1. poolaasta tutika ämmaemanduse tudengina

Esmalt, ma sain kasutusse oma vana domeeni! Nii veider, see teeb nii suurt rõõmu. Teiseks, uskumatu on üle mitme aasta jälle Blogger avada. Nagu oleks üle väga pika aja tagasi koju tulnud. Ma siiani ei jaksa ära halada kui kahju mul sellest on, et blogid unustusse on vajunud. Aga...Ma ei tulnud siia sellest rääkima. Tahtsin hoopis oma 1. semestri vaimustust jagada.

Üks supp//Kooli kohvik//Üks tore südameke

Enamus kes teist on varem mu blogi jälginud, teavad, et mu üks suurimaid südamesoove on ämmaemandaks õppida, sest...elu. Kui ma suvel sisseastumiskatsetel käisin, siis ega ma eriti positiivselt meelestatud ei olnud. Hirm akadeemilise testi ees oli jõhker, sest see oli Tartu Tervishoiu Kõrgkoolil koostööna Tartu Ülikooliga ja see tundus hirmutav (siin tahan tervitada oma üksikuid armsaid inimesi keda ma usaldasin ja kes mind pidevalt rahustasid ja pushisid!). Ma lõpetasin kutsekeskhariduse 2014 ja mul ei olnud aimugi mida ma üldse enam mäletan matemaatikast ja diagrammidest, sest enamus testist koosneski diagrammidest, matemaatikast ja ruumilisest mõtlemisest. Akadeemiline oli raske ja mul jäi aega puudu, seega ei jõudnud ma oma testiga lõpuni aga ma lohutasin end teadmisega, et küllap ma õiges suunas olen, sest test oli üles ehitatud nii, et mida rohkem õigesti vastasid, seda raskemaks ülesanded läksid. Tartu on kindlasti oma vastuvõtult raskem kui Tallinn, sellega võiks kindlasti arvestada. Tallinnasse andsin paberid sisse õendusse ja sealne vastuvõtutest koosnes näiteks sellistest küsimustest: 1. Eesti vapil on 3... 2. Kõige idapoolsem linn on? a) Tartu b) Viljandi c) Pärnu. Need olid kõige  meeldejäävamad küsimused, sest ma peale testi veel mõtlesin, et päriselt või? Kuidas see test näitab minu võimekust? Üks võimalus on, et tegemist on testiga mis on pigem teise emakeelega inimestele mõeldud või mis iganes. Ma ei tea, vahet pole. 

Tartus oli vastuvõtt üles ehitatud nii, et esmalt tuli läbida akadeemiline test. Seejärel sõeluti välja 104 parimat tulemust kes pääsesid edasi vestlusele. Vestlus pidi vist toimuma 20-30 minutit ja grupis 5 inimest. Vestlus toimus zoomis. Mul hakkas muidugi päev enne arvuti korralikult jamama. Üldse ei töötanud, niiet Mürakas ostis mulle veel statiivi, et ma saaks oma telefoni sinna sättida ja selle kaudu vestluse ära teha. Vestlusel olin ma üksi ja ma olin üsna löödud. Kui tavaliselt läheb aega umbes 5 minutit näkku, siis mina olin seal täiesti üksi ja jutustasin vastuvõtukomisjoniga kõik 20 minutit. Ise samal ajal mõtlesin, et oh jumal, kambavaimus oleks äkki palju parem särada. Ma ei mäleta enam täpselt neid küsimusi aga need olid üsna rasked, sest arutelud muutusid väga pikaks ja sügavaks. Igatahes peale vestlust ma lootusi suureks ei kasvatanud, sest ma mõtlesin tagasi küsimustele ja sellele kui palju paremini ma oleksin võinud neile tegelikult vastata. Ma olen see tuntud pedant ja perfektsionist, see mõjutab lausa mu vaimset tervist ja peale vestlust oli igasugune tuju kadunud. Istusin autosse ja kukkusin tönnima, sest ma reaalselt arvasin, et kukkusin vestluse totaalselt läbi.

Vestluse tulemused tulid juba järgmisel päeval. Ma ei tahtnud neid algul avadagi, sest ma kujutasin ette, et sealt vaatab vastu eriti hale tulemus aga ei, avasin ja nägin, et ma tegin vestluse maksimum punktidele ehk 100 punkti (sellest 50% lisandus akadeemilise testi tulemusele mis oli samuti 50% tulemusest) ja ma olin šokis, sest ma hindasin ennast ise väga kriitiliselt ja ma ei olnud endaga üldse rahul aga vastuvõtukomisjon oli. Oh seda õnne ja rõõmu. Avasin kohe pingerea ja nägin, et ma olen sees. Minust sai tudeng ja edasi tuli oodata koha kinnitamist (8.07 sain tulemused ja 11.07 avati võimalus kohtade kinnitamiseks). See oli üks aasta õnnelikum hetk. Ära tegin!

Mul oli mega palju hirme seoses kooli minekuga. 

• Esmalt see, et kuidas ma oma gruppi sulandun, sest olgem ausad, ma olen teiste seas nagu fossiil. Ma olen enamusest 8-9 aastat vanem. Lisaks ei ole ma just eriline ekstravert. Mul läheb megalt aega, et sisse sulanduda ja me kõik teame, et introverdid jäävad pigem väljapoole omaette tiksuma. Nüüd aga võin öelda, et ei ole hullu midagi, mul on väga vahva grupp ja ma põdesin mõttetult üle. Väga hästi sulandun kampa.

• Teiseks oli logistiline pool. Ma elan ju Lääne-Virumaal ja isegi mitte kuskil linnas vaid täitsa metsade vahel. Ma ei teadnud kuidas ma sellega toime tulen aga no kuna ma siin olen logistikat õppinud, siis sai see probleem üsna kiiresti lahendatud. Tegelikult võiks öelda, et 1. semester oli isegi väga lihtne, sest kohal käisime me vähe, parimal juhul 1-2x nädalas, oli ka nädalaid kus me ei käinudki kohal. Vabu päevi oli samuti palju. Enamus õppest toimus Zoomis/Teamsis. Kui oli vaja kohal käia, siis oli lihtne. Hommikul bussiga Kadrinast Tapale ja sealt edasi rongiga Tartu, jah...sõitmist palju aga unistus on väärt, eks? Kui on päevad kus loengud hakkavad 8.30, siis ma lähen Tartu juba eelneval õhtul ja olen öö ühiselamus. Eks ta raske on aga saab hakkama.

• Kolmandaks oli see, et kuidas ma tulen korraga toime pereelu ja õpingutega. Ämmaemanduse õpe ei ole just meelakkumine, seda sa naljalt läbi ei libista ja üldse, kes tahaks tervishoiu tudengina lambist oma eriala minimaalselt läbi libistada, onju. Ise küll sellise töötaja juurde mina ei julgeks kes koolis endast miinimumi andis. Ma ei hakka siin midagi ilustama aga laste kõrvalt on see päris raske ja mind päästabki praegu minu tugivõrgustik. Ilma oma tugivõrgustikuta ma ei teeks mitte midagi, sest see ei oleks lihtsalt võimalik kui võtta arvesse minu olukorda. Sipu käib mul lasteaias aga Tirts on siiani kodune. Tema eest hoolitsevad vanavanemad kui mina koolis olen. Enamus kodutöödest on enda peale võtnud Mürakas ja mina saan selle kõrvalt pühenduda oma õpingutele. Kui keegi haigeks jääb, siis Mürakas võtab haiguslehe, et mina ei peaks koolist puuduma. Siiani olen puudunud vist 3x, et suht kenasti on läinud. Unetundidest kulus õpingutele väga palju, oli öid kus saingi alles kell 3 öösel magama, sest endal on ka vaja lastega tegeleda ja neile aega panustada. Alguses oli kindlasti raske end kõige vahel jagada aga mingil hetkel läks see nii sujuvalt üle, et on aega teisigi asju teha. Olgu tänatud enesejuhtimine :D

Südameke//Viimane jäädvustus raske vaevaga kasvatatud küüntest, sest neid ei kanna vähemalt 4.5 aastat enam//Johni sõber

Ained. Aineid oli 1. semestril päris palju. Täpsemalt lausa 12 ehk 30 EAP. Oli lihtsamaid ja keerulisemaid aineid. Ma tean, et enamus kardab anatoomiat ja füsioloogiat nagu tuld aga tegelikult ei ole see nii hull. See aine käib lihtsalt nii palju teistest ainetest läbi, et lõpuks see kulub pähe. Samas eksam oli minu jaoks jõhker, sest ma olin nii räigelt ebakindel endas, ma siiralt arvasin, et ma ei suuda seda ära teha. Meil oli üsna raske ülesehitusega eksam ka (valede vastuste puhul miinuspunktid jne) ja kui näiteks Tallinna eksam on lävendiga 50%, siis meil on 61%. Sellega tuleb tegelikult üldse arvestada, et väga vähesed ained on meil testi lävendiga 50% ja need on ka sellised lihtsamad. Enamus vist on olnud ikka nii, et sa pead tegema lävendiga 60-90%. Näiteks meil oli ka anatoomia ja füsioloogiaga ühes pundis biokeemia kus tuli samuti eksam teha. Nagu ma aru sain, siis Tallinnas seda näiteks ei ole. Mis puudutab veel anatoomiat, siis see on meil kaheks jagatud ehk meil on eksam nii sügissemestril kui ka kevadsemestril. Üsnagi närvesööv värk.

Mis puudutab Tallinnat ja Tartut, siis vahe on neil päris suur. Meil on küll mõlemal 270 EAP aga ülesehitus on erinev. Ma vahepeal suhtlen ühe Tallinna tudengiga ja siis me muljetame ja jagame omavahel infot. 

Ladina keel oli ka korralik väljakutse. See oli kõige esimene aine milles oli arvestus ja seda oli väga vähe. Sa pidid selle ära õppima mõne tunniga ja looma põhja retseptuuri jaoks mis tuleb teisel semestril (kõik kes tulevad kunagi Tartusse ja õppejõud on sellel hetkel sama, siis kaastunne teile!). Põhimõtteliselt 2-3 nädalaga pidime käänamise ja muu säärase selgeks saama. 1. semestri ainete hulka kuulusid anatoomia ja füsioloogia (+biokeemia), rahvatervis, psühholoogia, ladina keel, erialane inglise keel, erialane vene keel, õenduse filosoofia ja eetika, õendustoimingud, enesejuhtimine, ämmaemanduse alused, ergonoomika, esmaabi, farmakoloogia ja farmakoteraapia, õenduse alused ja tõenduspõhine õendus. Ergonoomika, no see ajas küll nutma. Päris raske on ergonoomikat õppida kui sa oled nagu puujalg ja sul puudub igasugune koordinatsiooni taju :D  Iseseisvatesse töödesse võib uppuda aga nagu ikka, siis mõni aine lihtsam, teine jälle raskem. Ühe töö kirjutad valmis 10 minutiga, teist kirjutad nädala. Grupitööd, neid on meeletult palju. Seega kui sa vihkad grupitöid, siis hakka end varakult ette valmistama. Terve su messenger täitub erinevate gruppidega! Lõpetuseks ütlen, et enesedistsipliin ja oma aja planeerimine on kõige võti!

Õppejõud. Ma julgen praegu öelda, et õppejõud on enamuses väga vastutulelikud ja toetavad. Mõni on natukene karmim, teine jälle tagasihoidlikum aga mitte ükski õppejõud ei ole olnud siiani kiusav. Mulle näiteks meeldib väga meie anatoomia õppejõud, nii armas inimene ja selline humoorikas. Ma siin mingi aeg olin anatoomia eksami pärast päris paanikas ja kirjutasin talle täpsustavate küsimuste pärast ning ta oli nii toetav ja rahustav, et mu vaimustus kohe kasvas sajani. 

Kool ise on mõnus. Ma ootan pikisilmi kevadet, et saaks terrassile minna, meil on tõesti väga ilus suur terrass koolis. Lebola, 5+, kui on vaba aega, siis saab kott toolil lõuad laiali magada. Mis peamine, kohvikus on nii head saiakesed, et ma varsti veeren ringi.