Praegu on kätte jõudnud üsna ilus aeg. Füüsiliselt on küll raske aga vaimselt tunnen ma ennast päris hästi. Hakkab juba natukene seda stabiilsust tekkima. Tuleb tõdeda, et see rasedus on just ennekõike emotsionaalses mõttes eriti raske olnud. Emotsioonid on seinast seina, hormoonid voolavad ja ega nii just kõige toredam eksisteerida ei ole. Enamuse ajast ma lihtsalt nutsin, olin koguaeg pühaviha täis või melanhoolselt segane. Kokkuvõttes ma olingi peast täiesti segane, teised pidid pidevalt vaatama, et nad mu teele ette ei jääks ja valel ajal vales kohas ei oleks, sest vastasel juhul oli kohe draama lahti. Enamasti polnud draamadeks isegi põhjust aga tore oli teha niisama põhjuseta oma draamat. Väga dramaatiline igatahes!
.png)
Kukkunud on 26+0 nädalat ja kohe varsti on praktikaga kõik. Mu viimane päev on naistenõuandlas 7.06 ehk järgmise nädala kolmapäeval juba. Seega ainult 3 päeva on veel jäänud. Samaks õhtuks peab esitatud olema ''Terve naine'' praktika iseseisev töö. Osa tööst olen juba valmis kirjutanud aga teise osa saan alles reaalselt 7.06 õhtuks valmis kirjutada, sest enne ei saa kogu kogemust arvesse võtta ja mul on üsna pikk päev ka. Läheb mõnusaks võidujooksuks ajaga. Praktika ise on meeletult huvitav ja mul reaalselt käis see klikk ära, et vot nüüd ma olengi õiges kohas ja see oli nii võimas sisemist rahulolu pakkuv tunne. Lõpuks ometi ma tean kelleks ma suurena saada tahan! Oli ka aeg, oli ka aeg!
Ma algul pelgasin, et ma väsin seal praktikal ära ja tahan oma lõunaunesid teha aga tegelikult oli see kõik seal nii huvitav, et mul ei tekkinud mitte mingisugust väsimust. Väsimus tekkis alles pärast tööpäeva lõppu, sest tegelikult, eks need päevad olid pikad ka. Päev algas kell 8.00 ja lõppes 19.00, ühel päeval hakkas 14.00 ja lõppes 19.00. Rasedana füüsiliselt väga proovile panev aga tehtav. Kõige hullem vast oligi näiteks see, et praktika möödus enamjaolt ikkagi istudes. Täidad seal rasedakaarte, vahepeal tõused mõneks minutiks püsti, kuulad loote südametööd, mõõdad emakapõhja kõrgust ja kõhu ümbermõõtu ning kõik, istud laua taha tagasi. Päeva lõpuks pani see päris jõhkra põntsu vaagnale. Ma olin jõhkralt hädas nende sümfüüsivalude ja muu vaagna valudega. See oli päriselt jõhker. Kui muidu normaalses olekus kõndisin TÜKist rongijaama u. 20 minutit, siis peale praktikapäeva kõndisin ma sinna umbes 45-60 minutit. Ma olin nagu reaalselt krampis jalgadega ämblik, nii valus oli! :D
Praktika oli väga vahva. Juhendajad kellega kokku puutusin olid kõik nii imelised inimesed. Ma natukene pelgasin, et äkki on juhendajad kuidagi ebameeldivad, sest kunagi kui sai noorena praktikatel käidud, siis oli väga palju neid praktikaid kus juhendaja oligi selline omamoodi vaimne terrorist kes igasuguse tahtmise ja julguse midagi teha, ära võttis. Õnneks jäävad need kaugesse aega ja nüüd mitu aastat hiljem võin öelda, et tegelikult leidub väga palju toredaid inimesi ka (kuigi oma toreda esimese kogemuse sain alles pagar-kondiitri õppes viimasel kursusel Tartu ühes kohvikus, peale seda logistikas ja nüüd tervishoius). Juhendajad olid väga toetavad ja minu kindel juhendaja oli lihtsalt imeline. Ta lasi mul kõike teha ja käe külge panna. See andis praktilises mõttes väga palju juurde ja ma reaalselt tunnen, et ma õppisin ka midagi. Ühe päeva olin ühe günekoloogi juures kes samuti panustas minu praktikasse meeletult, sest ta tutvustas reaalselt kõike mida ta tegi ja nägi. Kuidas tunda ära kas varajane rasedus on emakasisene või väline, kuidas uh-s emakat hinnata ja vaadata, kuhu jäävad munasarjad jne. Ma ei jõua ära kiita. Väga tore kogemus oli!
Nüüd peale praktikat jääb veel viimane verstapost ehk mooduleksam. Natukene muretsen selle pärast, sest ega ma praegu just kõige kirkam kriit ei ole. Mõistus on nagu ta on ja ma kipun hästi palju oma õpitus kahtlema. Ma lihtsalt ei jaksa ära oodata, et saaks oma teravama ja selgema mõistuse juba tagasi. Raske on kui pead ühte ja sama asja mitu korda üle lugema, et kindel olla kas sa saad ikka asjadest aru või mitte :D
Viimase 4 nädala sisse on jäänud ka esimesed maksa analüüsid. Ühel ööl tundsin, et jalatallad ja varvaste vahed sügelevad ja kuna mul juba Tirtsu ajal oli hepatogestoos, siis see pani kohe häirekellad tööle. Rääkisin sellest oma ämmaemandale ja pikka juttu ei olnud, sain kohe analüüse andma minna. Parem karta kui kahetseda. Õnneks oli kõik korras ja tegemist oli lihtsalt toreda sügelusega mis oli tingitud rasedusaegsetest hormoonidest.
Kogu selle sagina sees olen ma eesmärgiks võtnud, et maikuuga üritan enamus asju Põrnikale ära osta, sest hiljem ma ei viitsi enam sellega tegeleda. Ta peaks sündima suve lõpus ja sellel ajal ma tahaksin lihtsalt olla. Hetkel olen ära teinud vist ühe suurema ostu ehk vankrikorvi ostsin ära, mõned riided olen talle kokku kraapinud, tekikesed ja ega tegelikult muud ju väga vaja polegi, sest mul on enamus asju veel Tirtsust alles. Ma ei viitsinud siin müügitööga omal ajal tegeleda ja nüüd ongi paljud asjad juba olemas (nt. rinnapump, piima säilituskotid jms). Ma olen selline veidi minimalist ka ja ei kannata kui kodus on liiga palju mõttetut träni ehk kindlasti on tulemas oste mis tuleb teha alles peale Põrnika sündi kui neid asju päriselt ka vaja läheb. Sipu ajal ma tarbisin asju üle ehk väga paljud asjad ei leidnud kasutust, Tirtsu ajal olin juba veidi targem ja nüüd proovin eriti hästi läbi lüüa.
Praegu on küsimärgi all veel vanker, sest mul oleks vaja ühte korralikku tanki talviseks ajaks või siia koduteedele mis on noh...toredad kruusateed. Praegu on mul Tirtsu Cybex Priam, mis on eriväljaanne ja mida ma mitte kuidagi maha ei raatsinud müüa, sest noh...pole mina veel kuldsemat käru kohanud. Samas Cybex Priam on see vanker mis on lihtsalt ilus aga mitte eriti funktsionaalne. Vedrustus on kohutavalt kehv. Vankrikorv minu arust liiga kitsas. Selline kena kergliiklusteede või poe käru. Muuks ta minu silmis ei kõlba. Ilus on küll!
Postita kommentaar