Pidu...elopement...pidu...ELOPEMENT!

Kui ma 2024. aastal kihlasõrmuse sõrme sain, olime me kohe dilemma ees: kas abielluda suurelt või teha seda sootuks salaja? Pidu...elopement...pidu? 

Tegin oma kingakestest endale mälestuseks ühe pildi ka, sest ma teadsin, et  rohkem need päevavalgust ei näe. Need olid algul täiesti tavalised valged kingad. Ma tellisin juurde blingi, pärleid ja paela.

Ma ei ole enam nii üüber nooruke - kus unistused olid hoopis teised. Kui ma kunagi unistasin printsessikleidist ja suure uhke peo saatel abiellumisest, siis nüüd oli kõik muutunud. Kuigi mulle meeldis mõte suurest peost koos endale tähtsate inimestega, siis tekkis küsimus: kas ma tahan seda enda jaoks või hoopis teiste jaoks?

Vastus oli ilmselge. Ma tahtsin seda enda jaoks. Ma tahtsin, et see päev oleks võimalikult intiimne, ma ei peaks jooksvalt mitte millegi pärast muretsema ja olemegi ainult meie kaks (ja muidugi fotograaf!). Ma olen pigem selline...introvertsem. Ma ei talu väga suuri ja rahvarohkeid kohti, see on minu jaoks nii väsitav ja ma taastun head mitu päeva sellistest üritustest. Ma tundsin, et ma tahan oma päeval lihtsalt kulgeda oma armastust täis õhumullis ja no stress. Rohkem põhjuseid mul vaja ei läinudki.

Muidugi mul olid väiksed süümepiinad, sest ma abiellun elus esimest (ja loodetavasti viimast) korda ning me jätame oma perekonnad ja sõbrad sellest kõigest eemale. Korduvalt pidin ma endale meelde tuletama, et me ei pea teistele mitte midagi tõestama ja kui nad on mõistlikud, siis nad saavad meie valikust aru. Kui ei saa, siis...ei saa. See pole enam meie teha.

Alguses ma natuke muretsesin sellepärast, mida mu Peiks (edaspidi Abikaasa) sellest arvata võiks, sest tema on täiesti teisest puust. Ta on nii ekstravertne, et ma ei või. Ma lihtsalt vaatan teda kõrvalt ja mõtlen, et kuidas saab üks inimene selline latatara olla ja saada kõigiga nii kergelt jutusoonele. Tema, tema on inimeste hing! Suur pidu poleks talle iial piin olnud. See selleks. Oma mõtet serveerima minnes, ujusin talle vaikselt külje alla ja rääkisin oma soovist teha asju kahekesi ja salaja. Minu üllatuseks oli ta kohe käpp ja ütles, et kuidas iganes mina soovin, nii teeme. Jah, ma olen ära hellitatud! 

Aeg veeres märkamatult edasi ja varsti oligi vaja kuupäev lukku panna. Sellega käis peast läbi terve rida mõtteid. Ainus kindel reegel oli: mitte mingil juhul ei tee me seda talvel, sest mina ei taha talvel väljas olla ja ma ei taha endale stuudios tehtud pilte. Eriti sürr kui on veel lumeta talv - müttad seal pori sees, ilm on külm, sombune ja hall, no ei. Riietus peab olema tagasihoidlikum, sest kus sa jooksed talvel oma lahtiste kingadega ringi? Varbad külmuvad ära, neeruvaagnapõletik küljes - no mis elu see on? Selle aasta maikuus saime me oma kuupäeva paika. Kuupäevaks valisime uhke 26.06.2026. Tunne, tunne oli uhke, sest plaan hakkas vaikselt paika loksuma ja kuupäev, no...banger!

Ma olen selline, natukene nagu...ATH. Küll diagnoosimata, aga teised näevad seda läbi ja ma ise natukene tunnetan ka. Ühel päeval peaks tegelikult diagnoosima minema, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Seoses selle esmase lausega, ma olen natukene selline - hüplev. Kui kindel plaan on paigas, siis see pole tegelikult mitte kunagi kindlasti paigas. Been there, done that. Igatahes, 11. augustil tulin ma ideele, et tegelikult mulle ei meeldigi see 26.06.2026 kuupäev. Niikuinii pool Eestit abiellub ja mul ei olnud selle kuupäevaga enam erilist sooja tunnet. Nüüd pani mu silma särama hoopis 10.10.2025. Kirjutasin kohe oma Abikaasale ja ütlesin, et abiellume hoopis tänavu oktoobris. Oli nõus, nagu alati!

See tähendas seda, et antud kuupäevani oli aega jäänud täpselt 59 päeva. Meil ei olnud mitte midagi! Ma ei olnud mitte midagi isegi vaadanud, et natukene analüüsida ja asju hinnata. Abikaasal hakkas igatahes väga kiire, sest tal polnud ülikonda ja kuna ma tahtsin, et ta kannaks oma ametlikku ülikonda, siis tuli tal hakata alles õmblejaga asju ajama, et see talle valmis õmmeldaks (sai nädal enne abiellumist valmis).

Sõrmused. Sõrmuseid me ei tahtnud. Või õigem oleks öelda, et Abikaasa tahtis natukene rohkem kui mina, aga kuna ma ei kanna sõrmuseid (või kannan neid väga harva), siis polnud temal ka mõtet seda endale sõrme osta. Mina juba eriala tõttu ei saa sõrmuseid kanda. Mul on palju praktikat tulemas ja haiglakeskkonnas lihtsalt pole hügieeniline sõrmus sõrmes ringi liikuda. Kaelakeed on ka minu jaoks suur ei, seega poleks see plaan ka läbi läinud, et sõrmus panna kaelakee külge kaela. Sõrmuste asemel me teeme (jhm, mul olid praktikumid, palju kinnaste kandmist!) rooma numbrites abielu kuupäeva tätoveeringu ja iga täitunud aasta puhul laseme sinna midagi meeldejäävat täitunud aastast lisada.

Kleit ja kingad. Katastroof. Mitte ükski kleit ei kõnetanud mind. Nii raske oli leida kleiti mis oleks natukenegi...minu moodi. Lõpuks me ta leidsime, samuti mõned päevad enne abiellumist ja täiesti müstiliselt sattusime sellele peale. Kingad oli üks tore väike fail. Ma kandsin enne laste sündi nr. 37 suurust. Peale laste sündi on mu jalanõu suurus nr. 38-38.5. Mõtlesin, et jalutamist tuleb palju ja pigem olgu lahtise ninaga kingad pisut suuremad kui väiksemad, sest natuke totter kui varbad üle ääre liiguvad ja seal õhus hõljuvad. Mul on mingi master pikad varbad ka. Kui ma need kätte sain, oli pulmadeni aega 3 päeva. Kui ma need jalga panin, siis sain aru, et ma olen natukene omadega plindris, sest need olid nii suured. Ma võiks öelda, et need olid pigem nr. 40 kui nr. 39. Aga mis teha, mul ei olnud enam kuskilt uusi kingi võtta. Mul oli vaja lahtist kinga, laia kontsaga (pehme pinnas vajab laia kontsa), valget värvi ja käes oli oktoober. Ei leia naljalt midagi sellist. Tuli üle elada.

Fotograaf. Kõige esimene asi millele ma kohe tähelepanu pöörasin. 12.08 kirjutasin Siirile ja palvetasin omaette, et tal oleks 10.10 vaba. Ma lihtsalt ei tea mis ma teinud oleks kui tal poleks meile aega olnud. Suure tõenäosusega oleks pildid ära teinud teisel ajal. Ta lihtsalt on nii minu masti fotograaf ja ma olen peaaegu kõik oma professionaalsed fotod tema juures teinud. Seega ma teadsin täpselt mida ma saan! Õnneks oli tal meile aega pakkuda ja ma olin nii tänulik!

Avaldused esitasime alles 27.08.2025 ehk üsna viimasel hetkel. Õnneks oli meie kuupäeval aegu saada ja meie valisime oma ajaks 10.30. Oleks 10.00 võtnud, aga Abikaasa töökaaslane oli oma kaasaga selle ära näpanud. Saime teada kui neid juhuslikult linnavalitsuse juures kohtasime. 

Registreerimine toimus meil Rakvere Linnavalitsuses ja tuleb tõdeda, et nende maja on nii ilus! Olime väikses kabinetis ja andsime oma allkirjad täpselt kell 10.30, nii tore, et meid varem kabinetti vastu võeti ja selline äge kellaaeg kirja sai. Mulle nii meeldis kui armsad ja rõõmsad inimesed seal olid. See millised inimesed su ümber on, mõjutab nii palju!

Peale registreerimist sõitsime Tartu. Seal toimus osa meie pildistamisest ja enne Taevaskotta minekut tahtsime ABIKAASADENA oma esimese brunchi teha. Meie brunch leidis aset Sinimandrias. Ma ei jõua ära tänada end selle eest, et ma meile laua reserveerisin, sest seal oli meeletult rahvast. Niisama õnne peale minnes ei oleks me endale lauda saanud. Teenindus, imeline. Lihtsalt I-M-E-L-I-N-E. Meie laua teenindaja oli nii viisakas, tore ja abivalmis. Nii positiivne elamus. Ma arvan, et meil siinmail enam naljalt sellist teenindust ei leia, sest 98% kohtadest kus me oleme käinud, on teenindus selline, et tule-võta-ole-ja mine. Kõik. Me tellisime endale lõhe lillkapsapüreega ja see oli nii hea. Ma üldiselt väga püreesid ei armasta, aga see oli küll hea. Maitse oli nii värske ja tugev. Lõhe oli ka hea. Magustoiduks oleks ma kooki tahtnud, aga lõuna ajal nad kooki ei paku. See meid ei morjendanud, aga meie teenindajat küll. Ta veel küsis meie käest, et miks me broneeringusse kirja ei pannud, nad oleks meile kooki teinud. Koogi asemel lasime end saiakesega üllatada. Minu saiakese sisse oli küünal ka püsti pandud ja see oli nii armas. Ma lihtsalt imesin kõik positiivse ja ilusa tollel päeval endasse. Kõik oli nii tore.

Peale söömist läksime linna peale pildistama. Õues sadas vahelduva eduga vihma, aga see meid ei morjendanud, sest noh...me abiellusime! Keda huvitab see vihm? Juuksed said küll kannatada, aga mis siis. Ma avastasin, et inimestele väga meeldivad vast abiellunud. Nii palju rõõmsaid nägusid, naeratusi, õnnesoove, vilistamisi...See kõik oli nii äge ja meeldejääv. Nagu jagaks kõigiga oma hetkeemotsiooni. Kogu ümbruskond oli nagu paksult armastust ja rõõmu täis. Kõik jagasid oma rõõmu, meie jagasime oma rõõmu. See oli nagu päeva üks tipphetkedest. Naeratad ja terve ahel naeratusi tuleb vastu.

Kui olime linnas pildid ära teinud, sõitsime edasi taevaskotta. Ma pidin vahepeal Circkle K wc-s jalanõusid vahetamas käima, sest mu kingad said nii palju vatti. Mu sukapüksid olid jalas lõhki. Äge.

Taevaskojas tegime esmalt pilte, seejärel liikusime Emalätte (mis on jälle kokku kukkunud) juurde ja seal tegime käte sidumist. Sidusime oma käed õrnalt paelaga kinni, sellega andsime üksteisele lubaduse olla alati kõiges ühtselt koos. Hiljem võtsime paela käte ümbert ära ja sidusime selle pühapuu külge mis on kohe Emalätte kõrval. Sinna suunasime oma soovid kui tasapisi paela sidusime.

Seejärel liikusime edasi. Algul tahtsin teha traditsioonilist vinoki ära saatmist Ahja jõel, aga kuna ma olin kuupäeva muutnud ja meil siin sellel ajal metsa- ja põllulilli ei kasva, siis mängisin selle mõtte ümber ja tegin lihtsalt kimbu edasi kinkimiseks. Kleit oli selleks ajaks juba päris raske, sest see oli mulda, sammalt ja vett täis. See meid ei morjendanud.

Tegime oma pildid ära. Kõik oli imeline. Vihma hakkas jälle sadama ja käes oli viimane samm ehk kimbu edasi kinkimine. Mu kimbu kinkisime edasi Abikaasa vanema venna naisele, et neil ikka palju õnne majas oleks. Kooki viisime ka lisaks õnnele. Nemad olid ka ühtlasi esimesed kes meie abielust teada said.

Koju tagasi teisele poole Eestit jõudsime alles kell 22 õhtul. Mida aeg edasi läks, seda rohkem saime aru, et me tegime ainuõige valiku ja ei kahetse seda. Keskööl lugesime üksteisele ette vanded. Kõik tähtis sai päeva jooksul tehtud ja me olime igati rahul! ♥