Teate miks on praegu hea rase olla? Kool võtab oma osa, lapsed teise ja siis ei jõua rasedusega järge pidada. Aeg liigub nii kiiresti ja mingil määral on see päris tore. Ei jõua nipsugi teha kui uus ultraheliuuring käes on.
Fakt on see, et OSCAR on raseduse esimene suurem verstapost ja seekord olin ma meeletult mures selle uuringu pärast. Nimelt oli väga suur ime, et ma üldse rasedaks jäin (ma räägin, universum!), sest novembris avastati mul terve hunnik probleeme seoses sellega, et mul hakkasid juuksed lihtsalt välja langema ja ma nägin lõpuks päris kiilakas välja. Probleem oli suures vitamiinipuuduses (+ hormonaalne tasakaalutus, jälle!) ehk mul olid kõik B-grupi vitamiinid mis vähegi olla said, alla normi. Sealhulgas ka foolhape ja seda teame me kõik kui suur tähtsus on esimestel rasedusnädalatel foolhappel. See aitab ennetada neuraaltoru defekte ja need defektid on väga koledad. Kui oled 1. trimestri rase, siis palun, ära mine googeldama!
Ma teadsin, et kui on mõni suurem defekt, siis see avastatakse OSCARis kindlasti, sest kui ikka koljut pole või neuraaltoru on sulgumata, siis seda üldjuhul näeb (väiksemad defektid avastatakse tavaliselt alles looteanatoomias ja väga harva alles sünnitusel). Mõte sellest, et selline defekt võiks Põrnikal küljes olla, oli õudne. Arvestades veel seda, et neuraaltoru sulgub väga vara ehk kui loode on u. 28 päeva vana ehk 28 päeva pärast viljastumist (vastavalt materjalile võivad need päevad kõikuda vahemikus 23-28 päeva). Samal ajal oli mul koolis just embrüoloogia käimas ja see ei teinud asja sugugi kergemaks. Võiks öelda, et neid hetki ikka jagus kus katus ära sõitis ja paanika kogu aju üle võttis. Ma ei olnud ju piisavalt foolhapet jõudnud tarvitada, seega minu peas oli risk defekti esinemiseks väga suur. See esineb umbes 1:1000.
Seekord käisin ma kahel korral OSCARis. Nii riiklikus kui ka Dr. Šoisi juures (ma arvan, et see ei tule kellelegi üllatusena, ma olen ju paadunud fänn onju). Riiklik oscar oli mul 3.03 Pelgus. 10+ nädalal andsin vere ja peaaegu 3 nädalat hiljem oli ultraheli. Teate, ma siiani ei mõista miks need vereannalüüsid nii vara võetakse, sest antud hormoonid hakkavad enamasti alles kasvama peale antud nädalaid. Ma saan aru, et need lükatakse kõik programmi sisse, mis siis omakorda arvutab riskid välja aga...no ei mõista (Sipuga võeti juba 9. nädalal ja siis hakati tegema nendel tulemustel vastavaid järeldusi).
See oli päris esimene kord kui ma käisin riiklikus OSCARis, siiani pole ma ühegi rasedusega seal käinud. Tuleb tõdeda, et tegelikult annab tugevalt tunda kui suur erinevus nende kahe vahel on ja ma saan aru, et see peabki nii olema, sest riiklikus haiglas lihtsalt ei ole sellist ajalist ressurssi, et kõigele maksimaalselt süveneda.
Iseenesest ei oleks mul seal kaua aega läinud. Kõigest umbes 15 minutit aga oli üks aga. Põrnikas ei ole just kõige koostöö altim. Ta magas terve uh aja seljaga naba poole. Selgroo nägemisega oli kõvasti raskusi ja kuklavolti oli pea võimatu kätte saada. Võimlesin 10 minutit kabinetis, väristasime kõhtu, keerutasin end ühelt küljelt teisele aga kasu polnud midagi. Kõik organid vaadati üle, et oleks olemas ja oligi kõik. Kuna uus aeg hakkas peale tulema, siis astusin kabinetist välja ja võimlesin koridoris edasi, jalutasin, tegin puusaringe, kõigutasin ja jõin külma vett, sest äkki aitab? Kui teise patsiendi visiit läbi sai, siis sain mina uuesti kabinetti sisse ja proovisime uue hooga. Õnneks oli Põrnikas end paremasse asendisse sättinud ja kuklavolt koos selgrooga saadi kätte. Ma hoidsin hinge kinni, et need vajalikud näitajad kätte saadaks, sest arst kes mulle uh tegi, oli juba päris kärsitu ja näost ära. Kui ta juba asendit muutis, sai arst mõned teised näitajad ka üle mõõta ja veel täpsema tulemuse. Enne olid kirjas sellised rahuldavad tulemused.
Sugu ma ei lootnudki teada saada ja ei tahtnud eriti küsida ka, sest ma olen kindel, et ma oleksin sõimata saanud. Selle asemel vaatasin ma ise kogu uh aja pingsalt ekraani ja lootsin, et ta võtab sisse nurga kus ma saaksin midagi äkki näha või oletada. Võttiski. Vaatasin, analüüsisin ja oletasin, et minu teadmiste järgi tundub, et kaldub poisi poole. Väike poiss. Mõttega ma ei harjunud ja väga kinni sellesse ei jäänud, sest mida ma tean soo hindamisest ja kogu see vaatlus oli mu enda lõbuks oletus ja analüüs. Lihtsalt väga huvitav kogemus. Ma eelnevalt olen alati jälginud kuidas Šois sugu vaatab ja nurka mõõdab, seekord toetusin ise samale taktikale aga ilma mõõtekraadita, sest arst seda ei kasutanud. Üritasin ise aru saada millise nurga alla see jalgevahel olev tila jääb.
Kaasa sain hunniku pilte ja esmase rahulolu tunde, sest midagi halvasti ei olnud. Oli natukene kergem uut uh-d oodata. Samas mulle väga meeldis, et ma ei pidanud ise pilti küsima aga sealt pandi korralik patakas uh pilte pihku. See oli väga armas ja tegi meele kohe rõõmsamaks.
Uus OSCAR uuring oli 5 päeva hiljem Dr. Šoisi juures ehk 8.03. Sinna sisse astudes lõi nostalgia pahmakas näkku, nagu oleks vanale sõbrale külla tulnud. Mõtlesin endamisi, et 3 aastat suutsingi eemale hoida. Vereanalüüsi andsin samal hommikul mõni tund enne uh-d, sest selle raseduse ajal ma ei suuda väga niisama ringi seigelda, see iiveldus on omaette tase. Enne uh algust rääkisime arstiga omavahel, et ma olen kõik eelnevad rasedused tema juures uh-des käinud ja tema sõnul oli see väga hea, sest tänu sellele tunneb programm mu genoomi ja annab täpsemad tulemused. Seda oli kuidagi eriti rahustav kuulda. Mu usaldus on Šoisi vastu lihtsalt nii suur.
Alustasime uh-ga ja kohe hakkasid arsti poolt erinevad killud lendama, sama muhe killuvend nagu alati. Vaatasime kõik üle mis üle andis vaadata. Organid, selgroo, kolju mõõdu (seda mul riiklikus eraldi ei mõõdetud), peast pepuni mõõdu, süda (kambrid, vatsakesed?) nabaväädi näitajad jne. Samal ajal ta rääkis juurde kus miski on ja millele selle puudumine või kõrvalekalle viidata võib. Selline rahustav ülevaade minusuguse paanika-jaanika jaoks. Mis kõige tähtsam, minu jaoks suurimat hirmu tekitanud neuraaltoru defektid olid ümber lükatud. Põrnikaga oli kõik hästi. Mis puutub dr. Šoisi juures OSCARisse, siis ta vaatab väga tähelepanelikult loote kesknärvisüsteemi üle. Ma ei tea kas riiklikud haiglad seda sama detailselt vaatavad ja hindavad, kui keegi teab, siis võib mulle teada anda ja saan siia vajadusel muutuse kohe kirja panna. Ma ise olen siiani nii laisk olnud, et ei ole viitsinud tulemuste pabereid omavahel võrrelda ja riiklikus oscaris ma ise seda tähele ei pannud.
Ühel hetkel keset ultraheli küsis arst, et kas me tahame sugu ka teada kui võimalus tekib. No muidugi tahtsime, kes tuleb? Väike poisipõnn. Mu pisikene salasoov oli täitunud, sest ma olen alati endale kahte poega tahtnud. See suhe ema ja poja vahel on lihtsalt nii teistmoodi tera ja omamoodi eriline (ärge nüüd välja lugege, et ma Tirtsu kuidagi teisiti suhtuks, kõik on väga hoitud ja armastatud). Mis puudutab platsentat, siis täpselt nii oligi nagu arvasin, platsenta on eesseinas ja ega ma eriti vaimustuses ei olnud, sest liigutusi hakkab ju niivõrd hiljem tundma kui hakkaks siis mil platsenta oleks tagaseinas (selle sain juba riiklikus teada, et keegi nüüd ei arvaks, et seda riiklikus ei vaadatud).
Vaatasime seal oma Põrnikat ja päris esimest korda nägin ma uh-s olukorda kus peategelane hakkab pöialt imema. See tegi südame eriti soojaks. Niigi tahtis teine armastusest lõhki minna. Aga, siis tuli jälle üks aga. Nagu ikka, siis seegi kord ei olnud ta oma asendiga just kõige koostöö altim. Selgroo ja kuklavoldi saime kätte aga arst tahtis näha korralikult ja konkreetselt näokolju struktuuri, et kas on õige ja terviklik. Ta üritas seda kõhu pealt anduriga päris pikalt kätte saada, mul hakkas juba vaikselt hirm põue pugema. Ma kujutan ette, et see struktuur on praegu väga vale sõna...oh mind ajukat. Igatahes läks mul taaskord nii hästi, et ma sain jälle vaginaalset uh-d (täpselt nagu Sipuga, vähemalt seekord ei pidanud ma seal oma jalgu 45 minutit hargitama, asi seegi). Mul tahtis pisar silma tulla kui ma kuulsin, et tuleks vaginaalselt vaadata, sest siis on kergem see info kätte saada. Mis siis ikka. Tegime vaginaalse uh ära ja saime teada, et näokolju on ilus ja sümmeetriline. Lisaks mõõdeti juba emakakael ka üle ja sellega oli ka kõik hästi. Oli teine lausa 4,1cm pikk. Kõik korras.
Oscar uuring maksab Loote ultrahelikeskuses 200€ ja kui tahad pilti ka juurde, siis pildi hinnaks on 20€. Mõnele võib see tunduda liiga kirves aga ma arvan, et südamerahu jaoks ei ole see summa kuigi suur. Lisaks mis puudutab pildi hinda, siis see pilt on ikkagi täiesti teine tera. Ma seekord unustasin ise pilti küsida aga pole hullu, küll looteanatoomias küsin ja õnneks sain riiklikust paraja posu pilte kaasa.
Mis puudutab uuringute tulemusi trisoomiate suhtes, siis need olid üsna nagu öö ja päev. Ma kõike ei hakka siia kirja panema, sest ma ei taha, et keegi hakkaks oma tulemusi minu tulemustega võrdlema. Mainin üle, et need tulemused on väga individuaalsed (neid ei saa omavahel võrrelda!) ja need kombineeritakse ema vererõhu, pikkuse, kaalu, vereanalüüside ja uh-ga!!! Nt. riiklikus võeti mul vereanalüüsid 10+3 nädalal ja siis oli vaba B-hCG 35.7 IU/L, 3 nädalat hiljem Šoisi juures oli sama näitaja 20.80 IU/L. Riiklikus oli PIGF 11.890 pg/ml, 3 nädalat hiljem Šoisi juures 19.200 pg/ml. Kui riiklikus oli mu trisoomia 21 risk 1:1524, siis Šoisi juures oli see 1:15 859. Trisoomia 18 risk oli riiklikus 1:6105 ja Šoisi juures 1:20 000 jne. Riskide erinevused olid meeletud!
Postita kommentaar