.png)
Ma julgen pakkuda, et vähemalt 70% lapsevanematest on mingis eluetapis peapõrutusega kokku puutunud. Eriti poiste emad, sest poisid...nad juba on sündinud mürgeldajad. Minust endast on saanud aastatega peapõrutuste veteran. Esmasündinuga on mul kogemusi korralikult sisse lennanud. Tuleb nii ustest kui akendest. Ei jõua vastu võttagi kui midagi uut juba lendab.
Esmasündinu on meil mürgeldis. Ta on ülimalt aktiivne ja hulljulge laps. Ohutunnetus on puhas 0. Ta ei kipu reegleid ega piire tunnistama ja tema südameasi on neid kompida nii tugevalt kui võimalik. Kompida senikaua kui juhtub midagi mis ta enda ka ära ehmatab, mõneks ajaks!
Meie esimene tõsisem kogemus leidis aset u. 3 aastat tagasi. Esmasündinu ronis diivani käetoel ja libises, kukkus kuklaga otse vastu põrandat. Järgnes oksendamine, nägemise hägustumine ja EMO. Enne seda leidsid aset õrnemad peapõrutused, millele järgnesid peavalud ja mõned muud leebemad sümptomid.
Nüüd õnnistati meid taaskord tugeva peapõrutusega. Esmasündinu oli lasteaias. Tal on kalduvus ATH-le, see tähendab seda, et on teatud hetked kus teised lapsed suudavad ta üle stimuleerida. Ülestimulatsioonile järgneb meeletu energia plahvatus ja vajadus end füüsiliselt välja elada. Esimene asi mida ta teeb kui on vaja end maha laadida, jookseb. Jookseb ta väga kiiresti. Ma olen kindel, et eelmises elus oli ta hurt. Kui kedagi kes teda pidurdaks sellel hetkel tema juures ei ole, siis ta läheb nii üle vindi, et jookseb kasvõi läbi seina. Kodus on üks kindel reegel. Siseruumis ei jookse, sest õnnetus on kergem tulema. Kõik reeglid, aga kipuvad meelest minema väljaspool kodu. Kodus ka muidugi! Nii ta seal lasteaia rühmas jooksis, vannituppa. Libises ja kukkus peaga otse vastu kraanikaussi. Oimu piirkonnaga. Ma ausalt ei tea kes teda hoiab, aga hoitud see laps on. Umbes pool tundi peale kukkumis helistati mulle lasteaiast, et laps oksendab. Ma olin Teoga kodus ja helistasin lapse isale, et ta Esmasündinu ruttu koju tooks, sest mul läheb liiga kaua aega, enne kui kohale koos Teoga jõuan. Ma arvasin algul, et oh jumal, jälle mingi kõhugripp. Natukene olin üllatunud, sest nad olid aias esimesi päevi. Olid teised mul pikalt kodus.
Koju jõudes tuli välja, et Esmasündinu oli jooksnud vannituppa ja lennanud peaga vastu kraanikaussi. Vaatasin kohe muhu üle. Kõrge kole muhk peas, sinakat tooni. Võtsin sügavkülmast kohe rätiku, mässisin selle veel omakorda musliinist räti sisse ja panin muhule kiiresti peale. Külm aitab valu leevendada, paistetust alandada. Kiirelt tegutsemine on muhkude puhul tähtis. Ma ise ei uskunud, et muhk ära kaob, sest möödas oli juba põrutusest u. tunnike, aga selleks ajaks kui nad olid EMOsse jõudnud, oli muhk silmnähtavalt tagasi tõmmanud ja tunda õrnalt ainult palpeerides.
Laps ise nägi välja kohutav, silmad olid täiesti elutud, energiat ei olnud üldse, oksendas, kurtis peavalu. Kodus kontrollisin kiiresti pupillid üle, vaatasin kas reageerivad valgusele ja kas nad teevad seda üheaegselt ja on ühesuurused. Kuna kukkumine oli jõhker, siis saatsin nad kohe EMOsse, sest oksendamise puhul tuleb alati näitama minna! Selleks ajaks kui nad olid EMOsse jõudnud, oli Esmasündinu juba 5x oksendanud ja see oli palju.
EMOs kontrollitakse samamoodi. Palpeeritakse kukkumisest viga saanud piirkonda, kontrollitakse pupille, suurust, reageerimist. Vaadatakse üle lapse üldine enesetunne. KTd ei hakka mitte keegi kohe tegema, neid tehakse kui tegemist on tõesti väga tugeva traumaga mis väljendub tugevate sümptomitega või kui sümptomid hakkavad järk-järgult süvenema. See on selleks, et last säästa. Ei ole see KT sugugi ohutu väikelapsele. Mida vähem nende kiiritamist, seda parem!
Kuidas oma last aidata kui ta on saanud peapõrutuse?
❤︎ Muhule kohe külm rätik, külmakotike peale. Ära pane külma otse naha vastu, mässi see rätiku sisse!
❤︎ Millega valu vaigistada? Peavalu korral võib anda lapsele paratsetamooli (nt. Panadol). Kindlasti EI TOHI anda esimesed 24-48h lapsele ibuprofeeni, aspiriini - neil on verd vedeldav toime ja see tõstab ajuverejooksu riski! Lisaks võib ibuprofeen peita süvenevaid sümptomeid. Paratsetamool - JAH, Ibuprofeen - EI!
❤︎ Teised ravimid. Uinutid - EI! Tugevad valuvaigistid - EI! Tugevate valuvaigistite alla kuuluvad näiteks kodeiin, diklofenak jne.
❤︎ Elustiil/toitumine. Kui tegemist on noortega kes alles avastavad elu ilu ja valu, siis kindlasti informeerida noorukit, et alkoholi tarvitamine järgmised 3 päeva on keelatud. Samuti tuleb vältida energiajooke. Toitumise puhul piiranguid pole.
❤︎ Lapse peaalune peab olema magades kõrgendatud.
❤︎Esimesed 48h peab laps puhkama. Tähtis on füüsiline ja vaimne puhkus! Kodune režiim. Taastumine. Iga laps on muidugi erinev ja mõni taastub juba 1 päevaga, teisel võib aega võtta terve nädala.
❤︎ Kunagi oli teadmine, et laps ei tohi peale peapõrutust magama jääda. Tänapäeval on see ümber lükatud. Laps võib jääda magama kui tal ei esine tugevaid sümptomeid, nt. teadvusekaotus, tihe oksendamine, süvenev tugev peavalu jne. Lihtsalt täiskasvanu peab olema lapse lähedal ja sümptomite kontrollimiseks äratama iga 2-3h tagant. Uni on lapsele hea ja aitab ajul taastuda.
Milliste sümptomite puhul muretsema ei pea?
❤︎ Kerge iiveldus, kerge peavalu.
❤︎ Väiksemad keskendumisraskused ja kergemad ununemised.
❤︎ Väsimus, kehv uni, kehv tuju, kehv isu.
Milliste sümptomite puhul tuleb EMOsse pöörduda?
❤︎ Raskendatud ärkamine! Ärata oma last iga 2-3h tagant, et kontrollida sümptomeid. Kui lapsel on raske ärgata, on see suur ohumärk!
❤︎ Süvenev uimasus, peavalu, iiveldus ja oksendamine.
❤︎ Pupillid on erineva suurusega, ei reageeri või reageerivad erinevalt! Nägemishäired, topeltnägemine.
❤︎ Verine või vesine eritis mis väljub kõrvast või ninast.
❤︎ Nõrkus, tuimus, surisemine jäsemetes.
❤︎ Liikumis- ja kõnehäired. Krambid.
❤︎ Muhu turse kiire suurenemine.
❤︎ Tugev segadusseisund, ei tunne inimesi ära.
Esmasündinu oli EMOs jälgimisel kokku 3h. Kuna ta oksendas palju, siis pandi talle tilguti, et vedelikukadu tasa teha. 3h jooksul sümptomid ei süvenenud ja oksendamine jäi järgi, seejärel saadeti ta koju tagasi. Kodus oli ta üsna kehvas seisus. Väsinud ja näost täiesti ära. Terve õhtu ainult magas. Pidime peavalu tõttu andma Panadoli.
Järgmisel päeval ei näinud ta sugugi parem välja. Näost täiesti ära, väsinud, süüa eriti ei tahtnud ja enamuse ajast magas. Lasin tal vaiksel režiimil olla. Küsisin pidevalt kuidas ta end tunneb. Ühel hetkel hakkas kurtma, et ta jalad surisevad. Mul tõusis ärevus kõrgustesse ja jälgisin iga sümptomi veel tähelepanelikumalt. Ühel hetkel avastasin, et tal on palavik. Mõtlesin, et mis see nüüd on, sest palavik ei ole iseenesest peapõrutuse sümptom, aga võtsin ühendust lastearstiga kes ütles, et vahel keha reageerib traumale väikese palavikuga ja kui see ei süvene, pole muretsemiseks põhjust. Õnneks õhtuks tõmbas kõik tagasi ja tal hakkas natukene parem.
Eile olid lood juba täitsa head. Olin oma vana lapse tagasi saanud ja kõik need 2 päeva mis ta vaikuses oli, tegi nüüd tasa. Juttu voolas ojadena ja ikka ta kippus ringi jooksma (ma mõtlesin, et ma saan krambid sellest). Mul oli õhtuks aju nii väsinud sellest jutuvadast, aga nii tore, et tal jälle hästi on. Lõunal käisime poes, see on edasi-tagasi u. 500m ja küsisin samal ajal kuidas ta end tunneb. Ütles, et jaksab veel, aga otsustasin, et esmalt aitab sellest. Võtame rahulikul päev päeva haaval.
Trenni ma teda veel ei lase, kuigi jonni on selle ümber palju. Ta käib meil maadluses, jalgpallis ja ujumistundides. Need on küll alles järgmine nädal (va. maadlus, see on iga päev), aga ma pigem eelistan talle füüsilises aktiivsuses vähemalt nädalakese-kaks pausi teha. Jalgpall ja maadlus on täpselt sellised trennid ka, et pärast saab palliga pähe või väänatakse maadluses peaga vastu matti. Võiks uusi traumasid praegu vältida.
0 comments