6+5. Räägime hästi natukene ebameeldivatest sümptomitest ja esimesest UH-st

Kui keegi ütleb, et rasedus on üks imeline aeg naise elus, siis ta kas pole kunagi veel rase olnud, tal on mäluga probleeme või ta oli üks nendest vähestest õnnelikest kellel möödus rasedus ilma igasuguste ebameeldivate sümptomiteta. Mina isiklikult ei kuulu eespool näiteks toodud kategooriatesse. Ma võtan endale õiguse vingumiseks, sest kõige ümber ei peagi alati suurt roosat mulli looma. Vahel võib ausalt ka rääkida!

Minu rasedussümptomid hakkasid tugevamalt välja lööma juba 5+ nädalal. Nende tõttu ma üldse kahtlustama hakkasingi, et asi võib olla nüüd sedapsi. Esimeseks oli kohe tuumaväsimus, seejärel süvenev iiveldus ja lõpuks emotsioonid mis muutusid iga sekund. Ma vihkasin neid nädalaid. NII-NII väga!

Õnneks olin oma farmakoloogia eksami ära teinud ja kudemiseks oli aega tervelt 3 kuud. Milline priiskamine ja aja raiskamine! Väsimus oli kohutav. Ma ei jaksanud üldse ärkvel olla. Ärkvel olek oli minu jaoks piin, nagu terve 1. trimester. Kes pole rase olnud, see ei kujuta ettegi kui rivist välja see lüüa võib. Samas magada oli ülimalt tore, sest tavapäraselt ma eriti ei maga. Unehäired! Iiveldus oli muidugi tase omaette. Ma ei suutnud mitte midagi süüa. Kõik ajas iiveldama, toidu valmistamine, lõhnad, nägemine. Kõik! Ükskõik mida ma iivelduse vastu ei proovinud, mitte miski ei aidanud. Ainus asi millest ma toitusin oli seljanka leem. Nüüd ei kannata ma seda silmaotsaski ja sellest on kahju, sest seljanka oli mu lemmik. Eriti toredaks läks elu alles siis, kui mul hakkasid süljenäärmed tööle. Seda sülge oli suu kogu aeg täis ja see ajas veel rohkem iiveldama, vahel oli tunne, et ma upun omaenda sülje sisse ära. Õudne! Sisimas oli raske, aga tuli leppida, et ma pean selle aja lihtsalt üle elama. Emotsioonid olid ka väga omapärased, kõik ajas nii närvi ja nutma. Ei olnud tunnet, et süda on armastust täis. Pigem vastupidi, ma olin kogu aeg kas vihane või kurb! Ma pole mitte ühegi teise raseduse ajal nii vihane olnud. Nagu 0 positiivset emotsiooni, kõik oli kaldus sinna negatiivse poole.

Kui me positiivse testi kätte saime, tuli rasedust tuvastama minna. Günekoloogi juurde oli meil aeg 7+1 nädalal. Ma tegelikult tahtsin minna hiljem, sest mul oli enesetunne nii kohutav ja autosõidud tegid selle veel hullemaks, aga uue aja oleks saanud alles 10+ nädalaks. See oleks olnud juba liiga hilja, sest OSCAR test hakkab õlale koputama ja aegadega võib minna kitsaks. Ega mul endal ju ka tegelikult väga aimu ei olnud kus maal ma oma rasedusega üldse olen, ainult äpi järgi sain oletada. Tsüklite pikkus on ju mul 26-63 päeva. Lisaks tahtsin kindel olla, et kõik on nii nagu olema peab ja seejärel hakkan mõtlema mis ajaks endale ämmaemanda juurde aeg panna ja kuidas üldse edasi toimida. Kui tsükkel on normaalne ja regulaarne, siis soovitatakse aeg ämmaemanda juurde panna alates umbes 7+ nädalast. Sellel ajal saab juba kindel olla, et loode on olemas ja nähtav, südametöö on nähtav ja kõik on korras. Ebaregulaarse tsükli juures on see natukene raskem, sest ega paljud ei tea millal ja kas üldse ovulatsioon toimus. Rasedust iseenesest ei pea üldse tuvastama minema günekoloogi juurde, võib kohe ämmaemanda juurde minna. Kui rasedus ei ole patoloogiline, siis jälgib seda algusest lõpuni enamasti just ämmaemand. Kui tekib patoloogia, siis suunatakse rase günekoloogi jälgimise alla. Nagu ikka, erandeid on ja vahel otsustab normaalse rasedusega naine just günekoloogi jälgimise all olla. Kellele mis sobib.

Tuvastamas käisime maakonna kliinikus, sest autosõit = piin. Mida lühemad vahemaad, seda parem. Ma ise olen pigem Pelgu usku, aga see jäi liiga kaugele selliseks lühikeseks visiidiks. Olingi võtnud omaks, kui rasedusega on korras, siis jälgimisele lähen Pelgusse oma ämmaemanda juurde kes jälgis eelmist rasedust.

Läksime kohale. Arst ja ämmaemand olid seal vanem generatsioon. Meil siin noort generatsiooni on väga vähe ja eks neid hirmujutte liigub ka päris palju. Vanemal generatsioonil kipuvad olema oma arvamused ja teadmised on tihti jäänud kuhugi maale toppama. Lubasin endale, et ma olen eelarvamustest vaba ja unustan ära loo, mis seal aset leidis kui ma oma esimest last ootasin.

Visiit oli kiire. Rääkisime nii palju kui teadsime, muud nagu midagi ei olnudki. Visiidil käisime koos Abikaasaga. Me naistena tihti mõtleme, et mida neil meestel ikka seal visiidil teha on ja ega nad niikuinii uh pildist aru ei saa, aga tegelikult oleks tore kui me rohkem mehi asjadesse kaasaks. See on ju ikkagi nende kogemus ka. Laps on ühine, las käigud olla ka ühised. See annab neile tunduvalt rohkem kui me arvame. Minu Abikaasa oli küll uh masina kõrval nagu üks suur rõõmupall. Vaatas seal kuidas väike süda ekraanil virvendas.

Uh näitas raseduse suuruseks 6+5 nädalat e. rasedus oli 3 päeva väiksem kui äpi järgi. 3 päeva ei ole suur näitaja, eriti sellises raseduse suuruses. Loode on lihtsalt nii väike, et iga pisem mõõtmise nihe väljendub kohe päevana ja eks sa ürita võimalikult täpselt seda mõne millimeetrist embrüot mõõta. Nõuab korralikku täpsust. Kui vahe menstruatsiooni ja UH tähtaegadel ei tule suurem kui 5 päeva, siis tähtaega ei muudeta.

Kui uh oli tehtud, tundis arst esmalt huvi selle vastu, kas me jätame raseduse alles ja kui alles jätame, siis kuhu me jälgimisele lähme. Pakkus võimaluse, et arvele saab võtta ka tema kliinikus, aga meie teadsime juba kuhu meie tee viib. Meie tee viib Pelgusse.

Rasedus sai kinnitatud ja nüüd oli vaja ainult oma ämmaemandale kirjutada ja visiit broneerida.