Ma ise olen vist oma šokist üle saanud ja nüüd on aeg teisi šokeerida, sest seekord ma olen väga napisõnaline selle teemaga olnud. Igatahes, minust saab täitsa pesuehtne suurpere ema. Ma emotsioonidest ei hakka rääkima, sest ajastus oli selline nagu ta oli aga tänaseks olen ma sellega rahu teinud ja ootan oma Põrnikat pikisilmi. Paras kaos aga samas väga äge! Võiks öelda, et ma ei jõua sünnitust ära oodata kuigi see tundub nii hirmus.
Esmalt julgen öelda, et minu puhul on see rasedus kõige karmim. Kui võtta arvesse sümptomeid, siis Sipu ootusaeg oli kõige kergem (ma ei arvesta siin praegu veritsusi ja riske mis olid tingitud platsenta kõrvalekaldest), Tirtsu oma oli juba paras väljakutse ja nüüd Põrnika ootus on täielik õudukas. Nagu päriselt, siit ei suuda ma mitte midagi imelist leida. Kõhu kasvatamine on päris tore aga kõik muu on kohutav. Lihtsalt K-O-H-U-T-A-V.
.png)
13. nädal. Loode on peast pepuni umbes 6cm ja kaalub15g. Näojooned muutuvad tugevamaks, esile tungivad rohkem lõug ja nina. Arenema hakkavad häälepaelad. Organid liiguvad nabanöörist kõhuõõnde. Tekib maitsmismeel. Luksumishood hakkavad diafragmat treenima.
♥ Iiveldus ja oksendamine. See oli jubeee. Mul hakkas reaalselt iiveldama juba siis kui mul oli 4+0 nädalat. Ühel hetkel tundsin, et mul on koguaeg paha olla. Lihtsalt 24/7 keerab. Mitte miski ei aidanud ja ma ei saanud üldse aru mis toimub. No ühel hetkel juba muidugi sain aga see selleks (ma olin kindel, et asi on stressis). Kui ma Tirtsuga oksendasin igapäevaselt mitu korda ja kaalukadu oli esimese kuuga 5kg, siis see ei olnud ka nii hull kui praeguse raseduse iiveldus ja oksendamine. Õnneks viimast oli harva aga selline ''kohe tuleb üles'' tunne oli küll koguaeg ja see oli maru väsitav. Vahel ma ärkasin isegi öösel selle peale üles, et mul hakkas nii paha...läbi une! Sööd-paha, ei söö-paha, lähed pesema-paha, jalutad-paha, vedeled pikali-paha. Ma lõpuks ütlesin juba Mürakale, et mina enam ei suuda midagi teha, ma suren lihtsalt ära (oi kui dramaatiline!). Asja ei teinud sugugi kergemaks asjaolu, et ma pidin 2 kuud igapäevaselt tuimalt rongiga Tartu vahet sõitma. Millised imelised mälestused.
♥ Minestamine. Minestamisega hakkasin rinda pistma umbes 10+ nädalal. Ühel hetkel ma tundsin, et ükskõik kuhu ma ei lähe, siis ma lihtsalt ühel hetkel kukun. Võiks öelda, et see oli üks esimesi hullemaid sümptomeid, sest mul kadus pilt eest ära päris tihti, päevas korra kindlasti. Tõenäosus minestamiseks tõusis eriti kõrgele kui ruumis oli vähe õhku, tõusin püsti liiga kiiresti ja toidukorrast oli möödas liiga pikk aeg ehk minu puhul 1-1.5h. Selle vastu aitas lõpuks enam-vähem see kui ma sõingi väikseid portsjoneid iga 1-1.5h tagant. Koti toppisin ka nännist pungile, et vajadusel oleks midagi kiiresti haarata. Hakkasin rohkem jälgima seda kus liigun, et vajadusel ennast kiiremas korras vastu seina toetada vms.
♥ Väsimus. Mul ei ole mitte ühegi rasedusega olnud sellist väsimust nagu selle rasedusega. Ma vedasin end igast päevast lihtsalt suure häda ja vaevaga läbi. Koolitööde tegemine ja kõik muu säärane oli minu jaoks tollel momendil tohutult jõhker eneseületus. Ma ei tea tegelikult siiani kuidas ma selle ära suutsin teha ja kuidas ma sellega toime tulin, sest ma meenutasin suht rannas vedelevat hüljest. Ma ei teinud mitte midagi. Samas mulle tohutult meeldis, et mul tekkis selline normaalne unereziim. Kell 21-22 oli pilt kotis ja mõistus unemaal.
♥ Hormoonid. Täiesti kohutav! Ma olen ühtaegu nii tossike kui ka mega agressiivne. Taaskord, ma ei ole mitte ühegi oma raseduse ajal olnud nii emotsionaalne kui praegu, sest ma reaalselt nutan kõige peale. Absoluutselt kõige. Endal on ka juba kahju kui ebastabiilne ma olen. Samas on see hästi naljakas ka, sest see on nii harjumatu. Ühel hetkel on süda armastusest pungil, teisel hetkel vihkan kõiki ja kõike, sest miks nad on sellised nagu nad on? Ah? Aga ei, nutmisest on saanud mu igapäevane palavalt armastatud hobi. Vahest tuleb pisar silma juba väljas lendavast mesilasest. Imeline!
♥ Akne. Jeeee, ma näen välja nagu kärnkonn. See on nagu ajas tagasi reisimine kui ma kunagi oma aknega meeletult hädas olin (no nii hädas, et olime alustamas Roaccutane ravi). Nüüd ka, nägu on aknet täiesti täis. Punetab ja on niisama veider ja äärmiselt nõme. Vahepeal on hullem, vahepeal natukene leebem. Hullemal ajal oli kogu lõug neid ilusaid suuri monstrumvistrikuid täis ehk hormonaalset aknet. Ära kohe lõuale vastu minegi. Esines ka atoopilist dermatiiti. Huule juurest nahk täiesti ketendas, mul ei ole mitte kunagi olnud kuiva nahka, mu näonahk on pigem rasune, kohe tugevalt rasune aga nüüd on täiesti kuiv. Parim sõber on praegu Eucerini atopic näokreem. Üldse tundub akne ja kuiv nahk käsikäes nii ebaloogiline.
♥ Isud. Nii palju kui neid oli...jubedad. Enamasti leib, kilu, liha. Seekord kindlasti juhib soolane, magusat tahan pigem vähem, see mind nii väga ei köida mis on üsna naljakas, sest ma olen terve elu hull magusasöödik olnud. Kuigi...saiakesed on totaalselt minu teema siiani. Hästi ''eeskujulik'' ämmaemanduse tudeng.
♥ Toonused. Enne kui esimene trimester lõppeda jõudis, jõudsid toonused kohale. Ma ei räägi nendest Braxton hicks kokkutõmmetest mis on raseduse ajal täiesti normaalsed vaid nendest toredatest mis tõmbavad kõhu pingesse, emaka kõvaks ja teevad ebameeldivalt haiget. Minu jaoks on need täpselt samasugused nagu sünnitusel avanemise faasis toimuvad kokkutõmbed (NB! minu jaoks, sest ma olen neid enda puhul kogenud). Valu on täpselt samasugune, tunned kuidas kogu alakeha on valusööstu all ja tervet nägu katab kuumalaine ja punane nahk. Oh, mu vanad sõbrad. Need on mul hakanud iga raseduse ajal üsna varakult ja ei ole seegi kord erand. Loodan lihtsalt, et ei teki olukorda kus tekib jälle oht enneaegsele sünnitusele nagu Sipu ajal oli.
♥ Rinnad. Hellooooo booooobs! Mina kellel peale Tirtsu imetamist jäi alles -A korv olen nüüd jälle B-korv, see on üks asi mis mulle raseduse juures meeldib, rinnad. Nüüd ma olen täiesti kindel, et peale kolmandat imetamist pean ma nendega midagi ette võtma, täidlane rind on ikka täidlane rind :D
Paljudes tekitab rasedus kindlasti palju küsimusi, minus endas tekitas ka...Ma isegi OSCARis ei saanud veel päris täpselt aru, et ma olengi päriselt rase, sest päriselt? Eks need peamised küsimused ongi need, et mis nüüd mu enda unistustest saab. Võtame kohe kooli. Kooli ma kindlasti pooleli ei jäta ja päris akadeemilisele puhkusele ma ka minna eriti ei soovi. Üks põhjus miks ma ei taha akadeemilisele jääda on see, et meil ei võeta see aasta enam uut gruppi, see tähendab seda, et kui ma tahan jätkata, siis akadeemilisele minnes pean ma 2 aastat kindlasti ootama enne kui ma jätkata saan Ma uurin praegu erinevaid võimalusi ja kui aeg lõpuks sealmaal on, siis jagan siin ka neid võimalusi kuidas beebi kõrvalt koolis jätkata nii, et mitte keegi selle all kannatama ei peaks. Kui keegi on lähiajal selle tee läbi käinud, siis teie tähelepanekud on väga-väga oodatud!
Samas kui ma mõtlen koolile ja rasedusele, siis tegelikult tuli ta omamoodi õigel ajal universumi poolt, sest ma olen alati tahtnud kolme last, sest see on selline mõnus ja armas kamp. Kui ma kooli sain, siis ma mõtlesin, et ma mahutan kolmanda lapse kooli lõppu, kui kool läbi. Kuigi ma tihti mõtlesin, et tegelikult tahaks kohe peale kooli lõppu hakata karjääri tegema ja sellel hetkel kui ma selle kooli lõpetaksin, oleksin ma juba 32. Seejärel mõned aastad karjääri ja ongi käes 35. Ma jäin mõtlema, et see on minu jaoks juba natukene palju, sest mina isiklikult tahan 40selt juba natukene vabam olla ja kasvatada lapsi kes on juba ise asjalikumad ja saavad vajadusel üksinda ka kodus juba oldud jne. Ma usun, et kõik juhtub ikkagi põhjusega ja kui praegu oli aeg, siis oli aeg.
Arvel olen ma Põrnikaga...ülla-ülla Pelgulinnas nagu ka Tirtsuga. Ma ei tea, Pelgu on minu jaoks kuidagi nii armsaks saanud. Mu teised lapsed on seal sündinud ja loodetavasti sünnib ka Põrnikas seal. Mina isiklikult olen seal alati nii hea kohtlemise osaks saanud, et ma ei kujuta ennast kuskil mujal lihtsalt ette ja mul on selle üle väga hea meel. Ma loodan, et ma lihtsalt mõne ebameeldiva töötaja otsa ei satu, sest neid leidub igal pool ja nende eest ei ole meist keegi kaitstud. Kui Tirtsuga oli mu ämmaemandaks Liis Jõgis, siis Põrnikaga ma teda ei saanud, sest kahjuks aga suureks rõõmuks teeb ta oma häid tegusid nüüd sünnitusosakonnas ja rasedaid ta enam ei jälgi. Kui ma talle kirjutasin, siis ta soovitas mulle Katre Tiidot ja teate, ma olen nii rahul. Nii sõbralik, hooliv ja armas inimene. Vestlesime ükskord pikemalt ja tuli välja, et ta on Tartu Tervishoiu Kõrgkooli lõpetanud ehk meie eelkäija. Nii tore.
Mida muud toredat ma veel teinud olen? Kuna mulle see beebinduse ja raseduse teema pakub nii suurt hasarti ja rahuldust, siis katsetasin näiteks Põrnika südamelöökide leidmist. Leidsingi ja juba 9+2 nädalal. Tuleb tõdeda, et see oli päris raske, siiani kõige raskem, sest ta oli asendis kus oli seda õiget nurka päris raske leida, lisaks veel platsenta ja mu enda pulss. Mulle tundus terve aja, et platsenta on eesseinas, sest platsenta verevool ehk tuksed kippusid südametööd enda alla matma. Kas mul oli õigus, seda juba uues postituses.
Nii see 1. trimester möödus, emotsioonide ja sümptomite möllus.
Postita kommentaar