Mulle hirmsasti meeldib selle raseduse juures see, et aeg liigub kiiresti. Kohati on muidugi kahju ka, sest see on minu viimane rasedus ja natukene on kurb olla, et ma ei ole selles hetkel nii sees kui võiks olla. Ei ole neid hetki kus jõuaks nii palju nautida ja oma mullis hõljuda. Eks põhjuseid on ka omajagu. Neljas rasedus, tegemist on küllaga, iiveldamine, väsimus tahab 24/7 tappa, väiksed lapsed, kool jne. Mida sa ikka jõuad jälgida ja nautida sellise tempo juures?
Väsimus ise mängib seekord raseduse juures hästi palju rolli. Ma pole ühegi teise rasedusega nii läbi olnud kui seekord. Seetõttu üritan oma aja ja energia kokkuhoiuks kõik asjad lihtsalt ühele päevale ja ühte kohta koondada. Ma lihtsalt ei jaksa edasi-tagasi Tallinna vahet sõita, see on hetkel nii kurnav. Seetõttu sai vastu võetud otsus, et ma teen OSCAR uuringu ainult Pelgulinna raseduskeskuses ja ei hakka eraldi Loote ultraheliskriiningusse minema. Ma tavaliselt olen teinud kõigi lastega uuringud Loote Ultraheliskriiningus, sest ma tean mille eest ma maksan ja mida mulle selle eest pakutakse. Kvaliteedis pole kunagi pidanud pettuma. Samas, kui hull see riikliku haigla OSCAR test ikka olla saab? Viimane kord käisin seal Tigu oodates (+ Loote ultraheliskriiningus, sest Peiks oli Hollandis lähetusel ja ei saanud riiklikus kaasas käia) ja oli täitsa meeldiv. Uuring kestis 30 minutit, arst suhtles, rääkis tähtsad asjad ära, süstis turvatunnet. Kõik sai kaetud, mis rasedale naisele tähtis.
Tuleb tõdeda, et lootused olid natukene liiga kõrged ja need samad lootused kukkusid kolinal Mariaani süvikusse. Kordan üle, mul enam-vähem (1x olen riiklikus uuringul käinud) puuduvad varasemad kogemused riikliku OSCAR testiga ja ma ei tea mis see norm uuringule kuluv aeg haiglates on. Igatahes, ma astusin kabinetti sisse kell 9.58 ja kell 10.18 istusin ma juba autosse. Selle aja sisse mahtus vererõhu mõõtmine 2x, ultraheli, riidesse panek, wc-s käik ja autosse kõndimine...ja ma ei liigu rasedana väga kiiresti, mul võtab see omajagu aega. Kiire liikumine = valusad toonused.
Ma ei tea kas see on normaalne aeg mida uuringu tegemiseks kasutatakse või mitte. Minule tundus, et tegemist on lihtlabase kuklavoldi mõõtmisega, mitte OSCAR uuringuga. Mäletate küll, kunagi tehti siuh-sauh kuklavoldi mõõtmist, vaadati ninaluud ja põhimõtteliselt oligi kõik. Hiljem tuli OSCAR test kus hinnatakse lisaks preeklampsia, enneaegse sünnituse ja kasvupeetuse riske, analüüsitakse rohkem loote erinevaid näitajaid, organeid ja vaadatakse kas kõik vajalik on olemas, mis selles arengufaasis olemas peab olema.
Miks on OSCAR test vajalik?
Tegemist on sõeluuringuga mis viiakse läbi raseduse 1. trimestril. Uuring aitab hinnata loote võimalike kromosoomhaiguste riski! Hinnatakse kolme erineva sündroomi riski. Nendeks on Downi sündroom (trisoomia 21), Edwardsi sündroom (trisoomia 18) ja Patau sündroom (trisoomia 13). Kui risk on tõusnud 1:1000 (see võib haiglates erineda!), siis saab tasuta suunamise NIPTIFY testile! Lisaks kromosoomhaiguste riskile arvutatakse välja preeklampsia ja kasvupeetuse risk. Kõrgenenud preeklampsia ja kasvupeetuse riski puhul määratakse ennetatav ravi ja vajadusel jälgitakse rohkem loote heaolu (lisa ultraheliuuringud).
Veel vaadatakse üle loote areng, hinnatakse nii palju kui võimalik sellises faasis hinnata on (nt. südame ja vereringe markerid, platsenta, nabaväädi markerid, aju jne.)
NB! Kui tulevane ema ei soovi OSCAR testi teha, siis saab ta sellest loobuda! Otsest põhjust selleks ei ole, sest antud uuring ei mõjuta mitte kuidagi beebi heaolu. Vastupidi, naine saab infot oma raseduse ja riskide kohta ning vajadusel saab hakata riske ennetama.
Tegemist on uuringuga mis toob välja riski. Risk ei = diagnoos.
Milline on OSCAR testi protsess?
Oscar test koosneb vereanalüüsist, ultrahelist ja patsiendi anamneesist. Enne ultraheli tuleb anda vereanalüüsid, need antakse 11+ rasedusnädalal. Verest määratakse 2 markerit: β-hCG ja papp-a. Palun ärge hakake neid tulemusi eraldi googeldama ja otsima, mida üks või teine tähendada võiks. See on väga levinud naiste seas, aga need tulemused üksi ei anna teile mitte midagi! Ajate ise ennast asjatult stressi. Need tulemused kombineeritakse veel erinevate individuaalsete näitajatega. Tulemused sisestatakse programmi kuhu juurde lisatakse ema etniline päritolu, mitmes rasedus käsil on, kas ema suitsetab, kaasuvad haigused, vanus, pikkus ja kaal. Kui sa oled varasemalt uuringul käinud Loote ultraheliskriiningus, siis sealne programm muudab tulemused veel individuaalsemaks ehk arvestab naise eelnevate rasedustega. Peale vereanalüüse tehakse ultraheli, mis viiakse läbi 11+...13+6 rasedusnädalal. Kõik need 3 (vereanalüüs, ultraheli ja anamnees) kombineeritakse omavahel ja arvutatakse välja risk. Riski arvutab välja programm!
Nüüd minu uuringu juurde. Ma ei olnud sellest uuringust üldse vaimustuses, sest kuidas saab kõik elutähtsad asjad ära vaadata u. 10 minutiga? Informatsiooni mis uuringu ajal üles kirjutati oli samuti äärmiselt vähe. Arst ise rääkis kõrvale ka hästi vähe, aga see mind nii morniks ei teinudki, sest eks tal oli endalgi vaja keskenduda ja kui sa pead samal ajal kõigele juurde jutustama, siis ongi natukene häiriv. Mõni vajab keskendumiseks rohkem vaikust ja ei saagi mitut asja korraga teha. Küll tekitas minus suurt pettumust see, et ta ei kinnitanud isegi kõige lihtsamaid asju mulle. Ei öelnud ta mulle kas looteveed on normis, kas kõhuümbermõõt on normis (ma ise isiklikult ei näinudki, kas ta mõõtis seda või mitte) jne. Seda pidin ise paberilt otsima ja seal ka seda kirjas ei olnud. Rasedana ikka soovid selliseid lihtsamaid detaile kuulda ja kindel olla, et kõik on tõesti korras. Ma ei peaks seal lebades ise oletama või kõike üle küsima. Kui ma oleksin esmarase, siis ma isegi ei oskaks midagi küsida. Ma tean, et kui midagi on korrast ära, siis arst ütleb, aga on mingi teatud käitumismall mida patsiendina ikka arstilt ootad.
Tuleb tõdeda, et minul antud arstiga sümpaatiat ei tekkinud. On tervishoiutöötajad kellega on suhtlemine neutraalne, teised kes on sümpaatsed ja kolmandad kellega üldse ei teki mingit klappi või emotsiooni (parimal juhul! halvimal juhul tekib negatiivne emotsioon). Minu ultraheli teinud arst kuulus viimaste sekka. Ta oli oma olemuselt juba selline külm ja üleolev. Kogu suhtlus mis meil omavahel oli, oli külm ja ebamugav. Nähvas tihti. Mulle sellest kõigest piisas ja peale OSCARit lootsin, et looteanatoomiat ei peaks tema juurde tegema minema. Meditsiinis/tervishoius on suhtlusoskus nii tähtis ja sellest on kahju, et nii paljud töötajad ei oska patsientidega suhelda. Sealt need esmased lahkhelid tekivadki. Suhtlusoskus on lihtsalt nii paljudel erialadel nr. 1 asi.
Rasedana tekib hästi tugev haistmismeel, fakt. Minul on niisamagi terav haistmismeel, aga raseduse ajal läheb see veel paremaks. Ma ei tea kuidas antud probleemi lahendama peaks, aga tervishoiutöötajad kes suitsetavad, võiksid sellega rohkem arvestada kui nad rasedatega kokku puutuvad. Ei ole meeldiv olla inimese kõrval kes haiseb nagu suitsukoni. Esimesel trimestril on niigi suur ''rõõm'' kogeda efekti kus paljud lõhnad tekitavad iiveldust ja oksendamist. Nii ma seal olin, iiveldus sisse peksmas ja samal ajal palvetamas, et ma seal samas oksendama ei hakkaks. Töö ajal võiks hoiduda suitsetamisest, sest patsient kes seal kõrval lebab, suitsetab põhimõtteliselt passiivselt.
Kogu uuring jättis sisse tunde nagu see oleks lihtsalt kiiresti ära tehtud. Peale visiiti puudus igasugune turvatunne, sest kas kõik oli ikka päriselt korras? Asja ei teinud sugugi paremaks see, et kohe tuli peale nädalavahetus ja peale nädalavahetust jõulud. Mul puudus võimalus erakliinikusse minna, sest aegu lihtsalt polnud enam pakkuda ja tuli leppida sellega mida mulle just riiklikul tasandil pakuti. Seal samas juba mõtlesin sellele, et lähen Elitesse ja lasen seal 4D ultraheli teha, sest selle teenuse sees vaadatakse ka mõned tähtsamad näitajad üle ja äkki saab süda rohkem rahu. Peale riiklikus toimunud ultraheli lõppu küsisin kas laps sugu ka näitas, sest see on ju nii põnev. Mul on väga hea meel, et mu lapsega ''tundub'' kõik korras, aga tulevase emana pakub sugu väga palju põnevust. Põnev on mõelda ja teada kes perega liitub. Selle peale nähvati mulle ''mina sulle sugu ei ütle, saad looteanatoomias teada. Sinna pole enam kaua aega!''. Hmm, okei. Astusin kabinetist välja ja ega mul rohkem midagi öelda ega küsida polnudki. Mida sa ikka enam ütled või küsid, rase ja emotsioonidest pungil. Parem on rahus ära minna. Mul oli nüüd 2 kogemust riiklikus haiglas tehtava uuringuga ja need jagunesid täpselt kaheks, positiivseks ja negatiivseks. See näitab jälle seda kui oluline on see, millise arsti juurde sa oma uuringute käigus satud.
Hiljem vaatasin uuringutelt kaasa saadud lehte kus olid tulemused ja seal oli enamus asjade taga kirjas ''tundub korras''. Minu jaoks jälle esmakordne asi. ''Tundub'', et ei saa nagu kindel olla? Tavaliselt on mulle end väljendatud nii, et asi on kas korras, kõrvalekaldega või korrast ära. Muidugi ei saa seal ultrahelis väita, et nüüd ongi kõik korras, aga seda öeldaksegi sellel hetkel saadava info najal kas on korras või mitte. Kui keegi kirjutab, et ''tundub'' korras, siis jääb pähe vasardama mõte, et tulevikus tuleb mingisugune jama välja. Raseda pea, kõike suudab kokku mõelda.
Järgmine päev 12+5 oli uus ämmaemanda visiit (''vedas'', sest ma ei saanudki aegasid samale päevale). Rääkisime oma kohustuslikud jutud ära, sain oma rasedakaardi füüsilisel kujul kätte ja panime aja loote anatoomiasse. Ämmaemand küsis kas broneerib mulle sama arsti juurde aja, aga mu ilme ütles rohkem kui 1000 sõna ja sain aja teise arsti juurde. Nüüd ei olnudki muud kui tuli panna visiidiaeg Elitesse ja ootama jääda loote anatoomiat ning oma kõhtu vaikselt edasi kasvatada.
0 comments