Ma ei tea miks aga mu sisetunne oli juba varakult hästi kahtlane looteanatoomia suhtes. Ma broneerisin aja Šoisi juurde ja tavaliselt ma olengi käinud uuringutel just ainult Šoisi juures aga seekord sisetunne juba ütles, et ma riiklikust visiidist ei loobuks. Riiklik looteanatoomia oli mul ettenähtud mitu päeva enne Loote Ultrahelikeskuse uuringut. Hea oli, et ei loobunud, sest peale riiklikus looteanatoomias käimist jäin ma haigeks ja Šoisi juurde enam ei jõudnudki. Ei teagi kas korjasin haiglast midagi üles või mujalt. No tegelikult seekord on mul tervis üldse kuidagi nõrk, ikka väga nõrk kui arvestada seda, et teiste raseduste ajal pole ma kordagi reaalselt haige olnud. Seekord on koguaeg haigus haiguse otsas kinni. Võib-olla on siin oma osa ka Sipul kes koguaeg lasteaiast midagi mõnusat toob või korjan ise koolist/ühistranspordist midagi üles, ei tea. Viimase puhul ei imestaks üldse, sest see mis ühistranspordis (tervitused Elronile!) toimub, on ulmeline (sellest võiks lausa eraldi raamatu kirjutada).
Teate, ega mul tegelikult midagi väga erilist rääkida polegi. Kolmas laps, uuringute suhtes ei midagi uut ja tegelikult tahaks lihtsalt käsi laiutada aga kuna ma endale siin lubanud olen, et kõigi laste ootusajad kirjutan ma mälestuseks blogisse üles, siis on nii nagu on. Punnitan midagigi sulest klaviatuurist välja. Esimest last oodates on tõesti iga pisiasi nii eriline, sest kõik on esmakordne aga kolmanda lapse puhul on ainuüksi juba see hea kui nädalad meeles püsivad. Kui püsivad! Minul ei püsi :D Kord olen nädal ees, kord nädal taga ja nii see eluke veereb.
Looteanatoomia uuring on iseenesest raseduse 2. verstapost, see tehakse rasedale 20-21. nädalal. Selleks ajaks on lootel juba organid välja arenenud ja defektid paremini leitavad. Alguse saab nn. küpsemise aeg. Eks ma ise ootasin ka seda keskmiselt ärevamalt, sest kuigi oscaris tundus esialgu kõik korras, siis looteanatoomia on pigem selline uuring mis kinnitab, et kõik on tõesti korras (väga väike osa defektidest avastatakse peale sünnitust). Kuna mul see neuraaltoru defekt ikka kõmises peas ja piinas, siis oli mida oodata.
Seekord viis uuringut läbi täitsa tore arst. Oli teine nii rõõmus ja jutustas uskumatult palju. Tavaliselt on arstid uuringute ajal pigem napisõnalisemad, et oleks lihtsam keskenduda uuringule endale aga antud arst oli väga vastutulelik ja rääkis mida ning kus ta näeb. Ma isegi ei oodanud, et ta seda teeks ja kuna minu jaoks on käimas kolmas rasedus, siis ega ma ise ka seal väga palju ei küsinud ega uurinud, sest enamasti ma sain juba isegi aru mida ta vaatab ja mõõdab seal. Seda ainult küsisin, et kas ma võimalusel 3D vaates ka Põrnikat näeks, nägin. Polnud teine küll kõige koostöö altim aga saime kõik mis vaja ja nägime teda natukene ruumilisemalt ka.
Uuring iseenesest ei kestnud kaua, umbes 15 minutit ja tehtud ta oligi. Kõik tähtsad organid olid olemas, töötasid ja lõpuks võisin rahulikumalt hingata ja oma hirmu neuraaltoru defektidest maha matta, see piinas mind päriselt väga kaua. Ma ei kujuta ette kui jõhkraks ma asjad enda jaoks mõelnud oleksin kui ma poleks näiteks koolis käinud ja mul poleks tegevust olnud. Ma oleks suure tõenäosusega lõpuks paanikahoo saanud, ilma naljata. Ükskõik kust ma ei uuringud, alati oli kõige suuremaks riski tõstjaks foolhappe puudus, seega kes planeerib rasedust, kohe ennetatavalt foolhappe purk kõrvale ja alustada foolhappe võtmisega juba enne rasestumist!
Ultraheli lõpus kinnitas arst veel sugu, täitsa poisipõnn mis poisipõnn. Lõpus oli minu jaoks natukene häiriv kui arst ütles, et riskid on hetkese uuringu kohaselt madalad. See lause oli kuidagi nii üles ehitatud, et hetkel on korras aga ma pead ei anna, et tegelikult ei ole kõik korras. Samas ma ole selline natukene ''overthinker'' ja ma mõistan, et tervishoius tegelikult käivadki asjad nii, riskid on madalad/ei ole tõusnud, mitte ei puudu! Täiesti loogiline.
Postita kommentaar