Alustuseks, faktiliselt algab 2. trimester alles 16. nädalast (et te siin ei vaataks mind, mis ämmaemanduse tudeng ma selline olen, isegi trimestrite jaotust nädalate kaupa ei tea) aga kuna ma siin juba olen, küllaltki laisk ja üritan võimalikult vähe kirjutada, siis panen esimesed liigutused ja 2. trimestri alguse ühte puntrasse kokku. See vast kedagi ära ei tapa?
15. nädal. Loode on peast pepuni umbes 9cm pikk ja kaalub 45g. Harjutab hingamist ja neelamist ning valmistab sellega lihaseid ette. Kujunevad rasunäärmed.
1. trimester tuhises kiiresti mööda, nagu püssikuul ja põhiliselt sellepärast, et mul oli iga jumala päev surm silme ees, kool ja veel 2 last kellel oli kas koguaeg midagi viga või koguaeg midagi vaja. Ma tegelikult isegi ei tea kas ma peaksin selle kõige pärast nüüd kurb olema või mitte...pigem mitte aga natukene vist ikka (rasedusest tingitud otsustusvõimetus!), sest viimane beebi ju! Oleks tahtnud tegelikult seda aega natukene rohkem nautida ja sellele ajale ''elada'' (kui neid viimaseid nädalaid saab üldse elamiseks nimetada).
Kui mulle raseduse juures miski meeldib (ma mõistan aina rohkem miks mulle rase olla ei meeldi), siis selleks on kõhuelaniku (loote*...appi kuidas ma tahaks korrektselt kirjutada aga see läheks liiga plassiks ära) liigutused. Kui sa kord juba liigutusi tunned, siis jõuab rasedus momentaalselt kohe kohale. Esimene liigutus võrdub minu jaoks alati sellega, et minu emakas kasvabki päriselt väike inimene, et ta ongi seal päriselt olemas. Täitsa lihast ja luust. Liigutustega algab täiesti uus tase, alguse saab nagu päris loote ja ema omavaheline suhtlus/kontakt. Lisaks on see üks suurimaid rahustajaid raseduse ajal. Kui loode ennast regulaarselt ja ilusti liigutab, siis on tal seal üsas hea olla, sa tead, et tal on kõik korras. Normaalseks liigutuste arvuks loetakse vähemalt 10 liigutust tunnis aga siin tuleb tegelikult sellele ka tähelepanu pöörata, et enamusel loodetest tekib ikkagi ühel hetkel oma kindel graafik, mille üldjuhul ema õpib hästi kiiresti selgeks. Sipul oli näiteks kombeks iga nädal 2 päeva laiselda, olid vist R ja L need päevad. Ei mäletagi enam täpselt. Kui loode liigutab liiga vähe või ei liiguta tunde üldse, siis tasuks kindlasti kontrolli minna kus kontrollitakse loote heaolu üle (liigutused, südametöö ehk tehakse ktg). Liigutuste kadumine võib viidata sellele, et loode on ennast lükanud energiat säästvale reziimile ja sel juhul oleks vaja laps ära sünnitada (nt. tekib üsasisene kasvupeetus jne).
Seekord ma liigutusi varakult ei oodanud, sest mul on platsenta eesseinas (mitte eesasetsus! Need on 2 täiesti erinevat asja). See tähendab seda, et platsenta summutab loote liigutused mingil määral ära. Ma olin juba hinges leppinud, et äkki ma tunnen midagi 17+ nädalal või hiljemgi aga enda suureks üllatuseks tundsin esimesi liigutusi juba 15+ nädalal, täpselt nagu Tirtsuga. Samas ma ei tundnud liigutusi kunagi kõhu eesseinas, pigem külgedel. Kõhu eesseinas tundsin liigutusi alles 17+ nädalal ja sedagi väga hellalt ehk siin mängiski rolli platsenta. Tavaliselt hakkavad esmarasedad liigutusi tundma umbes 19+...20+ nädalal, korduvrasedad võivad esimesi liigutusi tunda juba alates 17+ nädalast ja saledad naised võivad isegi varem tunda.
2. trimester sai edukalt vastu võetud, selleks ajaks olin ma ämmaemanda visiidil käinud juba 3 korda, tundnud esimesi liigutusi ja vabanenud oma kõige suuremast vaenlasest, iiveldusest. Muidugi tulid päevakorda sümfüüsivalu ja toonused. Ma ei tea kuidas see võimalik on, et ma nii varakult sümfüüsivalu tunnen? See on teemas tavaliselt raseduse lõpus kui loode on suur, kogu krempel kaalub kokku mitu kilo ja surub vaagnasse...Mina olen aga jalust ära juba 2. trimestri alguses. Naljakas ja kurb samaaegselt. Võimlemine minu puhul ei aita, teeb olukorda ainult hullemaks. Mis minul hästi toimib on vesi ehk palju vedelemist basseinis. See leevendab valu mõneks päevaks kuni nädalaks ja siis algab kõik uuesti otsast pihta. Ütlen kohe ära, et ma olen nii laisk ja mul on nii vähe aega, et teipimist ma katsetada ei viitsi kuigi sellest võib abi olla! Küllap ma veel nii jõhkrates valudes ei ole, et seda asja enda jaoks ülejala võtan.
Toonused on juba muidugi teine teema. Ma tahaks neid karta ja mitte karta samal ajal. Natukene olen muutunud nende suhtes lohakaks. Ma võtan juurde magneesiumi ja vajadusel No Spad aga nagu ikka, siis ega see No Spa mingi võluravim nende suhtes minu jaoks eriti ei ole. Kui lähevad väga valusaks, siis sooja duši alla, seejärel voodisse külili, toetus kõhu alla, üks jalg kõverasse, Paracetamoli ja lihtsalt olla. Siin ühel nädalavahetusel oli mul isegi natukene hirmus kogemus, sest toonused ei tahtnud kuidagi mööda minna ja kõht oli pinges ja valulik nii 12h. Oma ämmaemandale rääkides sain kohe soovituse järgmine kord kindlasti ennast näitama minna, sest valulikud ja pikalt kestvad toonused ei ole raseduse ajal okei ja turvalisuse pärast peaks end nendega valvetuppa näitama minema, sest nende ajal võib toimuda avatuse teke ja alata võib ka enneaegne sünnitus (kogemus Sipuga). Seal samas otsis ta kohe naistearsti ja lasi mu emakakaela üle kontrollida, kõik oli õnneks hästi. Natukene naljakas on mõelda kui erinevalt ma suhtun rasedustesse ja kui palju ma olen tegelikult nende suhtes arenenud. Praegu ma olen vist liiga julge, Sipu ajal olin jälle koguaeg paanikas, ei teagi kumb hullem on. Kohati mulle tundub, et ma võiks veidikene rohkem asja juures olla aga kuna praegu toimub nii palju muud, siis tähelepanu on nii hajevil.
Rohkem mul midagi tarka öelda polegi. Laiskur lõpetab! #Ajalookõigelühempostitus
Postita kommentaar