Mina olen selle blogi perenaine ja autor Virge. Aastaid on mul turjal juba (või alles?) 31. Elan oma inspiratsioonist pakatava perega Lääne-Virumaal - ühes väikeses armsas alevikus idüllilist elu. Või noh paberil idüllilist. Tegelikkuses on see pigem kärts-mürts-pauk, nagu suurperedele kohane - kiire, kaootiline aga siiralt meile omane.
Kes ma olen? Ma olen teise kursuse ämmaemanduse tudeng. Õppetöö möödub mul Tartus (mis on logistiliselt, olgem ausad, üsna valus kombo). Olen kolme väikese inimese ema ja meie perre kuuluvad: 6-aastane Esmasündinu, 5-aastane pere ainus roosamannavahune Tirts ja 2-aastane pesamuna, keda hüüame hellitavalt Teoks - noh, see hästi aeglane kõhtjalgne. Mul aitab elus püsida peiks, kes ruttab appi, siis kui mina enam ei oska/jaksa või lihtsalt ei viitsi (vahel juhtub sedagi). Koos suudame oma miniatuurset lasteaeda töös hoida.
Vabal ajal meeldib olla näpud mullas - lilled on mu suur kirg. Ausalt öeldes oskan ma neid paremini kasvatada kui oma lapsi! Kui orhidee ei taha kasvada või ei tea mida oma monsteraga peale hakata, kirjuta mulle ja koos paneme nad õitsema/kasvama või mida iganes muud tegema.
Fotograafia pakub ka natukene rõõmu, nagu enamusele ühiskonnast! Siiski, ei suuda ma selles nii silmapaistev olla ja enamasti piirdun oma tuttavate pildistamisega.
Raamatuid meeldib ka lugeda. Kahjuks hetkel olen oma eluga seal faasis kus ma loen rohkem kokku oma laste kadunud sokke kui raamatuid. Loodetavasti on see mööduv nähtus! Kui mitte varem, siis 18 aasta pärast kindlasti! Ilukirjandust loen vähe, pigem kogun tarkust kahe kõrva vahele. Psühholoogia ja meditsiin on lemmikud!
Olemuselt olen energiline ja tihti leiab mind loodusest, sest ma laen ennast enamasti looduses ja üksi olles. Ma väärtustan aega iseendale väga palju. Kui oma ajast jääb vajaka, siis katastroof on kiire tulema. Võib-olla mängib siin rolli minu tähemärk - neitsi? Kes seda teab.
Miks ma otsustasin blogi kirjutama hakata? See ei ole minu esimene blogi. Käe sain valgeks juba 2018. aastal kui alustasin teekonda viljatusravis. Kogu teekond ja rasedus oli nii suur raskus mida kanda ja ma otsustasin selle endast välja kirjutada. See tegi olemise kergemaks, lõi palju sõprussuhteid ja pani mõistma kui vähe puudutatakse viljatust, patoloogilisi rasedusi jne. Nüüd, mõned aastad hiljem, targemana otsustasin, et nüüd ma tulen ja kirjutan. Kirjutan kõigest mis puudutab noorte naiste tervist, viljatust, rasedust, sünnitust (ja sekka natukene lobajuttu ka!). Seda kõike läbi teaduse ehk läbi selle mida võib usaldada.
Mul on hea meel, et sa siia sattusid ja minuga ühisele teele astud!
0 comments