Ma ei tea miks aga ma olin hästi kindel, et ma sünnitan hiljemalt 38+0 nädalaks ära ja sellega on asi teisel pool. Igatahes sain ma väikese ninanipsu ja Põrnikas otsustas sündida alles 39+3 nädalal. Raseduse viimastel nädalatel olin ma tegelikult iga kell valmis sünnitama minema, sest keha andis igapäevaselt märku, et sünnitus võiks iseenesest alata. Olid toonused, iiveldas, tugev surve vaagnas, limakorki eemaldus jne. Mida lähemale lõpp tuli, seda ükskõiksemaks ma lõpuks muutusin, sest ma sain aru, et ega mu enda keha ka päris täpselt aru ei saa millal see sünnitus tegelikult alata võiks.
Kätte oli jõudnud uus ämmaemanda visiit, kena 5.09 kuupäeval. Sõin oma sõnu, sest eelmisel visiidil lubasin ämmaemandale, et enam me ei kohtu enne kui sünnitusjärgsel visiidil, sest ma kavatsen enne 5.09 ära sünnitada aga läks teisiti ja siin ma olin. Kaalu oli algkaalule lisandunud 12.2kg ja viimase kahe nädalaga tuli juurde 0.5kg. Seega kaalu lisandumine oli vaikselt tagasi tõmmanud ja see on täiesti normaalne, et viimastel rasedusnädalatel kas kaal pidurdub sootuks või tuleb juurde väga aeglaselt. Vererõhk oli korras. Turseid polnud. Epk oli 37cm. Ämmaemand katsus asetsust, pea veel andis vaagnas liikuma ehk fikseerunud ta polnud. Kõik oli justkui hästi aga oli üks aga. Liigutusi polnud. Liigutused kadusid umbes laupäeval ehk 3 päeva enne ämmaemanda visiiti. Kui muidu oli Põrnikas hästi aktiivne ja sõitis oma jalgadega kogu aeg naha all ringi, siis järsku ta seda enam ei teinud. Oli 2 kellaaega kus ma tundsin ta liigutusi õrnalt ja see oli ka kõik. Nii järsk reziimi muutus aga ämmaemandale ei meeldinud ja ta saatis mu ktg-sse kontrolli.
Olin pool tundi ktg all, et kontrollida kuidas Põrnikas end seal tunneb. Põrnikas tundis end hästi. Südametöö oli normis aga liigutuste tihedus ei olnud see mis oleks võinud olla. Korra poole tunni jooksul ja see oli ka kõik. Peale seda ei saanud ämmaemad ikka veel rahu ja saatis mu otse uh-sse kontrolli.
Uh-s vaadati Põrnika heaolu igast otsast üle. Kõik mis vähegi andis üle vaadata. Oli teine peaseisus, väädiga oli kõik hästi ja üldse tundus, et tal ongi tegelikult kõik hästi aga keegi ei saanud aru miks ta ennast enam liigutada ei tahtnud. Küsisin vahele segades pelglikult, et palju ta juba kaaluda võib umbes, arst hindas ära ja ütles 3300g, +/- 400g. Ütlen ausalt, et mul tekkis kohutav hirm, sest kõik lapsed on mul siiani alla 3000g olnud. Ma ei kujutanud ettegi kuidas ma peaks näiteks 3700g lapse välja pressima, ma ei jaksaks ju! Põrnikas ise oli peaga sügaval vaagnas ja jalgadel oli ruumi maa ja ilm aga ometi oli ta täiesti passiivne. Liigutused mis ta uh ajal tegi olid nii minimaalsed ja sellised mida ma ise üldse ei tundnudki. Kõik oli küll korras aga kuna see liigutuste asi kellelegi rahu ei andnud, siis leppisime ämmaemandaga kokku, et kui ta 5h jooksul ei liiguta, siis pöördun valvetuppa kontrolli ja seal tehakse uus ktg. Peale seda oli plaanis veel üks ktg teha reedel 8.09 ja seejärel uus ämmaemanda visiit koos ktg-ga 11.09.
Meil oli koguni 5h aega oma asju ajada. Esmalt tahtsin endale pusa osta, sest ma polnud hommikul tähele pannud, et nibu areoolid olid oma värvuselt väga tumedaks tõmmanud ja kuna ma rinnahoidjat (rinnad olid jõhkralt valusad ja meenutasid piimapaisu) ei kanna, siis need paistsid läbi särgi ja noh, häbi oli. Seejärel käisime söömas ja sealt edasi läksime tervisemuuseumisse kolama. Lõpuks oli 5h läbi ja liigutusi 0. Läksime targa näoga valvetuppa.
Tehti uus ktg. Tutvuti mu eelmise ktg-ga ja uh-ga ning valvearst otsustas, et ta ei taha mind koju lasta ja ta pigem jälgiks mind ööpäeva haiglas. Lubas järgmisel päeval koju lasta kui Põrnikas liigutama hakkab, emakakaelas muudatusi ei toimu ja ktg korras püsib. Enne haiglasse kirjutamist kontrolliti emakakaela, see oli venitades 2cm ehk tegelikult ei toimunud järsku enam mitte midagi ehk sünnitegevusest oli 0 märki. Sünnieelsesse osakonda kirjutati mind sisse kell 18.35. Pööritasin endamisi silmi ja läksin haiglasse sisse. Täielik nostalgia laks lõi näkku, sest ma läksin samasse palatisse kus ma Tirtsu ajal olin. Istusin ja mõtlesin, et mida ma seal nüüd tegema hakkan, sest mul polnud mitte midagi kaasas. Lasin veel õhtul oma haiglakoti ära tuua, et midagigi teha oleks ja lohutasin end sellega, et homme saan juba koju.
kell 19.30 tehti mulle uus ktg. See erilisi liigutusi ei registreerinud aga näitas emaka kokkutõmbeid iga 8 minuti tagant. Mina neid ei tundnud ja suureks asjaks ei pidanud. Vedelesin seal rahus edasi ja sõin oma friikartuleid, sest viimane söögikord oli mul kell 13 päeval ja nälg tahtis tappa.
Aeg läks edasi ja ämmaemand tuli vahepeal Põrnika südametööd doppleriga kuulama aga kuna mu palatikaaslane otsustas äkksünnitada, siis jäin mina ootele. Mõtlesin seal endamisi, et päris õudne, ise küll seda uuesti läbi teha ei tahaks. See on küll kiire aga see tekitab ikkagi paraja šoki. Sõin seal rahus oma burgerit ja ''elasin elu''.
Minu uus ktg pidi toimuma kell 23.30. Kui mu palatikaaslane minema toimetati, siis uurisin ämmaemandalt, et kui näiteks sünnitöö hakkab, siis kui kaua ma seal osakonnas valutama peaks, enne kui ma alla sünnitustuppa saaks, sest mind küll ei köitnud mõte, et ma peaks seal viimase hetkeni valutama ja siis saan alles alla minna. Ma muidugi ei plaaninud üldse sünnitada aga ikka huvitas, et millal siis näiteks isa kohale kutsuda ja kui tahaks vanni, siis kuidas sinna jõudma peaks jne. Ämmaemand rääkis, et see äkksünnitus mis just seal algas on pigem väga harv nähtus ja alla sünnitustuppa saab ikka varem, mitte viimasel hetkel kui 9cm avatust juba vastu terendab. Istusin rahus edasi ja mõtlesin, et no okei.
Kell oli 23.30 läbi kui ämmaemand tuli ja uuesti mulle ktg peale pani. Enne sedatundsin kahte toonust mis olid natukene teistmoodi kui tavaliselt. Need olid teravad ja suundusid kokkutõmmetena sinna täitsa alla. Panid natukene kulmu kortsutama ja tekitasid natukene rahutust. Vedelesin ktg all külili ja järsku tundsin imelikku jõnksu ja sellel hetkel ma sain aru, et okei, nüüd on kõik ja ma lähen sünnitama. Mul tekkis jõhker vajadus wc-sse minna ja nii kui ma end püsti ajasin tuli mul sorts vett püksi, kell oli 23.39. Ma algul arvasin, et äkki põis hakkas lekkima, sest kogu surve all oli nii meeletu, et kogu sisikond oleks tahtnud välja kukkuda. Kooserdasin palatist välja, ütlesin ämmaemandale, et ma ei tea kas mul tulid veed või põis hakkas lekkima aga mina tahan wc-sse minna ja küsisin luba, et kas ikka tohin. Läksin wc-sse ja seal tuli uus sahmakas vett, veed olid õrnalt roosad. Ämmaemand käis veel wc ukse taga ja tõi mulle sideme, samal ajal mainisin talle, et need vist on siiski veed mitte tühjenev põis. Ämmaemand helistas arstile, mina samal ajal käisin palatis ja võtsin oma telefoni ning kõndisin läbivaatustuppa. Koridori peal tundsin esimest tugevat kokkutõmmet. Oli selline mõnus terav ja suunatud nagu emakakaelale. Seisin seal, üritasin head nägu teha ja samal ajal mõtlesin, et jube piinlik ikka, kõik kohad on mu vett täis.
Jõudsin läbivaatusele, arst küsis miks ma öösärgis pole...no ma ju ei aimanud, et ma keset ktg-d jälle vesistama kukun. Täpselt nagu Tirtsu ajal. Võtsin seal oma märjad püksid jalast ära, ronisin pukki ja kontroll algas. Arst katsus avatust ja ütles, et ma saan nüüd sünnitustuppa minna. Küsisin kui palju avatust ka on, et teaks end piinaks ette valmistada. Arst sellepeale rahulolevalt, et 9cm ja küsis naljatledes ''mis teil kõigil täna viga on?''. Ma olin muidugi šokis jälle, sest taga targemaks läheb. Ma olin endale teadmata põhimõtteliselt täisavatuseni avanenud. Kogu olukord ja kõik käis ümberringi nii kiiresti, et ma väga ei hoomanud seda kõike. Ma isegi ei tea mis hetkel mul ktg pealt ära võeti, kas juba üleval või alles all sünnitustoas. Seisin seal läbivaatustoas, pühkisin paberitega oma lootevett põrandalt ja ootasin hooldajat kes mu alla viiks. Selle aja sees olid mõned üksikud valud aga need ei olnud tugevad, sest ma suht sosistasin seal oma uhhuuud. Hooldaja tuli ja viis mu alla, niipea kui ma ratastooli istusin, tundsin kuidas suur sahmakas vett ära tuli. Samal ajal mõtlesin, et no nüüd on küll kõik kohad mu vett täis. Istusin ja hingasin seal oma valusid vaikselt ja inimlikult üle. Samal ajal hooldaja sõna otseses mõttes rallis minuga alla sünnitustuppa. Ta oli vist rohkem ähmi täis kui ma ise. Sõitis teine poole kohaga lifti seinad maha, ise samal ajal vabandas. Mulle tundus see tollel hetkel nii naljakas, praegu ka.
Alla jõudes viidi mind sinna samasse sünnitustuppa kus sündisid Sipu ja Tirts. Jälle korralik nostalgia laks. Ees ootasid mind ämmaemand ja praktikant. Ma olin nii pettunud, et ma jälle vanni ei saanud, ma nii väga oleks tahtnud kordki oma elus vettesünnitust teha aga jäin ilma. Tõusin ratastoolist püsti, panin oma telefoni tugitooli ja seisin voodi najal kõveras. Ämmaemand küsis kuidas ma sünnitada tahaksin. Vastasin algul kohe, et järil aga ta pakkus mulle välja voodis põlvili kott-tooli najal ja ma ei tea miks aga see tundus väga ahvatlev. Läksin põlvili voodisse ja toetusin ülakehaga kott-toolile. Selleks hetkeks olid juba pressid kohal. Kui ma algul arvasin, et ma seekord lasen kehal ise kogu töö ära ja ma hingan lapse välja, siis oh ei, ei, ei, ei. Peale esimest üritamist sain aru, et mu keha ise last välja ei lükka ja ma pean kaasa pressima. Pressisin ja oi kus ma pressisin aga seekord oli aru saada, et laps oli suurem, sest mul oli väga-väga raske pressida. Enne lapse väljutust sai mul alati võhm otsa ja mulle tundus, et ta ei taha kohe mitte kuidagi välja mahtuda. Ma kujutan ette, et mu kõik koed olid viimse vindini veninud. Ma pressisin kokku 7 korda, enne kui õnnestus laps väljutada. Viimase pressi ajal tuli siiski ämmaemand appi ja aitas oma sõrmedega kaasa, sest ilma selle abita poleks ma kindlasti ise suutnud last välja pressida ja ma olen nii tänulik oma ämmaemandale ja praktikandile kes mind need mõned minutid seal julgustasid ja juhendasid, sest seekord ma tundsin tõesti, et ma vajasin seda ja väga. Mul Tirtsu ajaleiolnud seda tunnet aga seekord ma oleks tahtnud enda kõrvale julgustajat, sest terve pressimise aja ma tundsin siiski sellest teistmoodi turvatundest väga suurt puudust.
Pressides vajusin ma kott-toolilt voodisse rohkem põlvedele kükki ja viimase pressi ajal kui laps väljus, suunas ämmaemand ta kohe otse minu kätte ja see oli nii võimas tunne, sest ta ei olnud veel täielikult väljutatud kui ma sain ta oma haardesse ja sealt otse rinnale.
Põrnikas tundus algul kuidagi väike aga hiljem kui kaaluti, siis sain teada, et ma pressisin välja 3520g lapse ja see oli iga keha rakuga tuntav. Ma sain 7 rebendit, rekord ja peale sünnitust oli enesetunne päris kohutav. Õnneks olid need 1. astme rebendid. Seekord ei pääsenud ka lahkliha, sest see rebenes põhimõtteliselt kahest kohast. Mul ei ole ühegi sünnituse lõpus keha nii läbi olnud kui seekord. Mu alaselg valutas nii jõhkralt, alumine korrus oli nii jubedalt paistes, et ma ei julgenud isegi wc-sse minna jne.
Kokkuvõttes oli see sünnitus valude kohalt köömes, sest endalegi üllatuseks ei kriisanud ma seal kordagi. Enesetunde kohalt oli aga kõige raskem, kogu keha oli peale seda nii valus. Ma ei ole loodud nii suuri lapsi sünnitama, minu piir on 3000g. Suuremaid...ei
Mulle endale meeldis sünnituse juures hirmsasti see kuidas ämmaemand mulle platsentat näitas ja rääkis, et on ilusti tervikuna väljunud. Näitas milline oli emaka külge kinnitunud osa. Lasi katsuda pulseerivat nabaööri. Väga äge.
Anamneesi sain kirja jälle diagnoosina äkksünnituse ja sünnituse ametlik kestvus oli 15 minutit alates esimesest vete tulekust mis mul palatis tekkis. Seega kujutage ette kui kiiresti kogu see asi päriselt käis. Ulme.
Meie Põrnikas sündis Pelgulinna sünnitusmajas 5.09.2023, kell 23.54, kaalus 3520g ja oli 52cm pikk.
Postita kommentaar