei soovitanud, sest kui põletik oleks tekkinud, siis rohelise värvuse alt poleks seda punetust näinud. Nii ma möllasin nagu segane. Iga mähkme vahetuse ajal puhastasin naba vesinikuga (vesinikperoksiid 3%) ja nii mitu päeva järjest. 

Päevad möödusid aga erilist muutust naba suhtes ei toimunud. Mul hakkas juba vaikselt ahastus tekkima (ma siin majas ainult ahastuses olengi, see on juba mu teine nimi, AHASTUS), sest ma kartsin, et ühel hetkel võib naba põletikuliseks lüüa ja siis on kuri karjas. Ühel kenal päeval ma kuskil grupis  midagi jälle halasin ja selle peale soovitas üks tuttav mulle ühte lastearsti. Mõtlesin natukene, panin loogika tööle ja kirjutasin talle kirja. Kirja panin eelneva loo ja ühe pildi. Sain kirja põhimõtteliselt kohe vastu. Konkreetne ja hea. Sain ülesandeks puhastada naba 8x päevas, esmalt vesinikuga ja seejärel kohe saialille tinktuuriga. Aja sain ka tema vastuvõtule juba uueks nädalaks. Ravisin oma Tirtsu naba ja ootasin lootused laes visiiti.

Köndi jääk oli nii 5mm pikk ja seetõttu oli selle puhastamine eriti raske ja aeganõudev

Mõni päev hiljem, õhtul enne magama minekut otsustasin veel viimast korda naba puhastada. Mu silma riivas kohe see, et vatitikk ei mahtunud enam naba ääre ja liigliha vahele. Vaatasin, uurisin, mudisin ja surusin selle tiku sinna vahele ära kui ühel hetkel hakkas lihtsalt mäda jooksma. Seda lihtsalt tuli ja tuli ja tuli. Voolas mööda külge alla ja vatipadjad mille ma kätte haarasin, et nendega ruttu kõht puhtaks tõmmata, olid kõik momentaalselt läbi ligunenud. Ma olin šokis ja paanikas, sest ma kartsin sepsist. Hallooo eks, mis muu see tekkida ikka saaks kui lapsel lihtsalt mäda voolab, eks? Mürakas kutsus kohe oma ema Siput valvama ja meie startisime kell 12 öösel Tallinna lastehaiglasse (kolmas kord juba aasta jooksul!).

Peale seda kui suurem osa mädast oli juba välja voolanud. Tegin igaks juhuks pildi, sest tänapäeval peab alati tõendusmaterjali olema. Ma ei tea kas ma olen skeptiline või ei? :D

Haiglasse jõudes rääkisin loo ära ja jäime kirurgi ootama. Kirurg tuli ja vaatas Tirtsu üle ning tõdes seal samas, et see väädi jääk on nii väike, et sellega ei saa enam mitte midagi teha. Ma suutsin seda küll kuivatada aga mitte piisavalt, et see täielikult eemalduks. Samal hetkel läbivaatluse ajal eritus jälle päris palju mäda. Ma olin enda peale nii vihane ja süüdistasin ennast selles, et me sellises rumalas ja halvas olukorras olime. Ma oleksin ju pidanud midagi rohkemat saama teha! Asja positiivne pool oli see, et raviarstiks saime me sama arsti kellega ma kirjavahetuses olin (ma ise küsisin teda) ja mäda mis nabast eemaldus, ei haisenud. Kõige selle juures oli naba ise nii ilus ja ei näidanud märkigi, et see põletikus oleks või seal kuskil üldse midagi toimuks. See oli nii suur ja ootamatu hoop!

Meid pandi isolatsiooni palatisse kuniks õde tuli ja võttis nii minult kui Tirtsult covidi proovi. See oli nii jõhker. Tirts ei olnud veel kuu vanunegi. Nii ma istusin seal, endal pisarad silmis ja üritasin ennast  tagasi hoida, et mitte raksu minna selle õega. Ta retsis nii jõhkralt Tirtsu nina. Toppis tiku ninna (see oli täpselt sama suur nagu see tikk mis mulle ninna topiti!), keerutas seda seal ja siis hoidis veel mõned sekundid seda paigal. Tirts samal ajal röökis endal hinge kinni, ise samal ajal võttis juba lilla tooni. Minule sutsas korraks tiku ninna ja kõik, ei mingit keerutamist ega hoidmist. Arusaamatu! Siis järgnes kanüüli paigaldamine, see oli veel hullem, sest ta ei osanud seda mitte kuidagi paigaldada. Väänas seda seal igatepidi, laps röökis ja mina mõtlesin, et ma tõmban kohe vasaku sirge ära tollele õele. Ema instinktid hakkasid nii tugevalt möllama. Ma ei suuda seda õnne ära kirjeldadagi kui see õde lõpuks minema läks. Võtsin oma Tirtsu kaissu ja jäime vastuseid ootama. Kell 3 öösel olid negatiivsed vastused digiloos üleval ja kell 7 hommikul viidi meid lõpuks vastsündinute ja imikute osakonda üle. Ma mõtlesin, et külmun enne isolatsiooni ära kui sealt minema saan. Jumal tänatud, et Tirtsu fliisi kaasa haarasin, sain talle topelt tekid peale panna, sest seal palatis oli tõesti väga külm! Ma ei suutnud seal isegi magada, pool ööd värisesin nagu ämblik.

Hommik algas helgelt. Noor ja äärmiselt tore valvearst tuli visiidile, määras hunniku proove ja jagas minuga esmast informatsiooni ja analüüside vastuseid. Veri oli korras ja põletikku see ei näidanud. Midagigi positiivset. Mõtles seal kas paneb Tirtsu tilga alla, et antibiootikume manustada või mitte. Lõpuks otsustasime, et me ei hakka nii igaks juhuks talle midagi tilgutama. Jälgime olukorda ja vastavalt sellele tegutseme. Tirts sõi ilusti, kosus kenasti ja muretsemiseks põhjust polnud. Pühapäevasel päeval võeti nabast kaabe, tehti kõhuorganite uh, võeti kordusanalüüsid. Kõik asjad olid täiesti korras! Mitte mingit märki polnud, et Tirtsul oleks sealt üldse mäda lahmanud. Kui valvearst poleks ise seda kõike eelneval ööl näinud, siis ma kujutan ette, et ma oleksin olnud väga rumalas olukorras. Hiljemgi oli raskusi nabast külvi saamisega, lihtsalt polnud mitte midagi millest külvi võtta.

Arstid ja õed kes meiega seekord tegelesid, olid lihtsalt imelised. Ma tundsin, et me olime hoolitsetud ja hoitud. 1 õde käis pidevalt ise Tirtsu naba puhastamas, kuigi ma oleksin sellega ise ka väga hästi hakkama saanud. Eriti armas oli see kuidas töötajad Tirtsuga suhtlesid, see tegi südame nii soojaks.

Järgmisel päeval ehk esmaspäeval tuli tööle meie arst kes oli juba varakult meie palatis platsis, ma ise magasin veel pooleldi kui tema meid juba tervitama tuli. Meie arst vaatas üle eelnevad analüüsid, lisas uued analüüsid juurde, lasi teha ajust uh ja saatis meie juurde ka füsioterapeudi. Peale tema visiiti tuligi meie juurde füsioterapeut kes vaatas Tirtsu üle. Tirtsul olid mõned pinged lihastes ja seetõttu sain temaga erinevaid harjutusi praktiseerida. Hästi tore füsio oli, näitas kuidas, kus ja mida teha. Selline rahulik ja mõnus naine. Peale füsio visiiti läksime aju uh-sse. Tuleb tunnistada, et algul tundus veidi hirmutav, sest miks oli vaja teha ajule uh kui me olime seal üldse naba pärast? Tuli välja, et meie arst on lihtsalt väga korrektne ja põhjalik. Kui juba, siis juba. Uh-s sain teada, et Tirtsul on ajus mõned tsüstid aga nende pärast ei olevat põhjust muretseda, sest paljudel vastsündinutel on ajus tsüstid. Need kaovad ajaga ise ära. Paljudel jäävad need üldse märkamata, sest ega igale lapsele ju aju uh-d ei tehta. Algul pani selline põhjalikkus natukene rohkem muretsema aga kui meie lastearst kinnitas, et muretsemiseks pole põhjust, siis ma rahunesin ise ka maha. Ma lihtsalt usaldan meie arsti nii jäägitult, inimesest lihtsalt õhkab enesekindlust.

Peale uh-d läksime tagasi palatisse ja meie arst tuli meid jälle vaatama. Rääkis lahti kõik analüüside tulemused ja pani paika raviplaani. Kuna kõik analüüsid olid korras, siis ta ei näinud põhjust meid kaua haiglas kinni hoida. Tahtis ainult paar päeva veel jälgida ja siis lubas meil juba koju minna. Mulle nii meeldis arsti konkreetsus, avameelsus, korrektsus ja soojus. Mitte iga arst ei jaga nii avameelselt tulemusi ja järgmiseid samme. See oli midagi täiesti uut minu jaoks, oli esmakordne, et arst ei aja ümbernurga juttu. Nii tore oli näha, et inimene teeb tõesti oma tööd hingega. Veel enne oma tööpäeva lõppu tuli ta meie juurde kolmandat korda lihtsalt niisama, et küsida kuidas läheb ja kas kõik on korras. Haiglas sain ma lisaks kangema kraami millega naba puhastada, see oli natukene efektiivsem ja kuivatas nabakönti agressiivsemalt.

Kui kolmapäev kätte jõudis, saime koju. Kõik oli hästi. Tuli tõdeda, et arvatavasti oli tekkinud mädakolle kuhugi naba alla ja selle vastu ei saanudki mina mitte midagi teha. Õnneks see kolle avanes ja mäda voolas välja ning oligi kõik. Enne koju minekut leppisime veel ühe visiidi kokku mis pidi toimuma Tirtsu neljandal elukuul, et naba üle vaadata, sest lisaks granuloomile oli tal ka nahknaba(?) ja song. Kodus olles määrisin naba edasi igal mähkmevahetusel (ka öösel) vesiniku ja saialille tinktuuriga. Könt kuivas kokku Tirtsu teisel elukuul.

Tirtsul oli hullem song kui Sipul. Tirtsu song oli vist 2cm kõrge ja 3cm lai

Oma neljanda elukuu visiidi olime sunnitud edasi lükkama, sest Mürakas oli lähikontaktne Covid positiivsega ja seetõttu ma ei tahtnud riskida sellega, et pärast viin covidi imikute osakonda. Ei, aitäh! Õnneks olime ja jäime meie kõik terveks. Visiit toimus nädal enne viiendat elukuud ja seal ütles arst, et naba on ilusti paranenud. Song on peaaegu täielikult kadunud (kõhuli olek on kõige efektiivsem, sest see tugevdab kõhulihaseid!), granuloomi enam polnud ja kõik oli parimas korras. Ainuke mis veel alles on, on üleliigne nahk. Mis sellest saab? Seda me veel ei tea. On 50:50 võimalus, et kasvades tõmbab see nahk naba juures trimmi ja kaob jäädavalt aga on ka võimalus, et see ei kao kuhugi. Õnneks on meil mõned aastad aega seda jälgida ja kui asi ei parane, siis laseme selle lihtsalt enne kooli ära korrigeerida. See on pisike ''ilu''lõikus mis kestab 15-30 minutit ja juba samal päeval saab laps koju tagasi.

Üks peaaegu terve naba!

Enne visiidi lõppu kurtsin muret, et Tirts higistab meeletult. Eriti magades. Selline tunne nagu oleks teise vanni magama pannud. Arst lasi kohe analüüsid võtta, et rahhiit välistada ja kui juba torkimiseks läks, lasi B12 ka üle vaadata. Minu suureks üllatuseks on Tirtsul B12 puudus! Ma ise olen ka B12 ainevahetuse häirega, seega ma ei saa seda toidust kätte ja pean iga 3 kuu tagant tegema 3 kuud kestva  kuuri, sest vastasel juhul lööb kohe närvipõletik pähe ja see on juba väga hull asi (ravitakse epileptikutele mõeldud ravimitega)! Ma ise ei oleks iial arvanud, et Tirtsul B12 puudus on, sest mitte ühtegi sümptomit sellele ei viidanud. Väga hea, et arst lasi selle üle vaadata, vastasel juhul tiksuksin siin edasi õilsas teadmatuses.

Mis siin ikka rohkem öelda on, sai järjekordne mega pikk postitus kirja aga mul on ääretult ''hea'' meel, et ma saan jagada pidevalt selliseid mitte nii levinud asju, sest pole midagi hullemat kui kogemuste puudusest tingitud infovaesus. A ja meie tegemistel saab silma peal hoida Instagramis!

Read More

Teeme Rotavaktsiini? Ei!

teisipäev, 9. veebruar 2021

NB! Postitus on kirjutatud enda isiklikel kogemustel! Kindlasti pole ma vaktsiinivastane ja oma otsused teeb lõpuks igaüks ikkagi ise. Mina lihtsalt jagan enda lugu.

Ma ei tea mitte ühtegi teist vaktsiini mis tekitaks emade seas nii palju kõmu kui Rota (okei, va. covidi vaktsiin!). See on üks nendest vaktsiinidest mille positiivne ja negatiivne tagasiside on üsna 50:50. Minu käest on mitu korda küsitud ja küsiti juba raseduse ajal, et kas ma Tirtsule lasen Rota vaktsiini teha, arvestades seda kuidas Sipu sellele reageeris. Ütlen ausalt, see otsus ei tulnud kergelt, sest Rota on üsna võigas viirus imiku jaoks ja kõhulahtisuse all kannatades tekib imikutel väga kiiresti vedelikupuudus ja see on äärmiselt ohtlik! Kui aus olla, siis see oli ainus põhjus miks ma üldse kaalusin Tirtsule korraks Rota tegemist või ära jätmist. 

Mis see Rotaviirus üldse on? Rotaviirus on väga nakkav peensoole põletikku tekitav viirus. Nakkus levib põhiliselt haige väljaheidetega saastunud käte vahendusel (mistõttu on hügieen väga oluline!) või piisknakkusena. Viirus avaldub peensoole põletikuna mis tekitab oksendamist, kõhulahtisust ja palavikku. Eriti ohtlik on haigus kuni 2 aastaste laste seas, sest väiksel lapsel tekkib vedelikupuudus kiiresti. Viiruse vastu alustatakse vaktsineerimist 2 kuu vanuselt ja laps peab saama kokku 3 doosi. Vaktsiin on suukaudne! 

Ma mäletan siiani nii hästi päeva mil ma Sipule lasin Rotavaktsiini teha. Ma kahtlesin terve tee arsti juurde sõites. Sisetunne karjus sees ja ütles, et ma ei peaks seda tegema (teate küll, ema süda!). Samas mulle tekitas päris suurt hirmu mõte vedelikupuudusest ja nii ma läksingi seda teed, et lasin Sipule esimese doosi ära anda. Sipu limpsas ''ravimi'' sisse ja midagi märkimisväärset see päev enam ei toimunud.

Järgmisel päeval olid gaasid platsis. Sipul olid niigi koolikud (just, koolikud. Need on hullemad kui gaasid) ja nendele lisandusid juurde gaasid. Ta oli rahutu, nuttis, väänles ja magas vähe. Mul hakkas juba vaikselt katus sõitma, sest mõte sellest, et ma pean veel 2x selle olukorra läbi tegema, tekitas ärevust ja viha! Lisaks gaaside tekke eest hoiatati mind veel kõhulahtisuse eest. See olevat igati normaalne ja levinud kõrvalnäht peale Rotavaktsiini. ''Õnneks'' kõhulahtisust ei tekkinud, tekkis hoopis kõhukinnisus. 

Sipu oli meil tollel hetkel 100% rinnapiima laps, seega ma julgen arvata, et see muutis asja natukenegi paremaks, sest rinnapiim laguneb lapse organismis üsna olematuks, seega ei tekkinud soolestikku mingisugust rämedat kogust väljaheidet. Alguses see Siput ei häirinud aga mida päev edasi, seda hullemaks ta olemine läks. Punnitas mis ta punnitas aga see ei aidanud. Tal lihtsalt ei tulnud mitte midagi ja nii 26 päeva järjest! Perearstil tuli tõdeda, et Rotavaktsiin ei sobi tõepoolest Sipule aga nüüd oli juba selleks liiga hilja. Teist doosi ta enam ei saanud. Seedimine oli sõna otseses mõttes pekkis ja lisatoiduga alustamine lükkus kaugele tulevikku (täielikult alustasime lisatoiduga alles 7. elukuu täitumisel).

Seedeprobleemid olid alles jäämäe tipp. Hullem mis meid tabas oli atoopiline dermatiit. Umbes nädal peale esimest doosi, tekkis Sipu vasakule oimule suur punakas laik. Oli selline punakas, kuiv ja kare. Esmalt määrisin seda Bepanthen salviga aga see ei aidanud. Natukene niisutas aga paari tunni möödudes tuli uuesti kreemituub kätte võtta ja määrimist korrata. Mida päev edasi, seda hullemaks olukord muutus. Laik näos muutus suuremaks, kuivemaks ja hakkas vaikselt lõhenema. Mina muutusin aia murelikumaks, sest mul polnud aimugi millega võiks tegemist olla. Nii ma seda laiku kreemitasin, päevast-päeva kuniks avastasin, et need laigud hakkavad tekkima üle kogu keha. 

Mind muutis antud olukord väga murelikuks ja ma võtsin ühendust perearstiga. Tema ütles, et tegemist on atoopilise dermatiidiga ja määrigu ma julgelt edasi. Naha niisutamine on tähtis ja küll see ühel hetkel ise taandub. Sipu oli juba 3 kuud vana aga taandumismärke see ei näidanud. Läks hoopis hullemaks. Laikudega olid kaetud tuharad, kõht, selg, käed ja muidugi ei saa unustada suurt punast latakat mis ta nägu kattis. Mina muudkui määrisin ja niisutasin nahka aga kasu polnud sellest mitte midagi! Lõpuks helistasin TÜK-i ja küsisin esimest tasulist aega nahaarstile. Minu õnneks oli keegi just oma ajast loobunud ja me saime selle endale. Pidime ainult 5 päeva oma visiiti ootama.

Nahaarstile minnes ei osanud ma eriti midagi oodata. Mitte keegi ei teadnud kas Rota kutsus atoopilise dermatiidi esile, oli tegemist lihtsalt mõne allergilise reaktsiooniga või midagi kolmandat. Siput uuriti, puuriti ja lõpuks 2 kuud hiljem saime teada, et Sipu atoopiline dermatiit on Rotavaktsiini tüsistus. Tore! Mu sisetunne karjus sees ja ma ei kuulanud seda. Nüüd olime me siin ja kõik minu pärast. Isegi infolehes on see kirjas, et Rotavaktsiin võib esile kutsuda dermatiidi.

https://www.ema.europa.eu/en/documents/product-information/rotarix-epar-product-information_et.pdf

Raviks sai Sipu  haigushoo avaldumisel 1x päevas Advantani hormoonkreemi ja baaskreemiks määrati 4x päevas Dexeryl. Hormoonkreemi võisime maksimaalselt kasutada nädal aega järjest, mitte kauem. Minu ahastus kasvas veel rohkem kui nädal peale kreemi kasutamist näitas AD ainult pisikesi taandumismärke. Arstiga ühendust võttes sain ülesandeks kreemitada Siput edaspidi 2x päevas ja kuni 10 päeva.

AD peale 8 päeva hormoonkreemiga määrimist ja see on veel leebe näide!

Sellest kõigest on möödas juba päris palju aega aga seda kuidas ma lihtsalt lahinal nutsin, ei unusta ma kunagi, sest see oli õudne. Õudne oli kreemitada oma väikest inimest hormoonkreemiga mis tegi talle nii palju haiget, et ta lausa nuttis käes. Valus oli näha, et vaatamata pingutustele ei tahtnud AD taanduda. Tuleviku ees oli paras õud juba tekkinud, sest äkki ta ei kasvagi sellest välja? See faas oli raske. Tihti oligi nii, et Sipu sai 10 päeva hormoonkreemiga ravi ja peale lõpetamist umbes 7 päeva pärast lõi see kõik jälle välja ja kõik hakkas otsast pihta. Meie puhul suvi ei töötanud. Paljud rääkisid, et suvi mõjub nahale hästi aga meile ei mõjunud, vaata, et tegi hullemaks. Samas mis kindlasti ähtavalt asja leevendas, oli mõni tund mere ääres. Ma mäletan kui me läksime Saaremaale ja olime seal 4 päeva, koju tulime täiesti puhta ja ilusa nahaga. Kodus olles aga kogus AD uued tuurid üles ja pääsu sellest polnud.

Ühel hetkel otsustasin proovida baaskreemina palju kiidetud Eucerin atopic kehakreemi mis oli lubatud ka beebidele. Enne seda proovisin erinevaid brände aga ükski neist Sipule ei sobinud (nt. babe, bioderma, dexeryl, lumi jne). Peale selle kreemi kasutamist tundsin ma kohe vahe ära. See tõmbas naha nii pehmeks ja oli aru saada, et see reaalselt niisutab. Nädal aega kasutasime ja AD tõmbas nii ilusti tagasi. Sellest sai meie suur lemmik ja vahet pidamata kasutasime seda pea pool aastat.

Tänaseks, pea aasta hiljem on olemine selline, et Sipu on peaaegu AD-st välja kasvanud ja mul on selle üle nii hea meel. Muidugi on nahk iseenesest hormoonkreemi pidevast kasutamisest kahjustunud aga see oli lihtsalt vältimatu. Kahjustus väljendub selles, et nahk on natukene karedam ja toonilt selline hele lõheroosa. Iseenesest see kergesti välja ei paista, sa pead teadma, et need seal on, siis oskad katsuda ja näha.

See faas oli meie elus väga raske, sest lisaks kreemitamisele pidid sa väga hoolikalt vaatama millega sa oma lapse pesu pesed, mida sa talle selga paned, et ta ei higistaks jne. AD ümber käis kogu aeg üks ''tants ja trall''. Paras proovile panek.

Nüüd kus oli aeg Tirts ära vaktsineerida, siis ma mõtlesin, et teist korda ma sellist tralli läbi ei suuda teha. Teist korda ma oma lapsele haiget teha ei taha ja ei teegi. Enne oma otsust konsulteerisin veel asja üle lastearstiga kes arvas, et see pole tõesti riski väärt (juba Sipu AD-sse haigestumine tõstab tõenäosust Tirtsu haigestumist AD-sse), eriti kui vanem laps ei käi suurtes laste seltskondades (Sipu läheb alles augustis lasteaeda). On väga tõenäoline, et Tirts oleks endale samuti AD skoorinud. Risk pidi olema eriti suur nendel lastel kelle suguvõsas esineb erinevaid allergiaid ja astmat. Mul on allergia, Müraka nooremal vennal on allergia, mu õel on astma. Seega mida me siin ikka mõtleme.

Rotaviirust pidavat olema mitu erinevat tüve ja kõigi eest vaktsiin ei kaitse. Seega on juba see omamoodi õnnemäng kas sa saad selle tüvega viiruse mille vastu vaktsineeritud oled või mitte. 

Peale mitme tüve oli mängus see, et vaktsiini tõhusus langeb peale 12. elukuud drastiliselt. Seega kõige tähtsam ongi Tirtsu hoida just 1. eluaastal. Nagu ma juba mainisin, siis me ei liigu suurtes laste seltskondades ja ma siiralt loodan, et me suudame sellest Rotast kuidagi hoiduda. 

Kas teie laps on saanud Rotavaktsiini? Kas oli tüsistusi või ei?

Read More

Taaskasutus on moes ehk lugu sellest kuidas me vanast materjalist uue lae ehitasime

neljapäev, 14. jaanuar 2021

Ma olen enam kui kindel, et enamikul kes hakkavad oma kodu renoveerima on mingisugune ettekujutus oma tulevasest värskest kodust olemas. Mina aga kuulun nende imelike hulka kellel pole mitte mingisugust pilti vaimusilmas ette manatud. Ühesõnaga ma kulgen päev korraga (see puudutab pigem remonti) ja vaatan töö käigus kus ja mida ma praktiseerida saan. Polnud mul isegi magamistoast erilist pilti ette manatud, ainus mida teadsin oli see, et toas peab olema kuldseid toone nagu õigele russile omane.

Nagu kodule kohane, sai kõik alguse laest. Ütlen ausalt, et õige lae valik osutus kõige keerulisemaks. Kui tapeet sai sõna otseses mõttes mööda minnes valitud, siis õige lae valik võttis omajagu aega. Valik iseenesest oli üsna kesine. Valikus oli pinglagi, kipslagi või laudisest lagi. 

Pinglaega oli kõige lihtsam. Selle kriipsutasin valikust üsna kohe maha, sest see lihtsalt ei tundunud ei minulik ega sobilik meie majja. Ühesõnaga see ei pakkunud meile mitte mingisugust pinget.

Palju raskem oli valida tavalise kipslae ja laudise vahel. Kipslae ehitamine tundus kordades lihtsam ja kiirem, teisalt oli see valik minu jaoks jällegi kergema vastupanu teed minemine ja igaüks kes mind tunneb, teab, et mulle meeldib asju keeruliseks ajada. Lisaks kerkis esile jälle see probleem, et ka kipslagi pole meie kodule ei omane ega sobilik.

Seega oli meie valik tegelikult juba ammu tehtud aga me polnud selles lihtsalt täiesti kindlad. Nii me lõpuks vaatasime Mürakaga muhelevalt üksteisele otsa ja otsustasime kindlalt ja vankumatult laudise kasuks. Vaatamata sellele, et nii mõnegi jaoks oli see totter valik, sest tänapäeval ju topivad kõik endale laudist lakke. Ütlen ausalt, mind ei huvita mida keegi endale lakke topib, mind huvitab see mida mina endale lakke topin. Kui see ka on nii levinud, mis siis ikka, kole asi küll! Mis puutus laudist ennast, siis see pidi kindlasti olemata servamata lauast. Servatud laudis ei tulnud kõne allagi!

Must ehk nn. ''karvane'' lagi

Kui miinustest rääkida, siis neid ikka oli...mõni üksik. Esimeseks suurimaks miinuseks oli ajakulu. Ajakulu oli kergelt öeldes meeletu. Me tegime seda lage vist 1-1.5 kuud (kõige muu vajaliku kõrvalt). Miks meil sellega nii kaua läks? Me harrastasime lae puhul taaskasutust. See tähendas seda, et Mürakas tõmbas ükshaaval üle 40m2 musta materjali üles (ühe laua pikkus nii 90cm), seejärel sorteeris tugevad ja terved lauad välja, hööveldas ja lõpuks puhastas laudade servad rellakaga (ma ei ole kindel, et see õige nimetus on). Peale seda võtsin mina ohjad üle. Minu ülesandeks oli anda viimane lihv ehk liivapaberiga lauad üle lihvida ja seinavahaga üle võõbata. Võõpamiseks kasutasin Amello valget seinavaha. Leidsin selle Bauhofist hinnaga 8.45€/L (e-poest saab 6.75€/L). Mis puudutab antud seinavaha, siis näiteks Bauhausist saab 5L 20.90€ ehk tuleb palju odavam välja kui osta liitri kaupa. Kuna meil siin Bauhausi pole, siis pidime Bauhofiga leppima. Seinavaha valisin seetõttu, et laudade kollakat pinda enda jaoks ilusamaks muuta. Mulle ei meeldinud mõte kollakatest laudadest ja seega tundus see kõige parema valikuna. Seda kulus laudisele 4L. Eriti timm oli kõige juures see, et vaha tõi oksakohad eriti tugevalt välja ja see tegi tulemuse veel ilusamaks. Peale vahatamist läksid lauad tagasi Müraka kätte, kes need ükshaaval tagasi lakke lõi (see läks ajaliselt kõige kiiremini). Mürakas kinnitas laudise lakke naeltega, sest kruvid oleksid suure tõenäosusega murduma hakanud.

Lihtne katsetus seinavahaga suvalisel laual

Need putukate uuristatud käigud tegid lauad eriti omapäraseks

Laetalad jätsime alles ja neid me vahetama ei hakanud, sest need olid täiesti terved ja tugevad. Nende vahetamine oleks olnud täielik idiootsus. Mürakas lihvis laetalad rellakaga puhtaks ja võõpas need Tikkurila Supi arcticuga üle (seda muidugi enne lae paigaldamist!). 

Ma ehmatasin algul korralikult ära kui lilla supi vastu vaatas. Ma reaalselt mõtlesin, et see jääbki lillaks, õnneks kuivas ikka selliseks nagu näidisel oli. Ma paar aastat tagasi ostsin Bauhofist laimi kollase mis oli tegelikult jõhker muna kollane. Siiani sellest trauma ja närvid nõrgad :D

Laetaladel on suuremad täkked, sest sinna külge oli kinnitatud igasugust pahna. Tegelikult ei ole need üldse nii silmatorkavad kui piltidel tunduvad. Sa pead oskama neid otsida ja sügavamalt süvenema, siis näeb neid, niisama mitte.

Lagi valmis, tuli seda puhastama hakata. Nüüd jõuamegi teise miinuse juurde. Ma ei tea kui hullusti selline lagi tolmu koguma hakkab, sest kogemus sellega on veel üürike. Üritasime küll nii puhtaks saada kui võimalik. Kui lagi paika sai, siis Mürakas lasi selle suruõhuga puhtaks ja hiljem tõmbas veel märja lapiga ka üle. Eks näis mis tulevikus saama hakkab. Õigemini ma ei tea kas ma tahangi seda näha.

Mis puudutab lae maksumust, siis selle saime me põhimõtteliselt kopikate eest. Suurt osa laudisest sai taaskasutada ja puudu olevad lauad saime me oma materjalist valmis teha. Seinavahale kulus 33.80€, Supi Arcticule 40€ (koos toonimisega), naeltele 16€ ja servamata laudadele 0€. Kui materjali poleks endal üldse olnud, siis oleks laudise hind küündinud 1250-1500€. Laudisest lagi o meil nüüd kahes toas, meie magamistoas ja Sipu tulevases toas. Kui me oleksime valinud pinglae, siis see oleks maksma läinud umbes 1000€ kahe toa peale ja kõige taskukohasem valik oleks olnud kipsist lagi. Nii taskukohane, et ma isegi ei vaevunud kalkulatsiooni tegema.

Mis puudutab tulemust, siis mina meie jäime rahule. Isegi väga rahule, mis sest, et juttude järgi olevat juba igaühel kodus selline lagi. Kogu vaev tasus end täielikult ja tulemus on ilus. Ma olen lausa nii vaimustuses, et mõtlen kõik laed laudisest teha :D

Ärge seda laelampi vaadake, see on ajutine, loodetavasti ei ripu see järgnevad 5 aastat seal :D
köis on ka veel panemata!
Read More