See postitus on mitu kuud veninud aga parem hilja kui mitte kunagi. Sipu on alati olnud selline armas laps kes korjab igasuguseid kahtlaseid asju üles. Nohu ja köha on tema puhul väga harv nähtus. Talle meeldivad väljakutsed...alustades RS viirusest ja hetkel lõpetades sarlakitega.
Veebruarikuu lõpus olin ma päris positiivselt meelestatud. Sipu oli lasteaias käinud juba peaaegu terve kuu ilma, et ta kordagi haige oleks olnud. Mille üle üks lapsevanem ikka rohkem õnnelik oleks kui selle üle, et ta laps käib rohkem lasteaias kui on kodus haigena. Eriti kui ma pidin igapäevaselt Tartu vahet sõitma.
Ühel kaunil ja pimedal veebruarikuu viimase nädala õhtul tuli Sipu minu juurde kurtma, et temal jubedalt sügeleb. Ma küsisin, et kus tal täpsemalt sügeleb? Näitas oma tuharat. Algul vaadates mõtlesin, et äkki on allergiline lööve. Oli selline veider väike lööve, kupud. Muidugi oli ta osa neist juba katki kratsinud, enne kui kaeblema tuli. Lisaks sellele avastasin, et ka kätel on selline pisikene sõlmeline lööve, asi kiskus kuidagi väga veidraks minu jaoks.
Mulle isiklikult tundus see jube kahtlane. Tal ei ole enam mitte millegi vastu allergiaid. Kunagi kui pisem oli, siis ta ei kannatanud piimatooteid aga nüüdseks on ta sellest ammu välja kasvanud. Esimese asjana katsusin kohe otsmiku. Tundus natukene liiga soe, kraadisin teise ära, palavik! No tore. Hakkasin mõtlema endamisi, et äkki need on hoopis algamas olevad tuulerõuged. Ma pole kunagi tuulerõugeid näinud, mul polnud halli aimu ka millised need välja peaksid nägema. Oletasin ainult selle järgi mida kuulnud olin. Ma ise põdesin tuulerõugeid imikuna ja väga raskelt, seega endal ka igasugused mälestused puudusid. Sümptomid ka justkui viitasid pigem tuulerõugetele, palavik ja kupud.
Mõtlesin natukene endamisi ja küsisin Sipult, et kas tal on äkki veel midagi mis teda häirib, äkki on kuskilt valus, midagigi? Peale minu uurimist hakkas lõpuks kaeblema, et temal valutab pea, kurgul on valus. Oletasin et peavalu võib tulla palavikust, haarasin lambi kätte ja vaatasin kuidas tal mandlid ja kurk välja näevad. Vaatasin kurku kui avastasin, et kurgulaes oli lööve, nagu verevalumi täpikesed, keel oli kaetud valge katuga ja enam ei tundunud mulle üldse, et tegemist võiks tuulerõugetega olla.
Kirjutasin kiiresti oma lastearstist sõbrale, saatsin mõned pildid, samal ajal veel googeldasin (no miks?), et millega tegemist võiks olla. Sõber ütles kohe, et sarlakid ja emosse. Nimelt kipuvad lapsevanemad sarlakeid alahindama. Tegemist on tegelikult üsna ohtliku haigusetekitajaga ja tüsistused antud haiguse puhul võivad olla väga rasked. Alustades müokardiidist ja lõpetades meningiidiga. Mainimata ei saa jätta ka seda, et ilma antibiootikumi ravita on haige nakkav lausa 21 päeva aga kui antibiootikumi ravi peale saab, kaob nakkavus 24h hiljem peale ab raviga alustamist. Tegemist on piisknakkusega!
Kuna mina olin sellel hetkel juba natukene rase (u. 8+ nädalat), siis ma ei kippunud üldse emosse (nõrgem immuunsus, korja veel ei tea mida üles). Mul oli võimalus saata Mürakas Sipuga emosse ja nii ma ka tegin. Ise mõtlesin kodus hirmumõtteid, et kuidas see rasedusele mõjuda võib, sest paljud sellised haigused on rasedatele ju väga ohtlikud.
Mürakas läks Sipuga emosse, nad olid seal vist umbes 5-6h. Tundus nii veider, et peale esmaste sümptomite avastamist hakkas asi täiskäigul väga hulluks minema. Palavik tõusis kõrgustesse ja vajas 2-3 päeva alandamist, lööve läks nii jubedaks, et mul oli Siput kahju vaadata. Enne emosse minekut oli ta nägu täiesti puhas ja nende tundide jooksul mis nad Mürakaga ära olid, oli huulte ümbrusesse tekkinud päris kole lööve (see oli kole üle kogu keha). Emos kinnitati, et tegemist on tõesti sarlakitega ja nüüd ei ole muud teha kui kohe ab-ga alustada. Muide, ma ise olin suht hämmingus, sest ma arvasin, et sarlakid olid meie vanemate aegne haigus, noh, esines nii nõuka ajal aga tuleb välja, et see haigus on taas hoogu kogumas.
Ma ei mäleta enam täpselt kui kaua ravi kestis, äkki 7-10 päeva? Igatahes meil vedas, et me sellele kohe jälile saime ja emosse pöördusime, mitte ei mõelnud, et kuidas me sinna teisi segama lähme ja vaatame kodus, äkki läheb üle. Kõige hullemad olid ööd, sest siis kippus lööve intensiivselt sügelema, Sipu nuttis ja sügas end öösiti päris jõhkralt. Lõpuks perearst soovitas juurde anda enne magama minekut Zyrtecit, see aitas palju, sest sellele järgnesid rahulikud ööd.
Mis puutus minusse ja minu rasedusse, siis arst muretsemiseks põhjust ei näinud. Palus jälgida enesetunnet ja sümptomeid ning vajadusel kohe ab raviga alustada. Haigus ise lootele kuidagi ohtlik ei pidavat olema. Peiteaeg on sellel kuni 7 päeva ja ei lasknud see end kaua oodata, et Tirtsul ka välja lööks. Tirtsul lõi see välja pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul saime juba talle ka ab ravi peale. Võrreldes Sipuga põdes ta selle väga kergelt läbi. Tekkis väike palavik mis juba järgmisel päeval kadus ja õrn lööve. Mina ja Mürakas pääsesime, mis tundus uskumatu, sest lastel ikka tatti lendab, käivad ja musitavad.
Postita kommentaar